3-2-1-73-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-73-16

Määruse kuupäev

Tartu, 4. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Jõgeva valla avaldus E. P tahtevastasele

erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-17895

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Jõgeva vald

Puudutatud isik E. P, esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-17895 ja

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2015. a määrus samas tsiviilasjas osas, millega E. P paigutati

tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks alates 11. detsembri

2015. a määruse tegemisest, s.o kuni 11. detsembrini 2016.

2. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-17895

ja Tartu Maakohtu 11. detsembri 2015. a määrus samas tsiviilasjas osas, millega otsustati E. P

paigutada tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele ning jäeti menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega paigutada E. P tema nõusolekuta ööpäevaringsele

erihooldusteenusele üheks aastaks alates 4. novembri 2015. a määruse tegemisest, s.o kuni

4. novembrini 2016.

4. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

5. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda.

6. Määrata Osaühingule Advokaadibüroo Eha Lillsaar riigieelarvest makstavaks tasuks

E. P-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 144 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles

osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Osaühingule Advokaadibüroo Eha

Lillsaar.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva vald (avaldaja, puudutatud isiku eestkostja) esitas 27. novembril 2015 Tartu Maakohtule

avalduse E. P (puudutatud isik) tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks.

Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik kuni 25. juulini 2015 AS-i HOOLEKANDETEENUSED

Valkla Kodu kinnises asutuses. Tartu Maakohus pikendas 21. juuli 2015. a määrusega puudutatud

isiku tahtevastast erihooldusteenusel viibimise tähtaega aasta võrra, s.o kuni 21. juulini 2016. Tartu

Ringkonnakohus tühistas 6. oktoobri 2015. a määrusega maakohtu määruse. Alates 28. oktoobrist

2015 asus puudutatud isik elama AS-i HOOLEKANDETEENUSED Tori Kodusse. 3. novembril

2015 hospitaliseeriti puudutatud isik Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse. Pärnu

Maakohus kohaldas 4. novembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-16525 esialgset õiguskaitset

ning määras puudutatud isikule tahtest olenematu ravi. Maakohus pikendas 6. novembri 2015. a

määrusega puudutatud isiku tahtest olenematut ravi 40 päevani, s.o 13. detsembrini 2015.

Puudutatud isiku tervis ei võimalda tal naasta hoolekandeasutusse, sest see halvendaks tema ja teiste

hoolealuste tervist. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isik hoolekandeasutusse

paigutamata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele. Praeguse psüühilise seisundi tõttu ei saa

puudutatud isikule kohaldada muid abinõusid kui hoolekandeasutuse ööpäevaringne

erihooldusteenus.

2. Puudutatud isikule kohtumenetluses määratud esindaja leidis, et täidetud ei ole enne 1. jaanuari

2016. a kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ekspertiisiaktist

ei nähtu puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele. Puudutatud isiku teisi häiriv käitumine ei saa

olla isiku kinnisesse asutusse paigutamise aluseks. Puudutatud isik võib olla teisi häirivalt käitunud

seetõttu, et ta ei olnud oma uue elukohaga harjunud. Ta on kinnitanud, et soovib käituda reeglite järgi,

ja lubanud võtta ravimeid.

3. Harju Maakohus kuulas erinõude korras puudutatud isiku ära 7. detsembril 2015. Puudutatud isik

avaldas, et ta ei vaja erihoolekandeteenust, kuna ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Puudutatud isik

on nõus minema Tori Kodusse, mitte aga Valkla Kodusse.

4. Tartu Maakohus rahuldas 11. detsembri 2015. a määrusega avalduse ning paigutas puudutatud

isiku tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta selle määruse

tegemisest, s.o kuni 11. detsembrini 2016. Menetluskulud jäid riigi kanda.

Maakohtu määruse kohaselt on puudutatud isik raske psüühikahäirega, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida. Diagnoosi arvestades ei ole oodata puudutatud isiku

tervenemist, kuid ravimite regulaarsel võtmisel on võimalik hoida haigus kontrolli all. Puudutatud

isik on ohtlik nii endale kui ka teistele, kui ta jäetakse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamata. Puudutatud isiku suhtes on analoogseid avaldusi korduvalt

menetletud alates 2012. aastast. Menetluste aluseks on olnud samad asjaolud: puudutatud isik ei allu

tavahooldusel olles korraldustele, ei suuda järgida kodukorda, muutub agressiivseks ja

provotseerivaks, ei võta ravimeid, lahkub hooldekodust ja naeruvääristab end oma käitumisega.

Ainsaks viisiks tema käitumist kontrolli all hoida on pidev ravimite võtmine. Vaatamata sellele, et

puudutatud isik on vähemalt kolm korda andnud kohtule ravimite võtmise lubaduse, ei ole ta seda

täitnud. Puudutatud isiku ohtlikkusele viitab nii Tori Kodu tegevusjuhendaja kirjeldus kui ka

psühhiaatriakliiniku seisukoht. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb selles, et ta ei suuda minimaalselt

järgida ühiselu reegleid, ilma milleta ei ole võimalik hooldekodus normaalset elukeskkonda tagada.

Tsiviilasjas nr 2-15-16525 tehtud määrusest nähtub, et luululisse käitumisse langemiseks kulus ainult

nädal aega. Puudutatud isiku arvates ei kehti talle hooldekodu reeglid või kehtivad vaid valikuliselt.

Reeglite rikkumise tõttu tekivad tal konfliktid teiste klientide ja personaliga. On reaalne oht, et

olukord, kus minnakse vastuollu puudutatud isiku soovide või nõudmistega, kulmineerub konflikt

puudutatud isiku poolt või tema enda vastu. Avaldajal ei ole võimalik paigutada puudutatud isikut

mujale, kui Tori Kodu keeldub talle teenust osutamast. Puudutatud isik ei ole nõus mujal elama.

Üksnes pikemaajalisel stabiilsel elukorraldusel ja -keskkonnal on pikemaajalisem positiivne mõju

puudutatud isiku haigusele ja haiguskriitikale, misläbi võib tal olla võimalik pöörduda tagasi

tavahooldusele.

5. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata.

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohus määras 25. jaanuaril 2016 puudutatud isikule kohtupsühhiaatria ekspertiisi.

Psühhiaatri arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik skisoafektiivset häiret, mida tuleb käsitleda

vaimuhaigusena. Ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta ohtlik

iseendale ja teistele, sest sellisel juhul katkestab ta ravi, tema psühhoos ägeneb ning käitumine

muutub agressiivseks ja ohtlikuks. Puudutatud isiku ohtlikkuseks on tema raskest psüühikahäirest

tulenev impulsiivne ja agressiivne käitumine. Turvalisuse tagamiseks ei ole võimalik rakendada muid

abinõusid kui ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine. Puudutatud isik vajab paigutamist

ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele üheks aastaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis määruse

põhjendusi. Määruskaebus jäi rahuldamata ja menetluskulud riigi kanda.

Määruse kohaselt on SHS § 19 lg 1 p-des 1-3 sätestatud isiku nõusolekuta hooldamisele paigutamise

eeldused täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, ta ei ole seda diagnoosi

vaidlustanud (SHS § 19 lg 1 p 1). Ringkonnakohtu menetluses määratud psühhiaatria ekspertiisi

arvamuse, psühhiaatriakliiniku juhataja arvamuse ja Tori Kodu tegevusjuhendaja arvamusega on

tõendatud, et puudutatud isik on ööpäevaringsele erihooldusele paigutamata jätmise korral ohtlik

endale ja teistele, sest ravi katkeb, tema psühhoos ägeneb ja käitumine muutub agressiivseks,

ohtlikuks ja hüperseksuaalseks (SHS § 19 lg 1 p 2). Asjaolud, et puudutatud isik tuli kuus päeva

pärast hooldekodusse elama asumist uuesti hospitaliseerida esialgse õiguskaitse korras, puudutatud

isik on varem korduvalt vajanud psühhiaatrilist ravi, sh ohjeldusmeetmete kasutamist, ning ta muutub

raviga sõbralikumaks, tõendavad, et varasemate abinõude rakendamine, sh lühemaajaline

psühhiaatriline ravi, ei ole küllaldane või võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3).

Kohtud võisid menetleda esialgse õiguskaitse korras tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ravile

paigutamist ja kinnisesse asutusse paigutamist eraldi menetlustes. Põhjendatud ei ole puudutatud

isiku seisukoht, et kinnisesse asutusse paigutamise üheaastase tähtaja algust tuleb lugeda alates

4. novembrist 2015, mil Pärnu Maakohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras

tahtevastasele ravile (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 2 ja SHS § 19 lg 5).

Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja algust tuleb lugeda alates Tartu Maakohtu 11. detsembri 2015

määruse tegemisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Puudutatud isik palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada

ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isikule menetlusabi korras

määratud esindaja palub määrata kindlaks õigusabi tasu 144 eurot.

Avalduse kohaselt paigutati puudutatud isik tahtevastaselt kinnisesse asutusse seaduses lubatud

tähtajast pikemaks ajaks. Kuna kohtud lahendasid esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku

sundravile määramise ning kinnisesse asutusse paigutamise erinevates menetlustes, on kinnisesse

asutusse paigutamisel ületatud seaduses sätestatud üheaastast tähtaega. TsMS § 538 lg-s 2 ja

SHS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaega tuleb hakata lugema esialgse õiguskaitse rakendamisest

TsMS § 534 järgi.

Kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik ning ei ole muid võimalusi tema hooldamiseks.

Seega ei ole täidetud SHS § 19 lg 1 p-des 2 ja 3 ettenähtud eeldused. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud

isik vajab ravi, ei tähenda, et on alus paigutada ta kinnisesse asutusse. Samuti ei kohusta ainuüksi

ööpäevaringne hoolekandeasutuses viibimine puudutatud isikut võtma ravimeid.

10. Avaldaja leiab, et puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse õiguspäraselt ning ringkonnakohtu

määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu

määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada osas, milles puudutatud isik paigutati

tahtevastasele erihooldusteenusele üheks aastaks alates 11. detsembrist 2015. Selles osas teeb

kolleegium uue määruse, millega paigutab puudutatud isiku tahtevastasele erihooldusteenusele üheks

aastaks alates 4. novembrist 2015, s.o kuni 4. novembrini 2016. Kohtute määrused jäävad muutmata

osas, milles puudutatud isik paigutati tahtevastasele erihooldusteenusele ning jäeti menetluskulud

riigi kanda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse (kui kinnisse asutusse) ööpäevaringset erihooldusteenust

saama paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg-s 1 (alates 1. jaanuarist 2016 kehtiva

SHS § 105 lg 1). Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel, mille kohus peab isiku

kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama:

● isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

(SHS § 19 lg 1 p 1);

● hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale

või teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2);

● varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei

ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3).

Puudutatud isik ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1). Puudutatud isik leiab, et kindlaks on

tegemata SHS § 19 lg 1 p-des 2 ja 3 ettenähtud kinnisesse asutusse paigutamise alused. Kohtud on

kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud, et hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on puudutatud isik endale või teistele ohtlik

(SHS § 19 lg 1 p 2) ning et talle ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel kohaldada muid,

s.o vähem piiravaid abinõusid (SHS § 19 lg 1 p 3). Kohtud on piisavalt põhjendanud oma järeldust, et

esineb alus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kolleegiumil ei ole alust asuda

kohtutest erinevale seisukohale. Seetõttu järgib kolleegium selles osas kooskõlas TsMS §-s 695

ja § 689 lg-s 5 sätestatuga ringkonnakohtu määruse põhjendust ega korda seda.

13. Põhjendatud on puudutatud isiku seisukoht, et kohtud eksisid tema kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja määramisel. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et TsMS § 538 lg-s 2 (ja SHS § 19

lg-s 5) nimetatud kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb hakata lugema alates maakohtu

11. detsembri 2015. a määruse tegemisest, mitte 4. novembri 2015. a määrusest, millega maakohus

paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras.

TsMS § 538 lg 2 kohaselt ei või isikut paigutada kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks

määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka puudutatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise ajal kehtinud SHS § 19 lg 5 esimese lause kohaselt võis kohus paigutada isiku

tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest

arvates. Seega on isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise kuni üheaastane tähtaeg seotud

määruse tegemisega. Samas ei täpsusta see säte, kas kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja hulka

arvatakse ka TsMS § 534 lg-s 5 ettenähtud esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg.

Esialgse õiguskaitse rakendamist reguleeriv TsMS § 534 näeb ette esialgse õiguskaitse korras isiku

kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (lg 1), taotluse esitamise ja isikute ärakuulamise

(lg-d 2-4), esialgse õiguskaitse rakendamise tähtajad (lg 5) ning kohtu määruseta isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused (lg 6). Nimetatud paragrahv ega muud sätted ei reguleeri esialgse

õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtavat määrust täpsemalt. Isiku

kinnisesse asutusse paigutamise määruse sisu ja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja näeb ette

TsMS § 538.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse

õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse

asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse

kohaldamise määruse. Kolleegium selgitab, et see kehtib ka juhul, kui kohus on menetlenud esialgse

õiguskaitse kohaldamist ja isiku kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena (kolleegium

on võimalust lahendada esialgse õiguskaitse rakendamist ja kinnisesse asutusse paigutamist erinevate

tsiviilasjadena möönnud nt 18. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15 tehtud määruses).

Lisaks märgib kolleegium, et juhul, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine piirdub üksnes esialgse

õiguskaitse rakendamisega ja vahetult pärast TsMS § 534 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist ei ole

alust paigutada isikut kinnisese asutusse TsMS § 533 alusel, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata TsMS § 538 lg 2 mõtte järgi lugema alates uuest

esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusest. Kui esialgset õiguskaitset ei ole kohaldatud, arvutatakse

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega alates kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemisest.

14. Kuna puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramiseks ei ole vaja asjaolusid

tuvastada, saab kolleegium alama astme kohtute määrusi selles osas tühistades teha ise uue määruse,

millega paigutab puudutatud isiku kinnisesse asutusse üheks aastaks alates määrusest, millega

maakohus paigutas ta kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras, s.o 4. detsembrist 2015 kuni

4. detsembrini 2016.

15. Puudutatud isik on määruskaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel

vabastatud koos hilisema hüvitamiskohustuseta.

16. Alama astme kohtud jätsid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisega seotud

menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Sama sätte alusel jäävad riigi kanda ka

kassatsiooniastme menetluskulud.

17. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi

tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu 144 eurot (sh käibemaks) tuleb

rahuldada.

Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku kolm tundi, sh kaks ja pool tundi

määruskaebuse koostamiseks ja pool tundi menetlusabi taotluse koostamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb

riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab

RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull