3-2-1-79-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Telor Ehitused hagi OÜ SoeAuto vastu

106 178 euro 70 sendi ja viivise saamiseks ning garantii

realiseerimise õiguse puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-58564

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ SoeAuto kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

194 295 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Telor Ehitused, esindaja vandeadvokaat

Kristina Uuetoa-Tepper

Kostja OÜ SoeAuto, esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58564 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Amos OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Telor Ehitused (hageja) esitas 6. oktoobril 2014 Harju Maakohtusse hagi OÜ SoeAuto

(kostja) vastu, milles palus:

1) välja mõista 31. juuli 2014. a arve nr 48 ja 18. septembri 2014. a arve nr 54 järgne põhivõlg

ja viivis kuni 5. oktoobrini 2014 (k.a), kokku 108 089 eurot 97 senti, viivis 0,055% tasumisele

kuuluva arve summast iga kalendripäeva eest alates 6. oktoobrist 2014 kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni;

2) kolm alternatiivset nõuet:

2.1) tuvastada kostja kohustus esitada Swedbank AS-le tahteavaldus garantiikirja nr 14-005487-

GF alusel väljamaksete taotlemisest täielikult loobumise kohta ja asendada eelnimetatud

tahteavaldus asjas tehtava kohtulahendiga või alternatiivselt:

2.2) kohustada kostjat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist tegema tahteavaldused, millega tagatakse, et Swedbank AS ei

teosta kostjale garantiikirja nr 14-005487-GF alusel väljamakseid, ning kohustuse täitmata

jätmise juhuks mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 60 000 eurot koos viivisega

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni või alternatiivselt:

2.3) tuvastada kostjal Swedbank AS väljastatud garantiikirja nr 14-005487-GF alusel

väljamaksete saamise õiguse puudumine;

3) Jätta menetluskulud kostja kanda.

1. novembril 2013 sõlmisid hageja töövõtjana ja kostja tellijana hagiavalduse kohaselt ehituse

töövõtulepingu nr L7, mille objektiks oli 12-korteriga elamu ehitamine aadressil Tallinn, Lüli 1. Hageja

kohustus saavutama ehitustööde põhilise valmiduse hiljemalt 30. septembriks 2014. Faktiliselt valmisid

tööd augustis 2014. Kostja kohustus hagejale tasuma 586 021 eurot (+ km). Tasumine pidi toimuma

tehtud tööde aktide põhjal esitatud arvete alusel.

31. juulil 2014 esitas hageja juulis tehtud ja kinnitatud ehitustööde aktide alusel arve nr 48 tehtud tööde

eest 64 421 euro 8 sendi tasumiseks maksetähtajaga 15. august 2014. Kostja keeldus arvet tasumast,

kuna hageja ei pidanud kinni vahetähtaegadest ja kostjal oli õigus saada viivist. Kostjal oli tasumata ka

18. septembri 2014. a arve nr 54 tehtud tööde eest 41 757 eurot 62 senti maksetähtajaga 3. oktoober

2014. Hageja väitel tegelikult vahetähtaegu kokku ei lepitud.

12. septembril 2014 allkirjastasid pooled ja omanikujärelevalve tööde üleandmise-vastuvõtmise akti.

Akti oli lisatud, et kostja esitab puuduste nimekirja 19. septembril 2014.

15. septembri 2014. a kirjas teatas kostja, et tasaarvestab leppetrahvinõude 119 255 eurot 7 senti arvega

nr 48. 19. septembril 2014 esitas kostja nimekirja puudustest, millest hageja väitel 85% tegelikkuses ei

eksisteerinud ja 15% olid vähetähtsad. 25. septembril 2014 esitas kostja hagejale lepingu ülesütlemise

avalduse ja lõpptähtaja järgimata jätmise tõttu täiendava leppetrahvinõude 58 602 eurot. Hageja oli

kostjale andnud Swedbank AS garantii suurusega 60 000 eurot. 29. septembril 2014 esitas kostja

Swedbank AS-le taotluse välja maksta garantiikirja alusel 60 000 eurot. Hageja pidas seda õiguste

kuritarvitamiseks.

Hageja tõi hagiavalduses välja, et ta ei ole lepingut rikkunud ja kõik kvaliteeti puudutavad väited on

ümber lükatud Tanel Seppeli eksperdiarvamusega. Aknad olid ees enne ehitustööde tegemist ja nende

olukord oli juba siis halb. Hageja värvis lisatasu nõudmata akende lengid ja raamid, parandades nende

väljanägemist. Tegelikkuses ei esinenud selliseid vigu, et kõik aknad tuleks välja vahetada.

Eksperdiarvamus kinnitas, et puudusi konditsioneeride töös ei esinenud. Hageja oli valmis vajumispragu

parandama. Ülevaatuse tegija oli asjatundmatu isik. Tööd anti üle enne tähtaega 12. septembril 2014.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et poolte koostöö ei sujunud ja vigu hageja töös oli palju, tööd ei vastanud heale

ehitustavale ja hageja ei kõrvaldanud puudusi. Puudustega töö vastuvõtmisel on tellijal õigus keelduda

tasu maksmisest. Vahetähtajad olid kokku lepitud lepingu p-s 8.4 ja hageja pidi esitama kostjale

kooskõlastamiseks kahe nädala jooksul iga nädala kaupa ehitustööde graafiku (p 2.1.18). Hageja ei

esitanud graafikuid. Kostja ei põhjustanud tööde viibimist.

Summad olid välja maksmata, kuna hageja töö oli ebakvaliteetne, tehtud hilinemisega ning ei oleks

saanud tähtajaks valmis. Kostja keeldus oma vigu tunnistamast ja nende üle läbi rääkimast. Suurim

puudus oli mehaanilised vigastused aknaklaasidel, samuti olid aknad ja aknalauad värvised ning raamid

ebaühtlase väljanägemisega. Osas korterites ei töötanud konditsioneer ja konditsioneeride müra kandus

korterisse nr 8, osaliselt olid elektrijuhtmed välja toomata ja puudusid märgistused, kus juhtmed asuda

võiksid. Lisaks esinesid lohakusvead: värvi- ja tsemendipritsmed, kriipsud ja mõlgid ustel, akendel ja

plaatidel. Plaatidelt olid killud väljas. Korteri nr 1 köögi ja magamistoa nurgas esines vajumispragu.

Estonian Independent Survey Company OÜ ülevaatusest nähtus, et kostja etteheited ei olnud alusetud.

25. septembril 2014 ütles kostja lepingu üles, sest oli selge, et 30. septembriks 2014 ei suuda hageja

saavutada ehitustööde põhilist valmidust ja parandada vaegtöid. Tööd ei valminud augustis 2014.

Lepingu p 8.1 kohaselt pidi tööde valmidus olema saavutatud hiljemalt 30. septembriks 2014. Lepingu

p 8.3 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale leppetrahvi 0,055% lepingu p-s 10.1 toodud tööde hinnast

iga viivitatud päeva eest, mille võrra tööde põhilise valmiduse saavutamine ületab lepingus sätestatud

tähtaega. Lepingu p 8.4 kohaselt pidi hageja tasuma lepingu p-s 8.3 toodud tingimustel ka juhul, kui ta

ületab põhjendamatult poolte kokkulepitud vahetähtaegasid, milleks loetakse tööde tegemise

graafikuga kokku lepitud iganädalasi tähtaegasid lepingu p 2.1.17 järgi. Kostja väitel on tal tööde

lõpptähtaja rikkumise tõttu 58 602 euro suurune leppetrahvinõue (p 14.3) ja vahetähtaegadest kinni

pidamata jätmise tõttu 119 255 euro 7 sendi suurune leppetrahvinõue. Kostja tasaarvestas hageja nõude

108 089 euro 97 sendi ja lepingu p 10.13 alusel arvestatava viivise saamiseks oma leppetrahvi

nõudega.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 108 089 eurot 97

senti ja viivise 0,055% põhinõudest (106 178 eurot 70 senti) päevas alates 6. oktoobrist 2014 kuni

hagejale põhinõude täitmiseni. Kohus tuvastas kostjal Swedbank AS väljastatud garantiikirja nr 14-

005487-GF alusel väljamaksete saamise õiguse puudumise ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8412 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Pooled vaidlevad järgneva üle: kas lepingus oli kokku lepitud tööde vahetähtaegades, kas tööd on vastu

võetud, mistõttu on hagejal tekkinud tasunõue, ning kas kostjal on lepingurikkumiste tõttu

leppetrahvinõue, õigus see hageja esitatud arvetes toodud summadega tasaarvestada ja realiseerida

hageja ja Swedbank AS-ga sõlmitud garantiilepingu alusel garantii 60 000 eurot.

Maakohus luges tuvastatuks, et pooled sõlmisid 1. novembril 2013 töövõtulepingu, mille kohaselt

kohustus hageja ehitama 12-korterilise elamu aadressil Tallinn, Lüli 1. Poolte vahel oli sõlmitud

töövõtuleping (VÕS § 635 lg 1). Hageja nõudis tehtud tööde eest tasu, mis VÕS § 637 lg 4 järgi

muutub sissenõutavaks töö vastuvõtmisest. Lepingus oli kokku lepitud tööde vastuvõtmise ja tööde

eest tasumise kord. Maakohus leidis, et vahetähtaegades on kokku lepitud, arvestades lepingu

punkti 2.1.17, just selle punkti järgi on pooled käitunud ja täitmisel sellele graafikule tuginenud.

Kohus kvalifitseeris kostja 25. septembri 2014. a ülesütlemisavalduse ja täiendava leppetrahvinõude

lepingurikkumise tõttu lepingust taganemiseks (VÕS § 655 lg 2). Põhjendusena viitas maakohus

Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-2-1-126-13, nr 3-2-1-59-13 ja nr 3-2-1-64-11, kus Riigikohus

asus seisukohale, et vaatamata sellele, et VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtulepingu ülesütlemise õiguse,

ei muuda see töövõtulepingut kestvuslepinguks ning seetõttu saab lepingust taganeda. Taganemiseks

peab VÕS § 116 lg 1 kohaselt esinema oluline lepingurikkumine, kuid praegu seda ei ole.

Kohus leidis, et hageja saavutas ülesütlemise ajaks tööde põhilise valmiduse ning vahetähtaegade

rikkumine või puuduste kõrvaldamine ei ole oluline rikkumine ega selliselt ülesütlemise alus, tööd anti

üle enne tähtaega. Pooled on sõnaselgelt kinnitanud, et ehitustööd on lõpetatud: pooled koostasid

12. septembril 2014 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, milles märkisid, et töövõtulepingu ja selle

lisadega määratud ehitustööd on lõpetatud ja dokumenteeritud, v.a akti p 6, mis sätestab, et tellija esitab

puuduste nimekirja hiljemalt 19. septembril 2014. Tuginedes hageja esitatud riikliku eksperdi Tanel

Seppeli arvamusele, leidis kohus, et töös esinesid pisipuudused, mis ei anna alust kostjale tasu

maksmisest keelduda. Arvetes 48 ja 54 märgitud tööd on vastu võetud ning hageja nõue on muutunud

sissenõutavaks.

Maakohus leidis, et kostjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, ning pidas garantii realiseerimist

õigustamatuks. Leppetrahvinõuded on põhjendamatud, sest vahetähtaegade rikkumise kohta

leppetrahvinõude esitamine kaheksa päeva enne kõigi tööde ennetähtaegset vastuvõtmist 12. septembril

2014 ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Selline leppetrahvinõue on esitatud

tagantjärele ja teenib eesmärki vältida lepingujärgse tasu maksmist, mida kohus ei pea lubatavaks.

Tööd anti üle enne tähtaega. Töös esinesid pisipuudused, mis ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi,

seega ei olnud garantii realiseerimine õigustatud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, rõhutas hagejale kompromissi sõlmimise vajalikkust ja palus

juhul, kui pooled kompromissi ei sõlmi, tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi maakohtule

uueks arutamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1400 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras apellatsioonimenetluse kulude tasumisega viivitamise korral alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja korranud kaebuses hagiavaldusele esitatud

vastuse väiteid, millele maakohus on piisavalt põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

lahendamisel menetlusnormide rikkumist ja leidis, et maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8

ning seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 ja § 232 lg 1).

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal puudus alus jätta arved tasumata, kostjal oli arvete tasumise

kohustus, sest hageja ei rikkunud oluliselt lepingut, tööde põhiline valmidus oli saavutatud

augustis 2014 ning kostjal ei olnud õigust leppetrahvi nõuda. Maakohus tuvastas õigesti, et arvetes 48

ja 54 märgitud tööde kohta olid koostatud aktid ja pooled koostasid 12. septembril 2014 üleandmise-

vastuvõtmise akti, kus fikseeriti, et ehitustööd on lõpetatud, v.a p 6, mille kohaselt pidi kostja esitama

puuduste nimekirja 19. septembril 2014. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et 12. septembri

aktiga fikseeriti olukord ning see ei ole käsitatav üleandmise-vastuvõtmise aktina.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei eksinud tõendite hindamisel menetlusnormide vastu, ei

hinnanud tõendeid valikuliselt ega jätnud meelevaldselt kostja tõendeid kõrvale. Tanel Seppeli

eksperdiarvamuse vastu võtmata jätmiseks puudus alus. EISC ja J-Inseneribüroo OÜ ei osalenud

lepingu täitmisel, mistõttu ei olnud alust neid Tanel Seppelist pädevamaks pidada. Iseenesest ei ole

eksperdiarvamuse arvestamisel määrav, kas isik on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja.

J-Inseneribüroo OÜ ekspertiisiakt esitati hilinenult. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusnorme,

jättes arvestamata ehituskoosolekute protokollid ja kostja esitatud fotod.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et kostjal ei olnud alust 25. septembril 2014

lepingut üles öelda (taganeda), sest hageja oli saavutanud tööde põhilise valmiduse, mille kinnituseks

oli koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, tegemist ei olnud vaheaktiga. Kostjal ei olnud alust

töövõtulepingut lõpetada ega hagejalt punktide 14.3 ja 14.3.2 alusel leppetrahvi nõuda, sest

punktist 14.3 ei tulenenud eraldi lepingu lõpetamise alust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei

olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Kostjal puudub kahjunõue 33 146 eurot 54 senti, sest akende

kahjustused ei leidnud maakohtus tõendamist. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostjal puudub

garantiikirja alusel väljamakse saamise õigus, sest pisipuudused ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi

ega anna alust garantii realiseerimiseks. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja taotluse määrata

kindlaks menetluskulud 3924 eurot 66 senti (+ km) ning pidas menetluskulude põhjendatud suuruseks

1400 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja saata

asja läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes palub kostja jätta

hageja kanda.

Kostja leidis, et alama astme kohtud on rikkunud menetluse põhimõtteid, menetlusõigust ning

kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud vaidlusalust 12. septembri

2014. a üleandmise-vastuvõtmise akti, ringkonnakohus jättis selles osas kostja vastuväidetele

vastamata ja rikkus põhjendamiskohustust. Kostja on seisukohal, et tööde üleandmise akt ei saa olla

tõend tööde põhilise valmiduse kohta, kuna objekti põhilise valmiduse defineerib üheselt

töövõtulepingu p 8.1, mis muu hulgas ütleb, et vaegtööd ja märkused peavad olema likvideeritud.

Vaegtööde ja märkuste likvideerimine ei jäänud ära kostja süül, arusaamatu on, miks hageja ei

likvideerinud 19. septembri 2014. a puuduste nimekirjas esitatud puudusi. Tellija käitumine ei ole

tõend, mille järgi hinnata, kas objektil olid põhimõttelist laadi puudused.

Kohtud ei tuvastanud objekti tegelikku seisukorda, seda tegemata ei saanud kohtud teha järeldust, kas

lepingu ülesütlemiseks ja leppetrahvi nõudmiseks oli alus ning kas kostja käitumine oli hea usu

põhimõttega kooskõlas. Põhiküsimus ei ole varjatud puudustes, vaid selles, et objekt ei vastanud

lepingu punktile 8.1. Leppetrahvi nõude alus ei ole seotud mitte puuduste hulgaga, vaid esmajoones

objekti põhilise valmiduse kohta lepingus kokku lepitud nõuetega.

Ringkonnakohus ei lahendanud J-Inseneribüroo OÜ ekspertiisiakti vastuvõtmise küsimust, ei

põhjendanud keeldumist ning tõendit samas ka ei arvestanud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga

garantiikirja kohta, sest kohtud ei arvestanud EISC arvamusega. Ehitusprotokollide tõenditena

arvestamata jätmine ei olnud õiguspärane, akendega seostuva kahju hüvitamise nõude osas ei saanud

ringkonnakohus maakohtuga nõustuda, sest maakohus seda kahjunõuet ei käsitlenud, kuigi võttis

tõendid vastu.

Kostja ei nõustu, et tal puudus alus lepingu lõpetamiseks, VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p-d 2-4 annavad

aluse lepingu täiendavat tähtaega andmata üles öelda. Olukorras, mil ehitaja ise oli peatanud lepingu

täitmise, ei pidanud kostja täiendavat tähtaega andma. Oluline puudus oli see, et pangagarantiid ei

olnud esitatud garantiiperioodi tagamiseks ja puudus kasutusluba. Kohtud seadsid vääralt kostja

summade kinnipidamise õiguse sõltuvusse sellest, kas esines vaidlus aktide alusel väljastatud arvete

üle. Kostjal oli õigus oma kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 alusel. Ringkonnakohtu käsitlus, et

korterite müümine lõpetab vahetähtaegadest tuleneva leppetrahvinõude, oli kostjale üllatav.

Leppetrahvi nõudmine kahe kuu möödudes ei ole hea usu põhimõttega vastuolus (vt ka 3-2-1-88-14).

Täiendavas seisukohas tõi kostja välja, et ei ole lepingu lõpetamisel ega tsiviilasja menetluse käigus

tuginenud VÕS § 655 lg-le 1, mis sätestab tellija nn vaba ülesütlemise õiguse.

8. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus ning palub jätta

kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastme

menetluskulud.

Hageja leiab, et kui kostja esitas tasaarvestuse alusena nõuded, pidi kostja tõendama nende nõuete

suuruse ja eeldused. Riigikohus TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt tõendeid ei hinda ja on seotud alama

astme kohtute tuvastatuga. Kostja taotleb aga sisuliselt Riigikohtult tõendite ümberhindamist ja

tuvastatud asjaolude eiramist. Kostja heidab ringkonnakohtule ette, et viimane jättis hindamata

asjaolud, mis esitati esimest korda apellatsioonimenetluses ning mille esitamise lubatavust kostja ei

põhjendanud. Kohtud tuvastasid, et tööd lõpetati ja anti üle 12. septembril 2014, ei vaieldud selle üle,

et töövõtulepingu järgi pidi hageja saavutama tööde põhilise valmiduse 30. septembril 2014. Kostja ei

esitanud lepingujärgse tasu võlgnevusele ühtegi vastuväidet peale tasaarvestuse: pooled ei vaielnud

selle üle, et lepingujärgne tasu oli sissenõutav, pooled olid koostanud ja allkirjastanud tööde kohta

aktid, töövõtja oli esitanud tellijale arved ning nende maksetähtajad olid saabunud. Kostja ei tuginenud

maakohtus väidetele, mis puudutasid garantiiperioodi tagatise esitamata jätmist ja kasutusloa

puudumist ning ringkonnakohtus kostja nende uute asjaolude esitamist ei põhistanud. Kohtud

tuvastasid, et objektil olid pisipuudused, mille oleks saanud enne 30. septembrit 2014 paari päevaga

kõrvaldada, seisukohta ei jäetud võtmata ühegi asjas esitatud tõendi kohta, samuti põhjendati, miks

võeti arvesse riikliku eksperdi Tanel Seppeli eksperdiarvamust.

Hageja rõhutas, et tasaarvestuseks kasutatud nõuded ei ole sõltuvuses sellest, milline on väidetavalt

olnud ehitusobjekti seisukord pärast 2014. a septembrit, puudustele tuginedes ei ole esitatud ühtegi

tasaarvestuseks kasutatud vastunõuet. Kohus leidis põhjendatult, et kostjal puudus lepingu lõpetamise

õigus. Kostja ei olnud siiani väitnud, et ta jättis arved tasumata, sest tal oli õigus oma kohustuse

täitmisest keelduda VÕS § 111 kohaselt. Kostja ei saa nõuda hagejalt leppetrahvi sellise väidetava

vahetähtaja järgimata jätmise eest, mille saabumise hetkel ei olnud teada, millist tööd tellija üldse

soovib. Kostjal ei ole leppetrahvinõuet mitte seetõttu, et selle nõudmine oleks vastuolus hea usu

põhimõttega, vaid seetõttu, et kostjal ei olnud lepingu lõpetamise õigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse

väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 lg 1 p 2

alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt pooltevahelist õigussuhet ja töövõtulepingust taganemise ja selle

ülesütlemise eristamist (I), seejärel kostja leppetrahvi nõudeid (II) ning kolmandaks garantii

realiseerimise õigust ja menetluslikke küsimusi (III).

I

11. On ebaselge, kas ja kui, siis millisel alusel ja millise aja seisuga on kohtud lugenud hageja ja kostja

vahelise töövõtulepingu lõppenuks.

Maakohus kvalifitseeris kostja 25. septembri 2014. a ülesütlemisavalduse taganemisavalduseks ja

leidis, et kostjal puudus alus lepingust taganeda, sest hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning tõi välja, et kostjal ei olnud alust

25. septembril 2014 lepingut üles öelda (lepingust taganeda), sest hageja ei olnud töövõtulepingut

oluliselt rikkunud, hageja oli saavutanud tööde põhilise valmiduse augustis 2014 ja kostjal ei olnud

õigust nõuda hagejalt 58 602 eurot.

Maakohtu ja ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, kas kohtud mõistsid hagejale tasu välja, lähtudes

eeldusest, et töövõtuleping on seni kehtiv, või lugesid kohtud lepingu lõppenuks. Asja uuel

lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht pooltevahelise lepingulise suhte kehtivuse kohta,

sest ilma selleta ei ole võimalik hageja tasunõude õiguslikule alusele ning tasu sissenõutavusele ja

suurusele hinnangut anda.

12. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda.

Varasemas praktikas on kolleegium korduvalt viidanud, et taganemise kõrval tuleneb tellijale

VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on

lepingut rikkunud (Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11,

p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kohus kohaldab õigust ise ka poole taotluseta ning kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised

asjaolud õiguslikult kvalifitseerida. Kostja tugines sellele, et ta esitas hagejale lepingu ülesütlemise

avalduse 25. septembril 2014. Kohtud leidsid küll, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole

alust, kuid ei andnud hinnangut sellele, kas kostja avaldust saaks käsitada ülesütlemisavaldusena

VÕS § 655 lg 1 järgi. Sellega on kohtud jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata

ja rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). Vajadusel peab ringkonnakohus

TsMS § 3401 lg 1 järgi määrama kostjale tähtaja oma seisukoha selgitamiseks.

Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu sellele, kas kostja 25. septembri 2014. a

avaldust saab asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 21. septembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11). Hinnata tuleb muu hulgas ka kostja väidet, et ta ei ole lepingu

lõpetamisel ega ka tsiviilasja menetluse käigus tuginenud VÕS § 655 lg-le 1, mis sätestab tellija nn

vaba ülesütlemise õiguse.

13. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise

lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud

tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause

kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu

tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu

väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles

öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta

lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või

oleks võinud mõistlikult omandada (vt selle kohta ka Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on pooltel

töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse

hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, juhul kui ta leiab, et pooltevaheline töövõtuleping on

üles öeldud, lähtuma poolte nõuete suuruse määramisel eeltoodust.

II

14. Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, tuginedes hagejalt leppetrahvi

nõudmise õigusele kahel alusel: vahetähtaegade ja lõpptähtaja järgimata jätmise eest (vastavalt

119 255 eurot 7 senti ja 58 602 eurot; vt lepingu p-d 2.1.17; 8.3; 8.4 ja 14.3; 14.3.2). Esmalt juhib

kolleegium tähelepanu, et vaidlustatud otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ringkonnakohtu

hinnangul puudub kostjal vahetähtaja rikkumise eest leppetrahvi nõudmise õigus või on

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustudes leidnud, et leppetrahvi nõudmise eeldused on küll

täidetud, kuid leppetrahvi nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus tuvastas, et pooled olid töövõtulepingus kokku leppinud vahetähtaegades, kuid kostjal ei ole

õigust leppetrahvi nõuda. Vahetähtaegade rikkumise eest leppetrahvi nõudmine kaheksa päeva enne

kõigi tööde ennetähtaegset vastuvõtmist (12. september 2014) ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja

teenib eesmärki tasu maksmist vältida. Maakohus viitas ka sellele, et arvestada tuleb poolte kokku

lepitud lisatöödega, mis mõjutavad esialgset graafikut, pealegi väitis kostja ise, et graafikuid ei olnud

kokku lepitud. Maakohus leidis, et lõpptähtaja järgimata jätmise eest ei saa kostja leppetrahvi nõuda,

sest tal ei olnud õigust lepingust taganeda.

Ringkonnakohus viitas vahetähtaegade rikkumise tõttu nõutava leppetrahvi juures poolte kokkuleppele

erineva siseviimistluse kohta, leidis, et vahetähtaegu ei rikutud, ning nõustus maakohtuga, et

leppetrahvi nõudmine vahetult enne lõpptähtaega on hea usu põhimõttega vastuolus. Lõpptähtaja

järgimata jätmine ei andnud lepingu p 14.3 kohaselt iseseisvat alust leppetrahvi nõuda ning p 14.3.2

alusel leppetrahvi nõudmine eeldas, et kostja nõuab enne hagejalt olukorra parandamist.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohaga, et tööde põhiline valmidus oli

saavutatud 12. septembril 2014, on jätnud tähelepanuta lepingu p 8.1, milles pooled leppisid kokku

tööde põhilise valmidusastme tingimused. Kostja on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus väitnud, et

töövõtja ei saavutanud tööde põhilist valmidusastet vastavalt lepingu p-le 8.1 ja seetõttu on tal

leppetrahvi nõue hageja vastu ka tööde lõpptähtaja järgimata jätmise tõttu (p 8.3). Lepingu punkt 8.1

nägi ette ühe tingimusena vaegtööde likvideerimise lõpptähtajaks. Maakohus ja ringkonnakohus ei ole

vastanud kostja sellele väitele, rikkudes TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus pärast hinnangu andmist hageja nõude õiguslikule

alusele ja suurusele võtma seisukoha, kas kostjal on õigus vahetähtaegade ja lõpptähtaja järgimata

jätmise eest esitada hageja vastu leppetrahvinõue ja see hageja nõudega tasaarvestada. Selleks on

vajalik võtta seisukoht, millistel tingimustel oli kostjal õigus leppetrahvi nõuda, kas need tingimused

on täidetud ja leppetrahvinõue tekkinud ning kas leppetrahvinõude saab maksma panna.

Kolleegium märgib, et kostja kahjunõudele (33 146 eurot 54 senti), mis puudutab akende kahjustamist,

on ringkonnakohus andnud hinnangu ja selles osas ei ole ringkonnakohus kolleegiumi arvates

menetlusõiguse norme rikkunud.

15. Kostja tõi kassatsioonkaebuses vahetähtaegade järgimata jätmise eest nõutava leppetrahvi juures

välja, et kahe kuu jooksul ei saanud tekkida hagejal õiguspärast ootust, et leppetrahve ei nõutagi.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas pooltevahelisest lepingust tulenes

tähtaeg, mille jooksul tuli leppetrahvinõue maksma panna. Kui sellist tähtaega ei olnud lepingus kokku

lepitud, oli kostjal õigus leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kolleegium

leiab, et VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja sees ei saa arvestada hea usu põhimõtet, kuna

mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja teiste kassatsioonkaebuse väidete kohta lisab kolleegium, et nõustub hagejaga, et objekti

täiendavatel puudustel ei ole seost kostja tasaarvestuseks esitatud vastunõuetega, sest kostja

tasaarvestuseks kasutatavad leppetrahvinõuded seostuvad väidetavate vahetähtaegade rikkumise ja

töövõtulepingu lõpetamisega.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas kostja esitas leppetrahvinõude mõistliku

aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Juhul, kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et tasaarvestus on

põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud.

III

16. Maakohus tuvastas, et hageja on Swedbank AS-ga sõlminud garantiilepingu 60 000 eurole

teostusgarantii seadmiseks nõuete esitamise lõpptähtpäevaga 30. september 2014. Garantiilepingu p 2

järgi garanteerib garant garantii saajale esimesel nõudmisel kuni 60 000 euro suuruse summa tasumise

garantiikirjas toodud tingimustel ja p 3 järgi peab garantiisaaja garantiikirja alusel väljamakse

saamiseks esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab garantii saaja

kinnitust garantii tellija poolse lepingust tuleneva kohustuse rikkumise kohta ning rikutud kohustuse

kirjeldust. Kostja esitas selle alusel maksenõude 60 000 euro saamiseks ning hageja esitas kolm

alternatiivset nõuet, et välistada garantiilepingu alusel raha kostjale väljamaksmist: 1) asendada kostja

tahteavaldus kohtuotsusega, millega kostja loobub garantiikirja alusel väljamaksete taotlemisest või

2) kohustada kostjat tagama, et garantiikirja alusel ei tehtaks kostjale väljamakseid ning juhuks, kui

kostja vastavat kohustust ei täida, mõista kostjalt välja kahjuhüvitisena 60 000 eurot koos viivisega

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku laekumiseni või 3) tuvastada, et kostjal

puudub garantii alusel väljamaksete saamise õigus. Maakohus leidis, et otstarbekas on lähtuda hageja

tuvastusnõudest, ja tuvastas, et kostjal ei ole õigust garantiikirja alusel väljamaksete saamiseks, sest

hageja töös esinesid pisipuudused, mis ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga.

Kolleegium selgitab, et hagejal on iseenesest õigus esitada tuvastusnõue, et kostjal ei ole õigust

pangagarantiid realiseerida. Sarnaselt on kolleegium olnud varasemas praktikas, küll hagi tagamise

kontekstis, seisukohal, et hagi tagamise korras on põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandast isikust

garandil väljamaksete tegemine kostjatele (Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

74-10, p 11; 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 11). Kolleegium leidis aga seejuures,

et isikul on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on

takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks

garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-7-12, p 11). Kolleegium selgitas samas, et otsuse p-s 11 öeldut arvestades võiks hagi tagamine

taotletud viisil olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine oleks hageja ja kostja vahelises

suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut.

Kolleegium leiab, et isikul on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille

eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et

kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Eeltoodu on asjakohane ka praegusel

juhul.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas garantii realiseerimisega rikuks kostja

pooltevahelist lepingut. Üksnes sel juhul saab jaatada hageja tuvastushuvi.

17. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu