3-2-1-61-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

S. H hagi V .J. H vastu abielu lahutamiseks ja elatise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-58169

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V .J. H kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2520 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S. H, esindajad vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar ja

Häli Jürimäe

Kostja V .J. H, esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58169 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas tehtud Tartu Maakohtu 5. mai 2015. a

otsuse osas, milles maakohus mõistis V .J. H-lt S. H kasuks välja elatise 280 eurot kuus alates

abielulahutuse jõustumisest kuni S. H abivajaduse äralangemiseni, ning jättis rahuldamata

V .J. H apellatsioonkaebuse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58169 on jõustunud osas,

milles ringkonnakohus jättis S. H vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning muutmata

samas asjas tehtud Tartu Maakohtu 5. mai 2015. a otsuse osas, milles maakohus lahutas S. H ja

V .J. H 27. juulil 2007 sõlmitud abielu, jättis S. H perekonnanimeks pärast abielulahutust H

ning jättis S. H elatisnõude osaliselt rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. H (hageja) esitas 29. septembril 2014 Harju Maakohtule hagi V .J. H (kostja) vastu. Hageja

nõudis abielu lahutamist, samuti 800 euro suuruse igakuise elatise väljamõistmist hagi esitamisest

kuni abielu lahutamiseni, lisaks ka abielu lahutamisest kuni hageja uuesti abiellumiseni või hageja

või kostja surmani või alternatiivselt ühekordselt 220 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda. Hilisemas menetluses teatas hageja, et loobub nõudest elatise saamiseks hagiavalduse

esitamisest kuni poolte abielu lahutamiseni.

Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 27. juulil 2007. Poolte abielulised suhted lõppesid

2014. a augustis ja nad elavad lahus. Hageja palus mõista kostjalt välja elatis, sest ta ei suuda

terviseseisundi tõttu enda ülalpidamise eest hoolitseda. Hageja on 28. juulist 2005 püsivalt

töövõimetu ja tema tervislik seisund ei ole paranenud. Hageja on kaotanud haigestumise tõttu

töövõimest 80% ja abielu vältel ei olnud ta võimeline tööd tegema. Kostja on hagejat abielu vältel

üleval pidanud. Hageja sissetulekuks on töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus, kokku 267 eurot

46 senti kuus. Hagejale kuulub korteriomand Tartus, mis on tema eluasemeks, ja sõiduauto

väärtusega umbes 4000 eurot. Hageja igakuised kulud on koos alaealise tütre ülalpidamisega

vahemikus 1100-1300 eurot. Kostjale kuulub vara väärtusega umbes 1 000 000 eurot. 21. novembri

2007. a abieluvaraleping (2007. a leping) ei olnud notariaalselt tõestatud ja on tühine, poolte vahel

kehtis ühisvararežiim. Poolte vahel on 25. augustil 2014 sõlmitud abieluvaraleping, ühisvara

jagamise kokkulepe ja elatise maksmise kokkulepe (2014. a leping), mille sõlmimisel kasutas kostja

ära hageja erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet ja tervislikku seisundit. 50-eurose kuumaksega elatise

kokkulepe on perekonnaseaduse (PKS) § 78 lg 2 alusel tühine, kuna sellega piiratakse

ülalpidamiskohustust ebamõistlikult.

2. Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid palus elatise nõude jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud abivajadust ja on võimeline end ise ülal pidama. Kostjat

eksitati 2014. a lepingu sõlmimisel, sest tegelikult oli tal hagejaga sõlmitud juba 2007. a leping,

mille järgi ei ole pooltel õigusi teineteise varale. Kostja on täitnud hageja ees 2014. a lepingust

tuleneva kohustuse ja maksnud hagejale 69 000 eurot, mis on piisav kompensatsioon äraelamiseks.

2014. a lepingu p-s 3.4 on pooled leppinud kokku, et kostja kohustub tasuma hagejale elatist 50 eurot

kuus. Seega puudub hagejal nõue kostja vastu. Kostja on pensionär, kes ei tööta. Kostja sissetulek on

Eestis 28 eurot ja Soomes 1500 eurot kuus. Hageja esitatud kuludokumendid ei tõenda tegelikke

kulutusi ja on ülepaisutatud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 5. mai 2015. a otsusega hagi osaliselt, lahutas poolte abielu, jättis hageja

perekonnanimeks pärast lahutust H ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 280 eurot kuus

abielulahutuse jõustumisest kuni hageja abivajaduse äralangemiseni. Kohus jättis menetluskulud

poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte abielu lahutada, sest see on mõlema poole tahe.

Kohus tuvastas, et hageja terviseseisundist tulenev töövõimetus oli olemas juba abielu kestel ja on ka

abielu lahutamise ajal. Hageja abivajadus on tingitud tema tervislikust seisundist. Esinevad PKS § 73

lg-s 1 sätestatud alused kostjalt elatise väljamõistmiseks.

Pooled on sõlminud kaks abieluvaralepingut. Kuna poolte elukoht oli Eestis, kohaldub poolte suhtele

rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 58 lg 3 ja § 57 kohaselt Eesti õigus. 2014. a lepingu kohta on

abieluvararegistrisse tehtud kanne 28. augustil 2014. Seega on 2014. a lepingu sõlmimisega lõppenud

2007. a leping ning viimati sõlmitud leping kehtib. Hageja ei ole tõendanud, et 2014. a leping oleks

heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Elatisnõude olemasolu kindlaksmääramisel tuleb

arvestada hageja osalist töövõimet (20%), mis võimaldab hagejal saada lisasissetulekut. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks otsinud tööd, kuid sellele vaatamata ei ole seda saanud või töö saamine oleks

põhimõtteliselt välistatud. Hageja sissetulek on 376 eurot 69 senti kuus, kuid igakuised tavapärased

vajalikud kulutused on umbes 725 eurot kuus, mistõttu jääb hagejal iga kuu puudu 348 eurot 31 senti.

Puudujäävast summast tuleb 20% jätta hageja kanda, kuna hageja on võimeline töötama 20%

ulatuses. Arvestades kostja sissetulekut ja vara, on kostjal võimalik tasuda hagejale elatist. Kuna

kostja tasub hagejale 2014. a lepingu kohaselt elatist 50 eurot kuus, mille kohus on arvestanud hageja

sissetuleku hulka, tuleb kostjal tasuda hagejale täiendavalt elatist 280 eurot. Hageja ei ole esitanud

asjaolusid, mille tõttu tuleks elatis välja mõista ühekordse summana. Kohus ei tuvastanud, et hageja

oleks kostja vara omastanud ja et esinenuks PKS §-s 76 sätestatud alused.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse.

Kostja palus maakohtu otsuse tühistada elatise väljamõistmise osas ning jätta elatisnõue rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles tema elatisnõue

jäeti rahuldamata, ning rahuldada elatisnõue tervikuna kas 800-eurose kuumakse või ühekordse

makse 220 000 eurot osas ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

5. Hageja taotlusel kohustas Tartu Ringkonnakohus 17. septembri 2015. a määrusega kostjat tasuma

hagejale iga kuu elatist 195 eurot kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et hagejal

puudub vara, et end ise ülal pidada. Hageja töövõime kaotus oli varem 80% ning 2015. a-l 90%.

Hageja on lahutatud abikaasa, kes abivajaduse tõttu on õigustatud endiselt abikaasalt ülalpidamist

saama. Kostja majanduslik olukord võimaldab anda hagejale ülalpidamist. Ainuüksi asjaolu, et kostja

on pensioniealine, ei ole aluseks jätta elatis välja mõistmata. Kostja väited hageja piisavast varast ei

ole tõendatud. Hagejale kuulub üks kinnisasi, mida ta kasutab alaliseks elamiseks, ning üks

sõiduauto. Tegemist ei ole varaga, mida saaks võõrandada selleks, et katta igapäevased kulutused.

Maakohus ei hinnanud 2007. a lepingu õiguslikku tähendust, kuid on siiski õigesti leidnud, et

hilisema lepingu sõlmimisega kaotas varasem õigusliku tähenduse ning lähtuda saab 2014. a

lepingust. 2014. a lepingu järgi kohustus kostja tasuma hagejale elatist 50 eurot kuus. Tasumise

kohustus algas hetkest, kui hageja on vabastanud kostjale jäänud kinnistu ja registreerinud endale uue

elukoha. 2014. a leping on elatise suuruse osas PKS § 78 lg 2 alusel tühine, kuna piirab kohustatud

poole ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, ei arvesta poolte varanduslikku olukorda ega ühe abikaasa

abivajadust. Elatise maksmise kokkuleppe tühisuse tõttu ei saa 50 euro suurust elatist lugeda hageja

sissetulekute hulka.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja on õigustatud saama elatist 280 eurot. Elatise suurus

sõltub eelkõige kummagi lahutatud abikaasa varalisest seisundist ja õigustatud poole abivajadusest.

Elatise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus. Hagejal puudus sissetulek nii abielu ajal kui

ka hagi esitamise ajal. Mõlemat abikaasat pidas ülal kostja. Asjas ei ole esitatud andmeid, milline oli

kostja igakuine sissetulek abielu ajal. Võrreldes Eesti miinimumpalgaga (2015. a-l 390 eurot, 2016. a-

l 430 eurot) ja keskmise vanaduspensioniga (370 eurot), on elatis 280 eurot kuus põhjendatud ja

tagab hagejale Eesti tingimustes tavapärasest toimetulekust veidi kõrgema elustandardi. Koos

pensioni, toetuste ja elatisega on hageja igakuine sissetulek 547 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja jätta elatisnõue

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud põhjendamatult jätnud arvestamata hageja

kasvuhoiuse kontol oleva raha. Hagi tagamise taotluse menetlemise ajal oli hageja pangakonto jääk

kasvuhoiuse kontol 26 381 eurot 45 senti. Kohtud ei põhjendanud, miks nad selle summaga hageja

abivajaduse ja majandusliku olukorra hindamisel ei arvestanud. Hageja ei ole menetluse jooksul

kordagi väitnud, et tal seda raha enam ei ole, ega öelnud, millele see raha on kulunud.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et elatise kokkulepe maksta hagejale 50 eurot kuus on tühine

PKS § 78 lg 2 järgi. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas piirab poolte kokkulepe ülalpidamiskohustust

ebamõistlikult. Koos elatise kokkuleppega nõustus kostja tasuma hagejale kompensatsiooniks

69 000 eurot. Neid kahte kokkulepet kogumis vaadates ei ole poolte kokkulepe ebamõistlik või

hagejat kahjustav. Hageja ei olnud sunnitud elatise kokkuleppega nõustuma ning lepingut

allkirjastades pidas ta elatist 50 eurot kuus järelikult piisavaks ja mõistlikuks. Hagejal oli õigus vabalt

valida, mida 69 000 euroga teha, kuid tema otsustas osta selle eest korteri. See tähendab, et hageja on

ise põhjustanud oma abivajaduse.

Kohus on jätnud põhjendamata väite, et korter ja auto ei ole vara, mida saaks võõrandada igapäevaste

kulude katmiseks. Kohus ei põhjendanud, miks hageja ei saaks korterit ja autot võõrandada. Hageja

vara võõrandamine vastaks õiglusele ja otstarbeka majandamise põhimõtetele, kuivõrd hageja ei vaja

autot igapäevaseks liiklemiseks ja korter oleks võimalik vahetada välja odavama üürikorteri vastu.

Ringkonnakohus on ekslikult märkinud hageja igakuiste sissetulekute suuruseks vähemalt

ca 267 eurot. Menetluse jooksul on hageja märkinud oma sissetulekute suuruseks 329 eurot 69 senti.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtub hageja sissetulekute analüüsimisel väiksemast

summast. Seetõttu on alus elatise vähendamiseks. Ringkonnakohus on analüüsist välja jätnud hageja

igakuiste kulutuste suuruse. Statistikaameti andmetel oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik

elatusmiinimum mullu 201 eurot 41 senti. Hageja iseseisvad sissetulekud on üle miinimumi. Seega

saab hageja ennast ise elatada ning ta ei ole abivajaja PKS § 73 lg 1 tähenduses.

Kostja majanduslik olukord ei võimalda anda hagejale ülalpidamist. Kostja on menetluse jooksul

kirjeldanud, et ta on vanaduspensionär, kelle igakuiseks sissetulekuks on 1528 eurot, millest tuleb

üleval pidada kostjat ennast ja hulka kinnisvara. Kostjal puudub kohustus oma vara võõrandamiseks

PKS § 74 lg 2 alusel, kuivõrd see ei vastaks õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele.

Ringkonnakohtu lahend tuleb tühistada, sest kaks kohtukoosseisu kuulunud kohtunikku tulnuks

taandada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p 7 alusel. Nimetatud kohtunikud kuulusid

kohtukoosseisu ka tsiviilasjas nr 2-14-59636, kus on käimas vaidlus samade poolte vahel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Viidatud tsiviilasjas loeti elatise kokkulepe kehtivaks, kuid

käesolevas tsiviilasjas tühiseks. Kohtukoosseisude enamus on teinud kahes asjas samade asjaolude

kohta vastuolulised lahendid, mis viitab, et kohtunikud ei ole erapooletud. Mõlemad lahendid on

kostja kahjuks.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse elatisnõude

rahuldamise osas ja rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi

tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel elatise seadusjärgset

suurust (II) ja selle piiramist 2014. a lepinguga (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium kohtunike

taandamist ja muid menetluslikke probleeme ning teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja esitas hagis järgmised nõuded (I kd, tl 10):

· lahutada poolte abielu;

· mõista kostjalt välja elatis 800 eurot kuus hagi esitamisest kuni abielu lahutamiseni;

· mõista kostjalt välja elatis 800 eurot kuus abielu lahutamisest kuni hageja uuesti

abiellumiseni või hageja või kostja surmani või alternatiivselt ühekordselt 220 000 eurot.

12. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus abielu lahutas ja jättis

hageja perekonnanimeks H. Seega on maakohtu otsus vastavas osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine

lause).

13. Tartu Maakohtu 6. aprilli 2015. a istungil teatas hageja, et loobub nõudest elatise saamiseks alates

hagiavalduse esitamisest kuni poolte abielu lahutamiseni (III kd, tl 170).

Kohus selle kohta protokollist nähtuvalt (III kd, tl 169-172) seisukohta ei võtnud ega teinud seda

selgelt ka otsuses. Kohus pidanuks aga loobumise kohta võtma määrusega selge seisukoha, lõpetades

selle nõude osas ühtlasi TsMS § 428 lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 teise lause alusel menetluse. Seda tuleb

teha ka siis, kui hageja loobub hagist kohtuistungil ja loobumine on protokollitud, nagu näeb ette

TsMS § 429 lg 2 esimene lause. Loobumine tulnuks vastu võtta seega (kaevatava) määrusega,

hiljemalt aga kohtuotsusega (selle resolutsioonis).

Kuna kohtud on aga lähtunud sellest, et maakohus siiski on loobumise vastu võtnud, ja selles osas

lahendeid vaidlustatud ei ole, lähtub sellest ka kolleegium.

14. Samuti on kohtuotsused osaliselt jõustunud hageja nõude osas mõista kostjalt välja elatis

800 eurot kuus abielu lahutamisest kuni hageja uuesti abiellumiseni või hageja või kostja surmani või

alternatiivselt ühekordselt 220 000 eurot.

Nimelt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 280 eurot kuus abielulahutuse

jõustumisest kuni hageja abivajaduse äralangemiseni. Maakohtu otsuse vaidlustasid

apellatsiooniastmes mõlemad pooled, hageja nõude rahuldamata jätmise ja kostja rahuldamise osas.

Ringkonnakohtu otsuse, millega jäeti mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, vaidlustas üksnes kostja ja seda elatisnõude rahuldamise osas.

Seega ei ole kohtute otsused enam vaidluse all ulatuses, milles elatisnõue jäeti rahuldamata. See

tähendab, et asja uuel läbivaatamisel ei saa kostja olukord menetluslikult halveneda, st ka

ringkonnakohus ei saa mõista kostjalt hageja kasuks välja ühekordset elatist ega ka igakuist elatist

suuremas summas kui 280 eurot. Seega vaatab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel läbi üksnes

kostja apellatsioonkaebuse, mitte aga hageja vastuapellatsioonkaebuse alusel.

Elatise väljamõistmise lõpptähtaja kohta vt ka käesoleva otsuse p-d 33 ja 34.

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· 27. juulil 2007 sõlmisid pooled abielu, abielu on lahutatud käesolevas asjas tehtud jõustunud

maakohtu otsusega;

· 25. augustil 2014 sõlmisid pooled abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja elatise

maksmise kokkuleppe, mille järgi kohustus kostja maksma hagejale mh 50 eurot elatist kuus.

II

16. Pooled ei ole vaidlustanud, et nii nende abielule kui ka selle tagajärgedele, aga ka lahutamisele ja

selle tagajärgedele, samuti elatise maksmise kohustusele kohaldub Eesti õigus, millest kohtud on asja

lahendamisel ka lähtunud.

Ka ei ole asjas esitatud asjaolusid, mis annaks aluse teisiti arvata. Muu hulgas on abielu sõlmitud

Eestis ja ka mõlemad pooled on avaldanud kohtule oma elukohana Eesti aadressi.

17. Hageja nõude aluseks on PKS § 73 lg 1 ja § 75 lg 1. PKS § 73 lg 1 esimese lause kohaselt võib

lahutatud abikaasa nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt, kui ta ei suuda oma vanuse

või terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või

terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas. Kui kohustatud pool ei täida

ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 75 lg 1 kohaselt temalt õigustatud isiku nõudel välja

elatise.

Pooled ei vaidle, et hageja on kostja lahutatud abikaasa. Nõude eelduseks on hageja abivajadus abielu

lahutamise ajal. Hageja väitel on see tingitud sellest, et ta ei saa tervisliku seisundi tõttu endale

sissetulekut teenida ja puudub ka vara, mille arvel ennast elatada.

Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või

vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise

sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma terviseseisundi tõttu teha (vt Riigikohtu 13. märtsi

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 15; 13. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-15,

p 12). Seega tuleb lahutatud abikaasa elatise nõude lahendamisel välja selgitada väidetavalt abivajava

abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud.

18. Kohtud on tuvastanud, et hageja töövõimetuse kaotus on 80% (ringkonnakohus on märkinud, et

hiljem ka 90%) ja et hageja ei ole oma terviseseisundi tõttu võimeline ise piisavat töist sissetulekut

teenima.

Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võiksid PKS § 76 järgi olla aluseks kostja vabastamisele

ülalpidamiskohustusest, ja kassatsioonkaebuses ei ole kostja seda ka vaidlustanud.

19. Vastupidi kostja väidetele ei ole elatise ja selle suuruse määramisel PKS §-de 73 ja 74 alusel

oluline statistiline elatusmiinimum. PKS § 74 lg 1 esimese lause järgi tuleb ülalpidamise suuruse

määramisel arvestada õigustatud abikaasa tavapärast eluvajadust ning abikaasade varalist seisundit

ja elutingimusi abielu ajal. Seega on üldjuhul elatise määramisel aluseks just konkreetsete isikute

elatustase (vt ka Riigikohtu 13. märtsi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 15). See ei tähenda aga, et

lahutatud abikaasale tuleb alati tagada just selline elatustase, nagu tal abielu ajal oli. PKS § 74 lg 1

teise lause järgi võib kohus jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada

seda ainult mingit ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu

ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise

korraldust arvesse võttes mõistlik. Selliseid asjaolusid ei ole kohtud aga tuvastanud ja kostja ei ole

kohtutele selles osas ka etteheiteid teinud.

Maakohus leidis, et hageja igakuised tavapärased vajalikud kulutused on 725 eurot, ja võttis selle ka

arvestusel aluseks (vt maakohtu otsuse lk 9). Kulutuste arvestuse vaidlustasid apellatsioonimenetluses

nii hageja kui ka kostja (vt IV kd, tl 25, 42 pöördel, 43), kuid ringkonnakohus nende väidetele ei

vastanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kostja apellatsioonkaebuse väiteid hinnata.

20. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse järgi on hageja kulude hulka arvatud ka tema kulud

alaealisele tütrele elatise minimaalmääras, s.o 195 eurot kuus (maakohtu otsuse lk 8).

Kolleegiumi arvates ei pruugi see olla põhjendatud. Alaealist last peavad üleval pidama tema

vanemad, st kostjale ei saa ka kaudselt panna hageja lapse ülalpidamise kohustust. Lisaks pole elatist

välja mõistes arvestatud, et selline kulu saab hagejale kaasneda üldjuhul vaid kuni lapse täisealiseks

saamiseni (PKS § 97).

21. Ringkonnakohus on ebatäpselt ja põhjendusteta kajastanud otsuses hageja sissetulekut. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb see selgeks teha.

Maakohus tuvastas hageja ühe kuu sissetulekuna 286 eurot 64 senti, alates 2015. a aprillist 376 eurot

69 senti (koos 2014. a lepingu järgse elatisega 50 eurot kuus) (maakohtu otsuse lk 7). Hageja

vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on hageja keskmine sissetulek (2014. a lepingu järgi makstava

elatiseta) 329 eurot 69 senti kuus (IV kd, tl 43). Ringkonnakohus märkis hageja sissetulekuna

elatiseta aga vähemalt ca 267 eurot (ringkonnakohtu otsuse p 11).

Seejuures ei ole ringkonnakohus olnud 2014. a lepingu alusel kostja makstava elatise 50 eurot kuus

(mille ebapiisavuse üle vaieldakse) arvessevõtmisel olnud järjekindel. Maakohus arvas selle

sissetuleku hulka (maakohtu otsuse lk 7). Nimelt lisas maakohus väljamõistetud 280-eurose igakuise

elatise 50-eurosele lepingu alusel makstavale, st kokku arvestas maakohus kostja makstava elatisena

seega 330 eurot kuus (vt maakohtu otsuse lk 9). Ringkonnakohus jättis 50-eurose kokkuleppelise

elatise sissetuleku arvestamisel kõrvale 2014. a lepingus sisalduva elatiskokkuleppe tühisuse tõttu (vt

ringkonnakohtu otsuse p 10.5), kuid hageja varalise seisundi arvestamisel ta seda ei kajastanud ega

muutnud ka maakohtu otsust väljamõistetud elatise suuruse kohta. Ringkonnakohus leidis, et maksta

tuleb elatist 280 eurot kuus (vt ringkonnakohtu otsuse p 11), jättes maakohtu otsuse resolutsiooni

samas muutmata. Selliselt on ringkonnakohtu otsus vastuoluline.

22. Ringkonnakohus ei ole hageja majandusliku olukorra hindamisel arvestanud ka kasvuhoiuse

kontol olevat jääki.

Hagi tagamise taotluse menetlemise ajal oli jääk hageja kasvuhoiuse kontol 26 381 eurot 45 senti

(II kd, tl 61). Sellele tugines kostja ka apellatsioonkaebuses (IV kd, tl 24 pöördel), mis väitele ei ole

ringkonnakohus vastanud. Sellises olukorras tuleb hagejale anda võimalus selgitada, kas ta saab

kasutada kontol olevat raha oma vajaduste rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-15, p-d 13, 14).

23. PKS § 74 lg 2 esimese lause kohaselt peab ülalpidamist saama õigustatud abikaasa enda

ülalpidamise eesmärgil võõrandama oma vara ulatuses, mis mõlema abikaasa varalist seisundit

arvestades vastab õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul põhjendada, miks ei saa majanduslikult otstarbekaks

pidada ülalpidamise eesmärgil korteri ja auto võõrandamist ja nt odavama elamispinna ja auto

soetamist või üürimist. Samuti tuleb hinnata auto kasutamise vajadust, mille kostja seadis kahtluse

alla ka apellatsioonkaebuses (IV kd, tl 24 pöördel).

24. Kohtud on leidnud, et kostja majanduslik seisund võimaldab hagejat ülal pidada, kuid ei ole oma

seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja majanduslikku

seisundit asjaolusid arvestades hinnata.

Kostja on väitnud enda igakuise sissetulekuna 1528 eurot ja viidanud oma kõrgele vanusele ning

sellele, et ta ei tööta. Maakohus on märkinud otsuses, et kostjale kuulub kaks kinnisasja Eestis ning

väidetavalt kinnisvara veel Soomes ja Ameerikas. Ringkonnakohus ei ole kostja majanduslikku

seisundit üldse analüüsinud, kuigi kostja sellele apellatsioonkaebuses tugines (IV kd, tl 24 pöördel,

25).

Kolleegium märgib, et seadus ei välista, et lahutatud abikaasa ülalpidamiseks kohustatud abikaasa

peab selleks ka oma vara võõrandama. Nimelt sätestab PKS § 74 lg 2 teine lause, et ülalpidamist

andma kohustatud abikaasa peab ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil võõrandama oma vara

niisuguses ulatuses, mis mõlema endise abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja

otstarbeka majandamise põhimõtetele.

25. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus vähendas elatise suurust 20% võrra, eeldades, et 80%

töövõime kaotusega on hageja võimeline töötama 20% ulatuses (maakohtu otsuse lk 9). Kui abikaasa

on töövõime kaotanud vaid osaliselt ja terviseseisundist tulenevalt on tal töövõime ulatuses võimalik

oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid, peab kohus tuvastama, kas hageja oleks

võimeline hankima täiendavalt piisava sissetuleku, nii et tema abivajadus terviseseisundi tõttu oleks

välistatud. Abivajaduse seostamine üksnes töövõime kaotamise protsendiga on meelevaldne (vt ka

Riigikohtu 13. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-15, p 13). Ringkonnakohus ei ole

maakohtu otsuse puudust kõrvaldanud.

III

26. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel on kehtiv ülalpidamisleping ning kas see

piirab seadusest tuleneva elatise suurust.

PKS § 78 lg 1 järgi võivad abikaasad notariaalselt tõestatud kokkuleppega lahutusjärgse

ülalpidamiskohustuse kindlaks määrata erinevalt PKS-s sätestatust. PKS § 78 lg 2 kohaselt on tühine

kokkulepe, millega välistatakse lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus või piiratakse seda

ebamõistlikult.

27. 2014. a lepingu p 3.4 järgi kohustus kostja maksma hagejale igakuist elatist 50 eurot.

Hindamaks, kas see kokkulepe piirab hageja seadusjärgset ülalpidamisõigust ebamõistlikult, tuleb

esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses oleks hagejal nõudeõigus elatisele seaduse järgi

(vt käesoleva otsuse II osa). Seejärel saab hinnata kokkuleppe ebamõistlikkust.

28. Seda, kas kokkulepe välistab või piirab lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust ebamõistlikult,

tuleb kohtul otsustada lähtuvalt iga konkreetse asja asjaoludest.

Ringkonnakohus on märkinud kokkuleppe tühisuse põhjuste kohta vaid umbmääraselt, et see ei

arvesta poolte varanduslikku olukorda ega ühe abikaasa abivajadust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul põhjendada, kas ja millistest kaalutlustest lähtuvalt piirab vaidlusalune

elatiskokkulepe ülalpidamiskohustust ebamõistlikult.

Kolleegium märgib, et mitte igasugust seadusjärgse ülalpidamiskohustuse piirangut ei saa lugeda

ebamõistlikult piiravaks ja seega tühiseks PKS § 78 lg 2 mõttes. Seadus keelab ülalpidamiskohustuse

välistamise ja ebamõistliku piiramise. Ebamõistlikuks piiramiseks tuleb pidada esmajoones seda, kui

kokku lepitakse vaid sümboolne elatis või elatis, mis on suurusjärgu võrra väiksem seadusjärgsest.

Seejuures tuleb arvestada ka võimalikke muid sooritusi ülalpidamiseks kohustatud isikult, mida saab

arvestada elatise maksmisena. Samuti tuleb arvestada asjaolusid, miks õigustatud isik sellise

kokkuleppe sõlmis, nt kas kohustatud isik kasutas ära tema sõltuvussuhet või abivajadust vms.

29. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et elatise määramisel tuleks arvestada ka seda,

et lisaks igakuisele elatisele maksis ta 2014. a lepingu alusel hagejale ka ühekordselt 69 000 eurot.

Kumbki kohus ei ole otsuses selle kohta aga mingit seisukohta võtnud.

Kui tegu oli hüvitisega ühisvara eest, saab kohus seda raha ja selle arvel omandatut arvesse võtta

hageja majandusliku olukorra hindamisel.

30. Ringkonnakohus leidis kolleegiumi arvates ekslikult, et PKS § 78 lg-st 2 tuleneb, et lahutatud

abikaasa elatisnõuet ebamõistlikult piirava kokkuleppe tühisus tähendab seda, et tühine on ka

kokkulepe juba lepingus kindlaksmääratud elatise summa kohta. Kolleegiumi arvates saab kokkulepe

olla tühine osas, milles see välistab seadusjärgse elatise, st õigustatud pool saab kohustatult nõuda

elatist juurde, kuid kohus ei pea täiendavalt välja mõistma seaduse alusel seda osa elatisest, milleks

tal on õigus juba lepingu alusel, iseäranis kui leping allub selles osas kohesele sundtäitmisele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda elatise suuruse määramisel arvestada (vt ka käesoleva otsuse

p 21).

IV

31. Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus kostja apellatsioonkaebuse lahendamise osas tühistada

ja asi saata selles osas tagasi ringkonnakohtule.

Kolleegium ei saa ise teha uut otsust ja jätta elatisnõuet rahuldamata, nagu soovib kostja. Asjas on

vaja tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida kolleegium TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise

teha ei saa.

32. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust TsMS § 30 alusel kohtunike

taandumiskohustuse tõttu.

Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2016. a istungi protokollist nähtub, et kostja esitas

taandusavalduse Üllar Roostoja ja Kai Kullerkupu vastu TsMS § 23 p 7 alusel põhjusel, et nad

osalesid teises tsiviilasjas, kus hinnati 2014. a lepingu kehtivust ja loeti see kehtivaks, tehes lahendi

kostja kahjuks (IV kd, tl 82 pöördel). Samast nähtub taandamisavalduse arutamine ja rahuldamata

jätmine.

Kolleegiumi arvates jäeti taandamisavaldus põhjendatult rahuldamata. Asjaolu, et kohtunik on

osalenud varem samade poolte vahel teise tsiviilasja lahendamisel, ei anna alust taandada kohtunikku

ka siis, kui otsus on tehtud taandamisavalduse esitaja kahjuks ja isegi siis mitte, kui kohtunik on

teinud varem vastupidise lahendi. Sel juhul peaks olema esile toodud mingi täiendav kohtuniku

erapoolikusele viitav asjaolu TsMS § 23 p 7 mõttes.

33. Kolleegium juhib tähelepanu ka elatise väljamõistmise aja problemaatilisusele maakohtu otsuse

resolutsioonis. Nimelt palus hageja mõista elatise välja kuni hageja uuesti abiellumiseni või kostja

surmani, taotledes seda ka maakohtu istungil (III kd, tl 170), maakohus mõistis elatise välja aga kuni

hageja abivajaduse äralangemiseni. Toimikust ei nähtu, et elatise lõpptähtaega oleks pooltega

arutatud.

PKS § 78 lg 3 järgi lõpeb lahutatud abikaasa ülalpidamisleping õigustatud või kohustatud isiku

surmaga. Lahutatud abikaasa seadusjärgne ülalpidamiskohustus lõpeb, kui:

· õigustatud isikult saab endale sissetuleku hankimist eeldada, vastavas ulatuses (PKS § 73

lg 2);

· õigustatud isik abiellub uuesti (PKS § 79);

· õigustatud või kohustatud isik sureb (PKS § 79).

Seega on maakohus jätnud otsuse resolutsioonist välja osa elatise maksmise kohustuse lõppemise

aluseid, olgugi et hageja ka neile tugines. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja nõuet ja otsuse

resolutsiooni täpsustada. Korrektne oleks kõik alused resolutsiooni kirjutada.

34. Kolleegium lisab, et kui mingid olulised asjaolud peaksid muutuma (kostja vara või sissetulek

väheneb oluliselt või hageja nt abiellub, leiab töö või tema varaline seis paraneb vms), saavad pooled

TsMS § 459 järgi taotleda elatise suuruse muutmist.

35. Ringkonnakohus tagas hagi, kuid ei märkinud vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lausega otsuse

resolutsioonis hagi tagamise kohta midagi.

Hagi tagamise korrras kostja kohustamisel esialgset elatist maksma oleks hilisemal täitmisel vaidluste

vältimiseks mõistlik resolutsioonis märkida nt, et hagi tagamise alusel tasutud elatisesummad

arvatakse kohtuotsuse järgi tasutu katteks.

36. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

37. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses märkinud, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb

kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada.

Malle Seppik, Henn Jõks, Villu Kõve