3-1-1-83-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-16

Otsuse kuupäev

26. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi J.N süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-3050

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.N kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

12. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsus muutmata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja 564 (viissada kuuskümmend neli) eurot apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.N-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta tekitas liiklusnõuete rikkumisega

ettevaatamatusest K. S-ile ja S. R-ile raske tervisekahjustuse ning R. P-le ja M. M. ning J. S. R-ile lühiajalised

tervisekahjustused. Süüdistuse kohaselt juhtis J.N 27. juulil 2014 kell 13.27 Rapla maakonnas Märjamaa vallas Märjamaa-

Koluvere tee 7. km-l sõiduautot Mercedes-Benz ja kaldus Koluvere poole liikudes vastassuunavööndisse. Sellise

tegevusega rikkus J.N liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 nõudeid ning põhjustas liiklusohtliku olukorra.

Koluvere poolt tulnud sõiduauto Audi A6 juht R. P. sattus J.N tegevuse tõttu hädaseisundisse ning liikus J.N-ist

möödumiseks ja otsasõidu vältimiseks omakorda vastassuunavööndisse. Samal ajal keeras J.N oma suunavööndisse

naasmiseks sõiduauto rooli järsult paremale ja rikkus sellise tegevusega täiendavalt veel LS § 39 lg 1 nõudeid. J.N tegevuse

tõttu põrkasid sõiduautod tee keskel kokku ning said tehnilisi purustusi. Samuti said K. S. ja S. R-i raske tervisekahjustuse

ning R. P., M. M. ja J. S. R-i lühiajalised tervisekahjustused.

2. Pärnu Maakohtu 19. juuni 2015. a otsusega mõisteti J.N talle esitatud süüdistuses õigeks ning R. P., K. S-i ja S. R-i

tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Maakohtu hinnangul ei kõrvaldanud kohtus uuritud tõendid kahtlust, et J.N võis kalduda

vastassuuna vööndisse terviserikke tõttu. Seega ei pruukinud süüdistatav vastassuunavööndisse kaldumisel oma tegevust

kontrollida ega pannud toime tegu karistusõiguslikus mõttes. Oma suunavööndisse naasis J.N küll tahtlikult, kuid

vastutuleva autoga kokkupõrke vältimiseks oli selline käitumine õigustatud. R. P. oleks pidanud LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2

kohaselt oma sõidukiirust vähendama või peatuma.

3. Pärnu Maakohtu 19. juuni 2015. a otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Aarne Pruus, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist ning temalt

kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist. Samuti palus prokurör rahuldada kannatanute tsiviilhagid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 19. juuni 2015. a otsus muutmata ja selle

peale esitatud apellatsioon rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

4.1. Kahtlus, et J.N võis kalduda vastassuuna vööndisse terviserikke tõttu, ei välista tema vastutusele võtmist

KarS § 422 lg 1 järgi. Nii süüdistuse kohaselt kui ka ringkonnakohtu hinnangul oli liiklusõnnetuse vahetu põhjus see, et

J.N pööras sõiduauto rooli oma suunavööndisse naasmiseks järsult paremale ajal, mil R. P. viibis juba J.N suunavööndis.

J.N süüküsimuse lahendamiseks tuleb seega välja selgitada, kas ja milliseid liiklusnõudeid ta oma suunavööndisse

naasmisega rikkus.

4.2. Süüdistuse kohaselt eiras J.N oma suunavööndisse naasmisega LS § 39 lg-t 1, mille kohaselt peab juht andma

suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist.

Maakohus leidis aga, et suunamärguande andmata jätmine pole tõendatud, ja seda seisukohta pole apellatsioonis

vaidlustatud. Samuti ei saa ainuüksi suunamärguande andmata jätmist pidada rikkumiseks, mis põhjustas liiklusõnnetuse.

Suuna märguande eesmärk on informeerida teisi liiklejaid plaanitavast manöövrist, kuid see ei tähenda, et juhil on õigus

märguande andmise korral soovitud manööver teha. See, kas manööver on lubatud, sõltub ka teistest konkreetset

liiklussituatsiooni reguleerivatest sätetest, ja J.N-ile esitatud süüdistuses pole neile viidatud.

4.3. Prokurör märkis apellatsioonis, et J.N oli tulenevalt LS § 33 lg 1 p-st 8 kohustatud enne manöövri alustamist

veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Süüdistuses ei ole J.N-ile aga kõnealuse liiklusnõude

rikkumist ette heidetud ja seetõttu pole ringkonnakohtul võimalik sellele sättele tugineda. Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistusakti järgi ja kohus ei või süüdimõistva otsuse

tegemisel tugineda sellisele liiklusseaduse nõude rikkumisele, mida ei ole süüdistusaktis kajastatud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör A. Pruus, kannatanu R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ja J.N kaitsja I. Sirk.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16 tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus. Riigikohtu põhiseisukohad olid järgmised.

6.1. Ainuüksi see, et J.N-ile esitatud süüdistuses ei viidatud LS § 33 lg 2 p-le 8, ei välista süüdimõistva otsuse tegemist.

KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta

süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise

kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele prokuratuuri antud õiguslik

hinnang kohtu jaoks siduv. Samuti on kohtul KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel. Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust

sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Sellisel juhul lasub kriminaalasja lahendaval

kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu.

6.2. Kuna J.N-ile esitatud süüdistuses kirjeldati piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid, oleks

ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur

viitas apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale

KrMS § 268 lg 6 tähenduses ka üllatuslik. Lisaks jääb ringkonnakohtu otsuse põhistuste põhjal arusaamatuks, miks ei

pidanud kohus küllaldaseks ning piisavalt konkreetseks süüdistuse viiteid üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele

sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1. Nimetatud sätetes sisalduv nõue ohtliku ja teisi liiklejaid kahjustava käitumise

vältimiseks on piisavalt konkreetne, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik etteheide ning tagada

süüdistatava kaitseõigus.

7. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas Tallinna Ringkonnakohus 21. aprilli 2016. a otsusega Pärnu Maakohtu

19. juuni 2015. a otsuse täies ulatuses, tunnistas J.N KarS § 422 lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 3-aastase

vangistuse, mis jäi KarS § 74 lg 1 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti J.N-ilt

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks. Sama otsusega rahuldati osaliselt

kannatanute K. S-i ja S. R-i tsiviilhagid ning J.N-ilt mõisteti K. S-i kasuks välja 60 eurot ning S. R-i kasuks 101 eurot ja 20

senti. Samuti mõisteti J.N-ilt välja sundraha ja ekspertiisikulud. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Apellatsiooni menetluses

J.N valitud kaitsjale makstud tasu 297 eurot ja 60 senti ning R. P. valitud esindajale makstud tasu 936 eurot jäeti Eesti

Vabariigi kanda. Maakohtu menetluses J.N tekkinud kulud jäeti süüdistatava kanda. Kokkuvõtlikult märkis

ringkonnakohus järgmist.

7.1. Ei ole vaidlust selle üle, et J.N ja R. P. juhitud autod põrkasid kokku J.N suunavööndis ning et R. P. viibis sinna

suundumise hetkel hädaseisundis. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt liikus J.N R. P. manöövri tegemise hetkel R. P.

suunavööndis otse vastu, ei saanud R. P. ette näha, et J.N teeb oma suunavööndisse naasmiseks ekstreemse manöövri ja

pöörab oma sõiduki rooli järsult paremale. Eelnevast tulenevalt põhjustas liiklusõnnetuse J.N ootamatu käitumine oma

suunavööndisse naasmisel.

7.2. Ükski kriminaalasjas uuritud tõend ei anna alust arvata, et J.N võis kalduda vastassuuna vööndisse terviserikke tõttu.

Vaatamata asjaolule, et vastassuunavööndisse kaldumise põhjust pole välja selgitatud, ei saa kriminaalasja lahendamisel

tugineda oletustele. J.N ütluste kohaselt ei olnud tal terviserikkeid ning ta polnud ka alkoholi ega narkootikume tarvitanud.

Samuti oli ta enne väljasõitu piisavalt puhanud ja tundis end hästi. Eelnevast nähtuvalt rikkus J.N liiklusnõudeid vähemalt

kaudse tahtlusega ja pani toime teo karistusõiguslikus mõttes.

7.3. R. P-l oli laupkokkupõrke vältimiseks ainus võimalus liikuda vastassuunavööndisse ja ta ei saanud ette näha, et J.N

soovib samuti sinna keerata. Lisaks vähendas R. P. enne vastassuunavööndisse liikumist sõidukiirust ja oli alustanud

avariilist pidurdamist. Seega tegi R. P. liiklusõnnetuse vältimiseks kõik endast oleneva. Kokkupõrge oleks jäänud

saabumata, kui J.N oleks olnud piisavalt hoolikas ja ettevaatlik ega oleks ootamatult oma suunavööndisse naasnud. Kuna

J.N põhjustas vastassuunavööndisse kaldumisega R. P. jaoks liiklusohtliku olukorra, oleks ta pidanud LS § 14 lg 2,

§ 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 kohaselt lahendama olukorra selliselt, et tema manööver ei oleks teistele liiklejatele ootamatu ega

seaks neid täiendavasse ohtu. Liiklusnõuete rikkumisega tekitas J.N ettevaatamatusest K. S-ile ja S. R-ile raske

tervisekahjustuse ning R. P-le, M. M. ja J. S. R-ile lühiajalised tervisekahjustused.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsuse peale esitas kassatsiooni J.N kaitsja I. Sirk, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

8.1. J.N-ile esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja sellest ei selgu, millise teoga süüdistatav prokuratuuri arvates

liiklusõnnetuse põhjustas. Maakohus arvas, et J.N-ile heidetakse ette liiklusõnnetuse põhjustamist vastassuunavööndisse

kaldumisega ja suunamärguande andmata jätmisega, kuid leidis, et need teod polnud liiklusõnnetusega kausaalses seoses.

Ringkonnakohus märkis, et J.N põhjustas liiklusõnnetuse oma suunavööndisse naasmisega, kuid samas ei näidanud, millist

liiklusnõuet süüdistatav sellise teoga rikkus. Ringkonnakohus jättis vastamata ka küsimusele, kas vastassuunavööndisse

kaldunud juht tohib oma suunavööndisse naasta.

8.2. Kuna kriminaalmenetluse käigus pole välja selgitatud, miks J.N vastassuunavööndisse kaldus, pole alust arvata, et ta

põhjustas liiklusohtliku olukorra tahtlikult. J.N ei mäleta peapõrutuse tõttu liiklusõnnetuse asjaolusid ja kriminaalasjas pole

kõrvaldatud kahtlust, et ta võis kalduda vastassuunavööndisse terviserikke tõttu.

8.3. Asudes seisukohale, et J.N rikkus oma suunavööndisse naasmisega LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, väljus ringkonnakohus

süüdistuse piiridest. Süüdistuses ei heideta J.N-ile ette, et ta ei veendunud enne pärisuunavööndisse naasmist manöövri

ohutuses.

8.4. J.N ei rikkunud oma suunavööndisse naasmisega ühtki liiklusnõuet. Kuna süüdistatav kõrvaldas sellise teoga oma

eelneva käitumise (s.o vastassuunavööndisse kaldumise) tõttu tekkinud ohu, ei saa oma suunavööndisse naasmist

õigusvastaseks pidada. Samuti pööras J.N oma suunavööndi poole samal ajal R. P-ga ning reageerimiseks kulunud aja tõttu

said juhid üksteise manöövrist teada alles kokkupõrke hetkel.

8.5. Kaitsja leidis apellatsioonimenetluses, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli R. P. käitumine. Kannatanu ütluste kohaselt nägi

ta juba 170 meetrit enne kokkupõrkekohta ja 8 sekundit enne kokkupõrget, et süüdistatava auto liikus vastassuunavööndis.

Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et liikudes kiirusega 90 km/h, on peatumisteekond 72 meetrit ja peatumiseks kuluv aeg

4,7 sekundit. Kui R. P. oleks õigel ajal pidurdanud, oleks tema sõiduk peatunud mitukümmend meetrit enne

kokkupõrkekohta ja liiklusõnnetus oleks jäänud toimumata. Ringkonnakohus jättis eeltoodud väidetele vastamata.

8.6. Ringkonnakohus jättis lahendamata kaitsja taotluse hüvitada J.N-ile kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud

kulud.

9. Kassatsioonile esitas vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kelle hinnangul tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

9.1. J.N-ile esitatud süüdistuses on kirjeldatud kõiki isiku vastutusele võtmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja selle

lugejale on arusaadav, millise teo toimepanemist süüdistatavale ette heidetakse. Süüdistusest nähtub nii

vastassuunavööndisse kaldumine, liiklusohtliku olukorra põhjustamine kui ka järsk naasmine enda suunavööndisse. Samuti

ei väljunud ringkonnakohus J.N süüditunnistamisel LS § 33 lg 2 p-le 8 tuginedes süüdistuse piiridest. Riigikohus leidis

kriminaalasja esmakordsel arutamisel, et J.N-ile esitatud süüdistuses on kirjeldatud piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse

põhjustamise tehiolusid ja seetõttu oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust

sisustavat sätet ise kohaldada. Lisaks viitas prokuratuur apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, mistõttu poleks ringkonnakohtu

poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale üllatuslik.

9.2. J.N rikkus vastassuunavööndisse kaldumisega LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 nõudeid, põhjustas R. P. jaoks

liiklusohtliku olukorra ning sundis R. P-d kokkupõrke vältimiseks omakorda vastassuunavööndisse liikuma. Samuti poleks

J.N tohtinud liiklusohtlikus olukorras teistele liiklejatele ootamatut manöövrit teha, kuid selle asemel pööras ta oma

suunavööndisse naasmiseks sõiduki rooli järsult paremale ja põrkas tee keskel kokku R. P. sõidukiga. Eelnevast nähtuvalt

põhjustas süüdistatav liiklusõnnetuse oma õigusvastase tegevusega.

9.3. Väites, et J.N võis liiklusõnnetuse põhjustamise ajal esineda terviserike ning et ta pööras oma suunavööndi poole samal

ajal R. P-ga, taotleb kaitsja tõendite ümberhindamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus aga faktilisi asjaolusid

tuvastada. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ka menetluskulude hüvitamise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas kriminaalasja esmakordsel arutamisel 3. märtsil 2016 tehtud otsuses, et

erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang

kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest

asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud

küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samuti on kohtul KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt aktiivne

roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt

kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist.

Sellisel juhul lasub kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu.

J.N-ile esitatud süüdistuses kirjeldati piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid, mistõttu oleks

ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur

viitas apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale

KrMS § 268 lg 6 tähenduses ka üllatuslik. Lisaks on süüdistuse viited üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele

sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1, piisavalt konkreetsed, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv

karistusõiguslik etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p-d 10 ja 11). Eelnevast nähtuvalt on kolleegium J.N-ile esitatud süüdistuse konkreetsust ja

LS § 33 lg 2 p-le 8 tuginemist puudutavatele väidetele juba vastanud ning nendel küsimustel täiendavalt ei peatu.

11. Kolleegiumi hinnangul järgis ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel Riigikohtu juhiseid ja tunnistas J.N

põhjendatult süüdi. Kõigepealt analüüsis ringkonnakohus LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõuete rikkumist J.N poolt ning märkis,

et nende sätete kohaselt oleks J.N pidanud liiklemisel olema hoolikas ja ettevaatlik, vältima teiste liiklejate ohustamist ning

sõitma asulavälisel teel sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. Selle asemel kaldus süüdistatav

aga vastassuunav ööndisse, tekitades R. P. jaoks liiklusohtliku olukorra ja sundides teda laupkokkupõrke vältimiseks

omakorda vastassuuna vööndisse liikuma. Tulenevalt LS § 33 lg 2 p-st 8 oleks J.N pidanud seejärel lahendama oma

eelnevast tegevusest (s.o vastassuunavööndisse kaldumisest) tuleneva ohu viisil, mis poleks teisi liiklejaid täiendavalt

ohustanud, kuid selle asemel tegi ta oma suunavööndisse naasmiseks ootamatu manöövri, keeras sõiduki rooli järsult

paremale ja põrkas tee keskel kokku R. P. sõidukiga. Liiklusõnnetuse tagajärjel said K. S. ja S. R-i raske tervisekahjustuse

ning R. P., M. M. ja J. S. R-i lühiajalised tervisekahjustused. Eelnevast nähtuvalt on ringkonnakohus arusaadavalt

selgitanud, milliste tegudega J.N liiklusõnnetuse põhjustas ja milliseid liiklusnõudeid ta rikkus. Samuti on

eksperdiarvamusele tuginedes tuvastatud, et R. P. vastassuunavööndisse suundumise hetkel liikus J.N auto talle otse vastu

ja süüdistatav polnud alustanud oma suunavööndisse naasmist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsus, p 11).

Järelikult pööras J.N oma suunavööndi poole kannatanust hiljem. Arvestades, et LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt peab juht enne

manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid, on ringkonnakohtu otsuses vastatud ka

kaitsja küsimusele selle kohta, millal tohib vastassuunavööndis viibiv juht oma suunavööndisse naasta. Nii nagu iga teise

manöövri puhul, tuleb ka enne oma suunavööndisse tagasiliikumist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi

liiklejaid. Praegusel juhul jättis J.N kõnealuse kohustuse täitmata.

12. Ringkonnakohus märkis sedagi, et kuigi J.N vastassuunavööndisse kaldumise põhjust pole välja selgitatud, ei saa

kriminaalasja lahendamisel selles osas tugineda oletustele. Kuna ükski kriminaalasjas uuritud tõend ei anna alust arvata, et

J.N võis kalduda vastassuuna vööndisse terviserikke tõttu, rikkus J.N liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega ja pani

toime teo karistusõiguslikus mõttes. Samuti on ringkonnakohus peatunud R. P. tegevusel ja selgitanud ammendavalt,

millistel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et J.N vastassuunavööndisse kaldumise tõttu polnud kannatanul kokkupõrke

vältimiseks muud võimalust, kui omakorda vastassuunavööndisse liikuda. Järeldust, et kannatanu käitus õiguspäraselt, ei

kummuta ka kaitsja väide, et R. P. oleks pidanud J.N märgates pidurdama ja seisma jääma. Riigikohus märkis juba

kriminaalasja esmakordsel arutamisel, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt polnud kannatanul võimalik ette näha J.N

juhitud sõiduki peatset naasmist enda sõiduritta ja kaitsja käsitlus selle kohta, et sellises situatsioonis peab õigel sõidurajal

liikuv juht piirduma kas enda juhitud sõiduki kiiruse vähendamise või peatamisega, tähendaks sisuliselt kohustust jääda

teadlikult ootama kokkupõrget vastuliikuva sõidukiga. Sellist kohustust ei ole võimalik isikule aga asetada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p 13). Kokkuvõtlikult on J.N süüditunnistamine

seaduslik.

13. J.N-ile kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas on kaitsja

etteheited aga põhjendatud. Nimelt määrati Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2016. a määrusega käesolev kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja märgiti, et apellatsioonimenetluse pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule enda

kirjalikud seisukohad 31. märtsiks 2016. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist esitas J.N kaitsja I. Sirk 31. märtsil 2016

ringkonnakohtule oma kirjalikud seisukohad, milles taotles muu hulgas menetluskulude riigi kanda jätmist ja millele lisas

J.N nimele väljastatud arve kriminaalasja uuel arutamisel osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus jättis nende kulude

hüvitamise osas aga seisukoha võtmata ning rikkus selliselt toimides KrMS § 331 lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lg-st 2

tulenevaid nõudeid. Kõnealune viga on kõrvaldatav kassatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem

märkinud, et KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni

või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.

Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult

või osaliselt lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11,

p 33). Seetõttu lahendab Riigikohus J.N kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse ise, kriminaalasja selles

osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.

14. J.N kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale seoses kriminaalasja teistkordse arutamisega

ringkonnakohtus valitud kaitsjale makstud tasu 564 eurot (sh käibemaks 94 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja

Riigikohtu otsuse analüüsimiseks 30 minutit, süüdistatavaga konsulteerimiseks 45 minutit, eksperdile päringu tegemiseks

15 minutit ning ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha koostamiseks 3 tundi ja 12 minutit. Kokku osutas kaitsja

süüdistatavale õigusabi 4 tunni ja 42 minuti vältel. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja

tehtud toimingud J.N kaitsmiseks apellatsiooni menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja

tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud

menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel J.N-ile hüvitada.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 21. aprilli 2016. a otsuse muutmata ja mõistab Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja 564 eurot

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

16. J.N kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 504

eurot (sh käibemaks 84 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja

kassatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi ja 12 minutit. Nähtuvalt KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et

valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on

kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte, ühe tööühiku hinda ning õigusteenuse vajalikkust (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul on J.N kaitsja

tunnitasu mõistliku suurusega. Samas on kaitsja etteheited põhjendatud vaid kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud

kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Arvestades seda küsimust käsitleva kassatsiooni osa mahtu ja

keerukust, peab kolleegium kassatsioonimenetluses kaitsjatasu mõistlikuks suuruseks 180 eurot (sh käibemaks). See

menetluskulu tuleb J.N-ile hüvitada. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes

põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14, p 32).

(allkirjastatud digitaalselt)