3-2-1-100-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull

Kohtuasi

S. L ja S. L hagi U. L vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-14338

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1314 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad S. L ja S. L, hagejate seaduslik esindaja P. K

Kostja U. L, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

29. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-14338 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada U. L kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. L ja S. L (hagejad) esitasid enda seadusliku esindaja kaudu 27. septembril 2015 hagi U. L

(kostja) vastu elatise nõudes ning palusid kostjalt kummagi hageja kasuks alates 1. oktoobrist 2015

välja mõista igakuise elatise 195 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda ning määrata kindlaks

hagiavalduse esitamiseni tekkinud menetluskulud 280 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt on hagejad nende seadusliku esindaja ja kostja lapsed, kelle suhtes on

mõlemal vanemal ühine hooldusõigus. Hagejate ema ja kostja kooselu lõppes juulis 2015, hagejad

elavad nüüd koos emaga. Kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud sellega, et ta annab ülalpidamist

ebaregulaarselt ja ebapiisavalt. Kostja on keeldunud hagejaid seadusega ettenähtud alammääras ülal

pidamast.

3. Kostja tunnistas esitatud hagi osaliselt, leides, et vanemal on kohustus ülal pidada oma alaealisi

lapsi, ning nõustudes, et seadusandja on väljamõistetavale elatisele kehtestanud minimaalpiiri, mille

kohaselt ei või elatis alaealisele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valituse kehtestatud

kuupalga alammäära (7. oktoobri 2015 seisuga 195 eurot).

Kostja tõi aga välja, et tal on lisaks käesoleva tsiviilasja hagejatele veel neli last, kellest kaks on

täisealised ning üks neist õpib kõrgkoolis. Kostjal on hagejatele lisaks kohustus ülal pidada veel kahte

last (12 a ja 11 a), kes jääksid hagejatele miinimumelatise maksmisel halvemasse olukorda, mis on

aluseks PKS § 102 lg 2 kohaselt elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Väljamõistetav elatis

peaks olema 2/3 minimaalmäärast (129 eurot kuus ühele lapsele), sest nii saaks kostja kohelda kõiki

lapsi võrdselt ning ei kahjustaks märkimisväärselt kostja võimalust end ülal pidada. Menetluskulud

palus kostja jätta poolte endi kanda.

4. Harju Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2016. a otsusega hagejate hagi kostja vastu õigeksvõtul

põhineva kohtuotsusega ning mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja igakuise

miinimumelatisena pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni laste täisealiseks

saamiseni. Kohus kohustas kostjat kandma elatise üle iga kuu esimesel kuupäeval ema

arvelduskontole. Pool hagejate menetluskuludest ehk 332 eurot jättis kohus kostja kanda.

Maakohus lahendas asja õigeksvõtul põhineva otsusega, viidates, et kostja võttis hagejate nõuded

välja mõista elatis kuni laste täisealiseks saamiseni sisuliselt õigeks pärast kohtu tehtud

kompromissettepanekut. Hagejad nõustusid elatise väljamõistmisega kuni laste täisealiseks saamist

tulenevalt Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15.TsMS § 444 lg 3

järgi tegi maakohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osaliselt ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja igakuine elatis suurusega 2/3

seaduses sätestatud elatise miinimummäärast ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja tõi

välja, et maakohus on kostja nõustumist kohtu pakutud kompromissiga käsitanud ekslikult hagi

õigeksvõtuna.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. märtsi 2016. a otsusega maakohtu otsuse p-d 5 ja 6

menetluskulude suuruse osas, kuid jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Maakohus on õigesti kohaldanud

menetlusõiguse norme, leides, et kostja 22. detsembri 2015. a e-kiri on käsitatav hagi

õigeksvõtmisena TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Kostja on selge sõnaga nõustunud, et otsuses või

kompromissis fikseeritakse elatise suurusena seaduses sätestatud miinimummäär.

Maakohus selgitas 17. detsembri 2015. a kirjas menetlusosalistele, miks ta leiab, et kostja on oma

majanduslikust seisundist lähtudes võimeline tasuma hagejatele elatist seaduses sätestatud

miinimummääras. Kostja neile põhjendustele vastu ei vaielnud ning oli nõus tasuma elatist

miinimummääras. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest tulenevalt ei oleks maakohus pidanud

õigeksvõttu vastu võtma. Asjaolu, et kostja on ümber mõelnud ega nõustu enam kohtu järeldustega

kostja majandusliku seisundi kohta, ei anna alust õigeksvõtul põhineva otsuse tühistamiseks. Kuna

kostja on hagi õigeks võtnud, ei ole alust hinnata seda, kas elatise vähendamiseks alla

miinimummäära on alust. Hagejate menetluskulude põhjendatud suurus on 664 euro asemel

528 eurot, kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista sellest pool ehk 264 eurot,

apellatsioonimenetluse kuludena lisaks 192 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha

asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja igakuise elatisena 2/3 kehtivast

elatise minimaalmäärast (praegu 142 eurot) kuni nende täisealiseks saamiseni.

Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksitas maakohus kostjat esitatud andmetega ning

kostja küll nõustus kohtu arvutusi uskudes elatise suurusega ja osaliselt kompromissiga, kuid hagejad

keeldusid kohtu pakutud kompromissist. Kostja osaline nõustumine kohtu pakutud

kompromissettepanekuga ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga ning see (olukorras, kus pooled

kompromissi siiski ei saavutanud) ei võimalda TsMS § 444 lg 3 kohaselt kohtul teha otsust ilma

kirjeldava ja põhjendava osata. Valmisolek kohtu ekslike arvutuste alusel menetlusrahu eesmärgil

kompromissiks ei tähenda hagi õigeksvõttu. Kohtu ekslikud arvutused vaidlustas kostja

apellatsioonkaebuses.

8. Hagejad tõid vastuses kassatsioonkaebusele välja, et kostja võttis kohtule saadetud 22. detsembri

2015. a kirjas hagi sõnaselgelt õigeks, kirjutades kohtule: „Teatan, et olen nõus kohtu poolt pakutud

kompromissiga hagejatele elatise tasumiseks kehtivas minimaalmääras. Siiski paluksin kohtul otsuses

või kompromissi kinnitavas määruses fikseerida selgemalt elatise hilisema võimaliku muutumise

alus." Kostja märkis kirjas samuti: „Seega paluksin elatise suuruse fikseerida kohtuotsuses või

kompromissis selliselt: U. L maksab oma tütarde S. L ja S. L ülalpidamiseks igakuiselt elatist alates

1. oktoobrist 2015 195.- eurot kuus, kuid mitte vähem õigusaktiga kehtestatud elatise igakuisest

alammäärast, kuni laste täisealiseks saamiseni." Seega on kostja kirjas kahel korral avaldanud

nõustumust elatise maksmiseks miinimummääras. Selline nõustumus on üheselt mõistetav

õigeksvõtuna. Õigeksvõtul rajaneva otsuse tegemiseni oli kostjal võimalus õigeksvõtust loobuda

(Riigikohtu 23. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-01), kostja seda õigust 21 päeva

jooksul ei kasutanud. Hageja seisukoht kostja õigeksvõtu kohta esitati nii kohtule kui ka kostjale,

kostja sellele vastu ei vaielnud.

Kostja ei nõustunud kohtu arvutustega esimest korda apellatsioonkaebuses. Kui kostja märkas, et

kohtu arvutused tema sissetulekute kohta ei ole õiged, oleks kostja pidanud kohe esitama enda

vastuväited selle asemel, et hagi õigeks võtta. Kostja menetlusõiguse teostamata jätmine väitega, et

kostja ei soovinud kohtuga vaidlusse laskuda, ei saa olla alus kohtuotsuse tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes tühistada ning asi tuleb saata tagasi maakohtusse TsMS § 679 lg 1 p 2

ja lg 5 alusel.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja 22. detsembril 2015 kohtule esitatud

seisukohast tulenevalt võisid kohtud jõuda järeldusele, et kostja on hagi õigeks võtnud.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas maakohus pooltele pärast kostja pangakontodega tutvumist

17. detsembril 2015 ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt tasub kostja kummalegi hagejale

elatist miinimummääras. Kostja vastas kohtule 22. detsembri 2015. a kirjaga, milles tõi välja, et on

nõus kohtu poolt määratud kompromissiga hagejatele elatise tasumiseks minimaalmääras, paludes

siiski fikseerida selgemalt elatise hilisema muutumise alus. Kostja märkis kirjas: „Seega paluksin

elatise suuruse fikseerida kohtuotsuses või kompromissis selliselt - U. L maksab oma tütarde S. L ja

S. L ülalpidamiseks igakuiselt elatist alates 1. oktoobrist 2015 195.- eurot kuus, kuid mitte vähem

õigusaktiga kehtestatud elatise igakuisest alammäärast, kuni laste täisealiseks saamiseni."

Ringkonnakohus tõi välja, et kostja ei vaielnud kohtu põhjendustele vastu ja nõustus tasuma elatist

seaduses ettenähtud miinimummääras, ning leidis, et maakohus on õigesti kohaldanud

menetlusõiguse norme, käsitades kostja 22. detsembri 2015. a e-kirja hagi õigeksvõtmisena.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

11. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et osaline nõustumine kohtu pakutud kompromissettepanekuga

ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses ning maakohtul ei olnud võimalik

teha otsust TsMS § 444 lg-st 3 lähtudes ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Maakohtu otsus on

seetõttu olulises osas põhjendamata ning ringkonnakohus ei ole seda puudust kõrvaldanud. See on

menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.

Maakohus on üldsõnaliselt viidanud, et kostja võttis hagi pärast kompromissettepaneku esitamist

õigeks, kuid ei ole otsuses märkinud, millises avalduses on kostja hagi õigeks võtnud

(vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09, p 12). Samuti ei ole maakohus

välja toonud, millest tulenevalt ta järeldas, et kostja on hagi õigeks võtnud. Selleski osas on maakohtu

otsus põhjendamata ning ringkonnakohus ei ole seda viga parandanud.

12. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning

sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta (Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-09, p 12). Kostja väljendas vastuses kohtule valmisolekut sõlmida kompromiss, mille

kohaselt ta tasub hagejatele elatist miinimummääras, kuid ei väljendanud tahet hagi õigeks võtta.

Oluline on eristada, millisel eesmärgil on kostja enda tahet väljendanud. Kui kohtule jääb

menetlusosalise vastus selgusetuks, saab ta menetlusosaliselt selgitust küsida ning tal on kohustus

välja selgitada kostja tegelik tahe.

13. Kolleegium märgib, et kohtul on küll TsMS § 4 lg-st 4 tulenev kohustus teha kõik endast sõltuv,

et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kuid see ei saa viia

käsitluseni, millega loetakse kompromiss sõlmituks tingimustel, millega pooled selgelt nõus ei ole.

Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike

taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on

kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Samuti ei anna näilikult kokkuleppele jõudmine sellist eelist,

mida pooltevahelise vaidluse puudumine lahendi täitmise lihtsustamiseks andma peaks. Kolleegiumi

hinnangul ei ole mõeldav, et kompromissläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või

seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist. Samavõrd ei saa kolleegiumi

hinnangul lugeda kostjat hagi õigeks võtnuks olukorras, mil kostja ei ole õigeksvõtu soovi selge

sõnaga väljendanud.

14. Kohtule on TsMS § 444 lg-st 3 tulenevalt antud võimalus hagi õigeksvõtul põhinev otsus teha

kirjeldava ja põhjendava osata. Selline lihtsustus teenib menetluse kiirendamise eesmärki ning on

mõeldav üksnes olukorras, kus pooled omavahel ei vaidle. Kuna sel juhul võib eeldada, et pooled ei

soovi otsuse peale edasi kaevata, ei ole vajalik otsuses ära näidata seda, kuidas kohus lahendi

tegemisel järeldusteni jõudis.

Olukorras, mil poolte vahel on üksnes näilik üksmeel ning tegelikkuses on nõude üle vaidlus, ei saa

otsust kirjeldava ja põhjendava osata teha. Kirjeldava ja põhjendava osata otsusega on käesolevas

asjas jäetud maakohtu otsus selgelt olulises ulatuses põhjendamata ning sellisena ei vasta maakohtu

otsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele ning tuleb tühistada. Asja uuel lahendamisel peab

maakohus lahendama hagejate elatisnõude sisuliselt.

15. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu lahendid tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks

maakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 alusel asja lahendava kohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Ants Kull