3-1-1-71-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-71-16

Määruse kuupäev

19. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Saale Laos ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Alvin Pihti (Piht) süüdistuses KarS § 113 lg 1 –

§ 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-8551

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Gardi

Anderson, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Alvin Pihti kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a määrus ja saata kriminaalasi Alvin

Pihti süüdistuses KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16. oktoobril 2015 saatis Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson Pärnu

Maakohtule

üldmenetluses

lahendamiseks

kriminaalasja

Alvin

Pihti

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi.

2. Pärnu Maakohtu 21. oktoobri 2015. a määrusega anti Alvin Piht kohtu alla süüdistatuna

KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg ja istungile

kutsutavad isikud ning võeti menetlusse kannatanu tsiviilhagi. Süüdistatava suhtes tõkendina

kohaldatud vahistamine jäeti muutmata.

3. 28. jaanuaril 2016 esitas A. Pihti kaitsja kohtule kaitseakti, milles leidis, et süüdistatavale ette

heidetav kuritegu on tõendatud, kuid see tuleb kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

Lisatõendeid kaitsja esitada ei soovinud.

4. 2. veebruaril 2016 kell 9.50 algas Pärnu Maakohtus eelistung A. Pihti kriminaalasja kohtuliku

arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks. Eelistungist võtsid

osa prokurör, kaitsja ja kannatanu. Maakohus andis süüdistatava protokollilise määrusega uuesti

kohtu alla ja otsustas eelistungit jätkata kohtuliku arutamisega samal päeval kell 10.

5. Pärnu Maakohtu 8. veebruari 2016. a otsusega tunnistati A. Piht süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja

teda karistati 4 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Süüdistuses KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2

järgi mõisteti A. Piht õigeks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 10. juuni 2015. Kannatanu

tsiviilhagi rahuldati ja süüdistatavalt mõisteti K. V-i kasuks välja 14 eurot 56 senti varalise ning

500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

6. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör G. Anderson ja A. Pihti kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Prokurör taotles

maakohtu otsuse tühistamist, A. Pihti süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja tema

karistamist 6 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Kaitsja taotles süüdistatavale kergema

karistuse mõistmist.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 226 ette nähtud kriminaalasja materjal saadeti samale

maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise staadiumist.

Ülejäänud osas tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile. Süüdistatava suhtes tõkendina

kohaldatud vahistamine jäeti muutmata, samuti jäeti apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Maakohus andis süüdistatava kohtu alla eelistungit korraldamata ja ajal, mil kaitseakt ei olnud

veel kohtusse jõudnud. Seega ei teadnud maakohus, missugused on kaitsja seisukohad

süüdistusakti nõuetele vastavuse, tsiviilhagi menetlusse võtmise ja tõkendi osas. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-86-15 ja 4. detsembri 2008. a

määruses asjas nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohtade järgi on süüdistatava eelistungita kohtu

alla andmine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Eelistungi hilisem korraldamine ei muuda tuvastatud menetlusõiguse rikkumist olematuks ja seda

viga ei saa ringkonnakohus ise kõrvaldada.

7.2 Eelistungil viibisid prokurör, kaitsja ja kannatanu, kuid süüdistatav oli kutsutud alles vahetult

järgnenud kohtuistungile. Kirjalikku kohtu alla andmise määrust eelistungil ei tehtud. See takistab

aga kriminaalasja kohtulikku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust.

Samuti takistab kirjaliku kohtu alla andmise määruse puudumine seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist, kuivõrd toiminguid kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks KrMS § 263

järgi ei ole tehtud seaduslikult. KrMS § 262 lg 1, § 263 ja § 279 lg 2 kohaselt ei saanud maakohus

teha protokollilist kohtu alla andmise määrust, jätta kohtu alla andmise määruse koostamata ning

määruse koopia süüdistatavale kätte andmata. Arvestades, et süüdistatav ei viibinud eelistungil, ei

saanud ta ühtlasi KrMS § 2651 lg 1 järgi anda nõusolekut eelistungilt põhiistungile üleminekuks.

Nendel põhjustel rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör G. Anderson, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri põhiseisukohad on

järgmised.

8.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuid ei selgitanud,

kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Menetlusõiguse rikkumise ja ebaseadusliku kohtuotsuse vahel

peab olema põhjuslik seos. Ei saa aga väita, et tuvastatud rikkumiste puudumise korral olnuks

kohtulahend teistsugune.

8.2 Määruses põhjenduste esitamise asemel osutas ringkonnakohus Riigikohtu lahenditele, mille

tehiolud ei vasta praeguse kriminaalasja tehioludele. Seetõttu ei saa nendes lahendites esitatud

seisukohti kohaldada. A. Pihti kriminaalasjas viibisid prokurör, kaitsja ja kannatanu eelistungil,

kuulsid tehtud menetlusotsustusi ega esitanud neile vastuväiteid. Kohtumenetluse pooled olid

varem kokku leppinud, et kriminaalasja arutatakse vahetult pärast eelistungit, ja sellega nõustus

ka maakohus. Samaks päevaks kutsuti kohtusse süüdistatav ja tunnistajad. A. Pihtile saadetud

kohtukutses teavitati teda sellest, et eelistung jätkub KrMS § 2651 kohaselt kohtuliku

arutamisega. Seda selgitas maakohus ka kohtuistungi avamisel. A. Piht ei avaldanud, et ta ei pea

menetluse jätkamist võimalikuks, ega esitanud ka taotlusi.

8.3 Eelistungil anti süüdistatav protokollilise määrusega kohtu alla. Kuigi KrMS § 279 lg 2 järgi peab

kohtuistungi rakendamise hetkeks olema süüdistataval käes kohtu alla andmise määruse koopia,

ei saa kohtu alla andmise määruse eraldi dokumendina vormistamata jätmist käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. A. Pihtile oli kohtu alla andmise kohta tehtud

otsustus teada ja ta nõustus sellega konkludentselt. Protokollilise kohtu alla andmise määruse

tegemisega ei rikutud ka mõne kohtumenetluse poole õigusi või huve. Kohtulikul arutamisel ega

hiljem ei teinud süüdistatav etteheiteid selle kohta, et tema eelistungile kutsumata jätmine ja

kohtuliku arutamise alustamine vahetult pärast eelistungit oleks rikkunud tema menetlusõigusi.

Ühtlasi ei avaldanud ta, et oleks soovinud esitada lisatõendeid või vajanud aega kohtuliku

arutamise ettevalmistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tühistades maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule, tugines

ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale,

mille järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning

eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama

kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri

2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p

12).

10. Pärast vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemist on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 eelmises punktis osutatud lahendites väljendatud seisukohta

muutnud ja leidnud, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja

puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla

andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada

pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse

seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus

edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja

muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Seega ei pea kohtu eelmenetluses

tehtud otsustused olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on

kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei

tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse

lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla

andmise määruse koostamist. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a

määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on kolleegium korranud 20.

juuni 2016. a määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47) ja 21. septembri 2016. a määruses asjas nr 3-1-

1-57-16 (p 12).

11. Arvestades eelmises punktis märgitut, leidis ringkonnakohus ekslikult, et A. Pihti kohtu alla

andmisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole süüdistatava kohtu alla andmise

otsustamisel tuvastanud ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154

nõuetele ega ka ühtegi KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 nimetatud kriminaalmenetlust välistavat

asjaolu. Kohtu alla andmist välistavate asjaolude esinemisele ei osutanud menetlusosalised ka

hiljem ja samuti ei tuvastanud seda ringkonnakohus. Järelikult olid täidetud kõik süüdistatava

kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused ja maakohus võis kriminaalasja kohtuliku arutamise

planeerimiseks ning muude KrMS § 258 lg-s 1 ja §-s 263 loetletud küsimuste lahendamiseks

korraldada eelistungi hiljem.

12. Kriminaalkolleegium nõustub samas prokuröri seisukohaga, et ka edasise kohtuliku eelmenetluse

käigu puhul ei ole menetlusõiguse rikkumine tuvastatav.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprillil 2016 asjas nr 3-1-1-30-16 tehtud määruse järgi võib

maakohus mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise

määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna käsitas kolleegium kõnealuse kohtuasja kontekstis KrMS §-s

2651 toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul

kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud,

et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse

koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi (p 9). Seega ei tähenda

protokollilise kohtu alla andmise määruse koostamine veel iseenesest, et kohus oleks rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

14. Erinevalt eelmises punktis osutatud kohtuasja tehioludest oli maakohus praegusel juhul eelistungi

toimumise ajaks süüdistatava kohtu alla andnud ja seetõttu teadis süüdistatav ka seda, millised

otsustused kohtu alla andmise raames tehti. Eelistungi protokollist nähtuvalt ei lahendatud sellel

ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust. Samuti ei ole sedastatav KrMS § 259

nõuete rikkumine, kuna eelistungist võtsid osa nii prokurör, kaitsja kui ka kannatanu. Kuna A.

Pihti oli talle saadetud kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi

jätkuna, talle olid teada kohtu alla andmise käigus tehtud otsustused ja ta pole väitnud, et tema

menetlusõigusi oleks kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus rikutud,

puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. Maakohtu otsuse tühistamine ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine tugineb seega ebaõigetele kaalutlustele ja on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341

lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a

määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)