3-3-1-29-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-16

Otsuse kuupäev

16. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

J. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d tühistamiseks,

kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks; alternatiivselt

käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest

vabastamise aluse muutmiseks ja kolme kuu keskmise palga

suuruse hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja J. S., volitatud esindaja advokaat Martin Kirsipuu

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Aare

Hõbe

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-14-245

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-245 ja

jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus samas asjas. Täiendada

halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. veebruari 2014. a käskkirjaga nr 1.3-3/14d määras Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

peadirektor J. S.-ile (kaebaja) distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest (s.o väljaspool teenistust

korduvalt vääritu teo toimepanemise eest politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 kohaselt)

distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise.

1.1. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja pani 27. septembril 2013 toime viis vääritu teona

kvalifitseeritavat distsiplinaarsüütegu:

1) võttis enda juhitud 4-kohalisse sõidukisse lisaks 5 kaasreisijat, kellest kahel pidi faktiliselt lubama

sõita ilma kinnitamata turvavööta, rikkudes liiklusseaduse (LS) § 34 lg-s 2 ja § 33 lg 11 p-s 4 toodud

kohustusi;

2) väljus kontrollija loata sõidukist ja sõitis peatamiskohast omavoliliselt ära, rikkudes LS § 16 lg 2 ja

§ 38 lg 3 nõudeid;

3) asus kella 00.30 ajal autot juhtima seisundis, kus tema organismis pidi faktiliselt olema alkoholi,

sest kell 1.34 ehk ca 1 tund hiljem andis indikaatorvahend tulemuseks 0,12 mg/l, mis ületab

sõidukijuhile lubatud alkoholi piirmäära. Asjaolu, et sõidu alustamise hetkest ca 3 tundi hiljem

tõendusliku alkomeetriga saadud tulemus oli 0,11 mg/l ja võimalikku mõõtmisviga arvestav

lõpptulemus 0,06 mg/l, ei ole teenistussuhte puhul määrav ning sellistel faktilistel asjaoludel saab

ametniku käitumist pidada vastutus- ja kohusetundetuks;

4) pärast omavoliliselt kinnipidamiskohast lahkumist parkis sõiduki Linnamäe tee 25 hoovi ja püüdis

põgeneda, ei allunud politseiametnike korraldustele ning takistas joobeseisundi tuvastamist;

5) venitas teadlikult enda alkoholijoobe kontrollimist, nõudes põhjendamatult mitu korda selgitusi

oma õiguste ja toimingu põhjuste kohta, eiras keeldu enne mõõtevahendisse puhumist juua, osutas

politseiametnikele vastupanu ja tekitas oma käitumisega olukorra, kus tema suhtes tuli tõendusliku

alkomeetri juurde viimiseks rakendada sõidukisse paigutamisel sundi (füüsilist jõudu ja käeraudu).

1.2. Kõigi rikkumiste puhul leiti eraldi, et kaebaja käitus väljaspool teenistust ebaeetiliselt ja pani

toime vääritu teo. Süüd kergendavaid asjaolusid PPA hinnangul ei esinenud ja ametniku kohta antud

positiivset iseloomustust ei peetud võimalikuks arvestada. Distsiplinaarsüütegude olemust, laadi ja

raskust arvestades oleks käskkirja kohaselt iga teo eest (v.a käesoleva otsuse p 1.1 alapunktis 1

toodud rikkumine, mille eest oleks PPA hinnangul proportsionaalne kohaldada karistusena

teenistusastme alandamist ühe teenistusastme võrra üheks aastaks (PPVS § 88 p 4)) eraldi

proportsionaalne kohaldada PPVS § 88 p-s 5 toodud karistust (teenistusest vabastamine). Käskkirja

kohaselt on vahetu juht iseloomustanud kaebajat kui laitmatut teenistujat. Kaebajat on korduvalt

ergutatud, tal puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on asutuse esindamisel olnud aktiivne ja

tulemuslik. Politseiametniku rollist tulenevalt on avalikkusel ja kolleegidel tema suhtes kõrgendatud

ootused. Politseiametnik ei saa suhtuda enda tegevustesse ja nendega kaasneda võivatesse

võimalikesse tagajärgedesse pealiskaudselt. Politseiorganisatsioon ei saa sallida kaebaja käitumist

ning ta on end ametnikuna kaaskolleegide silmis diskrediteerinud. Koostöö jätkumine usalduse

kaotanud ametnikuga ei ole mõeldav, vaatamata tema varasemale laitmatule teenistusele. Kaebaja on

oma käitumist üksnes õigustanud ning see näitab, et ta ei ole oma tegude olemust ja rikkumiste

tõsidust mõistnud ega neid siiralt kahetsenud.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja

nr 1.3-3/14d tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja

eest tasu väljamõistmiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tunnistada vaidlustatud käskkiri

õigusvastaseks, muuta teenistusest vabastamise alust ja mõista välja hüvitis kolme kuu keskmise

palga ulatuses. Lisaks palus kaebaja kohustada PPA-d avaldama ametliku vabanduse politsei

siseveebis.

3. Tallinna Halduskohus jättis 30. detsembri 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

3.1. Kohus leidis, et PPA on distsiplinaarmenetluses ja karistust määrates lähtunud seaduse nõuetest

(mh võtnud arvesse kõiki avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 75 sätestatud asjaolusid).

Distsiplinaarmenetluse käigus tehtud toimingud ja distsiplinaarsüütegudele antud hinnangud, samuti

hinnatud tõendid ja aluseks võetud õigusnormid nähtuvad distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest.

Vaidlustatud käskkiri on piisavalt põhjendatud (sh distsiplinaarkaristuse valiku osas) ning selles

toodud asjaolud tõendatud. Kohus nõustus distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esitatud põhjenduste ning järeldustega. Tõendatud ei ole,

et sisekontrolliteenistuse ametnik pidas kaebaja sõiduki kinni isiklikel motiividel vms. Ametnik

kinnitas, et peatas sõiduki selle ootamatu ja kahtlase manöövri (kiirendus ja seejärel järsk pidurdus)

tõttu ning nägi küll auto numbrit, kuid ei teadnud, kes on selle roolis. Kaebaja väide

sisekontrolliteenistuse ametniku pahatahtliku suhtumise kohta ei ole tõendatud.

3.2. Kaebaja oli enne rooli taha istumist tarbinud alkohoolseid jooke ning alkoholisisaldus tema

väljahingatavas õhus oli 0,06 mg/l (lõpptulem). Politseiametnik peab ilmselgelt teadma, et pärast

alkoholi tarbimist ei tohi sõidukit juhtida, hindama oma seisundit adekvaatselt ja käituma vastavalt

sellele mõistlikult. ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses kui ka

väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või

kahjustaks ametiasutuse mainet. Politseiametnikud peavad järgima kõrgendatud moraali- ja

eetikanorme. Politseiametnik peab püüdma konfliktsituatsioone ära hoida või neid rahumeelselt

lahendada, mitte neid ise tekitama või nende teket provotseerima. Kaebaja ei käitunud kogenud

politseiametnikule kohaselt rahumeelselt, tasakaalukalt ja väärikalt, vältimaks konflikti teket (tema

jaoskonda toimetamiseks tuli kasutada isegi käeraudu). Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja käitumine

võis olla ajendatud soovist venitada joobe tuvastamisega võimalikult kaua. Samuti keelati kaebajal

enne joobe tuvastamist juua, kuid kaebaja ei täitnud seda korraldust. Distsiplinaarmenetluses ei pea

joobe kontrollimiseks ja tuvastamiseks tingimata kasutama samu vahendeid, mis kriminaal- või

väärteomenetluses. Praegusel juhul kasutati selleks indikaatorvahendi näitu ja kontrollija kirjeldust

alkoholi tarbimisele viitavate tunnuste (s.o alkoholilõhn suust) kohta. Kella 1.34 paiku oli

indikaatorvahendiga joobeseisundi tuvastamise tulemus 0,12 mg/l, st et kaebaja organismis oli

alkoholi üle sõidukijuhi jaoks lubatud piirmäära (sel hetkel oli sõiduki juhtimisest möödunud ca 1

tund). Sõidu alustamise hetkest ca 3 tundi hiljem tõendusliku alkomeetriga saadud tulem oli 0,11+/–

0,5 mg/l. Seega oli kaebaja seisundis, milles ta ei oleks tohtinud autot juhtida. Võttes arvesse seda,

kuidas kaebaja üritas leida võimalusi ja ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks ning tegi

alates sõiduki peatamisest kõik endast oleneva, et joobe tuvastamist võimalikult kaua venitada, võib

eeldada, et kaebaja teadis, et ta võib olla seisundis, milles ei tohi sõidukit juhtida.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d

õigusvastaseks ning muutis kaebaja teenistusest vabastamise alust, lugedes ta teenistusest vabastatuks

ATS § 87 lõike 1 alusel ametniku enda soovil. Kohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise

õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Nõue, et PPA

paluks kaebajalt ametlikult siseveebi vahendusel vabandust, jäeti rahuldamata. Lisaks mõisteti PPA-lt

kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud kokku 3300 eurot.

5.1. Ringkonnakohus leidis, et kui ametiasutus distsiplinaarkaristuse määramisel viitab ametniku või

ametiasutuse diskrediteerimisele, siis peab selline diskrediteerimine olema ka tõendatud (vt

Riigikohtu 25. novembri 2003. a otsus nr 3-3-1-70-03, p-d 15–16). Diskrediteerimisega on

kohtupraktika kohaselt tegemist üksnes siis, kui tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse hinnangut

ametniku või asutuse kohta. PPA peadirektori käskkirja punktides 2, 4 ja 5 (vt otsuse p 1.1) loetletud

süütegude juures on selgelt märgitud, et kaebaja diskrediteeris oma tegudega end ametnikuna ning

seejuures mitte avalikkuse silmis, vaid politseiorganisatsioonisiseselt. Seda pole võimalik

kvantitatiivselt mõõta, kuid sellise hinnangu andmist saab loogiliselt eeldada. Käskkirjast nähtub, et

PPA peadirektor soovis kaebaja kohta tehtava otsusega anda selge sõnumi organisatsiooni liikmetele,

et politseiametnikuga, kes takistab enda tegevuse kontrollijate tööd, ei ole võimalik koostööd jätkata,

ootamata ära organisatsioonisisese töömoraali kahjustumist. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et

ametnik saab end diskrediteerida ka organisatsioonisiseselt, eriti suurte organisatsioonide puhul.

Selleks et tugineda diskrediteerimise väitele, peab aga ametniku autoriteedi või maine oluline ja

tegelik kahjustumine olema ka tõendatud. Seejuures ei piisa pelgalt sellest, et kõnealuse sündmusega

ja järgnenud distsiplinaarmenetlusega vahetult seotud kolleegide arvamus ametnikust on

märkimisväärselt langenud, vaid diskrediteerimine peaks väljenduma esmajoones n-ö

organisatsioonisisese avalikkuse, s.o nende isikute, kes pole sündmusega seotud, hukkamõistus.

Samuti peab diskrediteerimine tulenema väärituste teost, mitte sellele hiljem antud hinnangutest.

5.2. Ringkonnakohus tõi esile, et käskkirja punktis 1 (vt otsuse p 1.1) kirjeldatud rikkumise eest on

kaebajat karistatud PPA 7. veebruari 2014. a väärteootsusega ning Harju Maakohus jättis 9. aprilli

2014. a otsusega nr 4-14-1381 apellandi kaebuse rahuldamata. Rikkumine ei ole teenistusest

vabastamise aspektist siiski määrav, sest ka vastustaja on vaidlustatud käskkirjas tõdenud, et

nimetatud distsiplinaarsüüteo eest ei oleks teenistusest vabastamine kohane karistus.

5.3. Ringkonnakohtu hinnangul polnud nõuetekohaselt tõendatud, et kaebaja juhtis sõidukit lubatud

alkoholipiirmäära ületavas seisundis. LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis

veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10

milligrammi või rohkem. Vaidlust ei ole selle üle, et indikaatorvahendi seadme näit 27. septembril

2013 kell 1.34 oli 0,12 mg/l ning kell 2.18–2.21 saadud täppisalkomeetri lugem oli 0,11 mg/l ja

võimalikku mõõteviga arvestav tulemus 0,06 mg/l. Kuivõrd PPVS § 724 lg-st 1, lg 2 p-st 4, lg-test 4

ja 6 tulenevalt ei saa ainuüksi indikaatorvahendi näiduga tõendada alkoholi piirmäära ületamist ning

tõendusliku alkomeetri arvesse võetav tulemus jäi allapoole lubatud piirmäära, siis ei ole tõendatud,

et kaebaja juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Olenemata sellest, et teenistussuhetes

võivad joobeseisund ja selle tuvastamise menetlus olla reguleeritud liiklusjärelevalve raames

toimuvast oluliselt erinevalt, pole PPA sellekohane viide praegusel juhul asjakohane, sest kaebaja ei

olnud sõiduki kinnipidamise ajal teenistuses. Mootorsõiduki juhtimist sõidukijuhile keelatud

seisundis (s.o LS § 69 rikkumist) saab väljaspool teenistust toimepandud vääritu teona heita isikule

ette vaid siis, kui sellise teo toimepanemine on tõendatud asjakohases menetluses (s.o PPVS §-des

724 ja 725) ette nähtud korras, ning seda vaatamata asjaolule, et üldtuntuks võib pidada, et

alkoholisisaldus organismis väheneb küllaltki kiiresti. Kokkuvõttes ei saanud J. S.-i kirjeldatud teo

eest distsiplinaarkorras karistada ega ka teenistusest vabastada.

5.4. Allumatuse episoode (vt otsuse p 1.1, alapunktid 2, 4 ja 5) tuli käsitada ühe vältava süüteona, mis

algas juba kinnipidamiskohast omavolilise lahkumisega ning mida saab kokkuvõtlikult määratleda

teenistusülesandeid täitnud politseiametnike seaduslike korralduste (mille eesmärk oli joobeseisundi

kontrollimine) eiramisena. Ringkonnakohtu hinnangul on üheselt tuvastatud, et kaebaja eiras pärast

sõiduki peatamist kontrollija korraldusi (väljus kontrollija loata sõidukist ja sõitis peatamiskohast

omavoliliselt ära). Kaebaja seisukohad sõiduki peatamise väidetavate tegelike põhjuste ning

ametnikevaheliste pingeliste suhete kohta pole asja lahendamisel olulised ega saa kuidagi õigustada

teenistusülesandeid täitva politseiametniku korralduste eiramist. Menetlustoimingule allutatud isikul

on soovi korral võimalik hiljem nõuda selle toimingu kirjalikku põhjendamist ja oma õiguste

rikkumise korral esitada kontrollija tegevuse peale kaebus, kuid isegi menetleja tegevuses esinenud

võimalike minetuste tuvastamine ei muuda tema antud korralduste eiramist õiguspäraseks. Ka pärast

sõiduki Linnamäe tee 25 hoovi parkimist aset leidnud sündmuste osas on kaebaja tegevus

distsiplinaar- ja väärteomenetluses kogutud tõenditega üheselt tuvastatud ning sisulist vaidlust ei saa

ringkonnakohtu hinnangul olla selle üle, et apellant ei allunud politseiametnike korraldustele ja osutas

neile vastupanu, mistõttu tuli tema joobeseisundi tuvastamise menetlustoimingule allutamiseks

rakendada jõudu ja politsei erivahendeid.

5.5. Eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine toimunud

vastavuses seaduse nõuetega. Olukorras, kus ametiasutus on isiku teenistusest vabastamisel

tuginenud muu hulgas väitele, et ametnik on end diskrediteerinud, kuid puuduvad igasugused tõendid

selle kohta, et diskrediteerimine leidis tõepoolest aset, ei saa kohus asuda haldusorgani asemele ega

otsustada, et isiku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine olnuks õigustatud ka ilma

diskrediteerimiseta. Teenistusalastes küsimustes on haldusorganil ulatuslik kaalumisruum ja kohtulik

kontroll selliste otsustuste üle on piiratud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3).

Kuna PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkiri on olulise kaalutlusveaga, tuleb kaebus

rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. PPA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega kaebus osaliselt

rahuldati. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras vääritu teo eest, kuna kaebaja juhtis sõidukit

seisundis, kus tema organismis pidi olema sõidu alustamise ajal alkoholi. Seejuures ei pea tegu olema

tõendatud süüteomenetluses sätestatud nõuete kohaselt. Asjaolu, et kaebajal õnnestus tekitada

olukord, kus mõõteseadmega ei olnud võimalik tuvastada alkoholi piirmäära ületamist, ei takista

vastustajal andmast hinnangut kaebaja tegevusele distsiplinaarkorras ning lugeda seda väärituks

teoks. Kaebaja toime pandud vääritud teod diskrediteerisid teda kui ametnikku, sest vähemalt kolm

sündmuskohal viibinud isikut on kirjalikes seletustes väljendanud piinlikkusetunnet kaebaja

käitumise pärast. Kui diskrediteerimine tähendab seda, et rikkuja käitumise peaksid hukka mõistma

eelkõige rikkumisega mitteseotud isikud, siis tekib küsimus, kuidas peaks seda hukkamõistu

tuvastama. Vastustaja ei nõustu, et nende organisatsioonis töötavate isikute arvamus ja tunnetus, kes

sündmuses ei osalenud, on määravam kui sündmuses osalenute oma. Vastustajale jääb arusaamatuks,

kas diskrediteerimise tõendamiseks tulnuks teha küsitlus, ning millised pidanuks olema uuringu

tingimused, et saavutada objektiivset tulemust. Hinnangu diskrediteerimise kohta saavad anda need,

kes vahetult nägid ja tajusid juhtunut, ning samuti tööandja, kes saab hinnangu anda juhtumi

asjaolude põhjal.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ja 7. juunil 2016 esitatud täiendavates seisukohtades palub kaebaja

jätta ringkonnakohtu otsus täies ulatuses muutmata. Kaebaja ei olnud joobes, sest see asjaolu on

tuvastamata. Kuna joovet ei ole tuvastatud, on alusetud ka kaebajale omistatud teised vääritud teod.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et on tõendamata, et kaebaja pani toime vääritu teo, mis

diskrediteeris ametiasutuse mainet. Kuna ATS § 105 ei võimalda õigusvastaselt teenistusest

vabastatud politseiametnikul nõuda enese teenistusse ennistamist, tuleks algatada selle sätte

põhiseaduspärasuse hindamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium selgitab esmalt seadust ja kohtupraktikat ning hindab kaebaja enese kui ametniku

diskrediteerimist (I). Seejärel käsitleb kolleegium muid kaebajale süüks pandud vääritu teoga

seonduvaid küsimusi (II), lahendab kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (III).

I

9. PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d kohaselt olid kaebaja distsiplinaar-

karistusena teenistusest vabastamise aluseks 27. septembril 2013 väljaspool teenistust kokku viie

PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo toimepanemine, millest nelja kohta on

käskkirjas leitud, et need oleksid ka eraldi toonud kaasa kaebaja teenistusest vabastamise.

PPVS § 86 p 3 sätestab, et politseiametniku distsiplinaarsüüteoks on muu hulgas vääritu tegu ehk

süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste

nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi

toime teenistuses või väljaspool teenistust.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et PPA on kaebaja teenistusest vabastamisel tuginenud muu hulgas

väitele, et ametnik on end diskrediteerinud, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et

diskrediteerimine leidis tõepoolest aset.

10. Kolleegium on 25. novembri 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15–16) leidnud, et

diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 (kuni 31. märtsini 2013 kehtinud redaktsioon) tähenduses on

tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule

antavat hinnangut. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne

teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku

kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul tekib vastutus siis, kui ametniku õigus- või kõlblusnormide

vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel on kausaalne seos.

Kuna eelnimetatud otsuses viidatud ATS § 84 p 3 (31. märtsini 2013 kehtinud regulatsioon) ja selles

asjas rakendatav PPVS § 86 p 3 on sõnastuse poolest sarnased, on Riigikohtu seisukoht ka praegu

asjakohane.

Kolleegium peab muu hulgas vajalikuks märkida, et kehtiva (ning ka 4. veebruari 2014. a käskkirja

andmise ajal kehtinud) ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles

kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või

kahjustaks ametiasutuse mainet. Sättest tuleneb, et alates 1. aprillist 2013 ei nõua avaliku teenistuse

seadus enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna "diskrediteeriks"). ATS § 51 lg 4 kohaselt

tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt

rikkujat ametnikuna diskrediteerida. PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirjas nr 1.3-3/14d on

viidatud küll õiguslike alustena nii PPVS § 86 p-le 3 kui ka ATS § 51 lg-le 4, kuid politsei- ja

piirivalveseadus eriseadusena järgib varem kehtinud ATS § 84 p 3 sõnastust ("diskrediteerib"), ja

kohaldada tuleb eriseadust.

11. Kolleegium ei nõustu siiski ringkonnakohtuga, et ka ametniku enese diskrediteerimine peaks alati

väljenduma esmajoones n-ö organisatsioonisisese avalikkuse (s.o nende isikute, kes pole sündmusega

seotud) hukkamõistus, mis omakorda peaks olema tõendatud. Kolleegium leiab, et sellist järeldust ei

saa teha PPVS § 86 p 3 sõnastusest ega halduskolleegiumi lahendist asjas nr 3-3-1-70-03, sest

praeguse juhtumi asjaolud ei ole piisavalt sarnased asja nr 3-3-1-70-03 asjaoludega.

Asjas nr 3-3-1-70-03 oli vaidluse all olukord, kus nii vastustaja kui ka kohtud lähtusid

diskrediteerimise hindamisel ajakirjanduses avaldatud kriitilistest artiklitest (s.t teada oli avalikkuse

reaktsioon ametniku teole) ja nende mõjust ametiasutuse mainele (vt viidatud otsuse p-d 16–18).

Praegu kolleegiumi hinnangul sellise juhtumiga tegemist ei ole, sest juhtumi asjaolud ei saanud

avalikkusele teatavaks enne distsiplinaarkaristuse määramist.

Kolleegium on seisukohal, et praeguse juhtumi puhul on teo kvalifitseerimiseks ametnikku

diskrediteeriva vääritu teona piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku

ülemuse silmis.

12. PPA peadirektor on 4. veebruari 2014. a käskkirjas nr 1.3-3/14d (I kd, tl 27–30) selgitanud, et

PPA-s on oluline teadmine, et kolleegi, kellega tehakse pingelist igapäevatööd, saab usaldada, ta

jagab ja järgib ametnikule esitatud kõrgendatud eetilisi väärtusi, on tavakodanikust paremate

õigusteadmistega ja suurema õiglustundega ning sellest tulenevalt enda ja teiste vastu seaduse

järgimisel nõudlik nii teenistuses kui ka väljaspool seda. Kaebaja, olles staažikas korrakaitse-

valdkonna politseiametnik, ei pidanud vajalikuks järgida igaühe jaoks liiklusseaduses sätestatud

kohustuslikke nõudeid, eiras korduvalt kontrollijate korraldusi, venitas sündmuste käiku, takistades

sellega tema suhtes tehtava kontrollitoimingu võimalikult kiiret lõpetamist, ning osutas kontrollijatele

füüsilist vastupanu, nõnda et tema allutamiseks tuli kasutada füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu.

Seejuures on vastustaja põhjendanud, et kaebaja on end ametnikuna diskrediteerinud eeskätt

sündmusest osa saanud sisekontrollibüroo ametnike silmis ning sündmuse kajastamise vajaduse

kaudu ka teiste kaaskolleegide hulgas. Politseiametnikuna enda tegevuse kontrollijatele vastu

töötanud ja seetõttu usalduse kaotanud ametnikuga ei ole PPA hinnangul võimalik koostööd jätkata.

13. Vastustaja on piisaval määral kirjeldanud ametniku usaldusväärsusele esitatavate nõudmiste taset

ja põhjendanud üldsuse silmis maine hoidmise vajadust. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja käitus

äärmiselt taunitaval viisil ning kahjustas oma usaldusväärsust ja mainet nii rängalt, et PPA-l ei ole

võimalik temaga koostööd jätkata. Kolleegiumi hinnangul on seejuures oluline, et järeldus maine

kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et

käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Sündmust pealt näinud kolleegid on kirjeldanud, et kaebaja

käitumine tekitas neis piinlikkust ja hämmeldust, ning leidnud, et selline käitumine ei ole

politseiametnikule kohane (vt nt distsiplinaarmenetluse kokkuvõte 27. detsembrist 2013, tlk 152

pöördel, tlk 157 pöördel). Eelöeldu tõendab, et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised

organisatsiooni liikmed. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui

juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik

organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel

moel.

Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas piisavalt põhjendatud, et kaebaja diskrediteeris end.

II

14. Ringkonnakohus leidis, et mootorsõiduki juhtimist sõidukijuhile keelatud seisundis (s.o LS § 69

rikkumist) saab väljaspool teenistust toimepandud vääritu teona heita isikule ette vaid siis, kui sellise

teo toimepanemine on tõendatud asjakohases menetluses (s.o PPVS §-des 724 ja 725) ette nähtud

korras, ning seda vaatamata asjaolule, et üldtuntuks võib pidada, et alkoholisisaldus organismis

väheneb küllaltki kiiresti. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Praeguses asjas oli teenistusest vabastamisel üheks etteheidetavaks teoks sõiduki juhtima asumine

seisundis, kus kaebaja organismis, sh väljahingatavas õhus pidi olema alkoholi. Alkoholijoobesse

puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei

tule kolleegiumi hinnangul lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Kolleegium

on 26. oktoobril 2011 asjas nr 3-3-1-45-11 tehtud lahendi p-s 12 leidnud, et teenistussuhte puhul ei

ole alkoholijoobe tuvastamisel põhjendatud lähtuda politseiseadusest, liiklusseadusest ega nende

alusel kehtestatud teistest õigusaktidest ning kuna ATS-s ega selle seaduse alusel antud õigusaktides

ei ole erikorda kehtestatud, on joobeseisundi tõendamisel tegemist tavapärase faktilise asjaolu

tõendamisega haldusmenetluses (vt ka 18. oktoobri 2016. a otsust asjas nr 3-3-1-13-16, p 12).

Sündmuse toimumise ajal kehtinud PPVS § 723 p-s 1 sätestatu järgi olid eeldused kaebaja joobe

kontrollimiseks täidetud. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud kaebajal

alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole

välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et kaebaja pani väljaspool teenistust toime vääritu

teo.

15. Varem on kolleegium leidnud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on

õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud

tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest

ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras (vt 17. juuni 2002. a otsus asjas

nr 3-3-1-38-02, p 14). Kolleegium nõustub halduskohtuga, et pärast alkoholi tarbimist on sõiduki

juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja

moraalinormid. Halduskohus märkis, et võttes arvesse seda, kuidas kaebaja üritas leida võimalusi ja

ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks ning tegi kõik endast oleneva, et võimalikult kaua

venitada joobe tuvastamist, võib eeldada, et kaebaja teadis, et võib olla seisundis, milles ei tohi

sõidukit juhtida. Kolleegium nõustub, et kõiki asjaolusid arvestades ei olnud selline järeldus

meelevaldne.

16. Ringkonnakohus leidis, et allumatuse episoode (vt otsuse p 1.1, alapunktid 2, 4 ja 5) tuli käsitada

ühe vältava süüteona, mis algas juba kinnipidamiskohast omavolilise lahkumisega ning mida saab

kokkuvõtlikult määratleda teenistusülesandeid täitnud politseiametnike seaduslike korralduste

eiramisena.

Kolleegium leiab sarnaselt vastustajaga, et iga tegu võis käsitleda eraldi. Kuna vastustaja on

käskkirjas kaebaja tegevusena esile toonud venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist,

vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, ei ole põhjendatud

ringkonnakohtu etteheide selle kohta, et tegemist oli allumatusega kui ühe vältava süüteoga. Samas ei

oma tegude kvalifitseerimine ühtseks süüteoks asjas määravat tähendust, kuna tegude laadi tõttu ei

muudaks see asja lõpptulemust.

III

17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Ringkonna-

kohtu 26. novembri 2015. a otsuse. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus.

Kolleegium täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

18. Kuna kaebus jääb rahuldamata, kannab kaebaja menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad tema kulud tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

Kassaator oli kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9).