3-2-1-71-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-71-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Flashpoint hagi OÜ SoeAuto ja

OÜ AutoComfort vastu põhivõla 6639 euro 60 sendi ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-39445

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Flashpoint kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7629 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Flashpoint, esindaja vandeadvokaat Meelis

Pirn

Kostja OÜ SoeAuto

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445 ja

Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles maakohus luges

kohtuotsuse resolutsiooniga tuvastatuks, et Osaühing Flashpoint ja OÜ SoeAuto sõlmisid

töövõtulepingu Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja tööjõurendilepingu.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445 ja

Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles maakohus luges

kohtuotsuse resolutsiooniga tuvastatuks, et Osaühing Flashpoint ei ole sõlminud OÜ-ga

AutoComfort töövõtulepingut Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja

tööjõurendilepingut.

3. Jätta läbi vaatamata Osaühingu Flashpoint hagi osas, milles ta palus maakohtul tuvastada,

kas ta sõlmis töövõtulepingu Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja

tööjõurendilepingu OÜ-ga SoeAuto või OÜ-ga AutoComfort.

4. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445

osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsuse ja saatis asja

uueks lahendamiseks maakohtule, arvestades Riigikohtu otsuses toodud põhjendusi.

5. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Flashpoint (hageja) esitas 27. augustil 2013 Harju Maakohtule OÜ SoeAuto (kostja I)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja põhivõla 6639 eurot 60 senti ja viivise. 31. oktoobril

2013 palus hageja kaasata kostjana menetlusse OÜ AutoComfort (kostja II). Hageja palus

13. novembri 2013. a täpsustatud hagis tuvastada, kas ta sõlmis lepingud kostjaga I või kostjaga II,

ning mõista põhivõlg ja viivis välja kostjalt I või kostjalt II alternatiivselt või solidaarselt.

Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja I ehitustööde hinnapakkumise saamiseks ja lepingu

sõlmimiseks hageja poole. Pooled pidasid läbirääkimisi hinnapakkumise ja lepingu üle, kuid kuna

kogu objekti osas ei jõutud kokkuleppele, siis kõigi kostja I soovitud tööde kohta lepingut ei

sõlmitud. Kostja I teatas 7. septembril 2012 hagejale, et ta soovib hagejalt tellida üksnes nn esimese

etapi tööd. Hageja koostas hinnapakkumise, mille järgi oli esimese etapi tööde hind kokku

4544 eurot, ning kostja I aktsepteeris seda. Lisaks hinnapakkumises märgitud ehitustöödele leppisid

pooled suuliselt kokku mullatööde hinna 1900 eurot ning et kostja I kasutab hageja töötajaid hinnaga

15 eurot tund. Hagejaga pidas läbirääkimisi kostja I töötaja M. Maasik, kelle kohta oli hagejal

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 järgi õigus eeldada, et ta peab läbirääkimisi

kostja I nimel. Kui osa töödest oli tehtud ja hageja soovis esitada arvet, palus kostja I juhatuse liige

T. Lind esitada arve kostjale II. Hageja hinnapakkumise aluseks olnud ehitusprojektil ja joonistel oli

tellijana märgitud kostja I, kes oli olnud ka ehitusloa taotlejaks.

Esimene osa töödest valmis 26. septembril 2012 ning hageja esitas 2. oktoobril 2012 nende

vastuvõtmiseks kostjale I e-postiga akti. Teine osa hinnapakkumises märgitud töödest ja mullatööd

lõpetati 18. oktoobril 2012 ning hageja edastas töö lõpetamisel kostjale I kõigi tehtud tööde akti.

Kostja I keeldus tööd vastu võtmast, viidates kolmele puudusele, mille palus kõrvaldada. Hageja

kõrvaldas kostja I näidatud puudused ning esitas 8. oktoobril 2012 uuesti töö vastuvõtmise akti.

Kostja I ei võtnud tööd vastu ning esitas hagejale järjest uusi nimekirju väidetavatest puudustest, neid

selgelt kirjeldamata ning märkides mh tööd, mida hageja ei olnud teinud. 1. novembril 2012 keeldus

kostja I lõplikult tööd vastu võtmast ja tasu maksmast. Hageja andis 5. novembril 2012 talle

täiendava tähtaja töö vastuvõtmiseks ja tasu maksmiseks ning teatas, et võla tasumata jätmisel ta

taganeb lepingust. Kostja I ja kostja II juhatuse liige T. Lind teatas 7. novembril 2012 hagejale, et

tellija keeldub tööd vastu võtmast ja tasu maksmast ning nõuab hinna alandamist, sest

hinnapakkumises esitatud tööde hind on liiga suur. Lisaks teatas ta, et töö ei vasta RYL

kvaliteedinõuetele. Pooled ei leppinud lepingu sõlmimisel kokku RYL kvaliteedinõuete kohaldamises

ning kostja I ei täpsustanud, milliseid nõudeid ta silmas peab ja millistele nõuetele töö ei vasta. Kuna

kostja I ei võtnud tööd vastu ega maksnud selle eest tasu, taganes hageja 11. novembril 2012

lepingust.

Kostja I ja/või kostja II peavad hüvitama hagejale enne lepingust taganemist üleantu väärtuse. Hageja

tehtud töö eest maksti hagejale 3000 eurot, maksmata on 4732 eurot 80 senti. Hageja töötajate

kasutamise ja muude kulude (lampide ostuhind ja remonditava ukse transpordikulu) eest on hagejal

saamata 1906 eurot 80 senti.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja I ei ole hagejaga lepingut sõlminud, hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja I juhatuse liige

T. Lind sõlmis hagejaga lepingud kostja II nimel. Hagejaga ei ole kunagi sõlmitud suulist kokkulepet

mullatööde kohta, need tööd tegi hageja oma algatusel ilma selleks luba ja kooskõlastust saamata.

Hagejale maksti 3000 eurot, ülejäänud nõude ulatuses alandati hinda, sest hageja on tekitanud

kostjale II puudustega töö tegemisega kahju. Hageja tegi tööd oluliste puudustega, mida ei saa

mõistlike kuludega kõrvaldada. Hageja väited tööjõu rentimise kohta on valed.

3. Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole ta kolmanda isikuna kostja kohustusi täitnud. Oluline on, kas

läbirääkimisi pidanud kostja I seaduslik esindaja väitis, et ta esindab kostjat II. Hageja ei ole

tõendanud, et arve paluti koostada kostja II nimele. Hagejal oli õigus nõuda kirjaliku lepingu

sõlmimist, kuid ta ei teinud seda.

4. Harju Maakohus rahuldas 25. mai 2015. a otsusega hagi osaliselt, tuvastades, et hageja sõlmis

töövõtulepingu ja tööjõurendilepingu kostjaga I, mitte kostjaga II, ning mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja põhivõla 6639 eurot 60 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 1280 eurot 46 senti

ja alates 1. aprillist 2015 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldati ning selle menetlemise kulud jättis

maakohus kostja I kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulu 4955 eurot. Kostja II

vastu esitatud hagi jäi rahuldamata ja tema menetluskulud hageja kanda, kellelt mõisteti välja

menetluskulu 587 eurot 40 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et hageja sõlmis kostjaga I töövõtulepingu hinnapakkumises

nimetatud tööde kohta hiljemalt 15. septembril 2012 ning pinnase- ja kaevetööde tegemise kohta

hiljemalt 11. oktoobril 2012. Ei ole tõendatud, et ehitustööd tellis, lepingueelseid läbirääkimisi pidas

ja lepingu sõlmis kostja II. Lepingupoolena nimetati kostjat II esimest korda tema rekvisiitidega

varustatud 7. novembri 2012. a taganemisavalduses pärast seda, kui hageja oli lepingust 5. novembril

2012 taganenud. Asjaolud, et tööde aktid saadeti kostjale II ja viimane tasus osaliselt arve, ei tõenda,

et kostja II oli lepingupooleks.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja lõpetas tööd 18. oktoobril 2012 ja esitas 6988 euro 40 sendi

suuruse arve, millest tasuti 26. oktoobril 2012 kokku 3000 eurot. Kohtule esitatud 2. oktoobri 2012. a

kirjavahetusest nähtub, et hageja tehtud töös olid puudused. Hageja väitel ta kõrvaldas need ning

edastas 8. oktoobril 2012 uuesti tööde vastuvõtmise akti. 10. oktoobril 2012 alanud kirjavahetusest

nähtub, et kostja I osutas järjest uutele ülevaatusprotokollides märgitud puudustele, mh heideti ette

RYL normidest kõrvalekaldumist. Kostja I keeldus tööd vastu võtmast, esitades hagejale mitu

nimekirja esinevate puuduste kohta. Kirjavahetusest ja ülevaatusprotokollidest nähtuvalt heideti

hagejale ette puudusi ka sellistes töödes, mis ei kajastu hageja hinnapakkumistes ega töö üleandmise

aktides, samuti ehitusnormide ja kvaliteedinormide rikkumist, milles pooled ei olnud kokku leppinud.

Lisaks viidati hagejalt renditud töötajate ebakvaliteetsele tööle, mille üle ei olnud hagejal

juhendamise ega kvaliteedi kontrollimise kohustust.

Hageja andis 5. novembri 2012. a avalduses kostjale I tähtaja töö vastuvõtmiseks ja 6640 euro

tasumiseks ning märkis, et kohustuste täitmata jätmise korral tuleb avaldus lugeda lepingust

taganemiseks. Kuna kostja I sai hageja taganemisavalduse kätte, lõppes leping hageja taganemisega

5. novembril 2012. Hageja taganes lepingust põhjendatult, sest kostja I sõlmis töövõtulepingu

hagejaga oma majandus- ja kutsetegevuses, kuid ei täitnud kohustust teavitada hagejat õigel ajal ja

piisavalt selgelt puudustest (VÕS § 644 lg 2). Kostja I viivitas põhjendamatult töö vastuvõtmisega,

sest puudused olid väikesed ega takistanud kostjal I kõiki töid vastu võtta (VÕS § 638). Kostja I

rikkus töö ja materjalide eest tasumata jätmisega VÕS § 635 lg-t 1 ja § 637 lg-t 4. Kuna kostja I ei

täitnud oma kohustust hageja VÕS § 114 lg 1 alusel antud täiendava tähtaja jooksul, oli hagejal õigus

lepingust taganeda. 7. novembril 2012 kostja II esitatud lepingust taganemise avaldus ei ole oluline,

sest hageja oli juba lepingust taganenud ning kostja II ei olnud lepingupool.

Kostja I hagejale 1. novembril 2012 saadetud kirjast nähtub mh soov alandada hinda 20% võrra.

Kuna hinna alandamine eeldab töö vastuvõtmist, tuleb lugeda, et kostja I võttis töö vastu, sõltumata

aktide allkirjastamata jätmisest. Eksperdihinnangu, eksperdi kirjalike vastustega poolte küsimustele

ning eksperdi kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et hageja tegi töö rahuldava kvaliteediga ja

turuhinnast väiksema tasu eest. Arvestades asjaoluga, et parandamist vajavate tööde maksumus on

lepingu hinnast ca 1,8%, ei olnud kostjal I põhjendatud alandada hinda 20%.

On tõendatud, et hageja andis kostja I kasutusse oma töötajad, leppides kokku töötajate tunnihinna

15 eurot. Seega sõlmisid pooled tööjõurendilepingu, mille alusel on hagejal õigus kostjalt I nõuda

1764 euro tasumist. Kostja I väited hageja töötajate töö ebakvaliteetsuse kohta ei välista hageja nõude

rahuldamist. Töötajate rentimine ei eelda kokkulepet töö tulemuse kohta (VÕS § 339) ning pooled ei

olnud töö tulemuses kokku leppinud ja töö tehti kostja määratud mahus ja tema kontrolli all. Kuna

eksperdi hinnangust nähtuvalt on töölise rentimise keskmine tunnihind 20 eurot, ei ole põhjendatud

hageja nõutud renti alandada.

Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutud 142 euro 80 sendi suuruse kulu (lampide ostuhind

ja remonditava ukse transpordi kulu) kohta.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue kostja I vastu, kellelt tuleb hageja kasuks mõista

välja põhivõlg 6639 eurot 60 senti, sh töövõtulepingu järgi 4732 eurot 80 senti, rendilepingu järgi

1764 eurot ning lampide ostuhind ja remonditava ukse transpordikulu 142 eurot 80 senti. Lisaks tuleb

kostjalt I mõista hageja kasuks välja viivis.

Kostja I vastu esitatud hagi rahuldamise tõttu tuleb selle menetlemise kulud jätta kostja I kanda ja

mõista temalt hageja kasuks välja riigilõiv 400 eurot ja lepingulise esindaja tasu 4555 eurot. Kostja II

vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kostja II menetluskulud hageja kanda, kellelt

tuleb välja mõista ekspertiisitasu 587 eurot 40 senti.

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati. Kostja I palus saata asja kordusekspertiisi määramiseks ja uueks arutamiseks maakohtule

või teha uus otsus, sh määrata kordusekspertiis.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et hageja töö ei olnud puudustega. Eksperdi

arvamus on vastuoluline. Õiged ei ole hageja väited, et kostjal I ei olnud alust tööd vastu võtta.

Maakohus leidis valesti, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe mullatööde kohta. Arvestades hageja

töö kvaliteeti ja parandustööde hinda, sai hageja õiglase tasuna 3000 eurot. Hageja ei ole tõendanud

rendilepingu sõlmimist, samuti ei ole tal õigust nõuda selle lepingu alusel kostjalt I tasu, sest selle

lepingu alusel tehtud töö oli puudustega ja liiga kallis. Maakohus leidis valesti, et hagejaga sõlmis

lepingud kostja I.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 8. jaanuari 2016. a otsusega osas, milles

maakohus rahuldas kostja I vastu esitatud hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla ja

viivise ning jaotas menetluskulud ja mõistis need kostjalt I hageja kasuks välja, ning saatis asja uueks

lahendamiseks maakohtule. Maakohtu otsus jäi muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et hageja

oli sõlminud lepingud kostjaga I ning hageja ja kostja II ei olnud lepinguid sõlminud, ning milles

maakohus jättis rahuldamata kostja II vastu esitatud hagi ja jaotas kostja II vastu esitatud hagi

menetlemise kulud ja mõistis need hagejalt välja.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hagejal olid lepingulised suhted

kostjaga I, mitte kostjaga II. Maakohus tuvastas asjaolud, mille alusel saab järeldada, et kostja I

töötaja tegutses hagejaga lepinguid sõlmides kostja I nimel, hagejal pidi lepingu sõlmimisel tekkima

mõistlik arusaam sellest, et lepingud sõlmitakse just kostjaga I, ning kostja I pidi teadma, mida tema

töötaja teeb ja kelle nimel tegutseb.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja töövõtulepingust ja

rendilepingust tuleneva võla. Töövõtulepingust tuleneva rahalise nõude lahendamiseks peab

maakohus asja uuel arutamisel tuvastama, millised tööd telliti ja millistele nõuetele pidi töö vastama.

Maakohus leidis, et kuna töövõtuleping sõlmiti e-posti teel, ei lepitud kokku nendes

kvaliteedinõuetes, mille rikkumisele kostja I tugineb. Samas ei teinud maakohus kindlaks, mis

nõuetele pidi töö vastama. Samuti ei tuvastanud maakohus otsuses selgelt ja arusaadavalt, mis tööd

tehti. Asja uuel lahendamisel peab maakohus selgitama ka selle, millistele konkreetsetele puudustele

ja muudele rikkumistele tugineb kostja I töö vastuvõtmisest keeldumisel, kas tal on õigus nendele

rikkumistele tugineda ja kas rikkumised on tuvastatud. Seejärel tuleb maakohtul hinnata, mis

õiguskaitsevahendeid ja kujundusõigusi pooled kasutasid, kas neil oli selleks õiguslik alus ning mis

õigussuhe pooltel oli. Kui maakohus leiab, et kostjal I ei olnud õigust töö vastuvõtmisest keelduda,

tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas töö tuleb lugeda vastu võetuks põhjusel, et kostja I keeldus seda

vastu võtmast alusetult. Juhul, kui kostja I keeldus alusetult tööd vastu võtmast, võis hagejal tekkida

tasunõue. Sellisel juhul tuleb tuvastada, kas hageja soovis ja sai töövõtulepingust taganeda põhjusel,

et kostja I keeldus tööd vastu võtmast ja tasu maksmast, või on hagejal kostja I vastu töövõtutasu

maksmise nõue. Asja uuel lahendamisel peab maakohus samuti tuvastama, kas hageja töö oli

puudustega ja kas kostjal I oli õigus nõuda hagejalt puuduste kõrvaldamist ning kas kostja I määratud

tähtaeg oli VÕS § 114 tähenduses piisav. Kuna samas avalduses esitas kostja I ka hinna alandamise

avalduse ja kahju hüvitamise nõude, tuleb maakohtul tuvastada, mis õiguskaitsevahendit või

kujundusõigust kostja I kasutas ja kas ta tegi seda kogu lepingu ulatuses või osaliselt.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuna hageja saatis kostjale I taganemisavalduse 5. novembril 2012,

millega määras tööde vastuvõtmiseks viis päeva, ja kuna kostja I sai selle avalduse kätte samal

päeval, lõppes töövõtuleping 5. novembril 2012. Maakohus jättis põhjendamatult hindamata kostja I

hagejale 7. novembril 2012 esitatud taganemise ja hinna alandamise avalduse. Selle avalduse

tähelepanuta jätmiseks pidanuks maakohus tuvastama, et kostjal I ei olnud alust lepingust taganeda, st

töö ei olnud puudustega või kostjal I ei olnud muul alusel õigust taganeda või tema avaldust ei saa

lugeda taganemisavalduseks või puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg oli liiga lühike. Isegi kui

kostjal I ei olnud õigust lepingust taganeda, tema avaldust ei saa lugeda taganemisavalduseks vms, ei

saanud töövõtuleping lõppeda hageja 5. novembri 2012. a taganemisavalduse alusel samal kuupäeval,

sest sellest kuupäevast alates hakkas alles kulgema puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg.

Maakohus peab asja uuel lahendamisel hindama, kas kostja I avaldusel oli tähendus, kuna ka varem

olid pooled teinud taganemise ja hinna alandamise avaldusi ning nõudnud tööde vastuvõtmist,

tuginedes sellele, et tööd on valmis. Kui poolte varasemad avaldused ei lõpetanud lepingut ja kui

varasemate avaldustega ei võetud vastu mittenõuetekohast sooritust, tuleb maakohtul hinnata kostja I

7. novembri 2012. a avaldust ja selgitada välja, kas sellega sooviti taganeda lepingust tervikuna või

osaliselt või sooviti avaldusega alandada terve lepingu hinda. Selleks tuleb hinnata kostja I tahet.

Asja uuel lahendamisel otsustab maakohus, kas ja millises ulatuses saab kohus tugineda

eksperdihinnangule. Maakohus asus eksperdihinnangu alusel ekslikule seisukohale, et töö puuduste

väärtus oli ca 1,8%, mistõttu ei saa kostja I üldse hinda alandada. Kui kostja I alandas hinda rohkem,

kui alust oli, peab maakohus lähtuma hinna alandamisest ulatuses, milleks on alust.

Leides, et kuna poolte kokkuleppe kohaselt oli hageja iga rendile antud töötaja tunnitasu 15 eurot ja

eksperdihinnangu järgi on ehitustöölise keskmine tunnitasu 20 eurot, ei ole põhjendatud hinda

alandada, ei arvestanud maakohus sellega, et kahju hüvitamist ja kahjuhüvitise kokkulepitud

tasunõudega tasaarvestamist või hinna alandamist ei välista poolte kokkulepe turuhinnast madalama

rendi kohta. Maakohus peab selle nõude lahendamiseks tuvastama, mis soorituses pooled

rendilepingus kokku leppisid, mida kostja I hageja (töötajate tehtud) sooritusele ette heidab, kas

puudused on tõendatud ja kas need on käsitatavad lepingu rikkumisena, mis annavad aluse alandada

hinda või nõuda kahju hüvitamist, ning kas ja millist õiguskaitsevahendit on kostja I kasutanud ning

kas ja kui suures ulatuses annab see kostjale I õiguse maksta vähem tasu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati

maakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, ning jätta jõusse maakohtu otsuse.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata. Hageja palub

mõista kostjalt I välja apellatsiooniastme menetluskulu 480 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulu

720 eurot.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus märkinud otsuses ühtegi õigusnormi, mida otsuse

tegemisel kohaldati, viidatud ei ole ühelegi maakohtu seaduse valele kohaldamisele ega

menetlusõiguse normi rikkumisele, mille tõttu tuli asi saata uueks arutamiseks maakohtule. Samuti ei

viidanud ringkonnakohus ühelegi hinnatud tõendile ega põhjendanud asja saatmist uueks

lahendamiseks maakohtule. Lisaks ületas ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuse piire,

sest heitis maakohtule ette, et viimane ei tuvastanud, millistele nõuetele lisaks kostja I väidetud

kvaliteedinõuetele pidi hageja töö vastama. Ringkonnakohtu otsus on üllatuslik, sest ringkonnakohus

ei selgitanud, et kavatseb tuvastada asjaolud maakohtust erinevalt.

9. Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata osas, millega tuvastati, et hageja oli sõlminud töövõtulepingu ja tööjõurendilepingu

kostjaga I ning et hageja ja kostja II ei olnud selliseid lepinguid sõlminud. Sellega seonduvalt jätab

kolleegium hagi osas, milles hageja palus maakohtul tuvastada, kas ta sõlmis töövõtulepingu ja

tööjõurendilepingu kostjaga I või kostjaga II, TsMS § 423 lg 1 p 4, § 425 lg 3 ja § 691 p 3 järgi läbi

vaatamata. Osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid

muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Kolleegium ei ole kassatsioonkaebuse piiridega seotud juhul, kui

ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-tes 1 või 2 nimetatud menetlusõiguse norme

(TsMS § 692 lg 4).

Hageja ei vaidlusta kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti muutmata

maakohtu otsus jätta rahuldamata hageja kostja II vastu esitatud hagi. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi ringkonnakohtu otsus hageja kostja II vastu esitatud töövõtu- ja rendilepingutest tuleneva

nõude osas jõustunud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes kostja I vastu esitatud töövõtu- ja

rendilepingutest tuleneva nõude üle.

12. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on rahuldanud hageja esitatud tuvastusnõude, mida ta ei

võinud esitada. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu olulise menetlusõiguse rikkumise tähelepanuta,

rikkudes ka ise oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 2).

Hageja on palunud tuvastada, kas ta sõlmis töövõtu- ja rendilepingud kostjaga I või kostjaga II, ning

mõista põhivõlg ja viivis välja kostjalt I või kostjalt II alternatiivselt või solidaarselt. Seega on hageja

esitanud mõlema kostja vastu nii tuvastus- kui ka rahalise sooritusnõude. Kolleegium on varem

selgitanud, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja TsMS § 368 lg 1

järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi, mida tuleb hagejal ka vastavalt

põhjendada ning mis tuleb kohtul kahtluse korral välja selgitada (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 26). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei ole hagejal üldjuhul

iseseisvat tuvastushuvi nt lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest

lepingust taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis

tulenevad lepingust taganemisest, sh lepingu tagasitäitmise nõue (Riigikohtu 17. detsembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Kolleegium leiab, et hagejal ei ole üldjuhul iseseisvat

tuvastushuvi ka lepingupoole tuvastamiseks. Hageja on mõlema kostja vastu esitanud lepingutest

tuleneva rahalise nõude. Hageja ei ole väitnud, et tal on tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui

lepingutest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine.

Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile

tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi

põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (Riigikohtu

17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma

TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet tuvastada, kumma kostjaga ta lepingud sõlmis,

kuna sama vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud

tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657

lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi

vaatamata. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, tuleb ringkonnakohtu otsus selle rikkumise

kõrvaldamiseks hageja esitatud tuvastushagi osas tühistada ja jätta see läbi vaatamata.

13. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole otsust tehes toonud välja õigusnorme,

millel ringkonnakohtu otsus põhineb, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 654 lg-s 4

sätestatut. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigusnormi täpseks ja arusaadavaks

kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Kuigi ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud materiaalõiguse

norme, mida kohus vaidluse lahendamisel kohaldas, on ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus

kolleegiumi arvates õige.

14. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja on esitanud nõude kahe erineva lepingu

alusel, tuleb hagi rahuldamise üle otsustamisel käsitleda kahest õigussuhtest tulenevaid nõudeid

eraldi. Ringkonnakohus leidis kooskõlas TsMS § 435 lg-s 1, §-s 436 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga, et

töövõtulepingust tuleneva nõude lahendamiseks peab maakohus tuvastama nii töövõtulepingus

kokkulepitud töö ja selle kvaliteedi nõuded kui ka selle, mis töö hageja valmis tegi, milliseid

õiguskaitsevahendeid ja kujundusõigusi pooled kasutasid, kas neil oli selleks õiguslik alus ning

milline õigussuhe poolte vahel sellest tulenevalt kehtib. Tööjõu rendilepingust tuleneva nõude

lahendamiseks peab maakohus ringkonnakohtu arvetes tegema kindlaks, millises soorituses tööjõu

kasutada andmise lepingus pooled kokku leppisid, millised etteheited kostja I tegi, kas neid saab

pidada lepingu rikkumiseks, mis andsid kostjale I õiguse alandada hinda või nõuda kahju hüvitamist

ning kas ja millises ulatuses on kostjal I õigus maksta hagejale lepingus kokkulepitust väiksemat tasu.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu eeltoodud seisukohtadega.

15. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et asja õigeks lahendamiseks peab maakohus

tegema mh kindlaks, millist õiguskaitsevahendit või kujundusõigust hageja kasutas. Selleks tuleb

maakohul võtta mh seisukoht hageja väite kohta, et ta esitas 5. novembril 2012 kostjale I avalduse,

milles teatas, et kui viimane ei täida täiendava tähtaja jooksul kohustust töö vastu võtta ja maksta

tasu, tuleb 5. novembri 2012. a avaldus lugeda lepingust taganemise avalduseks (kohtutoimiku I kd,

tl-d 3 ja 162). Seejuures peab maakohus kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga hindama hageja

5. novembril 2012 esitatud avaldust (kohtutoimiku II kd, tl-d 18-20).

Iseenesest vastab seadusele ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtuleping ei saanud hageja 5. novembri

2012. a avalduse alusel lõppeda samast kuupäevast, kuna sellest kuupäevast alates hakkas kulgema

puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaeg. Kolleegium on varem selgitanud, et TsÜS § 68 ja § 69

lg 1 esimese lause mõtte kohaselt ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Seega lõpeb

leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest

või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 13).

Kolleegium selgitab, et eeltoodud seisukoht kohaldub ka lepingust taganemise korral VÕS §-de 116

ja 188 järgi. Asjaolu, et erinevalt lepingu lõppemisest ülesütlemisega kaasneb taganemisega lepingu

tagasitäitmise kohustus (VÕS § 189), ei tähenda, et lepingust saab taganeda tagasiulatuvalt. Samuti ei

lõpe leping tagasiulatuvalt VÕS § 116 lg 5 esimeses lause järgi, mis annab lepingupoolele õiguse

määrata, et kui kohustust ei täideta täiendava tähtaja jooksul, loeb ta ennast lepingust taganenuks.

Seega juhul, kui hageja oli kostjale I andnud 5. novembril 2012 täitmiseks täiendava tähtaja

(VÕS § 116 lg 2 p 4 ja lg 4), sai töövõtuleping lõppeda hageja taganemisega üksnes pärast selle

tähtaja möödumist.

Kolleegium märgib, et eelöeldu ei tähenda siiski seda, et pooled ei võiks kokku leppida lepingulise

suhte lepingust taganemise või ülesütlemise tõttu lõppemise teistsuguses ajas.

Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama hageja 5. novembri 2012 avaldust kui tehingut

ja võtma seisukoha, kas hagejat saab lugeda selle avaldusega töövõtulepingust taganenuks pärast

5. novembrit 2012.

16. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et maakohus peab tegema kindlaks ka selle, millist

õiguskaitsevahendit või kujundusõigust kasutas kostja I, hinnates seejuures mh tema 7. novembri

2012. a avaldust.

Järeldust, et 7. novembri 2012 avaldus ei ole oluline, põhjendas maakohus nii seisukohaga, et leping

oli lõppenud hageja taganemisega töövõtulepingust 5. novembril 2012, kui ka asjaoluga, et

7. novembri 2012. a avaldust ei esitanud kostja I. Kostja I ei ole ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus leidis valesti, et 7. novembril 2012 esitas lepingust

taganemise avalduse hagejale kostja II. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses märkinud, et maakohus

tuvastas 7. novembri 2012. a avalduse esitaja valesti. Ringkonnakohus on käsitanud seda avaldust

kostja I avaldusena, kuid ei ole seda järeldust põhjendanud, st ta on jätnud selles osas poolte esitatud

asjaoludele ja tõenditele hinnangu andmata. Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus selles osas

TsMS § 654 lg-tele 4 ja 5.

Selline rikkumine ei anna aga alust ringkonnakohtu otsust tühistada, sest maakohtule on asja uuel

läbivaatamisel TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada,

millised asjas tähtsad asjaolud on ringkonnakohtu arvates tõendatud ja millised mitte (vt selle kohta

Riigikohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 17 ja 18. juuni 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). Seega ei ole maakohtule kohustuslik ringkonnakohtu seisukoht, et

7. novembril 2012 avalduse tegi hagejale kostja I.

17. Kolleegium märgib veel, et kostja I saab tugineda hinna töövõtulepingus kokku lepitud

alandamisele üksnes siis, kui hageja ei ole töövõtulepingust taganenud. Maakohus on küll viidanud

hageja nõude õigusliku alusena VÕS § 189 lg-tele 1 ja 2, kuid ei ole põhjendanud hageja nõude

suurust. Asjaoludel, millele kostja I viitas hinna alandamisel, võib olla tähtsust VÕS § 189 lg 4 järgi.

See tähendab, et töö puuduste tõttu võib väheneda hageja hüvitisnõue VÕS § 189 lg-te 1-3 järgi.

18. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu