3-3-1-48-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-48-16

Määruse kuupäev

27. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister, Viive Ligi,

Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti

AS ja Selver AS kaebus Pärnu Linnavalitsuse 29. augusti

2014. a otsuste tühistamiseks ning Pärnu Linnavalitsusele

ettekirjutuse tegemiseks 27. juuni 2014. a ja 30. juuli 2014. a

tagastusnõuete koheseks täitmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I JCDecaux Eesti OÜ

Kaebaja II Clear Channel Estonia OÜ

Kaebaja III Neste Eesti AS

Kaebaja IV Selver AS

Kaebajate ühised volitatud esindajad vandeadvokaat Allar

Jõks ja vandeadvokaat Carri Ginter

Vastustaja Pärnu Linnavalitsus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-

14-52223

Menetluse alus Riigikohtus

JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel OÜ, Neste Eesti AS-i ja

Selver AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Neste Eesti AS ja Selver AS tasusid ajavahemikul 1. juuni 2011 – 1. juuli 2014 Pärnu linnale

reklaamimaksu vastavalt 4301 eurot 96 senti ja 25 488 eurot 24 senti. JCDecaux Eesti OÜ ja Clear

Channel Estonia OÜ tasusid ajavahemikul 1. juuli 2011 – 31. juuli 2014 Pärnu linnale reklaamimaksu

vastavalt 44 061 eurot ja 5375 eurot.

2. Neste Eesti AS ja Selver AS esitasid 27. juunil 2014 ning Clear Channel Estonia OÜ ja JCDecaux

Eesti OÜ esitasid 30. juulil 2014 tagastusnõude tasutud reklaamimaksu koos intressiga

tagastamiseks, põhjendades seda asjaoluga, et kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10, millega

sätestatakse kohalikele omavalitsustele õigus reklaamimaksu kehtestamiseks, ei määra kindlaks

reklaamimaksu olulisi elemente ja on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113. Pärnu Linnavalitsus jättis

29. augusti 2014. a otsustega nr 3-5/3-5/959/2014 ja 3-5-/958/2014 äriühingute taotlused

rahuldamata, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole pädevust jätta üldakt kohaldamata.

3. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti AS ja Selver AS esitasid Tallinna

Halduskohtule ühise kaebuse, milles nõuavad Pärnu Linnavalitsuse 29. augusti 2014. a otsuste

tühistamist ja ettekirjutuse tegemist tagastusnõuetes näidatud enammakse koheseks tagastamiseks.

Kaebajad märkisid, et KoMS § 10 lõiked 2, 4 ja 5 on vastuolus PS §-dega 3 ja 113, kuna

maksukohustuse olulised komponendid, sh maksu alam- ja ülemmäär, peavad olema seaduses

kindlaks määratud. Samuti asusid kaebajad seisukohale, et KoMS § 10 on ka materiaalselt põhi-

seadusega vastuolus, kuna maksuobjekti määratlematus on tinginud selle, et paljudes kohalikes

omavalitsustes maksustatakse reklaami ja kuulutusi väga erinevas ulatuses, mistõttu ei ole regulat-

sioon kooskõlas määratletuse põhimõttega ning takistab kaupade ja teenuste vaba liikumist. Kaebajad

nõudsid riigivastutuse seaduse alusel intressi ajavahemiku eest, mis algas reklaamimaksu tasumisega

ja lõppes päevaga, mil pidi toimuma enammakse tagastamine.

4. Tallinna Halduskohus jättis 20. mai 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus asus

seisukohale, et PS § 113 kohaldub üksnes riiklikele maksudele ning kohalike maksude kehtestamist

reguleerib PS § 157 lg 2, kusjuures maksu kehtestamisel kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktiga

ei saa maksuõigussuhte elemendid olla kindlaks määratud seaduses. Kohaliku omavalitsuse volikogu

pädevus ei saa piirduda üksnes otsusega, kas maks kehtestada või mitte, sest see piiraks

ebaproportsionaalselt PS §-s 154 sätestatud enesekorraldusõigust. Maksuobjekt on aga reklaami-

maksu puhul määratletud reklaamiseaduse (RekS) §-s 2. Ka maksumäära kehtestamisel pole

kohaliku omavalitsuse volikogu diskretsioon piiramatu, kuna igal juhul peab arvestama võrdse

kohtlemise, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtetega ning austada tuleb eraelu

puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Kaebajad ei ole väitnud, et Pärnu linna reklaamimaks oleks

ebaproportsionaalne. Kuna kohus ei tee abstraktset normikontrolli, ei ole asjakohased väited selle

kohta, kuidas on reklaamimaks reguleeritud mõnes teises vallas või linnas.

5. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid Tallinna

Halduskohtu 20. mai 2015. a otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. märtsi 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on PS § 113 eesmärki – kehtestada maksu-

õigussuhte kõik elemendid seaduses – kohaliku maksu puhul võimatu saavutada. Kohaliku

omavalitsuse kehtestatava maksu puhul on võimalik reguleerida vaid sellise maksu kehtestamise

aluseid. PS § 113 ja § 157 lõike 2 eesmärgiks ei saa pidada olukorda, kus seadusega on kohaliku

maksu tasumise alused ammendavalt ette nähtud ning kohaliku omavalitsuse volikogu valida on

üksnes see, kas konkreetses kohalikus omavalitsuses tuleb sellist maksu tasuda. Maksukohustust saab

ühtviisi selgelt sätestada nii seaduse kui ka määruse vormis kehtestatud õigustloova aktiga. Ühtlasi

leidis ringkonnakohus, et kuna KoMS § 10 lg 1 võimaldab maksustada lisaks reklaamile ka kuulutusi,

ei pea kohalik omavalitsus maksuobjekti osas juhinduma üksnes reklaamiseadusest, ent maksuobjekt

on sellest hoolimata piisavalt selgelt mõistetav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ, Neste Eesti AS ja Selver AS paluvad

kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Kassaatorite seisukohad on järgmised.

7.1. Kohalik maks on avalik-õiguslik rahaline kohustus, millele laieneb PS § 113. Riigikohtu üldkogu

on asjas nr 3-4-1-10-00 selgitanud, et PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised

kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS § 113

eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse

üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Järelikult laieneb seaduse-

reservatsiooni nõue kõikidele avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele. Meelevaldne on ringkonna-

kohtu seisukoht, et maksukohustust saab ühtviisi selgelt sätestada nii seaduse kui määruse vormis

kehtestatud õigustloova aktiga.

7.2. Kohaliku maksu puhul ei saa seadusliku aluse nõue olla täidetud ainult kohalike maksude

seaduses maksu nimetamisega. Põhiõiguste kandja õiguste seisukohalt on vajalik, et seaduses oleksid

kindlaks määratud kõik maksuõigussuhte olulised komponendid. Riigikohus leidis hiljutises lahendis

asjas nr 3-4-1-34-14 jäätmeseadusega kohalikule omavalitsusele delegeeritud avalik-õigusliku

rahalise kohustuse kehtestamise kohta, et see on põhiseadusega kooskõlas juhul, kui kõik avalik-

õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses ning

üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Seega on

kohalike maksude kehtestamisel eriliseks seadusereservatsiooniks PS § 113, mitte § 157 lg 2.

Lahendus, kus PS § 113 kohaldataks kohalikele avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele

valikuliselt, ei ole loogiline.

7.3. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et PS § 113 kohaldamine kohalikele maksudele piiraks

ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Enesekorraldusõiguse põhisisuks

on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimustes. Kohaliku elu

küsimused on aga need, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole põhi-

seadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Põhiseadusest tuleneva seadusliku aluse kehtestamise

nõue ei ole kohaliku elu küsimus, vaid riigielu küsimus. Nõue, et omandiõiguse piiranguid võib seada

üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja nõuetele vastava volitusnormi alusel, on

suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil

ühesuguste kriteeriumitega. Kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt

tagatud, oleks see võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega vastuolus. Maksuõigussuhte oluliste

elementide seaduses sätestamine ei kitsendaks võimalusi kohaliku elu küsimusi otsustada, sest

kohalikul võimul jääb õigus otsustada, kas maksu kehtestada. Põhiõiguste piiramise aluse

kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus.

8. Pärnu Linnavalitsus palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kohalike

maksude seaduses sätestatud reklaamimaksu regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. PS § 113

kaitsealas on tõepoolest lisaks riiklikele maksudele ka muud avalik-õiguslikud rahalised kohustused.

Riigikohus ei ole aga üheski kassaatorite viidatud lahendis öelnud, et PS § 113 kohalduks kohalikele

maksudele ning et kõik kohaliku maksu elemendid peavad olema sätestatud seadusega. Jäätme-

käitluse teenustasu, mida käsitleti asjas nr 3-4-1-34-14, ei ole kohalik maks, ning sellest lahendist

tehtud kassaatorite järeldused on väärad. Asjas nr 3-4-1-14-04 on Riigikohus ka möönnud, et

kohalikul omavalitsusel on maksusuhte oluliste elementide kehtestamisel ulatuslik kaalumisruum.

Selles lahendis ei tuvastanud Riigikohus, et parkimistasu maksumäära kehtestamise õiguse

delegeerimine kohalikule omavalitsusele oleks vastuolus põhiseadusega.

9. Vastuseks Riigikohtu kohtunõudele edastas Pärnu Linnavalitsus 26. septembril 2016 kassaatorite

kohta tehtud maksuteated ja -otsused ning selgitas, et JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ

ja Neste Eesti AS-i puhul koostati maksuteated maksudeklaratsioonides esitatud andmete põhjal, kuid

Selver AS maksudeklaratsioone ei esitanud ning maks määrati maksuotsusega, kusjuures tasumisele

kuuluv summa on määratud reklaami paigaldamise lubade alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Asjas ei vaidle pooled selle üle, et kassaatorid tasusid Pärnu Linnavolikogu 16. detsembri 2010. a

määruse nr 43 "Reklaamimaksu kehtestamine" alusel reklaamimaksu linna nõutud ulatuses. Pärnu

Linnavolikogu 16. detsembri 2010. a määruse nr 43 "Reklaamimaksu kehtestamine" § 4 lõike 4

kohaselt arvutab maksuhaldur maksudeklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma ja saadab

selle kohta maksuteate. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel

määrab tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele.

JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja Neste Eesti AS-i puhul koostati maksuteated

maksudeklaratsioonides esitatud andmete põhjal. Seevastu Selver AS maksudeklaratsioone ei

esitanud ning maks määrati maksuotsusega, kusjuures tasumisele kuuluv summa on määratud

reklaami paigaldamise lubade alusel.

11. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 101 lg 2 piirab maksuotsuse muutmist või kehtetuks

tunnistamist maksukohustuse vähendamiseks maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtajaga.

Seevastu maksudeklaratsiooni alusel koostatud maksuteade ei takista MKS § 33 lõikes 4 sätestatud

tähtaja jooksul tagastusnõude esitamist. Praegusel juhul ei ole Selver AS maksudeklaratsioone

esitanud. Pärnu Linnavalitsus on määranud maksu reklaami paigalduslubade alusel. Seega on

tegemist reklaamimaksu määruse § 4 lõikes 5 sätestatud maksuotsustega. Selver AS ei vaidlustanud

kõnealuseid maksuotsuseid ega esitanud nende vaidlustamise tähtaja jooksul ka tagastusnõuet.

Seetõttu välistab Selver AS-i kaebuse rahuldamise MKS § 101 lg 2 ning seda sõltumata

reklaamimaksu määruse põhiseaduspärasusest. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja

Neste Eesti AS-i tagastusnõudeid peab kolleegium aga sisuliselt kontrollima.

12. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja Neste Eesti AS-i osas taandub kogu vaidlus

asjas sellele, kas KoMS § 10 lõiked 2 ja 4, mis võimaldavad valla- või linnavolikogul määrata

reklaamimaksu objekti ja määra, on põhiseaduspärased. Kui nimetatud volitusnormid ei ole

põhiseaduspärased, on põhiseadusvastased ka nende alusel antud määrused, nagu Riigikohtu üldkogu

on korduvalt selgitanud (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p 69

ja 26. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, p 39). Kui Pärnu linnavolikogu määrus

reklaamimaksu kehtestamise kohta on põhiseadusega vastuolus, on JCDecaux Eesti OÜ-l, Clear

Channel Estonia OÜ-l ja Neste Eesti AS-il MKS § 33 lõike 1 järgi õigus tasutud reklaamimaksu

tagasi nõuda, arvestades sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud kolme aasta pikkust tähtaega.

13. Riikliku maksu kohta on Riigikohus selgitanud, et vähemalt maksu ülem- ja alammäär tuleb

kehtestada seadusega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 1998. a

otsus asjas nr 3-4-1-2-98, punktid IV–V). Asjas nr 3-4-1-1-10 tehtud 8. juuni 2010. a otsuse punktis

58 on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitanud varasemat praktikat kokku

võttes, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul peab seadusandja PS §-st 113 tulenevalt kindlaks

määrama diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises,

tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. Riigikohtu üldkogu pidas 15. detsembri 2015. a

otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 taastuvenergia tasu põhiseaduspäraseks, kuna seaduses olid kehtestatud

kriteeriumid, mille alusel tasu määra tuli arvutada ning puudus kaalutlusõigus selle üle otsustamisel.

14. KoMS § 10 lg 1 sätestab, et reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud

omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele

füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud

kuulutustelt ja reklaamilt. Sama paragrahvi lõige 2 annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse

kehtestada maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu.

Kuigi tõepoolest on seaduses reklaamimaksu objekt määratletud võrdlemisi üldsõnaliselt, on

kolleegium 9. juunil 2016 asjas nr 3-3-1-7-16 tehtud otsuse punktis 10 rõhutanud, et reklaamimaksu

objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus

ei või maksustada reklaamina objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. RekS § 2 lg 1 punktis 3 on

antud reklaami legaaldefinitsioon ning sama paragrahvi lg 2 annab võrdlemisi selge loetelu juhtudest,

mil reklaami definitsioonile vastava teabe puhul siiski reklaamiga tegemist ei ole. Seoses

lahtiolekuaegade ja müügikoha asukohast teavitavate tulpadega, mille osas võiks kõne alla tulla RekS

§ 2 lg 2 punktis 2 sätestatud erandi kohaldamine, on kaebajad viidanud üksnes Tallinna linna

tegevusele. Praeguses asja vaidlevad kassaatorid aga üksnes Pärnu linnaga. Kuigi KoMS § 10 lg 1

sätestab reklaamimaksu objektina lisaks reklaamile ka kuulutused ning asjas nr 3-3-1-7-16 piiritles

kolleegium üksnes reklaamina maksustatavat maksuobjekti, ei ole praegusel juhul vaidlust selle üle,

et maksustatud teabe puhul oli tegemist reklaami, mitte kuulutustega.

15. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 26. novembril 2007 asjas nr 3-4-1-18-

07 tehtud otsuse punktis 29, et olukord, kus seadusandja volitas rahandusministrit sisustama

pakendiaktsiisiga maksustatava karastusjoogi mõistet, ei ole PS §-ga 113 kooskõlas. Praegusel juhul

on reklaamimaksu võimalikud objektid seaduses kindlaks määratud ning kohaliku omavalitsuse

volikogul on üksnes võimalik valida, kas ja millist reklaami millises piirkonnas maksustada. Teisi-

sõnu on kohaliku omavalitsuse diskretsiooni piirid maksuobjekti osas ettenähtavad. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et reklaamimaksu objekt on seaduses piisavalt määratletud, sõltumata sellest,

kas reklaamimaks on PS § 113 kaitsealas. Seda seisukohta ei muuda ka näited maksuobjekti

erinevuste kohta kohaliku omavalitsuse üksustes. Seaduses ettenähtud diskretsiooni piirides on

kohaliku omavalitsuse volikogul õigus reklaamimaksu objekti ise kujundada.

16. Maksumäära, selle sätestamise kriteeriume ega alam- või ülemmäära KoMS § 10 ei sätesta.

KoMS § 10 lg 4 lubab reklaamimaksu määra või diferentseeritud määrad kehtestada kohaliku

omavalitsuse volikogul. On iseenesest tõsi, et ka niisuguse reklaamimaksu määr võib alluda

kohtulikule kontrollile, kuigi silmas tuleb pidada, et kohalikul omavalitsusel on selles küsimuses

ulatuslik kaalutlusruum, millesse saab kohus sekkuda võrdlemisi erandlikel juhtudel. Seetõttu ei saa

sellest, et asjas pole kahtluse alla seatud Pärnu linna reklaamimaksu proportsionaalsust, järeldada, et

selle kehtestamine on olnud igal juhul põhiseaduspärane.

17. Nagu kolleegium määruse punktis 13 märkis, tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi ja üldkogu järjekindlast praktikast, et PS § 113 kaitsealas oleva rahalise kohustuse puhul

peab seaduses olema kindlaks määratud vähemalt selle alam- või ülemmäär või selle arvestamise

alused. Järelikult on asja lahendamisel määrava tähendusega, kas PS § 113 kohaldub

reklaamimaksule kui kohalikule maksule samade järelmitega nagu muudele avalik-õiguslikele

rahalistele kohustustele.

18. Riigikohtu üldkogu leidis 22. detsembril 2000 asjas nr 3-4-1-10-00 tehtud otsuse punktis 20, et

PS §-s 113 on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke kohustusi ning selle sätte

kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või

teises õigusaktis nimetatakse. Üldkogu märkis, et PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus

kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja

seadusena vormistatud õigusaktiga. Eeltoodud lahendis märgitud seisukohtade jätkuvat asjakohasust

on Riigikohtu üldkogu rõhutanud 15. detsembril 2015 asjas nr 3-2-1-71-14 tehtud otsuse punktides

91 ja 97. Seejuures leidis üldkogu nimetatud lahendi punktis 96, et PS § 113 laieneb ka

taastuvenergia tasule, kuigi see ei ole maks, lõiv, koormis, trahv ega sundkindlustuse makse, vaid PS

§-s 113 nimetamata rahaline kohustus sui generis, mis on sellegipoolest PS § 113 kaitsealas. Seetõttu

nähtub Riigikohtu üldkogu senisest praktikast, et igasugust avalik-õiguslikku rahalist kohustust on

peetud PS § 113 kaitsealas olevaks. Kohaliku maksu kehtestamine on kahtlusteta avalik-õiguslik

tegevus. PS § 157 lg 2 lubab kohaliku maksu kehtestada seaduse alusel, täpsustamata seejuures,

millised maksu elemendid peavad olema sätestatud seaduses.

19. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

seniste seisukohtade põhjal tekib kahtlus, et KoMS § 10 lg 4 võib olla vastuolus PS §-ga 113 osas,

milles see lubab kohaliku omavalitsuse volikogul reklaamimaksu määra kehtestada, sätestamata

alam- ja ülemmäära või muid maksumäära kehtestamise aluseks olevaid kriteeriume. Samas nendib

kolleegium, et üldkogu ega põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole kordagi võtnud

seisukohta PS § 113 kohaldumise kohta kohalikele maksudele ega selgitanud PS § 113 ja § 157 lõike

2 omavahelist suhet. Kolleegiumi hinnangul on see vajalik, et tagada edaspidi PS § 157 lõike 2

ühetaoline kohaldamine.

Kolleegiumi hinnangul võib kohaliku maksu ülemmäära seadusega kehtestamine olla vajalik

tulenevalt olulisuse põhimõttest (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas

nr 3-4-1-55-14, p 46), kui maks võib kaasa tuua õiguste väga intensiivse riive. Reklaamimaksu puhul

ei näe kolleegium seda ohtu, mistõttu ei pruugi seaduses sätestatud ülemmäär olla vajalik.

Vastustajal on küll õigus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tõstatanud

18. novembri 2004. a otsuses asjas nr 3-4-1-14-04, milles oli vaidluse all parkimistasuga seonduv,

küsimust PS § 113 kohaldamisest, kuid sellest ei saa järeldada, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium oleks vaikimisi asunud seisukohale, et PS § 113 kohalikele maksudele ei kohaldu. PS

§ 113 analüüs ei olnud nimetatud asjas ka vajalik, kuivõrd asjas tunnistati kohaliku omavalitsuse

volikogu määruse punkt kehtetuks seetõttu, et ei eksisteerinud ühtegi volitusnormi, mis lubanuks

vaidlusalust küsimust reguleerida. Praegusel juhul aga lähtub vaidlus küsimusest, kas olemasolev

volitusnorm on põhiseaduspärane.

Seetõttu annab kolleegium asja halduskohtumenetluse seadustiku § 228 lg 1 p 2 alusel lahendada

Riigikohtu üldkogule.