3-1-1-77-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-16

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Väärteoasi Aktsiaseltsi Magnum Veterinaaria karistamises

ravimiseaduse § 107 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. mai 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-15-

8725

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Magnum Veterinaaria kaitsjad vandeadvokaadi abi

Sandra-Kristin Noot ja vandeadvokaat Ants Nõmper,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Ravimiamet

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. mai 2016. a otsus AS-i Magnum Veterinaaria karistamises

ravimiseaduse § 107 lg 2 järgi 15. mail 2014, 22. mail 2014 ja 10. septembril 2014 toime pandud

tegude osas. Lõpetada selles osas väärteomenetlus väärtegude aegumise tõttu VTMS § 29 lg 1

p 5 alusel.

2. Seoses süüdimõistmise mahu vähenemisega kergendada AS-i Magnum Veterinaaria karistust

ja mõista AS-ile Magnum Veterinaaria karistuseks rahatrahv 5000 (viis tuhat) eurot.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt AS-i Magnum Veterinaaria kasuks välja 300 (kolmsada) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstava tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. augustil 2015. a koostas Ravimiamet AS-i Magnum Veterinaaria kohta väärteoprotokolli

seoses järgmise teoga.

1.1. AS Magnum Veterinaaria on Eesti äriühing, kellel on alates 2008. aastast humaanravimite ja

veterinaarravimite hulgimüügi tegevusluba. Ühtlasi oli ettevõte 2014. aastal Eestis kuue

veterinaarravimi müügiloa hoidja.

1.2. 2014. aastal kasutas menetlusalune isik ravimite müümisel lojaalsusprogrammi, mille raames

pakuti klientidele võimalust koguda menetlusaluselt isikult kauba, sh veterinaarravimite ostmise eest

boonuspunkte. Sõltuvalt kliendi poolt menetlusaluselt isikult üheaastase perioodi jooksul ostetud

kauba kogusummast määrati kliendile boonussumma, mida klient sai kasutada vabalt valitud

eesmärgil. Boonussumma saamiseks pidi klient esitama AS-ile Magnum Veterinaaria sooviavalduse,

märkides ära, millisel eesmärgil ta soovib raha kasutada.

1.3. Kliendi esitatud ja menetlusaluse isiku juhatuse liikme A-L. L-i kinnitatud arve alusel kandis

menetlusalune isik raha kliendi või tema määratud kolmanda isiku arvelduskontole või tasus kliendi

eest soovitud arve selle väljastanud isikule.

1.4. Lojaalsusprogrammi raames tegi AS Magnum Veterinaaria kokku väljamakseid 17

veterinaararstile või veterinaararsti kasuks nende määratud kolmandatele isikutele kogusummas

3527,73 eurot, sh kandis menetlusalune isik:

1) 5. märtsil 2014 veterinaararst E. J-i pangakontole 390 eurot (puhkusereisi toetamine);

2) 3. aprillil 2014 R. V-i pangakontole 292 eurot (spaakülastuse hüvitamiseks);

3) 15. mail 2014 veterinaararst J. S-i pangakontole 320 eurot (desinfitseerimiskasti soetamise

hüvitamine);

4) 22. mail 2014 E MTÜ pangakontole 200 eurot (tasumaks mh veterinaararst T. A. osalemise eest

kevadkoolitusel);

5) 10. septembril 2014 E MTÜ pangakontole 360 eurot (tasumaks veterinaararstide J. L-i ja A. E.

osalemise eest rahvusvahelisel erialasel üritusel Saksamaal);

6) 11. novembril 2014 veterinaararst K. M-i pangakontole 173 eurot (erialasel konverentsil

osalemise eest).

1.5. Tehes lojaalsusprogrammi raames rahalisi väljamakseid veterinaararstidele või nende kasuks,

rikkus menetlusalune isik ravimiseaduse (RavS) § 86 lg 1 nõudeid, mille järgi on ravimi müügiloa

hoidjal keelatud anda ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele ning neil isikutel on keelatud

ravimi müügiloa hoidjalt või tema esindajalt vastu võtta kingitusi ja teenuseid, mille väärtus ületab

6,40 eurot, v.a § 86 lõikes 2 sätestatud juhul, ja pani toime RavS § 107 lõikes 2 sätestatud väärteo.

2. Ravimiameti 25. septembri 2015. a otsusega karistati AS-i Magnum Veterinaaria RavS § 107 lg

2 alusel rahatrahviga 10 000 eurot.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Harju Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku

kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmper, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist või

alternatiivselt otsuse osalist tühistamist ja väiksema karistuse mõistmist.

4. Harju Maakohtu 13. mai 2016. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt ja

lõpetati väärteomenetlus aegumise tõttu väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 5 alusel

3. aprillil 2014 ja 5. märtsil 2014 aset leidnud tegude osas. Harju Maakohus mõistis menetlusalusele

isikule karistuseks rahatrahvi 8000 eurot ning riigilt menetlusaluse isiku kasuks 480 eurot kaitsjale

makstud tasu katteks.

4.1. Maakohus jõudis järeldusele, et RavS § 86 lg 1 rikkumised on aset leidnud ning menetlusalune

isik on toime pannud RavS § 107 lõikes 2 sätestatud väärteo. Boonusprogrammi rakendamisel andis

menetlusalune isik ravimi müügiloa hoidjana ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele

kingitusi, mille väärtus ületas 6,40 eurot.

4.2. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et AS-i Magnum Veterinaaria

tegevus ei olnud lubatav RavS § 86 lõikest 2 tulenevalt, sest teadusüritustel osalemise toetamine

kajastatakse RavS § 83 lg 6 järgi Ravimiametile esitatavas ravimireklaami aruandes. 2014. aasta

menetlusaluse isiku ravimireklaami aruanne aga ei kajastanud veterinaararstidele J. S-ile, T. A-le,

J. L-ile, A. E-le ja K. M-ile tehtud kingitusi.

4.3. Kohus hindas kaitsjatasu summas 2406,92 eurot ebamõistlikult suureks, kuna tegemist ei olnud

nii keeruka ja mahuka väärteoasjaga, mis õigustanuks kahe kaitsja olemasolu. Kohus leidis, et

mõistlik kaitsetasu asjas on 1320 eurot ning mõistis menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja

kaitsjatasu 480 eurot, kuivõrd väärteomenetlus lõpetati osaliselt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni AS-i Magnum Veterinaaria kaitsjad

vandeadvokaat A. Nõmper ja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin Noot, kes taotlevad maakohtu ja

kohtuvälise menetleja otsuste tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist pärast maakohtu menetlust

aegunud tegude osas ning ülejäänud tegude osas väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1

või § 30 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad väärteoasja maakohtule uueks

lahendamiseks tagasisaatmist ning mõistetud karistuse suuruse vähendamist kohtu omal

äranägemisel.

5.1. Kassatsiooni esitamise ajaks on aegunud 15. mail 2014 ja 22. mail 2014 aset leidnud teod,

mistõttu tuleb väärteomenetlus nende osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

5.2. Ülejäänud kahe teo (10. septembril 2014 ja 11. novembril 2014 tehtud väljamaksed) osas tuleb

kassaatorite hinnangul maakohtu otsus tühistada ning seda järgnevatel põhjustel.

5.2.1. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kvalifitseerides menetlusalusele isikule

etteheidetavad teod RavS § 86 lg 1 rikkumisena. Menetlusalune isik on teinud väljamakseid

veterinaararstidele teadusasutuse või erialaorganisatsiooni korraldatavatel arstiteaduslikel või

farmaatsiaalastel üritustel osalemise toetamiseks, mille puhul on tegu RavS § 86 lg 2 ls 1 järgi

lubatud kingitustega. Jättes vastavad väljamaksed ravimireklaami aruandes kajastamata, pani

menetlusalune isik etteheidetava teo toime tegevusetusega (RavS § 86 lg 7 ja § 83 lg-d 6 ja 7).

5.2.2. Ei ole tuvastatud, millise RavS § 107 lg-s 2 sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule

etteheidetav tegu kvalifitseerub.

5.2.3. Maakohus on ekslikult leidnud, et väärteokoosseis on täidetud, ja jätnud menetluse lõpetamata

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ei ole karistamisväärne. Teos

puuduvad väärteotunnused VTMS § 29 lg 1 p 1 mõttes. AS-ile Magnum Veterinaaria etteheidetavad

teod ei kahjusta RavS § 86 lõikega 1 kaitstavaid õigushüvesid ja seega ei ole rikutud normi eesmärki.

Menetlusaluse isiku tegevus on seotud eeskätt ravimite jm hulgimüügiga, mitte müügilubadega.

Tehtud väljamaksed ei saanud kuidagi ravimimüüki mõjutada ja see ei olnud menetlusaluse isiku

eesmärk. Seega puuduvad AS-i Magnum Veterinaaria tegevuses väärteo tunnused ning selle

maakohtus arvestamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150

lg 1 p 1 mõttes.

5.2.4. Menetlusaluse isiku juhatuse liikme teos subjektiivset koosseisu moodustavate faktiliste

asjaolude tuvastamisel on maakohus väljunud väärteoprotokolli piiridest ning on seeläbi rikkunud

VTMS §-i 87. Istungil antud ütlustele tuginedes on kohus sisustanud subjektiivset koosseisu

asjaoludega, mida ei ole väärteoprotokollis. Maakohus on otsuse tegemisel tõendeid hinnanud

valikuliselt ja jätnud põhjendamata, miks veterinaararstidest tunnistajate ütlusi ei ole osaliselt arvesse

võetud.

5.2.5. Menetlusaluse isiku karistamine oleks praegusel juhul ebamõistlik ning riivaks oluliselt üldist

õiglustunnet, kuna sisuliselt karistatakse menetlusalust isikut headel kavatsustel omandatud

müügilubade hoidmise ja hulgimüüjana turusituatsiooni arvestava ning lubatava käitumise eest.

Seetõttu tulnuks väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

5.3. Maakohus on ebaõigesti mõistnud välja kaitsjatasu. Kahe kaitsja kasutamine oli põhjendatud.

Advokaaditeenus ei ole riiklikult reguleeritud ja kohtupraktika ei saa fikseerida advokaadile makstava

turuhinna suurust. Maakohtu enda tegevus toob menetlusalusele isikule kaasa lisakulusid: kohus tegi

otsuse 13. mail 2016, teades, et 15. mail ja 22. mail (ehk kassatsiooni esitamise tähtaja jooksul)

aeguvad veel kaks tegu. Nii oli kohtule teada, et menetlusalune isik peab igal juhul kassatsiooni

esitama ainuüksi kassatsiooni esitamise tähtajaks aegunud tegude osas.

6. Kassatsioonivastuses nõustub Ravimiamet väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegunud

tegude osas ja palub muus osas jätta kassatsiooni rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium käsitleb esmalt väärteomenetluse osalise lõpetamise vajadust seoses osa

toimepandud tegude aegumisega (I). Seejärel analüüsib kolleegium teisi kassaatori väiteid (II).

Lõpuks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjatasu taotluse (III).

I

8. Karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 järgi on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni

selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe teo eest erandlikult

ette kolmeaastast aegumistähtaega ja puuduvad KarS § 81 lõigetes 5–8 nimetatud aegumistähtaja

arvestamise täiendavad tingimused. RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest

kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud.

9. Menetlusalusele isikule heidetakse muu hulgas ette 15. mail 2014, 22. mail 2014 ja

10. septembril 2014 rahaliste väljamaksete tegemist lojaalsusprogrammi raames (vt täpsemalt

käesoleva otsuse p 1.4). Väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tulenevalt on nimetatud kolme

teo puhul väärteo aegumistähtaeg Riigikohtu otsuse tegemise ajaks möödunud.

10. Väärteoasjast ei ilmne väärteo aegumise peatumist tingivaid asjaolusid KarS § 81 lg 7

tähenduses. VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi tuleb aegumistähtaja kui absoluutse menetlustakistuse

möödumisel väärteomenetlus lõpetada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2010. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-101-10, p 5). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4,

tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 13. mai 2016. a otsuse osaliselt ja lõpetab 15. mail,

22. mail ja 10. septembril 2014 toime pandud tegude osas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5

alusel väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Kaitsjate kassatsioon tuleb selles osas rahuldada.

II

11. Muus osas ei anna kassatsioonis esitatud väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on etteheidetavad teod

õigesti kvalifitseerinud RavS § 86 lg 1 rikkumisena.

11.1. Nõustuda ei saa kassaatorite väitega, mille järgi olid väljamaksed tehtud toetamaks üritustel

osalemist ja menetlusalune isik üksnes ei kajastanud neid ravimireklaami aruandes, mis on

etteheidetav RavS § 86 lg 7 ja § 83 lg 7 (ja lg 6), mitte aga RavS § 86 lg 1 alusel.

11.2. RavS § 86 lg 2 järgi on erandina esimesest lõikest lubatud toetused üksnes teadusasutuse või

erialaorganisatsiooni korraldatavatel arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemise

toetamiseks. Nimetatud toetusi tohib jagada ainult avalikustatud tingimustel. Sealjuures ei tohi

toetused hõlmata kindla ravimi või kindla tootja ravimi müüki või väljakirjutamist ning pooled

peavad sõlmima vastavasisulise kirjaliku lepingu, mis välistab ravimite müügi ja väljakirjutamise

mõjutamise. Sama sätte lõike 3 järgi on ravimi müügiloa hoidjal õigus toetada üritustel osalemist,

hüvitades ürituse teadusliku osa osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulud mõistlikus ulatuses.

RavS § 86 lõike 7 kohaselt aga peab toetuste maksmine olema kajastatud müügiloa hoidja

dokumentides ning Ravimiametit tuleb teavitada RavS § 83 lg 7 alusel kehtestatud korras (müügiloa

hoidja ravimireklaami aruanne).

11.3. Kirjeldatud tingimused ei ole menetlusalusele isikule etteheidetava teo puhul täidetud:

maakohtus tuvastatu kohaselt ei ole sõlmitud kirjalikke lepinguid, toetust ei kajastatud

ravimireklaami aruandes ning toetusi ei jagatud avalikustatud tingimustel. Veterinaararstid said

üritustel osalemise eest hüvitise lojaalsusprogrammi raames. Sama programmi kaudu hüvitati ka nt

spaakülastus, puhkusereisil käimine jm.

11.4. Väärteoprotokollis ja ka maakohtu otsuse p-s 1.7 on selgitatud, et menetlusalune isik ei

käsitanud makstud hüvitisi toetusena RavS § 86 lg 2 mõttes, kuna ei kajastanud neid ravimireklaami

aruandes. Kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuses ei vaidle menetlusalune isik sellele vastu

ning on jäänud seisukohale, et väljamakseid tehti lojaalsusprogrammi alusel, mille puhul oli tegemist

ettevõtte ärisaladusega. See väide on vastuolus ülal kirjeldatud avalikustatud tingimuste nõudega.

11.5. Asjaolusid kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et tehtud väljamakseid ei saa käsitada

toetustena RavS § 86 lg 2 alusel. Menetlusaluse isiku tahe oli suunatud lojaalsusprogrammi alusel

väljamaksete tegemisele. Ei olnud sisulist vahet, mis eesmärgil lojaalsusprogrammis osalenu raha

kasutas: toetuse maksmisele ei olnud kehtestatud avalikke tingimusi, saajaga ei sõlmitud lepingut

raha kasutamise kohta ning hüvitati kõike, mida lojaalsusprogrammis osalenu soovis. Arvestada tuleb

sedagi, et menetlusalune isik kandis 11. novembril 2014. a (ja ka varasematel juhtudel) raha isiku

pangakontole, mille puhul ei saa tõsikindlalt rääkida erialasel üritusel käimise toetamisest, kuna

sisuliselt võis isik raha kasutada nii, kuidas ise soovis. Seega ei ole maakohus menetlusalusele isikule

etteheidetavaid tegusid valesti subsumeerinud ning AS Magnum Veterinaaria on rikkunud RavS § 86

lõikes 1 kirjeldatud keeldu.

12. Nõustuda ei saa ka kassaatorite väitega, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti

seetõttu, et ta ei ole selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise RavS § 107 lõikes 1 sätestatud

alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub. Kriminaalkolleegium leiab, et

see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav.

13. Vastupidiselt kassatsioonis toodule nõustub kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, et

menetlusaluse isiku teos on RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja § 107 lg 2 alusel karistatav

väärteokoosseis täidetud.

13.1. AS Magnum Veterinaaria oli 2014. aastal ravimite müügiloa hoidja ja tegi samal ajal rahalisi

väljamakseid veterinaararstidele, kellel oli ravimi väljakirjutamise õigus. Väljamaksete väärtus ületas

6,40 eurot ning tegemist ei olnud RavS § 86 lõikes 2 toodud eranditega. RavS § 86 lõikes 1

kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite

väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on

teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86

sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje

saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus

ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba

iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-36-12, p 11.3).

13.2. Kaitsjad leiavad ka, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on kohus väljunud väärteoprotokolli

piiridest, kuna kohus tugines kohtuistungil antud ütlustele. Menetlusaluse isiku esindaja kohtuistungil

antud ütlustest ei tulene kohtuotsuses viidatud asjaolu, et ei märgatud, et boonuspunktide arvestuses

olid ka ravimid, mille müügiloahoidjaks oli menetlusalune isik. Ka väärteoprotokollis pole viidet

selle kohta, mida juhatuse liige teadis ravimite olemasolust. Kolleegium möönab, et maakohtu

otsuses esitatud subjektiivse koosseisu täidetuse analüüs oleks võinud olla selgem ja põhjalikum.

Kokkuvõtvalt on aga kolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse põhjal kohtu siseveendumuse

kujunemine ka subjektiivse koosseisu osas piisavalt jälgitav.

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, jättes väärteomenetluse

otstarbekuse kaalutlusel lõpetamata. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda

kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202

sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15).

Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks

menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse

kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Maakohus on

väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisest keeldunud asjakohastel põhjendustel, millega

kolleegium nõustub.

15. Vastuseks kaitsjate etteheitele maakohtu poolt menetluskulude väljamõistmisel taotletust

väiksemas summas märgib kolleegium järgmist. Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle

mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid

konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2016. a määrus asjas

nr 3-2-1-182-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tasu vähendamisel õigusabile

kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib

valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-84-15, p 15.1; 29.

septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.3; 11. veebruari 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-

115-14, p 14). Seega ei ole maakohus menetluskulude väljamõistmisel eksinud.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab kolleegium maakohtu otsuse muus

osas muutmata ja kassatsiooni osaliselt rahuldamata.

III

17. Kolme teo osas väärteomenetluse lõpetamise tõttu peab kolleegium vajalikuks muuta AS-ile

Magnum Veterinaaria mõistetud karistust.

17.1. Menetlusalusele isikule on Riigikohtu otsuse tegemise aja seisuga võimalik ette heita vaid

11. novembril 2014 teo toimepanemist. Täpsemalt saab menetlusalusele isikule ette heita seda, et

11. novembril 2014 kandis menetlusalune isik veterinaararst K. M-i isiklikule arvelduskontole 173

eurot, hüvitamaks viimase osalemise erialasel konverentsil „Veterinaarmeditsiin 2014“. Seetõttu tuleb

maakohtu määratud rahatrahvi 8000 eurot vähendada vastavalt menetlusaluse isiku süü suurusele.

17.2. RavS § 107 lõike 2 alusel karistatakse juriidilist isikut ravimireklaami nõuete või RavS §-s 86

sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi kingitusega mõjutamise keelu rikkumise eest

rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Arvestades ravimialaste rikkumiste puhul esinevat olulist avalikku

huvi, tuleb kolleegiumi hinnangul mõista AS-ile Magnum Veterinaaria karistuseks rahatrahv 5000

eurot.

18. Menetlusaluse isiku kaitsjad vandeadvokaat A. Nõmper ja vandeadvokaadi abi S-K. Noot on

esitanud Riigikohtule taotluse mõista menetlusaluse isiku kasuks välja lepingulistele kaitsjatele

kassatsioonimenetluses makstud tasu. Esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjatel maakohtu otsusega

tutvumisele, kassatsiooni koostamisele ja muudele menetlustoimingutele kokku 17,1 tundi ehk

2137 eurot (ilma käibemaksuta). Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsjate taotlus tuleb rahuldada

osaliselt.

18.1. VTMS § 23 järgi hüvitatakse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel väärteomenetluse lõpetamise korral

menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu

määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. VTMS § 38 lõikest 1 tuleneb, et

kassatsioonimenetluse

kulude

hüvitamiseks

kohustatud

isiku

kindlaksmääramisel

tuleb

väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest.

18.2. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse

osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle

osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1

ja 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei

nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles

süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle

asjaolu hinnanguliselt (vt otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.2). Kolleegiumi hinnangul on toodud

mõttekäik ülekantav ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes

need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse

osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-32-15, p 10).

18.3. KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium

arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja

keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-104-

09, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult ülemäära keeruline

ega ka keskmisest mahukam. Kassatsioonimenetluses Riigikohtus on kaitsjad koostanud kassatsiooni.

Lisaks

sisaldub

menetlusaluse

isiku

kantud

õigusabikuludes

muu

hulgas

tasu

kaitsja

kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu

menetluslikest otsustustest. Kolleegium ei pea selliste toimingute tegemise eest tasu väljamõistmist

põhjendatuks. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt

kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri

2011. a otsus asja nr 3-1-1-99-11, p-d 9–12). Samuti tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni

argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-93-15, p 133). Praeguses asjas on valdav osa kassatsiooniväidetest jäänud rahuldamata, v.a

väärteomenetluse osalist aegumist puudutavas osas.

18.4. KrMS § 175 lg 2 järgi arvatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat,

menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale

tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Sätte mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande

täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see,

mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks

mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-

63-13, p 23). Nii peab kolleegium kaitsjatasu hüvitamise taotluses toodud mõlema kaitsja tehtud

kahe õigusabitoimingu puhul (maakohtu otsuse analüüs ja Ravimiameti kassatsioonivastuse analüüs)

põhjendatuks arvata tekkinud kulude hulka vaid ühele kaitsjale makstav tasu.

18.5. Taotluses esitatud 2016. a augustis ja septembris tehtud viie õigusabitoimingu kohta ei olnud

õigusabiteenuse osutaja taotluse esitamise aja seisuga AS-ile Magnum Veterinaaria arvet esitanud.

Kaitsjate hinnangul kuuluvad sellest hoolimata ka need kulud kassatsioonikulude hulka. Kolleegium

selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt

juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on

tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2014. a

määrus asjas nr 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab,

et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma.

Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel

menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise

eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel,

mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda

järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri

2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning otsus asjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Praeguses

asjas ei ole Riigikohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus

tasuda valitud kaitsjatele 2016. a augustis ja septembris tehtud õigusabitoimingute eest, mistõttu ei

saa neid toiminguid puudutavas osas makstavat tasu käsitada menetluskuluna. Järelikult pole alust ka

selles osas tekkinud kulusid hüvitada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2014. a

määrus asjas nr 3-1-1-4-14, p 10).

19. Eelnevast tulenevalt on menetlusaluse isiku kaitsjatele makstud tasu mõistlik 300 euro suuruses

summas, mis tuleb VTMS § 23 alusel Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)