3-2-1-16-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a

otsuse kohta kohtuasjas nr 3-2-1-16-16

1. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse resolutsiooni ning osa põhjendustega. Olen kolleegiumiga sama

meelt, et poolte vahel tekkis seadusest tulenev võlasuhe (vt otsuse p 11), kuid leian, et kostja on

rikkunud maagaasiseaduse (MGS) § 24 lg-s 1 sätestatud võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise

kohustust. Sellise kohustuse rikkumine võis põhjustada hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 100,

§ 101 lg 1 p 3, § 103, § 115 ja § 127 lg 2 alusel hüvitatava varalise kahju, mis tuleneb sellest, et tal

puudus alus nõuda lõpptarbijatelt kogusummana raha nii suurte gaasikoguste eest, mida ta kostja

võrgu kaudu lasi lõpptarbijatele edastada.

2. Kuna kolleegiumi seisukoha järgi ei ole poolte vahel lepingulist suhet, siis on ebaõige

ringkonnakohtu seisukoht, et kostja vastutuse välistab asjaolu, et kostja on, järgides VÕS § 620 lg-s 1

sätestatut, täitnud käsundi vajaliku hoolsusega. Kolleegium ei ole aga selles osas ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi muutnud ning muutmata on jäänud ka maakohtu seisukoht, et poolte vahel oli

lepinguline suhe ning et kuna sisend- ja väljundmõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt

võrreldavad, siis ei saa seda puudust kostjale ette heita (vt otsuse p-d 3 ja 12). Seetõttu on kohtud

jätnud lõppkokkuvõttes hindamata, kas kostja rikkus seadusest tulenevast võlasuhtest tulenevat

kohustust (VÕS § 3 lg 6, § 100 ja MGS § 24 lg 1) ning kas kohustuse rikkumise korral oli see

rikkumine VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 järgi vabandatav.

3. Nõustun hagejaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamata

jätmine lõpptarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal ei ole võimalik

täpsemaid mõõteseadmeid kasutada, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete

teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid.

Kohtud on hageja selle väite jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Sellise valemi kohaldamist on

kohtupraktika järgi peetud põhjendatuks ning teised võrguettevõtjad on seda kooskõlastatult

konkurentsiametiga kasutanud (vt selle kohta Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

12-14, p-d 17-25, 42-44).

Kolleegium on otsuse p-s 13 öelnud, et pooled saaksid mõõteandmete korrigeerimise kohustuses

kokku leppida, ent ei ole seda teinud. Samas pole kolleegium välistanud, et hageja võiks VÕS § 136

lg 5 järgi nõuda kostjalt nõusolekut sellise kokkuleppe sõlmimiseks (vt sellega seoses Riigikohtu

4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31 ja 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

34-16, p 26).

4. Kolleegium on otsuse p-s 13 põhjendamatult leidnud, et 7. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14

tehtud Riigikohtu otsuse p-dest 17-25 tuleneb, et kostjal ei ole võrguettevõtjana seadusest tulenevat

kohustust mõõdetavaid gaasikoguseid korrigeerida. Rõhutan, et eelviidatud tsiviilasjas vaidlesid

omavahel võrguettevõtja (kostja) ja lõpptarbija (hageja) ning et Riigikohus võttis eelviidatud otsuse

p-s 17 seisukoha üksnes selle kohta, et seadus ei kohusta võrguettevõtja mõõdetud gaasikoguseid

korrigeerima lõpptarbijaga sõlmitud lepingulise suhte raames. See tähendab, et võrguettevõtja ei saa

lõpptarbija suhtes põhjendada mõõdetud gaasikoguste korrigeerimist põhjendada sellega, et seadus

kohustab seda tegema. Samas aga on Riigikohus sama otsuse p-s 42 leidnud, et gaasimõõturite

andmete korrektsioon maagaasi füüsikaliste omaduste tõttu temperatuuri- ja rõhunäitajate

leppetingimuste alusel ei pruugi olla lepingu teist poolt (lõpptarbijat) ebamõistlikult kahjustav.

Tambet Tampuu