3-2-1-76-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Altranet (pankrotis) hagi ORICA EESTI

OSAÜHINGU vastu võlgnevuse 6 681 615 krooni

(427 033 euro 3 sendi) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-87527

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ORICA EESTI OSAÜHINGU kassatsioonkaebus ja

Osaühingu Altranet (pankrotis) pankrotihalduri Anne

Tammeri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

ORICA EESTI OSAÜHINGU kassatsioonkaebuse hind

170 645 eurot 22 senti

Osaühingu Altranet (pankrotis) pankrotihalduri Anne

Tammeri kassatsioonkaebuse hind 256 388 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühingu Altranet (pankrotis) pankrotihaldur Anne

Tammer

Kostja ORICA EESTI OSAÜHING, esindaja vandeadvokaat

Leonid Tolstov

Kolmas isik hageja poolel Serial Investor OÜ (kustutatud)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-87527 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Hageja kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Kostja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada ORICA EESTI OSAÜHINGULE kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

5. Tagastada Osaühingu Altranet (pankrotis) pankrotihalduri kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon järgmiselt: 500 eurot Rahandusministeeriumi kontole nr EE891010220034796011 SEB

Pangas või kontole nr EE932200221023778606 Swedbankis (viitenumber 2800045768);

500 eurot Advokaadibüroo Red OÜ kontole nr EE867700771001230807 AS-s LHV Pank.

6. Jätta kassatsiooniastme menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Altranet (hageja) esitas 19. detsembril 2008 Viru Maakohtule ORICA EESTI

OSAÜHINGU (kostja) vastu hagi võlgnevuse 6 681 615 krooni (427 033 euro 3 sendi) ja viivise

6 681 615 krooni (427 033 euro 3 sendi) saamiseks. Viru Maakohus kuulutas 24. novembri 2011. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-11-24858 välja Osaühingu Altranet pankroti ja nimetas pankrotihalduriks

Anne Tammeri, kes astus 21. septembril 2012 menetlusse võlgniku asemel (maa- ja ringkonnakohtu

otsustes on ekslikult märgitud, et pankrotihaldur astus 20. septembril 2012 menetlusse võlgniku

esindajana).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. augustil 2007 projekteerimis-ehitustöövõtulepingu nr 39p

(leping), mille p 2.1 järgi kohustus hageja koostama põhiprojekti kõik tööprojektid ja ehitama kostja

büroo- ja olmehoone koos kõikide kommunikatsioonide, haljastuse, parkla ja kõnniteega vastavalt

lepingu dokumentidele. Lepingu p 2.3 alusel oli tööde lähteülesanne sätestatud hanke

kutsedokumentatsioonis ja töövõtja 9. juuli 2007. a pakkumises. Lepingu p 3.1.9 kohaselt oli lepingu

tähtaeg 30. juuni 2008. Lepingu hind oli lepingu p 9.1 kohaselt 20 000 000 krooni (1 278 233 eurot),

millele lisandus käibemaks - kokku seega 23 600 000 krooni (1 508 314 eurot 91 senti).

Kostja tasus hagejale tähtaegselt lepingujärgseid makseid kuni 2008. aasta juulini 16 918 385 krooni

(1 081 281 eurot 88 senti). 2008. aasta juulis allkirjastas hageja (kostja allkirjastamisele ei ilmunud)

akti nr 101 tööde kohta, mille kogumaksumus oli 4 801 795 krooni (306 890 eurot 63 senti). Sellest

10% tuli lepingu p 9.3.1 kohaselt kinni pidada. Lähtuvalt eelnevast esitas hageja kostjale 21. juulil

2008 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) arve nr 101 maksetähtajaga 4. august 2008.

Kostja arvet ei tasunud. Lepingu p 9.3.2 nägi ette, et lõplikult tasutakse tööde eest 15 kalendripäeva

jooksul alates töövõtjalt arve saamisest, kui tellija on tööde üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastanud ja kasutusluba on väljastatud. Vaivara Vallavalitsus väljastas kasutusloa nr 8238

29. jaanuaril 2010. 28. juulil 2008 võttis kostja ehitise kasutusele. Hageja edastas kostjale

2. veebruari 2010. a kirjaga 2 360 000 kroonise (150 831 euro 49 sendise) arve nr 140, s.o 10%

lepingu maksumusest, mis oli lepingu p 9.3.1 alusel varem vastuvõetud tööde maksumusest maha

arvatud. Arve muutus sissenõutavaks 22. veebruaril 2010. Kostja arvet ei tasunud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja hoonesse projekteerinud ega

paigaldanud põhiprojektis ette nähtud konditsioneerisüsteemi ning seetõttu esineb hoonel oluline

puudus, mis takistab selle sihtotstarbelist kasutamist. Kostja tasaarvestas hageja nõude 18. septembril

2008 kostja 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) leppetrahvi nõudega. Kostja alandas

2. aprillil 2009 ja 12. oktoobril 2009 hinna alandamise avaldustega lepingujärgset hinda

2 714 978 krooni (173 518 euro 71 sendi) võrra. Alandatud hind hõlmas (ilma km-ta) tegemata tööde

maksumust 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti), konditsioneeri paigaldamise hinnavahet

46 030 krooni (2941 eurot 85 senti), hoone kasutusea vähenemise väärtust 939 229 krooni

(60 027 eurot 67 senti) ning akende ja seina kõverat üleminekut 100 150 krooni (6400 eurot 75 senti).

Kostja väitel oli tal hageja vastu konditsioneerisüsteemi paigaldamise ja eriteadmistega isikult

arvamuse küsimise kuludest ning garantiitööde tegemata jätmisest tulenev leppetrahvi ja hageja

tehtud puudustega tööde kõrvaldamisest tulenev kahjunõue ning tal on õigus neid nõudeid

tasaarvestada. Alternatiivselt esitas kostja taotluse viivise vähendamiseks.

3. Viru Maakohus rahuldas 19. juuli 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 427 033 eurot 3 senti (6 681 615 krooni) ja viivise 427 033 eurot 3 senti (6 681 615 krooni).

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohus oli seisukohal, et hageja pakkumised on tehtud põhiprojekti alusel vastavalt kostja

koostatud hanke kutsedokumentatsioonile ning hageja paigaldatud ventilatsiooni- ja kliimaseade

vastas kostja tellitud ja hoone põhiprojektis toodud parameetritele. Ebaõiged on kostja väited, et

hageja oli kohustatud hoonesse projekteerima ja paigaldama ühtse konditsioneerisüsteemi koos

jahutusega. Kui kostja soovis seadet, mille jahutusvõimsus oleks suurem kui projektis ja pakkumises

kirjeldatud seadmetel, oleks kostja pidanud tegema hagejale sellekohase tahteavalduse. Pooled ei

vaidle selle üle, et kostja loobus osa projektis toodud vaheseinte paigaldamisest, mis omakorda

avaldas mõju hoone jahutussüsteemile. Maakohus leidis, et kostjal puudus alus keelduda 2008. aasta

juulis tehtud tööde vastuvõtmisest, kuna töös ei esinenud olulisi puudusi ja kostja ei esitanud

tähtaegselt tööde kvaliteedile vastuväiteid. Kuna kostja kinnitusel sai ta arve nr 101 kätte hiljemalt

18. augustil 2008, tekkis tal tasumise kohustus hiljemalt 2. septembril 2008. Kuna objekt oli valmis,

kostja võttis objekti kasutusse hiljemalt 28. juulil 2008 ja kasutusluba hoonele oli väljastatud, tekkis

hagejal hiljemalt pärast kasutusloa väljastamist õigus saada lepingu p-st 9.3.2 tulenevalt tasu 10%

lepingu maksumusest ehk 2 360 000 krooni (150 831 eurot 49 senti). Kostja sai arve nr 140 kätte

5. veebruaril 2010 ning arve muutus sissenõutavaks 22. veebruaril 2010.

Maakohtu arvates oli kostja leppetrahvi nõue perioodi 1. juuli kuni 28. september 2008 eest

põhjendamatu, kuna kostja pikendas ühepoolselt ja korduvalt puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde

tegemise tähtaegu. Kuna kostja luges tööde lõpptähtajaks 11. septembri 2008, tehti tööd kostja

pikendatud tähtaja sees. Poolte käitumine lepingulise suhte ajal oli orienteeritud lepingu täitmisele,

mistõttu leppetrahvi ei kohaldatud mõistliku aja jooksul. OÜ Ehitusekspert algsete järelduste järgi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg-s 2 nimetatud puudusi hoonel ei esinenud ja 28. juuliks 2008 olid

lõpetatud põhiliselt kõik kostja soovitud ja ettenähtud lisatööd. Eelnevast tulenevalt puudus kostjal

alus leppetrahvi kohaldada ning maakohus jättis rahuldamata kostja ettepaneku tasaarvestada hageja

nõudest 4 321 615 krooni (276 201 euro 54 sendi) suurune osa.

Maakohus oli seisukohal, et hinna alandamise avaldustes kirjeldatud asjaoludest ei tulenenud, et

kostjal oleks õigus hinda alandada. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja nõude ning leidis, et hageja ei

ole lepingut rikkunud, langevad ka kostja tasaarvestamise aluseks olevad asjaolud ära.

Maakohus märkis, et kostja kaotas õiguse lepingu p 10.3 alusel 100 kalendripäeva eest perioodil

1. juuli kuni 8. oktoober 2009 1 000 000 kroonist (63 911 euro 65 sendist) garantiitööde tegemata

jätmisest tulenevat leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud hagejale leppetrahvi nõudest mõistliku aja

jooksul. Kostja teadis garantiitööde tegemisega viivitamisest juba 2008. aastal, kuid esitas leppetrahvi

nõude alles 12. oktoobril 2009.

Maakohus leidis, et kostja puudustega tööde kõrvaldamisest tulenevad nõuded ei olnud põhjendatud.

4. Kostja palus 19. augustil 2013 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles 4. novembril 2013 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

6. 23. jaanuaril 2014 teatas Serial Investor OÜ (kustutatud; kolmas isik) ringkonnakohtule, et nõude

loovutamise tõttu kuulub nõue kostja vastu talle, ning esitas avalduse hageja asendamiseks või

kolmanda isikuna menetlusse astumiseks. Hageja ja kostja ei andnud nõusolekut kolmanda isiku

menetlusse astumiseks õiguseelneja asemel. Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2014. a

määrusega kolmanda isiku taotluse osaliselt ning tal lubati astuda menetlusse iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel.

19. mail 2014 esitas pankrotihaldur maakohtule hagi kolmanda isiku vastu, paludes tunnistada

kehtetuks 10. juuni 2010. a nõude loovutamise leping, millega hageja loovutas OÜ-le Fishmark

nõudeõiguse kostja vastu. Samuti palus pankrotihaldur tunnistada kehtetuks 18. aprilli 2013. a nõude

loovutamise leping, millega OÜ Fishmark loovutas kolmandale isikule nõudeõiguse kostja vastu.

Pankrotihaldur palus välja mõista kostjalt hageja pankrotivarasse kostja ja hageja vahel 9. augustil

2007 sõlmitud töövõtulepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu ning kohustada kolmandat isikut

andma nõusolek töövõtulepingust tuleneva nõude omandiõiguse üleandmiseks hagejale. Maakohus

võttis hagi 10. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-17579 menetlusse.

Ringkonnakohus peatas 20. novembri 2014. a määrusega apellatsioonimenetluse praeguses

tsiviilasjas kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-14-17579. Pankrotihaldur esitas

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata

asi samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

6. mai 2015. a määrusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu määruse ning saatis asja samale

ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks, kuna menetluse peatamise aluseid ei esinenud. Riigikohus

asus seisukohale, et ringkonnakohus peatas menetluse põhjendamatult. Peatatud asjas tehtav

kohtulahend ei sõltu sellest, kas teises tsiviilasjas tunnistatakse nõude loovutamine kehtivaks või

mitte. Ringkonnakohus jättis lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 lg-le 2 tuginevale

vastuväitele sisuliselt vastamata, leides vaid, et pankrotihalduri tuginemine TsMS § 210 lg-le 2 pole

praegusel juhul põhjendatud. Riigikohus leidis, et kui nõue loovutatakse menetluse vältel kolmandale

isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade

menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõude kuuluvuse üle

vaieldakse ning nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte pankrotihaldurile, on

irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. Riigikohus viitas TsMS § 210 lg-le 4,

TsMS § 460 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et kolmanda isiku kui võimaliku uue võlausaldaja suhtes ei

kehtiks praeguses asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude

loovutamise ajal, et nõude üle vaieldakse praeguses menetluses (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-22-15, p-d 11 - 14).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. oktoobril 2015 apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas

maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu täielikult ning mõisteti hageja

kasuks välja 427 033 eurot 3 senti (6 681 615 krooni) põhivõlana ja 427 033 eurot 3 senti

(6 681 615 krooni) viivisena ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud

osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

170 645 eurot 22 senti (2 670 017 krooni 50 senti) ja viivise 170 645 eurot 22 senti (2 670 017 krooni

50 senti). Kõikide kohtuastmete menetluskuludest jättis ringkonnakohus 40% kostja ning 60% hageja

kanda.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et hageja ei teinud aktis nr 101 kajastatud töid selles märgitud mahus

ning on puuduste olemasolu (v.a konditsioneeri osas) ka tunnistanud. Ringkonnakohus luges

tõendatuks, et konditsioneerisüsteemi projekteerimata ja ehitamata jätmise osas ei vastanud hageja

tehtud tööd lepingutingimustele ning hageja vastutab selle eest. T. Sepaste ja H. Kase arvamusest

ning T. Targa arvamusest nähtub, et hageja ei ole büroo- ja olmehoonesse konditsioneerisüsteemi

ehitanud. Lisaks nähtub komisjonilise ekspertiisi arvamusest, et ehitusprojektiga ei ole kavandatud

sellist süsteemi, mida saaks käsitada konditsioneerisüsteemina ja mis vastaks tellija projekteerimise

lähteülesandes soovitule, ning sellist süsteemi ei ole ka välja ehitatud. Ringkonnakohus selgitas, et

U. Saksakulmu arvamusse, mille kohaselt hageja väljaehitatut võib nimetada ühtseks

konditsioneerisüsteemiks, tuleb suhtuda kriitiliselt. Viidatud arvamus on vastuolus eelmärgitud kolme

arvamuse ja OÜ Skat-Keskus seisukohaga ning U. Saksakulm võis arvamuse andmisel olla erapoolik.

Lepingu p 2.1 järgi oli hageja kohustuseks kõikide tööprojektide koostamine. Lepingu p 2.4 järgi pidi

hageja tegema ka töid ja toiminguid, mis oma olemuselt kuuluvad tööde hulka ja tulenevad

samalaadsete tööde tegemise heast tavast ning mille tegemine on vajalik lepingus fikseeritud

lõppeesmärgi saavutamiseks. Seetõttu pidi hageja kontrollima AS EPT Grupp põhiprojekti

nõuetekohasust ning puuduste korral sellest kostjat informeerima. Hageja ei ole tuginenud sellele ega

ka tõendanud, et ta oleks kostjat võimalikest põhiprojekti puudustest teavitanud. Ringkonnakohus

pidas ebaõigeks maakohtu seisukohta, et kostja loobus osa kokkulepitud tööde tegemisest.

Ringkonnakohus leidis, et tegemata tööde ja puudustega tehtud tööde maht 1 725 232 krooni

(110 262 eurot 42 senti) oli oluline puudus ning kostjal oli õigus keelduda tööde vastuvõtmisest

21. juulil 2008. Kuna hageja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti kostjale allakirjutamiseks ei

esitanud, võttis kostja 11. septembril 2008 hageja tehtud ehitustööd puudustega vastu.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et hinna alandamine on põhjendatud 1 245 570 krooni

(79 606 euro 43 sendi) ulatuses: sh tegemata töödest tingituna 1 215 420 krooni

(77 679 euro 50 sendi) võrra ning seina ja akende kõverast üleminekust tingituna hageja

omaksvõetud ulatuses ehk 30 150 krooni (1926 euro 94 sendi) võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei

olnud põhjendatud hinna alandamine hoone kasutusea vähenemise tõttu, kuna kostja ei tõendanud

hoone kasutusea vähenemist. Ringkonnakohus leidis, et hinna alandamine seetõttu, et kostja maksis

hageja tegemata tööde eest rohkem, ei ole põhjendatud. Kostjal oli vastavas ulatuses õigus nõuda

kulude hüvitamist.

Ringkonnakohus leidis, et kulutuste hüvitamise nõue oli põhjendatud 1 200 252 krooni 26 sendi

(76 710 euro 10 sendi) ulatuses: sh hoonesse konditsioneerisüsteemi ehitamise kulu 147 430 krooni

(9422 eurot 49 senti), hageja vaidlustamata OÜ Põlva Heakorratööd tehtud tööde kulu

791 470 krooni (50 584 eurot 15 senti) ning laminaatparketi valest paigaldamisest tingitud töödega

seotud kulud 261 352 krooni 26 senti (16 703 eurot 45 senti).

Ringkonnakohus märkis, et lepinguobjekt võeti puudustega vastu 11. septembril 2008. Järelikult

hilines hageja tööde üleandmisega 65 päeva ning lepingu p-st 14.7 tulenevalt oli leppetrahv

6 500 000 krooni (415 425 eurot 72 senti). Ringkonnakohus leidis, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud

leppetrahv 100 000 krooni (6391 eurot 16 senti) päevas, mis on arvestatud protsendina lepingu

koguhinnast, ei olnud vastavuses hageja kohustuste rikkumise ulatusega. Ringkonnakohus pidas

põhjendatuks hageja taotlust leppetrahvi vähendada ning vähendas leppetrahvi 2 000 000 kroonini

(127 823 euro 30 sendini). Ringkonnakohtu hinnangul tuli kostja 2 000 000 kroonine (127 834 euro

30 sendine) leppetrahvi nõue tasaarvestada hageja 2 416 816 krooni 20 sendise (154 462 euro

71 sendise) nõudega kostja vastu. Tasaarvestuse tõttu oli hagejal kostja vastu arvest nr 101 tulenev

nõue 416 816 krooni 20 senti (26 639 eurot 41 senti), mis oli sissenõutav alates 27. septembrist 2008.

VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Tegemist on nn tasendusliku

leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning

kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata. Kuna leppetrahv 2 000 000 krooni (127 823 eurot

30 senti) oli suurem kostja kahju hüvitamise nõudest 1 200 252 krooni 26 senti (76 710 eurot

10 senti), puudus kostjal õigus tasaarvestada nimetatud nõuet hageja nõudega tema vastu.

Ringkonnakohus leidis, et kostjal puudus õigus lepingu p 10.3 alusel leppetrahvi nõuda. Kostja käitus

garantiitööde kokkuleppeid sõlmides ning 12. oktoobril 2009 leppetrahvi nõuet esitades

vastuoluliselt.

Ringkonnakohus selgitas, et arve nr 101 järgi tuli tasuda 2 416 816 krooni 20 senti (154 462 eurot

71 senti), koos km-ga 2 900 179 krooni 40 senti (185 355 eurot 25 senti). Arvest nr 101 oli 10%

290 017 krooni 90 senti (18 535 eurot 52 senti). 480 180 krooni - 290 017 krooni 90 senti =

190 162 krooni 10 senti (12 153 eurot 57 senti). Seega pidi kostja tasuma arve nr 140 järgi

2 360 000 krooni - 190 162 krooni 10 senti = 2 169 837 krooni 90 senti (138 677 eurot 92 senti).

Eelnevast tulenevalt oli ringkonnakohtu arutluskäik järgmine: „Kostja pidi tasuma hagejale kokku

2 670 017 krooni 30 senti (170 645 eurot 22 senti), arve nr 101 järgi 500 179 krooni 44 senti

[31 967 eurot 29 senti] koos km-ga ja arve nr 140 järgi 2 169 837 krooni 90 senti

[138 677 eurot 92 senti] koos km-ga."

Ringkonnakohus jättis kostja viivise vähendamise taotluse rahuldamata, kuna hageja ei nõudnud

viivist üle põhivõla suuruse ning kostja ei tõendanud, et põhivõla suuruses nõutud viivis oleks

ebamõistlikult suur. Arvestades, et kostja oli arve nr 101 tasumisega viivituses alates 2008. aasta

septembri lõpust ning arve nr 140 tasumisega alates 2010. aasta veebruari lõpust, oli põhivõlasuurune

viivis mõistlik.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud põhjendatud kostja seisukoht, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu

ning seetõttu tuleks jätta hagi läbi vaatamata. Vaidlusaluse nõude kuuluvus lahendatakse tsiviilasjas

nr 2-14-17579 ning kostja seisukoht, et nõue kuulub kolmandale isikule, mitte hagejale, ei ole õige.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi jäeti

rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu arvutused ebaõiged, arusaamatud ja

vastuolulised. Ringkonnakohus tõlgendas valesti lepingu p 9.3.2, kui vähendas ka lepingu p 9.3.2

järgi hiljem maksmisele kuulunud tasu.

Ringkonnakohus jättis hageja väidetele vastamata ning olulised tõendid hindamata, kui leidis, et

hageja oli kohustatud kostja büroo- ja olmehoonesse projekteerima ja ehitama

konditsioneerisüsteemi. Ringkonnakohus ei eristanud projekteerimise ülesandeid ega teinud vahet

projekteerija ja ehitaja kohustustel ning põhiprojekti ja tööprojekti olemusel. Hoone piisav

jahutamine oleks pidanud olema kavandatud ja lahendatud projekteerimise käigus ning põhiprojektis.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pidi kontrollima AS ETP Grupp koostatud

põhiprojekti nõuetekohasust ja puuduste korral kostjat sellest informeerima. Kuivõrd hageja ehitas

ventilatsiooniosa välja vastavalt põhiprojektile, oli ekslik ringkonnakohtu järeldus, et tegemata tööde

ja puudustega tööde maht oli 1 725 232 krooni (110 262 eurot 42 senti) ja see on käsitatav olulise

puudusena. Kostja keeldus alusetult tehtud töö vastuvõtmisest, sest puudused olid ebaolulised.

Hageja ei nõustunud ringkonnakohtuga, et hinna alandamine 1 245 570 krooni (79 606 euro 43 sendi)

võrra on põhjendatud. Hageja ehitas ventilatsiooniosa vastavalt põhiprojektile, mistõttu hinna

alandamine ühtse konditsioneerisüsteemi hinna (653 970 krooni ehk 41 796 euro 30 sendi) võrra ei

olnud põhjendatud. Kostja loobus osast töödest ega soovinud nende tegemist. Kuna hageja ei ole

lepingut rikkunud, oli kulutuste nõue AS-le Hiieko tasutud 147 430 krooni (9422 euro 49 sendi)

ulatuses põhjendamatu.

Hageja arvates ei ole leppetrahv 2 000 000 krooni (127 834 eurot 30 senti) mõistliku suurusega

VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus ei hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi

vähendamise taotluse üle otsustamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Arvesse võtmata on jäetud

hageja pankrotiseisund ning asjaolu, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata.

Kostja maksekohustuste eiramine niivõrd suures ulatuses tõi kaasa hageja makseraskused ning

pankrotistumise.

9. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu.

10. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ning jätta hagi rahuldamata

või läbi vaatamata. Alternatiivselt, kui Riigikohus ei nõustu kostja vastuväidetega hageja nõude

kaotamise kohta, palub kostja tunnistada tasaarvestust oma kahjunõudega 1 200 252 krooni 26 senti

(76 710 eurot 10 senti) ning vähendada selle võrra väljamõistetavat summat. Samuti tuleb arvestada

arvelt nr 101 arvutatud käibemaksu määraks 18%. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu 6. mai 2015. a

määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-22-15 toodud juhised. Lähtudes Riigikohtu juhistest ja arvestades

kostja vastuväidet hageja nõude kaotamise kohta (kolmas isik ei teadnud nõude loovutamise ajal, et

nõude üle vaieldakse praeguses menetluses), pidanuks kohus jätma hagi täies ulatuses rahuldamata

ning jätma kõik menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 161 lg-t 2, lugedes kostja kahjunõude kaetuks

leppetrahviga, mille eesmärgiks ei olnud sellise kahju katmine. Leppetrahvi eesmärgiks ei olnud

ehituslike puuduste ärahoidmine ega nende hüvitamine, vaid tööde tähtajast kinnipidamine.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt käibemaksuseaduse § 15 lg-t 1 (2008. a redaktsioonis), kohaldades

kostjalt väljamõistetud summale valet käibemaksumäära.

Kassatsioonkaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks. Vaidlustatud

ringkonnakohtu otsuse jõustumine asetaks kostja temast endast olenemata olukorda, kus ta on

sunnitud esile kutsuma täitemenetluse (ja kandma täitekulud), mille raames oleks hagejal ja

kolmandal isikul võimalik nõude õigusjärglus selgeks vaielda. Vastasel juhul on kostjal oht, et

kohtuotsuse täitmisel hagejale loetakse nõue täidetuks valele isikule (VÕS § 169 lg 1 ja VÕS § 170).

11. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja

kassatsioonkaebus rahuldatakse ning kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

13. Kolleegium selgitab esmalt, et kohtud on otsustes vääralt märkinud, et pankrotihaldur astus

20. septembril 2012 menetlusse võlgniku esindajana. Pankrotihalduri 21. septembril (alama astme

kohtu otsustes ekslikult märgitud 20. september 2012) esitatud avaldusest nähtuvalt astus

pankrotihaldur menetlusse hageja asemel tema pankrotihaldurina (VII kd, tl 64).

Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-st 2, § 43 lg 1 esimesest lausest ja § 541 lg 1

kolmandast lausest võib haldur astuda võlgniku asemel kohtumenetlusse, kuid sel juhul osaleb ta seal

enda nimel, s.o võlgniku pankrotihaldurina. Seega on menetluse kestel hageja muutunud ning algse

hageja asemel on menetlusse astunud tema pankrotihaldur, kes on õige menetlusosaline ka

Riigikohtus. Pankrotihalduri hageja esindajaks märkimine ei ole oluline menetlusõiguse normi

rikkumine, mis oleks mõjutanud asja menetlust sisuliselt, ning pooled ei ole hageja isiku väära

tähistamist vaidlustanud. Seetõttu tähistab ka kolleegium oma otsuses hagejat läbivalt ühte moodi,

eristamata, et esimeste menetlustoimingute ajal oli hagejaks pankrotivõlgnik ise ja hilisemates

A. Tammer tema pankrotihaldurina. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste

kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti (vt ka

nt Riigikohtu 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 30).

14. Kolleegiumi hinnangul on ekslik kostja väide, et ringkonnakohus ei ole järginud praeguses

tsiviilasjas 6. mail 2015 tehtud Riigikohtu määruses antud juhiseid. Viidatud Riigikohtu määruses

puudub juhis, et praeguses menetluses tuleb tuvastada, kas kolmas isik teadis käesolevast menetlusest

või mitte. Viidatud Riigikohtu lahend jätab lahtiseks küsimuse, mis saab siis, kui kolmas isik ei

teadnud nõude loovutamise ajal, et nõude üle vaieldakse praeguses menetluses, ja hagi praeguses

asjas rahuldatakse. Samas on ekslik ja ka vastuoluline ringkonnakohtu otsuses märgitu, et

põhjendatud ei olnud kostja seisukoht, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ning seetõttu tuleks jätta

hagi läbi vaatamata ja et vaidlusaluse nõude kuuluvus lahendatakse tsiviilasjas nr 2-14-17579 ning

kostja seisukoht, et nõue kuulub kolmandale isikule, mitte hagejale, ei ole õige. See, kas nõue kuulub

hagejale või mitte, on hagi rahuldamise eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel esitatud vastuväite kohta

peab kohus seisukoha võtma praeguses asjas. Küsimuse, kas praeguses asjas tehtav otsus kehtib

TsMS § 460 lg 1 alusel ka uue võimaliku võlausaldaja suhtes või TsMS § 460 lg 2 alusel ei kehti,

saab lahendada tsiviilasjas, milles uus võimalik võlausaldaja nõuaks kostjalt sama võlga.

15. Kolleegium ei nõustu hageja etteheidetega, et ringkonnakohus jättis hageja väidetele vastamata

ning olulised tõendid hindamata, kui leidis, et hageja oli kohustatud kostja büroo- ja olmehoonesse

projekteerima ja ehitama konditsioneerisüsteemi.

Ringkonnakohus on otsuses oma seisukohta ning U. Saksakulmu arvamusega arvestamata jätmist

põhjendanud. Ringkonnakohus tuvastas komisjonilise ekspertiisi alusel, et ehitusprojektiga ei ole

kavandatud sellist süsteemi, mida saaks käsitada konditsioneerisüsteemina ja mis vastaks tellija

projekteerimise lähteülesandes soovitule. Lisaks leidis ringkonnakohus T. Sepaste ja H. Kase

arvamuse, T. Targa arvamuse ning komisjonilise ekspertiisi alusel, et hageja ei ole büroo- ja

olmehoonesse konditsioneerisüsteemi ehitanud.

Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et tal puudus kohustus kontrollida AS ETP Grupp koostatud

põhiprojekti nõuetekohasust ja puuduste korral kostjat sellest teavitada. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et lepingu p 2.1 järgi oli hageja kohustuseks kõikide tööprojektide koostamine ning

lepingu p 2.4 järgi oli hageja kohustuseks teha ka need tööd ja toimingud, mis oma olemuselt

kuuluvad tööde hulka ja tulenevad samalaadsete tööde tegemise heast tavast ning mille tegemine on

vajalik lepingus fikseeritud lõppeesmärgi saavutamiseks. Kolleegiumi arvates ei ole sellises olukorras

oluline, kas tegemist oli hageja või AS EPT Grupp kohustuse rikkumisega. Riigikohus on varasemas

praktikas selgitanud, et VÕS § 641 lg 3 järgi on töövõtjal, kes tegi oma tööd varem tehtud tööde

jätkuna, kohustus kontrollida, kas eeltööd sobivad selleks, et ta saaks teha enda töid lepingu

nõuetekohaseks täitmiseks, või on eeltöödel puudusi, mis ohustavad ka tema tehtud tööde vastavust

lepingutingimustele. Selliste puuduste esinemisel tuleb tellijat neist informeerida (Riigikohtu

12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-12, p 13). Kolleegiumi hinnangul peab töövõtja, kellel

tuleb oma töö teha, tuginedes kolmandate isikute koostatud plaanidele, kontrollima, kas need plaanid

on sobivaks aluseks tema töödele. Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et hagejal oli

kohustus kontrollida AS EPT Grupp põhiprojekti nõuetekohasust ning puuduste korral kostjat neist

informeerida.

16. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hinna alandamise ning kulutuste hüvitamise nõude

rahuldamise eeldused on täidetud. Küll aga nõustub kolleegium hagejaga, et ringkonnakohtu

arvutuskäik on arusaamatu ning sellega on rikutud TsMS § 436 lg-st 1 ja TsMS § 639 lg-st 1

tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kolleegium märgib, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitada hinna alandamise kohta selge ja arusaadav arvutuskäik.

Kolleegiumi hinnangul tuleb hinna alandamise järgse tasu leidmiseks ringkonnakohtul vähendada

aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud tasu kogusummat osas, milles hinda alandatakse,

lugeda 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks 101 ja 10% arve nr 140 hulka (lahutades

arvest 140 selles enne kajastatud arve nr 101 osa).

Lisaks peab ringkonnakohus tuvastama, millal tekkis käive, ning sellest sõltuvalt kohaldama käibe

tekkimise ajal kehtinud käibemaksumäära.

17. Järgnevalt käsitleb kolleegium lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi nõudega seostuvaid poolte

väiteid.

VÕS § 161 lg 1 alusel võib kahjustatud lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi

tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

Kolleegiumi hinnangul kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Ringkonnakohus leidis

VÕS § 161 lg-le 2 viidates õigesti, et tegemist on nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise

põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas,

mida leppetrahv ei kata. Samas tuleb kolleegiumi hinnangul enne kahju hüvitamise nõude

leppetrahviga kaetuks lugemist kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on

hüvitada sama kahju. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas lepingu p-

st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise

nõude eesmärk oli sama.

VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas vähendas ringkonnakohus leppetrahvi, kuna

leidis, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud leppetrahv ei olnud vastavuses hageja kohustuste rikkumise

ulatusega. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1

järgi leppetrahvi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Kolleegiumi

arvates on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat kohustust võtta põhjendatud

seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kolleegium leiab, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja

pankrotiseisund ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel

tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.

18. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

19. Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse ning kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel nii hagejale kui ka

kostjale tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse

alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik