3-2-1-99-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Henn Jõksi, Jaak Luige ja Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16.

1. Leiame, et Tallinna linna määruskaebus oleks tulnud osaliselt rahuldada, Tallinna Ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Ringkonnakohus märkis muuhulgas, et ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast

vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab

hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve

tagama. Samuti ei nähtuvat maakohtu määrusest, milline on praegusel ajal emast tulenev last

ähvardav oht, mis tingib temalt hooldusõiguse äravõtmise.

Nõustume, et emal oleks ka pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Nii

nagu emal oli võimalik kohalike omavalitsuste tõhusa abiga hoolitseda lapse eest aastate kestel enne

vanglasse sattumist. Meie hinnangul jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et ema pole soovinud

pakutud võimalusi kasutada ja tema elustiil alates lapse sünnist annab aluse järelduseks, et ta on lapse

hooletusse jätnud ning see kujutab ohtu lapse kehalisele, hingelisele ja vaimsele heaolule. Arvestades

erinevate kohalike omavalitsuste abi emale, mis soovitud tulemusi ei andnud, oli olemas alus

hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks (PKS § 134 lg 1,§ 135 lg-d 1 ja 2). Olukorras, kus kohtud pole

tuvastanud emale Portugalis mõistetud vanglakaristuse pikkust, on sobimatu ringkonnakohtu

seisukoht, et emalt hooldusõiguse äravõtmist saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast

vabanemist. Selle pealiskaudsusega on nõustunud ka kolleegiumi enamus.

3. Ekslik ja seadusel mitterajanev on ringkonnakohtu arusaam, et hooldusõiguse äravõtmist tuleb

pidada ennatlikuks olukorras, kus kohus ei ole andnud lapse emale võimalust näidata oma võimet

tagada lapsele turvaline keskkond ja teda kasvatada. PKS § 135 lg 2 võimaldab hooldusõiguse

täielikult ära võtta, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud. Seadusest ei tulene, et neid teisi

abinõusid peab rakendama kohus ja kohus peab lapse emale andma võimaluse näidata oma võimet

tagada lapse heaolu. Sellest ringkonnakohtu eksimusest kolleegiumi enamus vaikib. Teisi abinõusid

rakendavad üldiselt ja rakendasid ka praegusel juhul omavalitsusüksused. Kui ringkonnakohus leidis

erinevalt maakohtust, et omavalitsuste rakendatud abinõudest ei piisa PKS §-s 134 ja § 135 lg-tes 1

ja 2 sätestatud asjaolude tuvastamiseks, pidi ta seda sisuliselt põhjendama. Ekslik on põhjendus, et

lapse emale peab võimaluse näidata oma võimet last kasvatada andma kohus.

4. Iseenesest õige, kuid asjasse puutumatu on kolleegiumi enamuse arusaam, et lapse huvides ei oleks

emalt hooldusõigus ära võtta ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas. Ema vanglas viibimine ei olnud

ei ainus ega esimene põhjus, miks maakohus hooldusõiguse täielikult ära võttis. Maakohtu

põhjenduste kokkuvõte on toodud Riigikohtu määruse p-s 7. Need põhjendused on kooskõlas ka

Riigikohtu varasema seisukohaga, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks võib olla vanema

kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (Riigikohtu 14. detsembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 18).

5. Ekslik ja ka ohtlik on ringkonnakohtu ja kolleegiumi enamuse arusaam TsMS § 558 lg 1

kohaldamisest. Nõustume kolleegiumi enamusega, et ringkonnakohus ei põhjendanud ema isiklikult

ära kuulamata jätmist TsMS § 558 lg-tes 2 või 3 ettenähtud alustega. Kolleegiumi arvates ei

pruukinud ema isiklik ärakuulamine olla takistatud. Ainuüksi see, et lapse ema oli andnud kohtule

kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei andnud ringkonnakohtule õigust

jätta ta isiklikult ära kuulamata. Me ei nõustu aga enamuse järeldusega, et kuna lapse ema ei ole

ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ning TsMS § 558 lg 1 rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget

kohtulahendit, ei ole kolleegiumil alust ringkonnakohtu määrust selle rikkumise tõttu tühistada.

Vanema isikliku ärakuulamise nõude eesmärk vaidluses lapse heaolu ohustamise üle on meie

hinnangul eelkõige vahetu mulje saamine, kas vanem on võimeline ohtu lapsele ära hoidma ja soovib

seda ka tegelikult teha. Praegusel juhul oleks isiklik ärakuulamine andnud mh võimaluse hinnata, kui

tõsiselt suhtuda ema korduvatesse kirjalikesse kinnitustesse, et ta soovib last ise kasvatada, tunneb

huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma (need kinnitused

olid aga kaalukaks argumendiks, miks ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse). Kuna kasutamata

on võimalus kontrollida ema kirjalike kinnituste usaldusväärsust isikliku ärakuulamise teel, ei nõustu

me enamuse arusaamaga, et see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.

Kolleegiumi enamuse seisukoha ohtlikkus seisneb selles, et kohtud saavad sellest järeldada, et

isikliku ärakuulamise nõude eesmärk sarnastes asjades on vaid vanema õiguste tagamine ja vanema

võib jätta isiklikult ära kuulamata, kui teha talle meelepärane lahend.

Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik