3-3-1-9-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-9-16

Määruse kuupäev

11. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate

Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt

831 416 euro väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebajad MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti

Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit,

volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Vastustaja Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja vandeadvokaat

Urmas Kiik, nõustaja Toomas Seppel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-13-366

Menetluse alus Riigikohtus

Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti

Esitajate Liit taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti Esitajate

Liit esitasid Riigikohtule TsMS § 447 lg 2 alusel taotluse parandada Riigikohtu 29. septembri 2016. a

otsuses asjas nr 3-3-1-9-16 punktides 8 ja 13 olevad ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu.

Taotluses seatakse kahtluse alla järgmised kolleegiumi otsuse laused:

"Kaebajate vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et kaebajad ei väida Riigikohtus enam seda, et

riigisisene regulatsioon pole kooskõlas infoühiskonna direktiiviga";

"Olgugi et kaebajad kassatsiooniastmes infoühiskonna direktiivi rikkumist enam ei nimeta, peab

Riigikohus kontrollima ka riigi tegevusetuse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, sest probleem on

otseselt seotud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punktiga "b"."

Taotluses väidetakse, et EL õiguse rikkumine oli ja on kaebajate peamine etteheide ning seda ka

kassatsiooniastmes.

Selle põhjenduseks tsiteeritakse taotluses kassatsioonkaebusele esitatud vastuse punkti 2.1.7, milles

esitatakse järgmine seisukoht: "Kaebajad nõustuvad Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 otsuse ja

riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-22-15. Muus

osas märgivad kaebajad, et jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ja leiavad, et määruse nr 14

§ 3 lg-ga 1 on rikutud infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ülevõtmise kohustust (infoühiskonna

direktiiv on Eesti õiguskorda üle võetud ebapiisavalt) ning PS § 3, § 39 ja § 87 p 6 ulatuses, milles see

jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja –kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul

eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks ja mistõttu ei ole õiguste omajatele tagatud õiglane hüvitis –

kehtestatud regulatsioon on omandanud autoritasude süsteemi väljasuretava iseloomu. Kaebajad ei pea

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vajalikuks oma varasemaid seisukohti ja põhistusi

korrata."

2. On tõsi, et kassatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 2.1.7 on esitatud selline seisukoht. Kuid see

väide ei ole kandev ega ole kooskõlas kassatsioonkaebusele esitatud vastuse ja ringkonnakohtu otsuse

üldise kontekstiga.

Ringkonnakohus ei kohaldanud infoühiskonna direktiivi, vaid leidis vaheotsuses, et Vabariigi Valitsuse

määruse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1 on osaliselt põhiseaduse vastane, jättis selle

kohaldamata ja algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

Kassatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 2.1 väitsid kaebajad: "Ringkonnakohus ei ole kohaldanud

valesti materiaalõiguse norme ning see ei ole toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. P-s 2.1.3 väitis

kaebaja: "Kaebajad märgivad kõigepealt, et kuigi vastustaja ei ole seda kassatsioonkaebuses

täpsustanud, on vastustaja kriitika eelduslikult suunatud infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti b

otsekohaldatavuse vastu. Kui see on nii, siis kaebajad rõhutavad, et ringkonnakohus ei ole asja

lahendamisel tuginenud mitte direktiivi otsekohaldatavusele, vaid vastuolule põhiseadusega.

Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas on tegemist vastuoluga põhiseadusega, sest infoühiskonna

direktiivi art 5 lg 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on

küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud määrus nr 14 on seaduse eesmärgiga

kooskõlas. Ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on selgelt öeldud, et ringkonnakohtu arvates on

määruse nr 14 § 3 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 ette nähtud

õiglase tasu saamist. Vaidlusaluseks küsimuseks ei ole seega vastuolu EL õigusega, vaid

põhiseadusega."

Kolleegium rõhutab vastuse p 2.1.3 viimast lauset.

Vastuse p-s 2.1.4 esitavad kaebajad järgmise seisukoha: "Eelnevast tulenevalt jääb kaebajatele

arusaamatuks, miks on vastutaja pidanud vajalikuks tuua sisse direktiivi otsekohaldatavuse teema, kui

see ei olnud ringkonnakohtu otsuse aluseks. Kuna ringkonnakohtu otsus ei põhinenud direktiivi

otsekohaldatavusel, ei saanud väidetav varasema kohtupraktika eiramine seoses normi

otsekohaldatavusega kuidagi kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit. Kaebaja väited materiaalõiguse normi

vale kohaldamise tõttu tuleks seetõttu jätta tähelepanuta."

Vastuse p-s 4.2.1. esitavad kaebajad järgmise taotluse: "jätta Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 vaheotsus haldusasjas nr 3-13-366 muutmata;"

Kaebajate need seisukohad andsid aluse järelduseks, et nad infoühiskonna direktiivi rikkumist

kassatsioonimenetluses tegelikult enam ei väida.

4. Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit

taotlus jääb rahuldamata.