3-2-1-92-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-92-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Jaan Rüütmanni (pankrotis) pankrotihalduri Urmas

Ustavi hagi Tiia Rüütmanni vastu tehingute

tagasivõitmiseks ja tehingutega saadud 49 432 euro ja

27 sendi tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-14634

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Rüütmanni (pankrotis) pankrotihalduri Urmas Ustavi

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

49 432 eurot 27 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jaan Rüütmanni (pankrotis) pankrotihaldur Urmas

Ustav

Kostja Tiia Rüütmann, esindaja vandeadvokaat Mart

Angerjärv

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-14634

muutmata, kuid täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaan Rüütmanni (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustav (hageja) esitas 12. aprillil 2012 Harju

Maakohtule hagiavalduse Tiia Rüütmanni (kostja) vastu ajavahemikul 2. oktoobrist 2006 kuni

16. veebruarini 2012 Jaan Rüütmanni (võlgnik) ning kostja vahel toimunud tehingute kehtetuks

tunnistamiseks ning ajavahemikul 2. oktoobrist 2006 kuni 16. veebruarini 2012 võlgnikult saadud

49 432 euro 27 sendi võlgniku pankrotivarasse tagastama kohustamiseks. Hageja hilisema taotluse

alusel formuleeriti hagiavalduses hageja nõude teine punkt järgmiselt: „välja mõista kostjalt Jaan

Rüütmanni (pankrotis) pankrotivarasse 49 432 eurot 27 senti". Hageja menetluskulud olid 9047 eurot

25 senti, sh pankrotihalduri kulud 5952 eurot.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

11-36486 välja võlgniku pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks hageja. Kui hageja analüüsis

võlgniku arvelduskontosid, ilmnes, et ajavahemikul 2. oktoobrist 2006 kuni 9. veebruarini 2009

kandis võlgnik oma AS-i Swedbank arvelduskontolt kostjale üle 4432 eurot 27 senti. Võlgniku

Soome Vabariigi krediidiasutuse Pohjolan Osuuspankki kontoväljavõtete analüüsimisel ilmnes, et

16. augustist 2010 kuni 16. veebruarini 2012 kandis võlgnik oma arvelduskontolt kostjale üle

45 000 eurot. Hageja hinnangul tuleb eelnimetatud tehingud pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 4

kohaselt tagasi võita, sest tehingud on tehtud viis aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist,

tehingutega kahjustas võlgnik teadlikult võlausaldajate huve ning tehingute teiseks pooleks olev

kostja on võlgniku lähikondne (võlgniku abikaasa), kes sellest teadis või pidi teadma. Samuti on

tühised pärast võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist võlgnikult kostjale

tehtud rahaülekanded 11 200 eurot. Hageja oli seisukohal, et tehingute tagasivõidetavuse seisukohalt

ei ole tähtsust, mis eesmärgil kostja võlgnikult saadud rahasummasid kulutas. Samuti pole kostja

kulutusi tõendanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Võlgnikult kostjale tehtud rahaülekanded ei olnud võlgniku ja kostja vahelised tehingud

PankrS § 110 tähenduses. Isegi kui nimetatud rahaülekanded oleksid tehingud, ei mahuks need

PankrS § 110 raamidesse. Summadele, mida seaduse järgi ei saa võlgniku sissetulekuna arestida, ei

saa pankrotihaldur ka tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata. Osa võlgnikult kostjale tehtud

rahaülekandeid alates 2006. aastast ei saa tagasivõitmise korras sisse nõuda, kuna võlausaldajate

huvisid ei kahjustatud. Võlgnikult kostjale tehtud rahaülekandeid 39 949 eurot 88 senti ei ole

võimalik käsitada võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena, kuna need on võlgniku ja kostja ühisvara

sisesed kanded, mida kostja kasutas perekonna ühiste kulude katmiseks ning võlgniku isiklike

kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele (võlgniku ja kostja alaealise lapse koolirahad, kodu

valvekulud jms). Kulutused, mida kostja tegi võlgnikult saadud rahaülekannete arvel alates

võlgnikule ajutise halduri määramisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, olid hädavajalikud ega

kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks ei olnud kostja teadlik võlgniku võlgnevuse

suurusest ja sellest, et võlgniku varast ei piisa tema kohustuste täitmiseks. Kui kostja sai teada

võlgniku kohustustest ja sellest, et võlgniku tehingud mõjutavad tema vara koosseisu, soovis ta

abieluvaralepingu sõlmimist. Kostja vaidles vastu hageja menetluskuludele ja pankrotihalduri

kuludele.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2014. a määrusega hageja 21. augusti 2014. a hagi tagamise

avalduse ja seadis hageja kasuks kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga Tallinn, Vase 11,

reaalosana eluruum nr 6 (registriosa nr 9730701) IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku

hüpoteegi 49 432 eurot 27 senti.

4. Harju Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2014. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsus jõustus 16. juunil 2014.

5. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel rahuldas Harju Maakohus 5. mai 2015. a otsusega hagi, tunnistas

kehtetuks võlgniku 2. oktoobrist 2006 kuni 16. veebruarini 2012 kostjaga tehtud tehingud ning

mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse 49 432 eurot 27 senti. Maakohus jättis jõusse Harju

Maakohtu 2. septembri 2014. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 623 eurot 64 senti

ning viivise. Maakohus määras hagiavalduselt tasutavaks riigilõivuks 1933 eurot 33 senti ja mõistis

kostjalt riigituludesse välja hagejale antud menetlusabi (riigilõiv 1933 eurot 33 senti).

Maakohus selgitas, et pooled vaidlevad selle üle, kas võlgnikult kostjale ülekantud summasid saab

võlgniku sissetulekuna arestida ja kas neile saab vastava keelu korral PankrS §-de 109 ja 110 alusel

tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata, kas nimetatud rahaülekannete alusel kostja tehtud kulutusi

saab lugeda võlgniku ja kostja vahelisteks tehinguteks, millega kahjustati võlgniku võlausaldajate

huve, ja kas kostja oli nende tegemise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik.

Maakohtu arvates tuli viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud võlgniku tehinguid

eelduslikult lugeda võlausaldajate huvisid kahjustavateks. Seetõttu tuli lugeda võlausaldajate huvisid

kahjustavateks tehinguteks ka võlgnikult kostjale ükskõik mis põhjusel tehtud rahaülekandeid, kuna

nende arvel jäid rahuldamata võlgniku võlausaldajate rahalised nõuded. Samuti ei tõenda kostja

tehtud erinevad maksed, milliste õigussuhete ja kohustuste alusel vastavad kulutused on tehtud või et

need kulutused oleks tehtud võlgnikult saadud rahasummade arvel. Kostja esitatud tõendid ei

kinnitanud veenvalt, et ta ei olnud vaidlusaluste rahaülekannete ajal võlgniku võlgadest ja

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, sh sellest, et võlgniku kohustused ületavad võlgniku ja

kostja ühisvara väärtust.

6. Kostja esitas 4. juunil 2015 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus kohtunik määrab õigusliku

aluseta kindlaks riigilõivu ebamõistlikus ja mittevajalikus suuruses (1933 eurot 33 senti), ning

määrata riigilõivu suuruseks maakohtus 850 eurot.

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi osaliselt uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata võlgniku

2. oktoobrist 2006 kuni 23. märtsini 2011 kostjaga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja

tehingute alusel saadud 23 272 euro 27 sendi kostjalt võlgniku pankrotivarasse väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus saatis tsiviilasja osaliselt uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse

staadiumisse võlgniku 24. märtsist 2011 kuni 16. veebruarini 2012 kostjaga tehtud tehingute

kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadud 26 235 euro kostjalt võlgniku pankrotivarasse

väljamõistmiseks, kuna maakohus ei ole tuvastanud nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, on

jätnud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja

TsMS §-st 351 tuleneva selgitamiskohustuse.

9. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· Harju Maakohus kuulutas 27. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-36486 välja võlgniku

pankroti ja nimetas hageja võlgniku pankrotihalduriks. Ajutine pankrotihaldur nimetati 30. augusti

2011. a määrusega;

· võlgnik ja kostja on abielus alates 3. juulist 1982. Kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni

23. märtsil 2011 kehtis abikaasade varasuhtes ühisvararežiim (varaühisus). Alates 23. märtsist 2011

kehtib abikaasade vahel varalahususe varasuhe;

· ajavahemikul 2. oktoobrist 2006 kuni 9. veebruarini 2009 kandis võlgnik oma AS-i Swedbank

arvelduskontolt kostjale üle 4432 eurot 27 senti;

· alates 2010 aprillist töötab võlgnik Soome Vabariigis arstina;

· ajavahemikul 16. augustist 2010 kuni 16. veebruarini 2012 kandis võlgnik oma Pohjolan

Osuuspankki arvelduskontolt kostjale üle 45 075 eurot (hagiavalduses ja maakohtu otsuses on

ekslikult märgitud summaks 45 000 eurot), sh 16. augustist 2010 kuni 23. märtsini 2011 kokku

18 840 eurot, 24. märtsist 2011 kuni 30. augustini 2011 kokku 15 025 eurot, 31. augustist 2011 kuni

27. septembrini 2011 kokku 2000 eurot ja 28. septembrist 2011 kuni 16. veebruarini 2012 kokku

9210 eurot.

10. Ringkonnakohus leidis, et iga konkreetse ülekande puhul tuleb otsustada, millisel õiguslikul

alusel oleks hagejal õigus ülekantud summat pankrotivarasse nõuda ja kas vastavad eeldused on

täidetud.

Rahaülekanded on jagatavad ajaliselt nelja perioodi: 1) 2. oktoober 2006 kuni 23. märts 2011 ehk

ajani, mil kehtis abikaasade varaühisuse varasuhe; 2) 24. märts 2011 kuni 30. august 2011 ehk

varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni; 3) 31. august 2011 kuni

27. september 2011 ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni;

4) 28. september 2011 kuni 16. veebruar 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist.

10.1. Ringkonnakohus leidis, et 2. oktoobrist 2006 kuni 23. märtsini 2011 tehtud rahaülekannete

puhul ei olnud tegemist tagasivõitmise olukorraga ning selle perioodi ülekandeid ei saa käsitada

võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena. Varaühisuse puhul on ka abikaasade pangakontol olev raha

eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma

pangakontol see asub. Raha ülekandmisel ühelt pangakontolt teisele ei toimunud vara käsutamist,

raha ei muutnud omanikku. Samuti ei olnud ringkonnakohtu arvates alust väita, et raha kanti üle ilma

õigusliku aluseta. Perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud

õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne

ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. Eeltoodust tulenevalt jättis

ringkonnakohus hagi rahuldamata 23 272 euro 27 sendi väljamõistmise osas.

10.2. Ringkonnakohus märkis 24. märtsist 2011 kuni 30. augustini 2011 ehk varalahususe kehtimisest

kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni tehtud rahaülekannete puhul, et hageja peab

rahaülekandeid tagasivõidetavateks tehinguteks, ehkki toob hagi alusena välja, et rahaülekanded on

tehtud õigusliku aluseta. Tehingu tagasivõitmise sätted on erisätted, mis võimaldavad

pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada tavaolukorras kehtiva tehingu. Ilma õigusliku aluseta tehtud

soorituse puhul on nõude normiks alusetu rikastumise sätted (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 jj).

Alusetu rikastumise tõendamiskoormuse kohta märkis ringkonnakohus, et hageja peab kõigepealt

hagi alusena tooma välja asjaolud, mis võimaldavad pidada sooritusi alusetuteks. Seejärel on kostja

ülesanne hageja väited ümber lükata. Kui hageja arvates on tegemist tehingutega, peab ta kõigepealt

näitama, millised tehingud, mille täitmiseks rahaülekanded tehti, poolte vahel sõlmiti, ning seejärel

põhjendama ja tõendama tagasivõitmise eelduste olemasolu. Nõudenormiks on selle perioodi osas

PankrS § 110 lg 1 p 2. Tagasivõitmise üldise eeldusena tuleb tuvastada, et tehing kahjustas

võlausaldajate huve. Üksnes faktist, et tehingud tehti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist, ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamise sisustamiseks. Võlausaldajate huve saab

kahjustada ebavõrdne tehing, kus võlgnik ei saa kohast vastusooritust. Maakohus jättis tähelepanuta

kostja väited, et võlgnik sai raha eest vastusoorituse, kuna kostja täitis võlgniku kohustusi (hoidis

korras võlgnikule kuuluvaid kinnisasju, pidas üleval võlgniku alaealist last ja tasus võlgniku

võlgasid). Maakohus ei hinnanud sisuliselt kostja vastuväiteid ja esitatud tõendeid, millega kostja

soovis PankrS § 110 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldust ümber lükata, ega põhjendanud nendega

arvestamata jätmist.

10.3. Ringkonnakohus leidis, et ajavahemikul 31. augustist kuni 27. septembrini 2011 tehtud

rahaülekannete osas ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni on

tagasivõitmise nõudenormiks PankrS § 110 lg 1 p 1. Ka siin on vajalik tuvastada võlausaldajate

huvide kahjustamine.

10.4. 28. septembrist 2011 kuni 16. veebruarini 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist tehtud

rahaülekannete kohta asus ringkonnakohus seisukohale, et pärast pankroti väljakuulutamist tehtud

tehinguid ei saa tagasi võita. PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku

õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

PankrS § 36 lg 6 kohaselt võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul.

Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Asjaoludele, et hageja nõusolekuta tehtud

käsutustehing on tühine ja hageja ei ole andnud võlgnikule nõusolekut teha kostjaga tehinguid,

tugines hageja esimest korda 5. detsembril 2013 maakohtule esitatud kohtukõne teesides. Maakohus

ei ole sellele tähelepanu pööranud. Hageja ei ole sõnaselget hagi aluse muutmise taotlust esitanud,

maakohus pole hagi aluse muutmise küsimuses seisukohta võtnud ja on rahuldanud kogu nõude

tagasivõitmise sätete alusel. Hageja ei ole välja toonud käsutuskeelu rikkumisega seotud asjaolusid

(kuidas käsutati võlgniku pangakontol olevat raha pärast pankroti väljakuulutamist; kas hageja võttis

võlgniku kohustused (näiteks alaealise lapse ülalpidamine) enda kanda või oli võlgnikul endal

lubatud mingis ulatuses seda teha; millise summa määras hageja võlgnikule vabaks kasutamiseks).

Ilma nende asjaolude väljaselgitamiseta ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses võlgnik

pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivara käsutuskeeldu rikkus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas 13. jaanuaril 2016 Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu 8. detsembri 2015. a otsuse ning jätta jõusse maakohtu 5. mai 2015. a otsuse, muutes

vajadusel põhjendusi.

Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus leidis valesti, et abikaasade varaühisuse korral ei saa ühe

abikaasa poolt teisele tehtud rahaülekandeid lugeda tehinguteks PankrS § 110 tähenduses ega neid

tagasi võita. Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud pangakontol oleva raha õiguslikku olemust.

Pangakontol olev raha ei ole õiguslikus mõttes raha, vaid sisuliselt konto valdaja nõudeõigus panga

vastu kontol oleva summa ulatuses. Seega on raha ühelt kontolt teisele ülekandmine olemuselt nõude

loovutamine, mis on tehing. Kui selliseid ülekandeid ei saaks tagasi võita, siis saaks võlgnik

abikaasade varaühisuse korral alati abikaasa kaudu raha võlausaldajate haardest välja viia. Isegi kui

tegemist ei ole tehingutega, lubab PankrS § 109 tagasi võita ka muid toiminguid. Ringkonnakohus on

jätnud arvestamata, et abikaasale tehtud maksete puhul oli sisuliselt tegemist kinkega, mis on

tagasivõidetav PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel. Kostja ei ole menetluses tõendanud, et võlgnik oleks

maksete eest saanud vastusooritusi.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et perioodi 28. september 2011 kuni 16. veebruar 2012

rahaülekannete osas oli tegemist lubamatu hagi aluse muutmisega, kuna hageja taotles algselt

maksete kehtetuks tunnistamist ja tugines nende tühisusele esimest korda alles 5. detsembri 2013. a

kohtukõne teesides. Küsimus, kas tehing on tagasivõidetav või tühine, on õiguslik ja nõude õigusliku

aluse muutmine ei ole hagi aluse muutmine. Hageja ei ole kohtukõne teesides esitanud uusi

faktiväiteid. Hageja nõue on kogu aeg põhinenud sellel, et võlgnik on alusetult teinud kostjale

makseid, sh osaliselt pärast pankroti väljakuulutamist. Põhjendamatud on ringkonnakohtu väited, et

hageja peaks tõendama, kuidas käsutati pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku raha ning kas

hageja andis käsutamiseks võlgnikule nõusoleku. Halduri nõusoleku olemasolu raha käsutamiseks on

sisuliselt käsitatav kostja vastuväitena. Kostja ei ole menetluses väitnud, et hageja on makseteks

nõusoleku andnud. Ringkonnakohus saanuks ise nõude alusetu rikastumise nõudeks ümber

kvalifitseerida.

12. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja hinnangul on kassatsioonkaebus liiga

üldsõnaline, et seda rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud hageja

ringkonnakohtu otsust osas, millega hagi jäeti rahuldamata, vaid üksnes asja osalise maakohtusse

tagasisaatmise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

14. Kolleegium käsitleb võlgnikult kostjale tehtud rahaülekandeid sarnaselt ringkonnakohtuga nelja

perioodi arvestuses: 1) 2. oktoober 2006 kuni 23. märts 2011 ehk aeg, mil kehtis abikaasade

varaühisuse varasuhe; 2) 24. märts 2011 kuni 30. august 2011 ehk varalahususe kehtimisest kuni

ajutise pankrotihalduri nimetamiseni; 3) 31. august 2011 kuni 27. september 2011 ehk ajutise

pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 4) 28. september 2011 kuni

16. veebruar 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist.

15. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis valesti, et 2. oktoobrist 2006 kuni 23. märtsini 2011

ehk abikaasade varaühisuse varasuhte perioodil toimunud rahaülekanded olid tehingud. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et viidatud ajavahemiku rahaülekandeid ei saa käsitada võlgniku ja kostja

vaheliste tehingutena.

Kolleegium on varem leidnud, et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida

saab tehinguna tagasi võita, kuid PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise

kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha

pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata (vt Riigikohtu

19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde, st et rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on PankrS § 113.

16. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd 2. oktoobrist 2006 kuni 23. märtsini 2011 oli võlgniku ja

kostja vahel varaühisuse varasuhe, ei saa viidatud perioodil toimunud rahaülekanded olla ka

PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et PKS § 25 järgi on

varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt

mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. PKS § 28 lg 1 järgi teostavad

abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võlgniku osa

eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur.

Seega jättis ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul õigesti hagi 23 272 euro 27 sendi osas

rahuldamata.

17. Kolleegiumi arvates asus ringkonnakohus 24. märtsist 2011 kuni 30. augustini 2011 ehk

varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni tehtud rahaülekannete kohta

õigesti seisukohale, et hageja on vastuoluliselt leidnud, et rahaülekanded on tagasivõidetavad, ehkki

ta toob hagi alusena välja, et rahaülekanded on tehtud õigusliku aluseta.

Kolleegium on aga seisukohal, et ringkonnakohus on tagasivõitmise alusena ekslikult viidanud

PankrS § 110 lg 1 p-le 2, mis käsitleb tehingute tagasivõitmist. Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel kontrollida, kas võlgniku rahaülekanded kostjale võiksid olla tagasivõidetavad

PankrS § 113 alusel.

Seega nõustub kolleegium lõppjärelduses ringkonnakohtuga, et 24. märtsist 2011 kuni

30. augustini 2011 toimunud rahaülekannete osas tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohtul tuleb kõigepealt selgeks teha, mis alusel hageja nõude on esitanud ning kas hageja on

esitanud mitu alternatiivset nõuet (TsMS § 370 lg 2). Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui hageja

soovib nõude esitada alusetu rikastumise sätete alusel, peab ta hagi alusena olema välja toonud

asjaolud, mis võimaldavad pidada rahaülekannete tegemist kostjale tehtud alusetuteks sooritusteks

VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kui aga hageja soovib nõude esitada PankrS § 113 alusel, peab ta tõendama

tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist võlausaldajale ning tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1

kohustuste täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel

vajaduse korral määrata pooltele TsMS § 3401 lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja

tõendite esitamiseks.

Kuna maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks

alates eelmenetluse staadiumist.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et perioodil 31. augustist 2011 kuni

27. septembrini 2011 ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni

tehtud rahaülekannete osas on asja uuel läbivaatamisel vajalik tuvastada võlausaldajate huvide

kahjustamine. Samas tagasivõitmist ei saa nõuda mitte PankrS § 110 lg 1 p 1, vaid PankrS § 113

alusel.

19. 28. septembrist 2011 kuni 16. veebruarini 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist tehtud

rahaülekannete kohta asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et neid ei saa tagasi võita.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus pannud PankrS § 36 rikkumisest tuleneda võiva nõude

osas asjaolude tõendamise koormust hagejale. Ringkonnakohus on öelnud, et hageja peab välja

tooma asjaolud, kuidas oli võlgnikul võimalik pankrotivara käsutada (selgitama faktilist olukorda).

PankrS § 36 lg 6 järgi võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul ning

halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Seega on pärast pankroti väljakuulutamist halduri

nõusolekuta tehtud käsutustehingud tühised ning vastava eelduse ümberlükkamiseks tuleb kostjal

tõendada, et pankrotivara käsutamiseks oli võlgnikul halduri nõusolek.

20. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Asja menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks

maakohus.

21. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu