3-1-1-70-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-70-16

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Toivo Ollikaineni süüdistuses KarS § 114 p-de 2

ja 7 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 405 lg 2, § 415 lg 1 ning § 414 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-14-6000

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toivo Ollikaineni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina

Gromtsev, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Viru Maakohtu 27. novembri 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a

otsuse põhiosa, jättes neist välja Toivo Ollikaineni varasema karistatuse põhistused.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Toivo

Ollikainenile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (sada nelikümmend neli)

eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 27. novembri 2015. a otsusega tunnistati Toivo Ollikainen süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 414 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastaks. Samuti tunnistati T.

Ollikainen süüdi KarS § 415 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 7 aastaks. Veel tunnistati T. Ollikainen

süüdi KarS § 405 lg 2 ja § 25 lg-te 1 ja 2 – § 114 p-de 2 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks

vangistus 16 aastaks (KarS § 63 lg 1). KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti T. Ollikainenile lõplikult

ärakantavaks liitkaristuseks vangistus 16 aastaks. Karistusaja alguseks määrati 28. jaanuar 2014.

1.1. Kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et T. Ollikainen valmistas plahvatuse tekitamise

eesmärgil eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 18. novembrit 2013 kella 23.10 enda

elukohas Jõhvis improviseeritud lõhkeseadeldise.

1.2. Süüdistatav hoidis ise valmistatud lõhkeseadeldist ebaseaduslikult enda elukohas ning toimetas

selle ajavahemikul 18. novembrist 2013 kell 23.10 kuni 19. novembrini 2013 kell 6.15 S. M-i

elukoha juurde. Selleks asetas T. Ollikainen lõhkeseadeldise musta värvi kilekotti panduna värava

juurde

tänava

äärde,

paigutades

seadeldise

najale

tõmbenööri

ja

karabiinhaagi

abil

sütikumehhanismiga ühendatud autorehvi. Seadeldise vahetusse lähedusse maapinnale asetas

T. Ollikainen erinevaid jäätmeid. Nimetatud lõhkeseadeldis sisaldas lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 3

lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet (suitsuta püssirohtu) ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi. Seega oli

tegemist lõhkeseadeldisega KarS § 413 tähenduses.

1.3. T. Ollikainen jättis lõhkeseadme S. M-i autovärava taha eesmärgiga põhjustada S. M-i surm.

S. M., nähes 19. novembri 2013. a hommikul kella 7.30 paiku värava ees prügihunnikut ja selle

juures musta värvi kilekotti, mille peal oli sõiduauto rehv, võttis rehvi vasakusse kätte ja tõstis rehvi

koti pealt üles, rakendades sellega kell 7.41 seadeldise käivitusmehhanismi. Lõhkeseadeldise

betoonivalu sees asunud põlevgaaside segust põhilaeng selle ülekontsentratsiooni tõttu aga ei

plahvatanud. Suitsuta püssirohu põlemisproduktid purustasid lasketoru kinnivaltsitud otsa ja süütasid

seadeldisest sise- ja lasketoru kaudu väljapaiskunud gaasisegu, mis põles seadeldisest väljaspool ja

mille tagajärjel sai kannatanu S. M. tervisekahjustusi: näo ja vasaku käe põletuse. Lõhkeseadeldise

põhilaengus kasutatud kõigi põlevgaaside ja plahvatuspiiride vahemikku jääva õhu segu täieliku

plahvatuse purustusjõudu võib võrrelda 0,1–1,0 kg trotüüli (TNT) omaga, mistõttu tekkis T.

Ollikaineni põhjustatud plahvatuse tagajärjel oht läheduses viibinud isikute elule ja tervisele.

1.4. T. Ollikainen on süüdi neljas raskes kuriteos, millest üks on mõrvakatse. Süüdistatav ei

vabandanud ega kahetsenud kordagi, ka ei näidanud ta mingilgi viisil üles taunivat suhtumist enda

teosse. Karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 1 tähenduses on süüteo toimepanemine

kättemaksu motiivil. Lisaks on T. Ollikainen varem viis korda kriminaalkorras karistatud, samuti on

tal üks kehtiv väärteokaristus.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Irina Gromtsev, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning T. Ollikaineni

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Ollikaineni karistuse kergendamist, märkides

argumendina mh, et tema kaitsealuse varasem karistatus on tänaseks kustunud ning viimase

mõistetud karistuse kandmisest on möödas üle 20 aasta.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Kohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks pole alust.

Kohtuotsuse põhistused on lühidalt järgmised.

3.1. Isiku süüditunnistamine võib tugineda ka ainuüksi kaudsetele tõenditele. Selles asjas on nendeks

DNA-ekspertiisiaktid, mis kinnitavad T. Ollikaineni bioloogilise materjali olemasolu ise ehitatud

lõhkekeha tükkidel, lõhkekeha materjalide ja osade sarnasus T. Ollikaineni elukohast leitud

materjalidega, mida kinnitavad samuti ekspertiisiaktid. Triipkoodi ja ostu tegemisel kasutatud

kliendikaardi abil tuvastati, et just süüdistatav ostis lõhkekeha valmistamisel kasutatud

gaasiballoonid. Süüdistuse versiooni kinnitab ka Jõhvi raudteejaama turvakaamera salvestis koos

tunnistajate ütlustega, mille kohaselt just T. Ollikainen kogus sealt prügi, mis oli lisatud lõhkekeha

juurde.

3.2. T. Ollikaineni ütlused on ebausaldusväärsed ja tema alibi on ümber lükatud mh tunnistajate

ütluste ja telefoni positsioneerimisega. Lisaks viitab T. Ollikaineni soovile tappa nimelt S. M. asjaolu,

et süüdistatav paigaldas lõhkekeha autovärava ette, eeldades põhjendatult, et taksojuhina töötav S. M.

peab autoga hoovist lahkumiseks avama nimelt autovärava. Kaitsja väited kogutud tõendite

ebausaldusväärsuse ja võltsimise kohta on alusetud ega ole ühildatavad menetlusdokumentides

sedastatu ja eksperdi ütlustega.

3.3. Etteheite osas, nagu ei saaks karistuse mõistmisel võtta arvesse T. Ollikaineni varasemaid

karistusi, leidis ringkonnakohus järgmist. Karistusregistri seaduse (KarRegS) § 5 lg 1 kohaselt on

registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus kuni andmete kustumiseni, mis tähendab,

et registrisse kantud kehtivatest karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ning samuti kuriteo või

väärteo korduvuse arvestamisel. Eeltoodu aga ei tähenda, et kohus ei võiks arvestada varasemaid

karistusandmeid isikut iseloomustava materjalina ning seda ongi maakohus õigustatult teinud. Viitega

Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-7-01 sedastas kohus, et kui karistatus on ajutise

iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni, siis karistamise fakt iseloomustab isikut ja on

seetõttu püsiva tähendusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

I. Gromtsev. Kassaator taotleb kohtuotsuste tühistamist ja enda kaitsealuse kõigis süüdistuse

punktides õigeksmõistmist või alternatiivselt T. Ollikaineni karistuse kergendamist. Kassatsiooni

põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. On olemas põhjendatud kahtlus, et T. Ollikaineni elukohas asunud materjale võisid lõhkekeha

valmistamiseks kasutada teised isikud. Kriminaalasjas pole tõendeid selle kohta, et T. Ollikainen

viibis ööl vastu 19. novembrit 2013 väljaspool kodu. Samuti pole tõendeid selle kohta, et

T. Ollikainen oleks viibinud Vaivara rongijaamas ja sealt olmeprügi kogunud. Kohtud on eksinud ka

mitme tunnistaja ütluste hindamisel, arvesse on jäetud võtmata T. Ollikaineni alibi. Ringkonnakohtu

vastupidised järeldused on meelevaldsed. Inimene, kes ei ole varem olnud lõhkeainetega seotud,

poleks osanud välja arvestada plahvatuse tugevuse.

4.2. Isegi kui pidada T. Ollikaineni süü tuvastatuks, ei vasta T. Ollikainenile mõistetud karistus tema

süü suurusele ja süüdistatava isikule. Kuigi T. Ollikainenit on varem viis korda kriminaalkorras

karistatud, on viimasest kohtuotsusest möödunud üle 20 aasta ning need karistused on ammu

kustunud. Tuleb arvestada ka süüdimõistetu vanust (67 aastat) ja seda, et kuritegudega ei tekitatud

tõsiseid tagajärgi. KarS § 114 p-de 2 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuritegu jäi katsestaadiumisse, mistõttu

tuleb kergendada T. Ollikainenile mõistetud karistust.

5. Kassatsioonile esitas vastuväited Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes

palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassaator esitab väiteid,

mis on ringkonnakohtu poolt juba kummutatud, samuti ei esine vigu materiaal- ja menetlusõiguse

kohaldamisel. Mõistetud karistus vastab T. Ollikaineni süüle ning puudub alus selle vähendamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooni väited on põhiosas suunatud uute faktiliste asjaolude tuvastamisele võrreldes kohtute

otsustes sedastatuga. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid aga

tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab

järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud

nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse

kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina

tõendatuks

loeti

ja

missugustele

tõenditele

ning

miks

seejuures

tugineti

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 7.1).

7. Kriminaalkolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas on T. Ollikaineni süüküsimus lahendatud

veatult ning kassatsioon jääb selles osas tagajärjetuks. Kohtud on järginud faktiliste asjaolude

tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samuti on kohtuotsused piisavalt põhjendatud ning kohtute

siseveendumuse kujunemine T. Ollikaineni süü tõendatuse osas on lugejale jälgitav ning loogiline.

Kohtuotsustes esitatud järeldused põhinevad selgetel, ammendavatel ja vastuoludeta seisukohtadel.

Seetõttu ei peatu kolleegium pikemalt T. Ollikaineni süüküsimusel ja jätab sellekohased

kassatsiooniväited edasise tähelepanuta.

8. Küll aga peab kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda kassatsioonis esitatud väidetel, mis

puudutavad T. Ollikainenile mõistetud karistust. Nimelt on maakohus T. Ollikainenile karistust

mõistes mh märkinud, et süüdistatav on varem viis korda kriminaalkorras karistatud (otsuse lk 124).

Ringkonnakohus asus täiendavalt seisukohale, et kohus võib karistuse mõistmisel arvestada

varasemaid, kustutatud karistusandmeid isikut iseloomustava materjalina (otsuse lk 14).

Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et selliselt toimides on kohtud kohaldanud vääralt

materiaalõigust.

9. Kolleegium kordab siinkohal enda varasemas praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et

varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole

karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 14 ja 12. novembri

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on

karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses.

10. Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku

karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel

kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud

KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise,

õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Ekslik on ringkonnakohtu viide

Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-4-1-7-01 väljendatud seisukohale. Selles

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on karistusregistrist kustutatud karistusandmete kasutamist

käsitatud relvaloa andmist puudutavas haldusmenetluse, mitte isiku karistamise kontekstis. Seejuures

tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et ka relvaloa andmisel on eluaegne

üldine piirang, mis tugineb isiku kustunud karistuse arvestamisele, vastuolus põhiseadusega. Seega ei

saa

registrist

kustutatud

karistusandmed

olla

aluseks

isikule

mõistetava

karistuse

individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset

õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. Iseäranis

ilmne peaks see olema praegusel juhul, kus T. Ollikaineni viimased kuriteokaristused pärinevad Eesti

Vabariigi taasiseseisvumise eelsest ajast.

11. Kirjeldatud materiaalõiguslik rikkumine ei anna siiski alust T. Ollikaineni karistuse

muutmiseks ja seda järgmistel põhjustel. Nimelt tuleb silmas pidada, et arusaam isiku süüst

KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul

kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika

kohaselt ei ole kohus seejuures karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate

taotlustega, olles pädev lahendama selle küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-99-13, p 7), lähtudes

teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja

muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-

1-63-14, p 15.2). Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge

materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel

minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo

raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Käesolevas

kriminaalasjas tuleb sellist situatsiooni eitada.

12. Kuigi maakohus on karistuse mõistmist puudutavates motiivides tõesti materiaalõiguse

tähenduses vääralt viidanud T. Ollikaineni varasemale karistatusele, on otsuse tervikkonteksti arvesse

võttes tegemist pelgalt konstateeringuga, millele kohtuotsuse edasiste argumentide valguses ei ole

omistatud sisulist teosüüd suurendavat toimet (vt maakohtu otsuse lk 67–70). Viidatud motiivides

käsitleb maakohus korduvalt ning põhjalikult süüdistatava isikut ning selle valguses karistuselt

oodatavat eripreventiivset toimet, osutamata seejuures kordagi tema varasemale karistatusele.

Eelneva alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu ja edasiselt ka ringkonnakohtu viide T.

Ollikaineni karistatusele oli küll materiaalõiguslikult väär, kuid sellel ei olnud sisulist tähendust tema

teosüü kindlakstegemisel ning talle mõistetava karistuse individualiseerimisel, mistõttu ei tingi see

puudus kohtuotsuste tühistamist ning T. Ollikainenile mõistetud karistuse kergendamist.

13. Tagajärjetuks jäävad ka teised kaitseargumendid, millega kaitsja vastustab T. Ollikainenile

mõistetud karistust. Nii ei tingi karistuse vähendamist asjaolu, et T. Ollikainenile inkrimineeritud

mõrvakatse jäi katsestaadiumisse. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et süüteo jäämine

katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse

kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Nimelt tunneb seadus obligatoorseid karistust

kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 57 lg-s 1 ning mida kohus peab nende esinemise

korral võtma arvesse karistust vähendavana. Teisalt nimetab seadus ka fakultatiivseid karistust

kergendavaid asjaolusid, mida kohus võib, kuid ei pea karistust kergendava asjaoluna arvesse võtma.

Selline arusaam väljendub selgelt juba seadusandja kehtestatud sõnastuses, et „kohus võib kohaldada

käesoleva seaduse §-s 60 sätestatut“, mida on kasutatud ka katsestaadiumisse jäänud süütegusid

puudutavates KarS § 25 lg-s 6 ja § 26 lg-s 2, aga ka nt osavõttu käsitlevas KarS § 22 lg-s 5. Seega

tuleb juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa

käsitada absoluutse nõudena.

14. Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku

tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja

ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai

ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Nii näiteks

võib katsestaadiumiga õiguslikus mõttes tegemist olla juba lõhkeseadeldise paigaldamisel isiku

eluruumi, samas kui katsestaadiumist tuleb rääkida ka siis, kui isiku elu õnnestub pärast plahvatuses

kannatada saamist siiski päästa. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse

jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga.

Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija

poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine),

kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või

toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe

kannatanu surm) jne.

15. Arutatavat kriminaalasja silmas pidades ei tingi asjaolu, et T. Ollikaineni tegu jäi

katsestaadiumisse, kolleegiumi hinnangul karistuse kergendamist. Nagu maakohus juba märkis, oli

süüdistatava tegu pikaajaliselt ning põhjalikult planeeritud, oli kantud isiklikust vaenust (madal

motiiv) ning jäi katsestaadiumisse pelgalt süüdistatava poolt pommi valmistamisel kasutatud

põhilaengu ülekontsentratsiooni ning kannatanu enda tähelepanelikkuse tõttu. Maakohtu otsuses

märgitakse seetõttu põhjendatult, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et saavutada kannatanu

surm, kusjuures silmas tuleb pidada sedagi, et T. Ollikaineni planeeritud tegu jõudis nii vahetu

plahvatuse kui ka kannatanu tervise kahjustuseni. Samal ajal tekkis T. Ollikaineni teo tõttu oht ka

kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute elule ning tagajärg jäi saabumata üksnes põhjustel, mis ei

allunud mingilgi viisil T. Ollikaineni kontrollile. Nimetatud argumentidega on maakohus

kokkuvõtlikult selgitanud karistuse KarS § 25 lg 6 alusel kergendamata jätmist (vt maakohtu otsuse

lk 68) ning kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga. Mingit sellist tähendust, millel käesolevat

kaasust silmas pidades oleks mõju mõistetavale karistusele, ei ole võimalik omistada ka süüdistatava

vanusele, mistõttu pikemalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. Kokkuvõtlikult jääb

kaitsja kassatsioon tagajärjetuks ka süüdistatavale mõistetud karistuse pikkust puudutavas osas.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 27. novembri 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a

otsuse põhiosa, jättes neist välja põhistused T. Ollikaineni varasema karistatuse kohta. Kaitsja

kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

17. T. Ollikaineni kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

Ida-Viru Advokaadibüroole summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluse kohaselt kulutas

kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 pooltunni, süüdistatavaga Viru Vanglas

konsulteerimiseks 2 pooltundi ning kassatsiooni koostamiseks 3 pooltundi. Kokku osutas kaitsja T.

Ollikainenile kassatsioonimenetluses õigusabi 6 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus

on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri

15. septembri 2015. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus

ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kuna

Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud

menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)