3-1-1-59-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-59-16

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Margus Kruusala süüdistuses KarS § 169 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-5576

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Svetlana Maripuu), kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Margus Kruusala kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsus muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Margus Kruusala anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi selles, et tema

lapsevanemana, kellelt on Harju Maakohtu 7. mai 2010. a otsusega mõistetud I. V-i kasuks välja

igakuine elatusraha 2175 krooni (139 eurot 1 sent) poja A ülalpidamiseks, hoidub alates 6. juunist

2012 elatise maksmisest kuritahtlikult ja teadvalt kõrvale. Elatise võlgnevus oli 15. novembri

2013. a seisuga 6038 eurot 54 senti.

Maakohtu otsus

2. Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2015. a otsusega tunnistati M. Kruusala KarS § 169 järgi süüdi ja

teda karistati vangistusega viieks kuuks. Kohus luges karistusest kantuks 50 tundi üldkasulikku

tööd, mis vastab 1 kuule ja 20 päevale vangistusele. Vangistuse pikkusega 3 kuud ja 20 päeva

jättis maakohus KarS § 74 alusel tingimisi 8-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

3. Maakohus tuvastas, et M. Kruusalalt on Harju Maakohtu 7. mai 2010. a jõustunud otsusega

mõistetud poja A ülalpidamiseks I. V-i kasuks välja igakuine elatusraha 2175 krooni (139 eurot 1

sent). Täitemenetluses on 6. juuniks 2012 laekunud elatist kokku 2023 eurot 82 senti. 4. oktoobri

2013. a seisuga oli süüdistatava elatise võlgnevus 5977 eurot.

4. KarS §-s 169 sätestatud kuriteo toimepanemine ei eelda isiku aktiivset tegutsemist (enda ja oma

vara asukoha varjamist, elukoha sagedast vahetamist eesmärgiga takistada elatise reaalset

sissenõudmist jne). Kuriteo objektiivse koosseisu täidab ka tegevusetus. Elatise maksmise

kohustuse süstemaatiline rikkumine kujutabki endast kuritahtlikkust KarS § 169 mõttes.

Ülalpidamiskohustuse täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara ja tegema vajadusel

mõistlikke jõupingutusi varalise seisundi parandamiseks. Kõrvalehoidumine tähendab elatise

maksmata jätmist, kui puuduvad mõjuvad põhjused, mis elatise maksmist takistaksid.

5. M. Kruusala on jätnud elatise poja ülalpidamiseks maksmata pikema perioodi jooksul ja elatise

võlgnevus on ligikaudu 6000 eurot. M. Kruusala kinnitas seda kohtuistungil ka ise, kuid väitis

paljasõnaliselt, et elatis on jäänud maksmata temast mitteolenevatel põhjustel, kuna tal pole olnud

võimalik tööd teha, ta on olnud raskelt haige ja kui ta ka tööd leidis, siis oli raha liiga vähe, et

elatist maksta. Tõendeid väidetava raske ja pikaajalise haiguse kohta süüdistatav ei esitanud.

M. Kruusala on end töötuna arvele võtnud vahetult enne kohtuistungit. Seega on tõendatud, et

M. Kruusala töövõimelise isikuna ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi endale töökoha ja

teenistuse leidmiseks, et osutada mingitki abi lapsele eluspüsimiseks vajalike vahendite

muretsemiseks. Pole usutav, et M. Kruusala ei ole aastate jooksul leidnud võimalust lapse

ülalpidamiseks. Samuti on ta keeldunud täiturile üle andmast täitemenetluses arestitud sõidukit.

6. Ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumise pikaajalisus ja selle tagajärjel tekkinud

elatisvõlgnevuse suurus, samuti M. Kruusala tegevusetus annavad tunnistust sellest, et

M. Kruusala hoidub kuritahtlikult – karistusseadustiku 1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni

kohaselt teadvalt – kõrvale lapsele igakuise elatusraha maksmisest. Seega on M. Kruusala pannud

toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioon

7. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat

Sulev Raudsepp, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja M. Kruusala õigeksmõistmist.

Ringkonnakohtu otsus

8. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja M. Kruusala

mõisteti KarS § 169 järgi õigeks.

9. Ringkonnakohus leidis, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada

KarS §-le 169 vastavat käitumist.

10. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud otsuses selgitanud, et isiku KarS § 169 järgi

süüditunnistamiseks ei ole piisav, et isik ei ole pikema aja jooksul kohtuotsusega välja mõistetud

elatist tasunud. Peab tuvastama, et isik hoidis elatise maksmisest kõrvale ehk et ei esinenud

mõjuvaid põhjuseid, miks isikul ei olnud võimalik elatist maksta. Riigikohtu osutatud seisukohast

tuleb lähtuda nii enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kui ka kehtiva KarS § 169 tõlgendamisel.

Riigikohus on kirjeldanud, milles võib seisneda elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine. Kuna

alates 1. jaanuarist 2015 näeb KarS § 169 ette vastutuse teadva kõrvalehoidumise eest, tuleb isiku

süüdimõistmiseks tuvastada ka see, et isik hoidus elatusraha maksmisest kõrvale otsese

tahtlusega. KarS § 5 lg 2 kohaselt tuleb otsene tahtlus tuvastada ka teo puhul, mis on pandud

toime enne 1. jaanuari 2015, kuna KarS § 169 uus redaktsioon on tahtluse liigi osas varasemast

nõudlikum ning seega on tegemist süüdistatava jaoks leebema normiga.

11. Kriminaalasjas nr 3-1-1-84-12 luges Riigikohus ebakonkreetseks süüdistuse, milles ei olnud

nimetatud ühtegi faktilist asjaolu, mis tuvastatuse korral võiks anda alust järelduseks, et elatise

maksmata jätmine on õiguslikult hinnatav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

KarS § 169 mõttes. Riigikohus leidis, et sellises olukorras puudus kohtutel KrMS § 268 lg-st 1 ja

lg 5 esimesest lausest tulenevalt võimalus kuritahtlikku kõrvalehoidumist sisustavaid faktilisi

asjaolusid tuvastada.

12. Arutatavas kriminaalasjas on olukord Riigikohtu viidatud otsuses kirjeldatuga analoogne.

M. Kruusalale esitatud süüdistuse sisus on ära toodud asjaolu, et süüdistatav ei ole pikema

perioodi vältel täitnud ülalpidamiskohustust, kuid pole kirjeldatud, milles seisnes elatise

maksmisest kõrvalehoidumine. Süüdistusakti põhiosas on küll märgitud, et M. Kruusala ei

andnud kohtutäiturile üle arestitud mootorsõidukit, mistõttu ei saanud seda elatusraha võlgnevuse

katteks realiseerida, ning ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks

määrani, mis võimaldanuks tal oma kohustusi võimalikult suures ulatuses täita. Sel pole aga

õiguslikku tähendust, sest asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 12 märgitu

kohaselt on nõutav, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldus kajastuks tervikuna

süüdistuse sisus ja seda ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna.

13. Süüdistuse pealiskaudsus on mõjutanud kohtuasja sisuliselt. Maakohtu otsuse kohaselt hoidus

M. Kruusala elatise maksmisest kõrvale eelkõige sellega, et ta ei teinud töövõimelise isikuna

mõistlikke jõupingutusi endale töökoha ja teenistuse leidmiseks. Samas ei avanud maakohus seda,

millised on need mõistlikud pingutused, mida M. Kruusala oleks pidanud tegema. Maakohus

märkis, et KarS § 169 koosseis on võimalik täita tegevusetusega, jättes samas tähelepanuta, et

tegevusetusdelikti puhul tuleb ära näidata mitte ainult see, et isik jäi passiivseks, vaid ka nõutav

tegu, mida isik pidi tegema.

14. Süüdistatava ütluste kohaselt on elatis jäänud maksmata temast mitteolenevatel põhjustel.

Süüdistatava sellised ütlused luges maakohus paljasõnalisteks ega pidanud usutavaks, et

M. Kruusala ei ole aastate jooksul leidnud võimalust hankida vahendeid lapse ülalpidamiseks.

KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus jättis aga süüdistatava väited selle kohta,

milliseid pingutusi ta töö leidmiseks on teinud, kõrvale üksnes põhjendusega, et ei usu neid.

Tõendeid selle kohta, kas ja milliseid pingutusi M. Kruusala töö leidmiseks tegi (kunas ta on

olnud töötuna registreeritud, kas ja milliseid koolitusi ta on läbinud, kas on kuhugi tööle

kandideerinud jmt), ei ole kogutud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas M. Kruusala pingutused

on olnud piisavad või mitte. Heites M. Kruusalale ette, et viimane ei andnud kohtutäiturile välja

talle kuuluvat mootorsõidukit, ei ole maakohus analüüsinud süüdistatava väiteid selle kohta, miks

tal ei olnud võimalik sõidukit üle anda. Sisuliselt luges maakohus kuriteo tõendatuks seetõttu, et

süüdistatav ei suutnud kohtu arvates veenvalt tõendada, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Sedasi

toimides pööras maakohus ümber tõendamiskoormise, rikkudes KrMS § 7 lg-t 2.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

16. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse alusel ei

ole võimalik tuvastada KarS §-le 169 vastavat käitumist. Süüdistusest tuleneb üheselt

mõistetavalt, et M. Kruusalal on kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks igakuist

elatist, kuid ta ei ole seda kohustust aastaid täitnud. Seetõttu on kujunenud suur võlgnevus, mis

annab alust väiteks, et süüdistatava tegevusetus on käsitatav oma kohustuse täitmisest kuritahtliku

(seaduse 1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt teadliku) kõrvalehoidumisena.

Koosseisutegu seisneb kõrvalehoidumises kui tegevusetuses ehk elatise maksmata jätmises

olukorras, kus isikul on kohustus tegutseda ehk maksta iga kuu kindel summa elatist. Maksmata

jätmine on olnud süstemaatiline, väldanud pikka aega ja viinud summaarselt olulise võlgnevuseni,

mis on kajastatud süüdistuses. Seega nõutav tegu, mille isik jättis tegemata, oli elatise maksmine.

M. Kruusala teadis, et tal on elatise maksmise kohustus, kuid jättis selle mõjuva põhjuseta

täitmata. Seega pani ta teo toime otsese tahtlusega ehk teadvalt (kuritahtlikult).

17. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et maakohus rikkus KrMS § 7 lg 2 nõudeid.

Kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormis, kus

mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Juhul, kui süüdistatav

otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks

või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete

kontrollimiseks. M. Kruusala ei ole kohtueelses menetluses esitanud ühtegi tõendit

(töövõimetusleht, töötust tõendav dokument vms), mille alusel oleks prokuratuur saanud

analüüsida õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et

M. Kruusala on jätnud elatise poja ülalpidamiseks pikemat aega maksmata ja elatisvõlgnevus on

ligikaudu 6000 eurot. M. Kruusala ei ole teinud mingeid mõistlikke jõupingutusi töökoha ja

teenistuse leidmiseks. Ei ole eluliselt usutav, et terve ja elujõus inimene ei ole ligi nelja aasta

jooksul leidnud endale tööd.

18. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta M. Kruusala enda ütlused selle kohta, et tal on küll töökoht

olnud, kuid ta ei saanud palgast kinnipidamisi teha, sest raha oli nii vähe. Selline teguviis näitab

ilmselgelt süüdistatava kuritahtlikku kõrvalehoidumist elatise maksmisest ja tema otsest tahtlust

hoiduda elatise maksmisest kõrvale. Samuti ei ole M. Kruusala pöördunud väidetavate

terviseprobleemidega arstide poole.

Kassatsioonivastus

19. M. Kruusala esitas kassatsioonivastuse KrMS § 3481 lg 1 ja § 344 lg 3 p 2 nõudeid eirates

advokaadist kaitsja vahenduseta, mistõttu jätab kolleegium selle vastuse tähelepanuta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse teokirjeldus on

sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 esimese lause nõudeid järgides

võimalik tuvastada kõiki KarS §-s 169 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi.

21. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause

näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt

erinevad

süüdistuses

või

muudetud

või

täiendatud

süüdistuses

kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid

süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik

faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige

seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale

objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on

koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule

omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14;

kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. septembri

2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.)

22. Ühtlasi on kolleegium asunud seisukohale, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei

saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-

des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse

sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole

aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna

kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti

erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 14 ja

27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 12).

23. KarS § 169, mille järgi M. Kruusalat aastatel 2012–2015 toime pandud teos süüdistatakse, näeb

ette karistuse vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele

lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud

igakuise elatusraha maksmisest. Sama paragrahvi redaktsioon, mis kehtis enne 1. jaanuari 2015,

erines sätte praegusest sõnastusest niipalju, et rääkis "teadva" kõrvalehoidumise asemel

"kuritahtlikust" kõrvalehoidumisest. Seega ei ole (ega olnud ka enne 1. jaanuari 2015) KarS § 169

koosseisutegu mitte elatusraha ehk perekonnaseaduse (PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata

jätmine iseenesest, vaid selle maksmisest "kõrvalehoidumine".

24. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaatamata termini "kuritahtlik" väljajätmisele KarS §-st 169, on

selles sättes ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu sisu jäänud varasemaga võrreldes samaks.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I,

12.07.2014, 1) eelnõu (554 SE – Riigikogu XII koosseis) seletuskirjas märgiti kõnesoleva

muudatuse kohta, et paragrahvis "asendatakse seni kasutatud mõiste "kuritahtlik" selgema

otsesele tahtlusele osutava mõistega "teadev"". Seega eeldab KarS § 169 subjektiivne koosseis

alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt

otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel

tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. Samas on KarS

§ 169 objektiivse koosseisu tunnuse "elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine" tõlgendamisel

jätkuvalt arvestatavad need seisukohad, mida Riigikohus väljendas asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud

27. septembri 2012. a otsuses (punktis 8).

25. Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui

kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt

mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha

seda suuremas ulatuses. KarS § 169 omistab elatise maksmise võimatusele teo koosseisupärasust,

mitte õigusvastasust välistava toime. Kooskõlas asjas nr 3-1-1-84-12 märgituga leiab kolleegium,

et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes on tegemist eeskätt järgmistel

juhtudel:

1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt

vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist

(nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele

elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja

täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust

arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja

"enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole

kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud;

2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema

varaline seisund seda võimaldaks või

3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise

täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma

varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust

võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse.

Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata

isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes

pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-

st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega

vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel

muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav.

26. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks

kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või

pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise

maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 8.)

27. Seega asumaks seisukohale, et isik on elatusraha maksmisest KarS § 169 mõttes kõrvale

hoidunud, ei piisa üksnes selle tuvastamisest, et isik ei ole temalt kohtuotsusega välja mõistetud

elatist mingil perioodil maksnud või on teinud seda ettenähtust väiksemas ulatuses. Lisaks tuleb

kindlaks teha ka faktilised asjaolud, millest järeldub, et isikul oli – või võinuks temalt mõistlikult

eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda

suuremas ulatuses. Üksnes sellised faktilised asjaolud koostoimes elatise maksmise kohustuse

süstemaatilise või pikemaaegse rikkumisega võimaldavad subsumeerida süüdistatava käitumise

KarS §-s 169 ette nähtud koosseisulise tunnuse "elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine" alla.

28. Nagu kolleegium otsuse punktides 21–22 selgitas, saab kohus isiku süüditunnistamisel tugineda

vaid sellistele faktilistele asjaoludele, mida on süüdistuse sisus kirjeldatud. Järelikult saab kohus

ka ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada

elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena", tuvastada üksnes siis, kui need

asjaolud on süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on

selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja

kaitsjal (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-

16, p 43). KarS § 169 järgi esitatud süüdistus, kus mainitakse üksnes elatise maksmata jätmise

fakti, kajastab karistusõigusliku vastutuse eeldusi lünklikult. See ei anna teavet selle kohta, miks

prokuratuur leiab, et konkreetsel juhul on elatise maksmata jätmine käsitatav elatusraha

maksmisest kõrvalehoidumisena ega võimalda süüdistataval ja kaitsjal hinnata, millised

kaitseväited ja neid kinnitavad tõendid on süüdistusversiooni kummutamiseks asjakohased.

29. Sarnaselt juhtumiga, mida kolleegium käsitles asjas nr 3-1-1-84-12, on prokuratuur ka käesolevas

asjas märkinud süüdistuse sisus üksnes seda, et kohus on süüdistatavalt lapse kasuks elatise välja

mõistnud ja et süüdistatav on jätnud teatud perioodil elatise maksmata, mistõttu on tekkinud

elatise võlgnevus. M. Kruusala teo kirjeldamisel kasutatakse süüdistuses sõnastust, mille kohaselt

hoidus süüdistatav elatise maksmisest (kuritahtlikult) kõrvale. Samas pole süüdistuses nimetatud

ühtegi asjaolu, millest järelduks, et M. Kruusalal oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava

käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas

ulatuses. Kolleegium märgib, et süüdistuse sisu peab kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude

kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-20-15, p 38 ja 5. aprilli 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-32-13, p 7).

30. Kuna fakte, mis võimaldaksid hinnata, kas M. Kruusala poolt elatise maksmata jätmine on

käsitatav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena, ei ole süüdistuses välja toodud, ei saa neid

asjaolusid KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Seda

sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Nii kassatsioonis kui ka varasemas menetluses

esitatud prokuröri väide selle kohta, et M. Kruusala ei ole teinud mingeid mõistlikke jõupingutusi

endale töökoha ja teenistuse leidmiseks, väljub süüdistuse piiridest. Seetõttu pole võimalik selle

väite paikapidavust kohtumenetluses kontrollida. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 11.)

31. Kuna M. Kruusalale esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka

selle tõendatuse korral järeldada, et süüdistatav hoidus lapsele elatist maksmata jättes selle

kohustuse täitmisest KarS § 169 mõttes kõrvale, tuleb M. Kruusala õigeks mõista, nagu

ringkonnakohus seda ka tegi.

32. Olukorras, kus M. Kruusalale esitatud süüdistus ei kajasta elatusraha maksmisest kõrvalehoidmist

sisustavaid asjaolusid, ei mõjuta kriminaalasja tulemust see, kas ringkonnakohus käsitles nende

asjaolude tõendamise koormust ja esitatud tõendeid õigesti (vt käesoleva otsuse punkt 14).

Seetõttu kolleegium kassaatori sellekohaseid väiteid (vt otsuse punktid 17–18) ei käsitle.

33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus Tallinna

Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata.

34. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)