3-3-1-88-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-88-15

Otsuse kuupäev

8. august 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Reet Raukase kaebus Hanila Vallavolikogu 14. veebruari

2013. a otsuse nr 124 "Esivere külas Uue-Madise kinnistu

detailplaneeringu kehtestamine" tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Reet Raukas, esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Vastustaja Hanila vald, esindaja vandeadvokaat Armand

Reinmaa

Kolmas isik AS Skinest Energia, esindajad vandeadvokaat

Kuldar-Jaan Torokoff ja vandeadvokaadi abi Kristel Tuul

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-624

Menetluse alus Riigikohtus

Reet Raukase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Reet Raukase kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2015. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

2. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-624.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Reet Raukase kaebus ning tühistada Hanila Vallavolikogu

14. veebruari 2013. a otsus nr 124.

4. Mõista Hanila Vallavolikogult Reet Raukase kasuks välja menetluskulud 4140 eurot.

Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hanila Vallavalitsus algatas 5. mai 2009. a korraldusega nr 142 Esivere külas Uue-Madise kinnistu

detailplaneeringu kinnistule ehitusõiguse määramiseks kuni kahe tuulegeneraatori (nimivõimsusega

3 MW) püstitamiseks. Sama päeva korraldusega nr 143 jäeti detailplaneeringule keskkonnamõju

strateegiline hindamine (KSH) algatamata. Korralduse p 2 kohaselt tuleb planeeringu koostamise

käigus anda eksperthinnang keskkonnamõjude kohta Väinamere hoiualale, kaitstavatele

rändlinnuliikidele ja nahkhiirtele ning teha vastavad arvutused ja koostada kaardid müra leviku ning

varjude kohta. Korralduses tugineti eelhinnangule.

2. Hanila Vallavolikogu kehtestas 14. veebruari 2013. a otsusega nr 124 Esivere külas Uue-Madise

kinnistu detailplaneeringu. Otsuse põhjendused olid lühidalt järgmised:

1) eksperthinnangu kohaselt ei avalda kahe täiendava tuulegeneraatori püstitamine olulist

keskkonnamõju Väinamere hoiualale ning mõju kaitstavatele rändlindudele ja nahkhiirtele on

väheoluline. Lisanduv müra ei ületa arvutuste kohaselt taotluslikke normtasemeid elamumaadel ning

varjude ulatus ei lisa olulisel määral häiringuid. Võsa raiumine ja puude langetamine

ettevalmistustööde käigus peab toimuma 1. augustist 31. märtsini, et vältida lindude pesade lõhkumist

ja pesitsemise häirimist, ning tuulegeneraatorite tiivikulabad tuleb kavandada kõrgemale kui 40 m,

kuna nahkhiired lendavad harilikult kuni 40 m kõrgusel;

2) AS-ga Skinest Energia lepiti kokku, et vähendatakse tuulegeneraatorite mõõtmeid ja võimsust.

Tuulegeneraatoritele seati nimivõimsuse maksimumpiiriks 2,3 MW;

3) planeeringu kehtestamisega eeldatavalt saadav majanduslik tulu vallale ja piirkonnale on suurem

kui võimalikud negatiivsed häiringud. Puudutatud isikute huvidest lähtudes on planeeringu objekti

muudetud. Valla üldplaneeringu kohaselt asub planeeritav ala tuuleenergeetika reservmaal, naabruses

asuvad ka teised tuulepargid. Arvutused näitavad müra normtaseme saavutamist Maasika

maaüksusel, mis on tuulikutele kõige lähemal asuv hoonestusega kinnistu, kuhu paigaldatakse ka

seire teostamiseks vajalik püsimüramõõtja. AS-l Skinest Energia tuleb tagada müraseire Maasika

maaüksuse õuealal või eluhoonete juures vähemalt 6 kuud enne tuulegeneraatorite paigaldamist

senise mürataseme väljaselgitamiseks ja vähemalt 2 aastat pärast tuulikute töölerakendamist.

Normide ületamisel on vallavalitsusel õigus nõuda ülenormatiivse müra emiteerimise lõpetamist või

selle mittesaavutamisel peatada tuulegeneraatorite käitamine. Nõuete järjekindlal eiramisel on

vallavalitsusel õigus tunnistada müra tekitavale ehitisele antud kasutusluba kehtetuks ja menetleda

detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist.

3. Reet Raukas esitas halduskohtule kaebuse Hanila Vallavolikogu 14. veebruari 2013. a otsuse

nr 124 tühistamiseks, põhjendades seda järgmiselt:

1) kaebajale kulub Hanila vallas asuv Maasika kinnistu, millel asuvat elamut kasutab kaebaja koos

perekonnaga. Kinnistu jääks kavandatud tuulegeneraatoritest ca 260 m, elamu 420 m kaugusele;

2) Maasika kinnistule ulatub norme ületav müra. Teostatud modelleeritud müraarvutused ei vasta

sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusele nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes

ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid". Planeerimismenetluses ei

mõõdetud müra looduses, puudub teave olemasoleva müra kohta. Kavandatud tuulikute ja Maasika

kinnistu vaheline maa reljeef langeb Maasika kinnistu suunas. Pole tagatud, et vähendatud

müraemissiooniga tehnoloogia annab soovitud tulemuse. On ebaselge, kuidas vald tagab seire käigus

objektiivsete andmete kogumise ja operatiivse reageerimise. Uute tuulikute püstitamisega

kumuleerub Esivere tuulepargi mõju kaebaja kinnistule;

3) kaebaja kasutab kinnistu lähedal hoiualaga piirnevaid üldplaneeringuga määratud puhkealasid,

kuhu samuti ulatub norme ületav müra;

4) detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga, mis näeb ette Esivere külla kuni 20

tuulegeneraatori püstitamise koguvõimsusega 30 MW. Juba 2010 oli tuulikute koguvõimsus 36 MW;

5) detailplaneering ei järgi nelja maakonna maavanemate poolt 2009 sõlmitud koostöökokkuleppe

järgi algatatud Lääne maakonda hõlmava teemaplaneeringu "Tuuleenergeetika" põhimõtteid.

Teemaplaneeringut kehtestatud ei ole, kuid see näeb p-des 2.2.1(1) ja 2.2.1(2) ette olemasolevate

elamute ning tuulegeneraatorite vahele 1000 m puhverala;

6) teostamata on KSH. Negatiivne mõju Natura 2000 võrgustiku alale ei ole välistatud. Asjaolu, et

tuulepark on rajatud mitmes etapis ja erinevate arendajate poolt, on andnud võimaluse käsitada

üksikuid etappe eraldiseisvate tuuleparkidena ning vältida tuulepargi keskkonnamõju terviklikku

hindamist. Tuulikute negatiivne mõju kumuleerub;

7) kavandatud tuulikud ei vasta detailplaneeringu tingimustele. Kavandatud mudeli puhul ei paikne

rootor maast 40 m kõrgusel, nagu näeb ette otsuse p 1.4. Planeeringu joonise kohaselt ulatub

tuulegeneraatori vertikaalprojektsioon kõrval asuvale kinnistule, st väljapoole planeeringuala.

4. Hanila vald palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited:

1) detailplaneering on üldplaneeringuga kooskõlas. Kuna ei muudeta üldplaneeringu põhilahendust,

ei tule teha ka üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Tuulikute koguvõimsuse vähesel määral

ületamine ei tähenda, et muudetud oleks üldplaneeringus antud arengusuundi. Negatiivne mõju sõltub

tuulikute füüsilistest parameetritest, koguvõimsus iseenesest kellegi õigusi ei riku;

2) detailplaneering järgib teemaplaneeringu põhimõtteid, teemaplaneeringusse on Uue-Madise

kinnistu detailplaneeringuga kavandatud tuulikud märgitud;

3) tegevuse strateegilist mõju ja mõju Natura 2000 võrgustiku alale on hinnatud piisavalt. KSH-d

polnud alust läbi viia. Keskkonnaamet kooskõlastas planeeringu, eelhinnang on koostatud ja telliti ka

eksperthinnang. Müra, varjutuse ja linnustiku hindamised on teostatud;

4) kaebajat ei ohusta norme ületav müra. Planeerimismenetluses läbiviidud müra hindamised

kajastavad andmeid müra leviku kohta kõige soodsamates oludes, tavaliselt sellist mürataset ei

saavutata. Planeering ei luba müranormide ületamist, mistõttu ei saa see kaebaja õigusi rikkuda;

5) kaebaja pole nimetanud ühtegi subjektiivset õigust, mida vaidlustatud otsus väidetavalt rikub;

6) planeerimismenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ja otsus vastab kaalutlusreeglitele.

5. AS Skinest Energia palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) detailplaneering ei ole üldplaneeringu põhilahendusega vastuolus. Üldplaneeringus kavandatud

tuulikute arvu ja võimsust ei saa pidada imperatiivseks. Tuulikute võimsus ei mõjuta iseseisvalt

inimeste elukvaliteeti ega keskkonda;

2) üldplaneeringu menetlemise ajal paigaldati valdavalt 1,5 MW võimsusega tuulikuid. Praeguseks

on tehnoloogia oluliselt arenenud ja võimsamad tuulikud põhjustavad vähem müra;

3) eeldatav varjutus (aastas 23 h ja 18 minutit) jääb Maasika kinnistul tunduvalt alla Saksamaal

kehtestatud normide (Eestis vastavad normid puuduvad);

4) Hanila valla ja AS Skinest Energia vahelise lepinguga on tagatud leevendusmeetmed;

5) KSH-d polnud alust läbi viia. Kahe tuuliku püstitamine pole olulise mõjuga tegevus

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 mõttes. KSH on

tuulepargile läbi viidud üldplaneeringu menetluse raames. Ka teostatud hindamised kinnitavad, et

tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju;

6) müraanalüüside kohaselt ei ületa müratase kaebaja kinnistul normi. Mürataseme ületamine on

vaidlustatud otsusega keelatud. Planeering ei ole vastuolus ka puhkealadele kehtestatud

mürapiirangutega. Kaebaja viidatud väidetav puhkeala on ärimaa kasutussuunaga maa-ala (puhkemaa

reserv ärimaa mõistes). Sellisele alale ei kohaldu loodusliku puhkeala müranormid;

7) kavandatud tuulikutüübi puhul on vahemaa rootorist maapinnani 46,2 m. Tuuliku

vertikaalprojektsioon ei tähenda, et tegu oleks võõrale kinnistule püstitatava ehitisega. Kokkulepe

Madise kinnistu omanikuga, et üks tuulik paigaldatakse tema kinnistu piiri lähedale, on olemas.

6. Tallinna Halduskohus jättis 2. detsembri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-624 kaebuse

rahuldamata ning mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 4155 eurot.

7. R. Raukas esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega kaebus rahuldada. Kolmanda isiku ja vastustaja menetluskulud palus kaebaja jätta

nende endi kanda.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. septembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-13-624

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis kaebajalt AS Skinest

Energia kasuks välja menetluskulud 2760 eurot. Muus osas jättis kohus menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:

1) planeeritava tuulegeneraatori võimalik ulatumine naaberkinnistule, mis ei ole kaebaja kinnistu, ei

saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda;

2) müranormi 35 dB öösel ületamine Maasika kinnistu läheduses asuval puhkemaa reservmaal ei saa

kaebaja õigusi rikkuda. Üldplaneeringus on reserveeritud maad puhkemaana ärimaa tähenduses, kus

on lubatud 25% ulatuses rakendada ärimaa sihtotstarvet tingimusel, et see täidab puhkemajanduslikku

eesmärki ning ei riku ala esteetilist ja puhkeväärtust. Tegemist ei ole puhkealaga, millele kohalduks

määruse nr 42 § 3 järgse I kategooria müranormid;

3) vaidlustatud otsuse p-st 2.8, detailplaneeringu seletuskirja p-st 2.7.1.4 ja planeeringu lisades

esitatud OÜ Adapte Ekspert tehtud modelleeritud müraarvutustest nähtuvalt ei ületa müra Maasika

kinnistul määrusega nr 42 kehtestatud II kategooria müranormi. Kolmandal isikul pole lubatud

müranorme ületada. Tagatud on kaebaja õiguste kaitse ka normide rikkumise korral. Kaebaja pole

tõendanud modelleeritud müraarvutuste ebaõigsust, kuigi pidanuks seda tegema

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puuduks

võimalus oma väiteid kinnitavaid tõendeid esitada. Tõendi esitamata jätmise asjakohaseks põhjuseks

ei saa lugeda tõendi esitamise kulukust. Müra modelleeritud arvutamisel on lähtutud ISO standardist,

mis on määruse nr 42 § 10 lg 4 järgi nõutav. Puudub vajadus teha arvutused iga kaebaja kinnistu

punkti kohta - põhjendatud oli teha arvutused elamu lähedal asuva koordinaadi suhtes. Tegelikkuses

avalduv müraemissioon on seejuures üldjuhul arvutatust väiksem;

4) kaebaja sõnul on mürakaardilt välja jäetud Ingriti kinnistule kavandatud tuulikud ja Esivere

dolokivikarjäär. Kolmas isik on esitanud tõendina täiendatud modelleeritud müraarvutused, millest

nähtub, et Ingriti kinnistu tuuliku lisamine ei mõjuta müraprognoosi. Dolokivikarjäär paikneb kaebaja

kinnistust enam kui 1,5 km kaugusel, nii et väidet, et sealt lähtuvat müra tulnuks samuti arvesse võtta,

ei saa pidada põhistatuks;

5) asjaolu, et vaidlustatud otsuse resolutsioonis ei ole sätestatud valla ja kolmanda isiku vahelist

kokkulepet vähendada planeeritavate tuulegeneraatorite nimivõimsust 2,3 MW-ni ja mõõtmeid, ei

tähenda, et kolmandal isikul oleks õigus püstitada tuulikuid, mille töötamisel ületatakse müranorme;

6) üldplaneeringus märgitud tuulegeneraatorite koguvõimsuse ületamine 6 MW võrra ei ole käsitatav

üldplaneeringu ulatusliku või olulise muutmisena planeerimisseaduse § 9 lg 7 p 3 tähenduses.

Planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab planeeringuga

kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et

vaidlusalune detailplaneering lähtub üldplaneeringuga kehtestatud valla ruumilise arengu

põhimõtetest ning et tuulikute koguvõimsus ei ole füüsiline parameeter, mis iseenesest kellegi õigusi

rikuks. Kuigi vaidlustatud otsus sellekohaseid põhjendusi ei sisalda, peab ringkonnakohus neid

põhjendusi sellisteks, millest vald juba haldusakti andmisel lähtus, mistõttu pole alust sel põhjusel

otsuse tühistamiseks. Üldplaneeringu seletuskirja lauset "Perspektiivis võib lisanduda kuni

20 generaatorit koguvõimsusega 30 MW" ei saa mõista kui ranget piirangut;

7) kuigi vaidlustatud otsuses sätestatakse, et planeeringu koostamise eesmärgiks oli kuni kahe

tuulegeneraatori nimivõimsusega 3 MW püstitamine, on otsuse p-s 1.8 märgitud, et AS-ga Skinest

Energia lepiti kokku, et avalikustatavas detailplaneeringus vähendatakse planeeritavate tuulikute

mõõtmeid ja võimsust ning nimivõimsuse maksimumpiiriks seati 2,3 MW. Ei ole tõenäoline, et kahe

sellise võimsusega tuulegeneraatori püstitamise ja käitamise korral ületatakse müranorme;

8) asjassepuutumatu on viide teemaplaneeringus sätestatud puhvertsoonile, sest teemaplaneering ei

kehtinud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal;

9) kavandatava tegevuse puhul ei olnud KSH vajalik. Koostatud on eelhinnang, milles järeldati, et

kavandatava tegevusega kaasneda võivatest keskkonnamõjudest võib olla oluline negatiivne mõju

Väinamere hoiualale, kaitstavatele rändlinnuliikidele ja nahkhiirtele. Selle kindlakstegemiseks

koostati eksperthinnang, mille kohaselt ei avalda täiendavate tuulikute püstitamine olulist

keskkonnamõju hoiualale ning mõju kaitstavatele liikidele on väheoluline; lisanduv müra ei ületa

taotluslikke normtasemeid ja tekkivate varjude ulatus ei lisa häiringuid. Puudub alus kahelda nende

dokumentide õigsuses ja usaldusväärsuses;

10) veel püstitamata tuulegeneraatorite müra looduses mõõta ei saa, mistõttu oli põhjendatud teha

modelleeritud arvutused;

11) halduskohus mõistis põhjendatult kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud ulatuses,

mis on samaväärne kaebaja enda kantud menetluskulude suurusega. Kaebaja pidi juba kaebuse

esitamisel arvestama kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise riskiga. Põhjendamatu on

võrdsustada kolmanda isiku menetluskulusid vastustaja omadega;

12) Hanila valla kantud õigusabikulud jäävad tema enda kanda, kuna vaidlus ei välju valla igapäevase

põhitegevuse raamidest. Kolmanda isiku taotletud menetluskulud 2760 eurot on vajalikud ja

põhjendatud ning tuleb kaebajalt välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. R. Raukas esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult

ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldatakse. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud palub

kaebaja jätta nende endi kanda ning kaebaja kulud välja mõista vastustajalt. Kassatsioonkaebuse

põhiväited on järgmised:

1) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et detailplaneering on üldplaneeringuga kooskõlas.

Otsusega ületatakse üldplaneeringuga sätestatud tuulepargi võimsuse piirangut vähemalt 21 MW.

Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga eeldab erinevate huvide kaalumist;

2) ringkonnakohus ei ole kohaselt põhjendanud keskkonnamõju hindamata jätmist. Käsitlemata on

jäetud kaebaja väited mõjude kumulatiivse hindamise vajaduse ja vastava Euroopa Kohtu praktika

kohta. Esivere tuulepark on planeeritud killustatuna, kehtestades tuulegeneraatorite

detailplaneeringud väikeste gruppide kaupa. Tegemist on nn salaamitaktikaga, mida Euroopa Kohus

ei ole lubanud kasutada keskkonnamõju hindamise kohustusest kõrvale hiilimiseks. Keskkonnamõju

hindamata jätmine on eriti oluline menetlusviga, kuna tegevus võib oluliselt mõjutada Natura 2000

võrgustiku ala;

3) negatiivne mõju kaebaja kinnistule on tõenäoline. Kaebaja on välja toonud konkreetsed

metodoloogilised puudused, mis välistavad kolmanda isiku koostatud modelleeritud müraarvutustele

tuginemise. Sellega on kaebaja oma tõendamiskoormise täitnud. Otsus näeb ette 3 MW

tuulegeneraatorite püstitamise, kuid ka 2,3 MW tuulikute püstitamisel levib kaebaja kinnistule

normtaset ületav müra. Ringkonnakohtu väide, et normide ületamine pole tõenäoline, ei ole piisav.

Kogu kaebaja kinnistu on elamuala määruse nr 42 mõistes. Ingriti kinnistu tuulegeneraatorite kohta

on kolmas isik esitanud müraprognoosi alles kohtumenetluses, st haldusorgan pole neid andmeid

saanud otsuse tegemisel arvesse võtta. Arvestatud pole ka Esivere dolokivikarjääri müra. Kuivõrd

otsus tugineb eeldusele, et kaebaja elumajani leviv müra jääb vaid 0,1 dB alla lubatud piirmäära, võis

iga asjaolu planeerimismenetluse tulemust mõjutada;

4) kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt pole põhjendatud. Kolmas isik on

kohtumenetluses sisuliselt võtnud üle vastustaja rolli, vastustaja enda osalemine menetluses on

jäänud formaalseks. Õigusabikulude väljamõistmine kolmanda isiku kasuks ei tohi liigselt piirata

isiku kaebeõigust, eriti keskkonda oluliselt mõjutava tegevuse puhul.

10. Hanila vald vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja põhjendused on järgmised:

1) detailplaneering on üldplaneeringuga kooskõlas. Üldplaneeringus esitati üksnes hinnanguline

prognoos tuulikute arvu kohta. Tegemist ei ole üldplaneeringu põhilahenduse muutmisega;

2) kavandatud tegevust pole jagatud etappideks eesmärgiga vabaneda KSH läbiviimise kohustusest.

Planeeringud on koostatud konkreetsete taotluste alusel. Eelhinnangu andmisel on siiski võetud

arvesse ka juba olemasolevat müra;

3) otsus ei näe ette norme ületava mõjuga tuulegeneraatorite püstitamist ning tegevusega ei kaasne

õigusvastast negatiivset mõju. Tuulegeneraatorite nimivõimsuse maksimumpiiriks on seatud 2,3 MW

ning modelleeritud müraarvutuste kohaselt jääb müra sel juhul alla 40 dB, lähtudes seejuures müra

levikuks kõige soodsamatest tingimustest.

11. AS Skinest Energia vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, esitades järgmised vastuväited:

1) detailplaneering vastab üldplaneeringule. Kaebaja arvutused, mille tulemusena ta leiab, et

üldplaneeringus seatud maksimumvõimsust on ületatud 21 MW võrra, arvestavad ekslikult ka Tooma

II detailplaneeringut, mis annab küll ehitusõiguse 4 tuuliku püstitamiseks, kuid seda väljaspool

üldplaneeringukohast tuulikute reservmaad, mida piirang puudutab. Praeguse detailplaneeringuga ei

muudeta üldplaneeringu põhilahendust;

2) ringkonnakohus on keskkonnamõju hindamata jätmise õiguspärasust piisavalt põhjendanud.

Keskkonnaamet ei ole planeeringut kooskõlastades KSH-d vajalikuks pidanud, seega ei pidanud

vastustaja arvestama kõikidest Esivere tuulepargi reservmaale püstitatud tuulikutest lähtuvat

võimalikku olulist keskkonnamõju kumulatiivselt. Tuli hinnata üksnes konkreetse kavandatava

projekti keskkonnamõju. Eelhinnang, hoolimata selle mittekohustuslikkusest, siiski anti;

3) väited norme ületava müra leviku kohta Maasika kinnistule on paljasõnalised. Puudub kohustus

mõõta mürataset elamualana käsitletava kinnistu igas punktis. Olulisim on müratase elamu juures,

kuna elamus viibib kaebaja pikemaajaliselt. Kõik mõju avaldavad müraallikad on arvutuste tegemisel

arvesse võetud;

4) kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt oli õige. Kolmandat isikut ei saa

võrdsustada vastustajaga. Esimese astme kulusid on juba vähendatud. Kolmanda isiku

menetluskulude hüvitamise kohustus ei takista kaebeõiguse teostamist.

AS Skinest Energia palub kaebajalt enda kasuks välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud

3660 eurot.

12. Riigikohus esitas 4. aprillil 2016. a Terviseametile järelepärimise, milles palus lisateavet

teemaplaneeringus esitatud väite kohta, et Terviseamet on rõhutanud, et lähemale kui 1000 m elamust

tuulikuparke planeerida ei tohiks.

Terviseameti 12. aprilli 2016. a vastuse kohaselt ei ole Terviseamet sellist miinimumnõuet

kehtestanud. Ohutu kaugus tuulegeneraatoritest sõltub generaatorite müravõimsusest (mitte

elektrilisest võimsusest), asukohtadest, arvust, paigalduskõrgusest, maastiku reljeefist ja

tööstusmürale kehtestatud müra normtasemetest. Igal konkreetsel juhul on minimaalne lubatav

kaugus erinev.

AS Skinest Energia märgib seisukohas Terviseameti vastuse kohta, et teemaplaneeringus sätestatud

minimaalne kaugus 1000 m tuulikutest ei ole kehtestatud siduva nõudena kõigi tuulegeneraatorite

jaoks.

Hanila Vallavolikogu märgib seisukohas Terviseameti vastuse kohta, et nagu nähtub ka Terviseameti

vastusest, ei ole Eestis ühtegi kehtivat õigusnormi, mis sätestaks tuulikute minimaalse lubatava

kauguse elamumaadest ja elamutest. Minimaalne lubatav kaugus sõltub konkreetsetest asjaoludest,

mistõttu ongi selles asjas koostatud modelleeritud müraarvutus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas on peamised vaidlusteemad järgmised: müra levik kaebaja kinnistule (I ja II),

detailplaneeringu kooskõla maakonna teemaplaneeringuga (III) ja valla üldplaneeringuga (IV) ning

keskkonnamõju hindamise vajalikkus (V). Pärast nende küsimuste käsitlemist lahendab Riigikohus

kassatsioonkaebuse ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse kohta (VI).

I

14. Välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 127 lg 1 järgi on müra taotlustase müra normtase, mida

kasutatakse uuel planeeritaval alal ja olemasoleva müraolukorra parandamiseks. Samamoodi

defineerib müra taotlustaseme sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määruse nr 42 "Müra normtasemed

elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" § 2 p 7.

Määruse nr 42 § 4 lg 1 täpsustab, et taotlustase on müra tase, mis üldjuhul ei põhjusta häirivust ja

iseloomustab häid akustilisi tingimusi. Uutel planeeritavatel aladel ja ehitistes peab müratase sama

sätte kohaselt jääma taotlustaseme piiridesse. Määruse nr 42 § 5 lg 3 kohaselt ei tohi ühe või

samaaegselt mitme heliallika tekitatud müra ületada normtaset. Määruse nr 42 § 3 järgi on elamualad

määruse mõttes II kategooria alad. Välismüra taotlustase on määruse nr 42 § 5 lg 4 p 2 järgi

tööstusettevõtete müra puhul II kategooria aladel päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Kolleegium nõustub

menetlusosaliste ja kohtute seisukohaga, et õige on lähtuda uutele planeeritavatele aladele mõeldud

normist, ning kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, on õigesti lähtutud öisest müra

taotlustasemest.

15. Kaebaja hinnangul näeb vaidlusalune otsus ette kuni kahe 3 MW võimsusega tuulegeneraatori

püstitamise. Otsuse p 1.1 kohaselt algatati detailplaneeringu koostamine eesmärgiga püstitada kuni

kaks tuulegeneraatorit nimivõimsusega 3 MW. Otsuse resolutiivosa p-ga 1 kehtestatakse

detailplaneering vastavalt maastikuarhitekt/projektijuhi koostatud tööle. Nimetatud töö (I kd,

tl 165 jj) p-s 2 on samuti märgitud detailplaneeringu eesmärgiks kuni kahe tuulegeneraatori

nimivõimsusega 3 MW paigaldamine. Planeeringu põhijoonisele (II kd, tl 118) on märgitud

planeeritud tuulegeneraatorite kohta "kuni 3 MW". Samas on vaidlustatud otsuse resolutiivosa p-s 2

pandud kohustus arvestada detailplaneeringuga kavandatu elluviimisel seletuskirjas esitatud

keskkonnakaitse abinõudega, sh rakendada tuulegeneraatorite käitamisel eriseadistust. Seletuskiri,

mis sisaldub viidatud töös, sisaldab p 2.7.1.4 lõpuosas lisandust, mille kohaselt on leitud

tehnoloogilised võimalused väiksema müra emissiooniga tulemuste saavutamiseks tuulikute piiratud

müraemissiooniga tootmisrežiimi seadmise teel. Lisaks on vaidlustatud otsuse p-s 1.8 märgitud, et

planeeringu koostamise käigus, koostöös Skinest Energia AS-lga lepiti kokku, et avalikustatavas

detailplaneeringus vähendatakse planeeritavate tuulegeneraatorite mõõtmeid ja võimsust ehk

kasutatakse olemasolevate (väiksemate) tuulegeneraatoritega analoogseid seadmeid, millest lähtuvalt

seati tuulegeneraatoritele nimivõimsuse maksimumpiiriks 2,3 MW.

16. Kolleegium on seisukohal, et detailplaneeringu ega selle kehtestamise otsusega ei ole ette nähtud

püstitatavate tuulikute maksimaalset nimivõimsust 2,3 MW. Planeeringu kehtestamise otsuse tekstis

on küll viide sellisele kokkuleppele vastustaja ja kolmanda isiku vahel, kuid kokkuleppe tulemusena

ei ole planeeringu teksti ega põhijoonist muudetud ega planeeringu kehtestamise otsusele seatud

selgesõnalist kõrvaltingimust. Ka planeeringu seletuskirja p 2.7.1.4 ei sisalda piiranguid ei tuulikute

ehitamisele ega kasutamisele, vaid selles on osutatud üksnes tehnoloogilisele võimalusele.

Planeerimisseaduse (vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon, edaspidi PlanS v.r) § 9

lg 2 p 8 kohaselt on üks detailplaneeringu ülesandeid keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga

kavandatu elluviimiseks. Arvestades, et just tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema

praegusel juhul peamine meede kaebaja kinnistule ulatuva müra (st negatiivse keskkonnamõju)

vähendamiseks ning sellest lähtudes tehti uuringud, on tegemist olulise tingimusega, mis tulnuks

planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida.

Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Vaidlust ei

ole selle üle, et 3 MW võimsusega tuulikute korral võidakse kaebaja kinnistul müra taotlustaset 40 dB

ületada.

Tegemist on olulise rikkumisega, mille tõttu tuleb vaidlusalune otsus tühistada. Vastava piirangu

puudumisel detailplaneeringus ei oleks kaebaja õiguste kaitse efektiivselt tagatud. Kaebajal säiliks

küll ka vaidlustatud detailplaneeringu jõussejätmisel võimalus nõuda müranormatiividest

kinnipidamist, kuid müranormatiivide rikkumise tõendamine võib osutuda keeruliseks. Samuti on

ebamõislik elektrituulik esmalt valmis ehitada ning asuda alles pärast seda tegelema müraküsimuse

lahendamisega. Seepärast rikub kaebaja õigusi juba vaidlustatud detailplaneering, mitte alles hilisem

tegevus selle elluviimisel.

II

17. Kolleegiumi hinnangul oleks planeering siiski õigusvastane ka juhul, kui selles oleks

tuulegeneraatorite võimsuseks ette nähtud 2,3 MW.

18. VÕKS § 127 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 4. märtsi 2011. a määruse nr 16

"Välisõhus leviva müra piiramise eesmärgil planeeringu koostamisele esitatavad nõuded" § 3 lg 1

sätestab, et kui planeeringuga kavandatakse ehitist või tegevust, mis võib kaasa tuua olulise

mürahäiringu, peab planeeringudokumentatsioon sisaldama mürahinnangut. Mürahinnang

koostatakse määruse nr 16 § 4 lg 1 kohaselt olemasoleva ja prognoositava müra leviku ulatuse

määramiseks ja piiramise kavandamiseks. Mürahinnangus kajastatakse mh olemasolevad ja

planeeritavad müraallikad, nende põhjustatud müra tase ja selle vastavus kehtestatud nõuetele ning

müraallikate koosmõju (määruse nr 16 § 4 lg 3 p-d 1 ja 2).

19. Detailplaneeringule on lisatud modelleeritud müraarvutused (II kd, tl 130 jj), millest nähtuvalt on

2,3 MW võimsusel piiratud mürarežiimis töötavate tuulegeneraatorite puhul kaebajale kuuluval

Maasika kinnistul müratase 39,9 dB, seega 0,1 dB alla taotlustaseme. Arvutustes on arvesse võetud

olemasolevaid tuulegeneraatoreid koosmõjus vaidlusaluse otsusega kavandatavatega. Müra on

hinnatud, lähtudes Maasika kinnistul paikneva elamu asukohast.

20. Kaebaja leiab, et müra normtaset ei tohiks ületada üheski kaebaja kinnistu punktis, st mitte ainult

elamu juures. Ringkonnakohus nõustus selles osas kolmanda isiku selgitusega, et II kategooria

normid on ennekõike põhjendatud sellega, et inimene viibib elamiseks ja töötamiseks ning

ühiskondlikuks kasutamiseks ettenähtud kohtades pikemalt, mistõttu on põhjendatud teha arvutused

just elamu asukohast lähtudes. Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut

ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad

müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla

vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane

normtase, mis on määruse nr 42 kohaselt 50 dB.

21. Kaebaja on viidanud asjaolule, et müra prognoosimisel pole arvesse võetud erinevate

müraallikate koosmõju. Arvutustest nähtuvalt on arvesse võetud olemasolevaid tuulikuid ning

vaidlusaluse detailplaneeringuga kavandatavaid tuulikuid. Lisaks on kaebaja oluliste müraallikatena

esile toonud Ingriti kinnistu detailplaneeringu järgsed tuulegeneraatorid ja Esivere dolokivikarjääri.

Määruse nr 16 § 4 lg 3 nõuab mürahinnangus kõigi olemasolevate ja kavandatavate müraallikate ning

nende koosmõju kajastamist. Vaidlust ei ole selle üle, et ühte Ingriti kinnistule kavandatud

tuulegeneraatorit ega Esivere dolokivikarjääri ei ole modelleeritud müraarvutustel arvesse võetud.

21.1. Ringkonnakohus on menetlusnorme järgides tuvastanud, et apellatsioonimenetluses esitatud

modelleeritud müraarvutusest lähtudes ei saanud Ingriti kinnistule kavandatava tuuliku arvestamata

jätmine vaidlustatud otsuse sisu mõjutada. Riigikohus peab sellest asjaolust lähtuma (HKMS § 229

lg 2).

21.2. Kolmas isik on selgitanud, et dolokivikarjääri müra ei kumuleeru generaatorite müraga, kuna

sealsed puur- ja lõhketööd ei toimu samasuguse sagedusega nagu tuulikute töö. Seetõttu ei tulnud

seda kolmanda isiku hinnangul müra hindamisel arvesse võtta. Ringkonnakohus seevastu on asunud

seisukohale, et dolokivikarjäär paikneb Maasika kinnistust sedavõrd kaugel (enam kui 1,5 km), et

sealt lähtuvat müra ei tulnud arvestada.

Toimikust nähtuvalt on kaebaja karjäärimüraga arvestamise vajaduse toonud välja juba

planeeringumenetluses (nt 10. oktoobri 2009. a kirjas (II kd, tl 157)). Määruse nr 16 § 4 kohaselt

tuleb hinnangus käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Sellest hoolimata

ei ole ei planeeringu kehtestamise otsuses ega planeeringu seletuskirjas karjäärist lähtuvat võimalikku

müra käsitletud. Väidet, et müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. Kuna seda tehtud ei ole, ei saa

kolleegiumi hinnangul välistada, et karjääri müra võib kaebaja kinnistu mürataset mõjutada. Selles

olukorras - asjaolude puuduliku uurimise korral - ei lähe tõendamiskoormus kaebajale üle, sest

planeerimismenetluses on jäetud oluline asjaolu tähelepanuta.

22. Kaebaja on kohtumenetluse käigus esitanud 2013. aasta lõpus valminud Hanila ja Noarootsi

valdades tuuleparkide mürataseme mõõtmise lõpparuande (III kd, tl 35 jj), millest nähtuvalt kohtades,

kus praeguses asjas vaidluse all olevate modelleeritud müraarvutuste järgi ei tohiks müra ületada

40 dB, on tegelikuks mõõtmistulemuseks olnud 45 dB. Aruande kokkuvõttes on märgitud, et

tuulikupargist kuni 500 m kaugusel ei pruugi olla tagatud isegi olemasolevate alade normtase 45 dB.

Halduskohus pidas tõendit asjakohatuks, kuna mõõtmised on toimunud pärast vaidlusaluse

detailplaneeringu kehtestamist, mistõttu ei saanud vastustaja neid otsustamisel arvesse võtta.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga. Kolleegiumi hinnangul on kohtud seda tõendit

kõrvale jättes rikkunud menetlusnormi (HKMS § 62 lg 2). Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile

haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Kuigi uuring on

valminud pärast detailplaneeringu kehtestamist, võib uuring viidata juba varasemate modelleeritud

müraarvutuste ebausaldusväärsusele. Ka juhul kui kohus või menetlusosalised oleks kohtumenetluses

tellinud ekspertiisi, oleks see valminud pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on

asjakohase tõendiga, mida kohtud pidanuks kogumis muude tõenditega hindama. See menetlusnormi

rikkumine ei anna praeguses asjas siiski alust saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks, sest ka

seda tõendit kõrvale jättes on alust kaebus rahuldada.

III

23. Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneering "Tuuleenergeetika" kehtestati 31. detsembril 2013,

seega pärast vaidlusaluse otsuse tegemist. Teemaplaneeringu menetlus toimus siiski juba

detailplaneeringu menetluse ajal ning teemaplaneering oli detailplaneeringu kehtestamise ajaks vastu

võetud ja teostati järelevalvet (II kd, tl 81 pöördel). Kolleegium on asjas nr 3-3-1-87-13 asunud

seisukohale, et koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui

õigusakti, kuna haldusmenetluse seaduse § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks

kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu

kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel

oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes

õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (viidatud otsuse p 12). Kolleegium on jätkuvalt

seisukohal, et mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused

püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases

planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei

välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid

olulisi asjaolusid, silmas pidama.

24. Teemaplaneeringus on ühe põhiteemana käsitletud küsimust, kui kaugele on otstarbekas

planeerida tuulikupargid elamutest. Tehtud uuringute, huvigruppide huvide ja seniste kogemuste ning

planeeringu kooskõlastajate esitatud nõuete kaalumise tulemusena kujunes tuulikupargi kauguseks

elamutest 1000 m (v.a ühes vallas, kus puhveralaks seati 2000 m). Tehti uuring, mille läbiviijad

järeldasid, et uute tuulikuparkide planeerimisel peaks lähtuma rangemast müranormist kui hetkel

kehtiv 40 dB. Ka kohas, kus tuulikupargile kõige lähema elamu ja tuuliku vahemaa oli ca 750 m, olid

kohalikud elanikud uuringu kohaselt tuulikute töötamisest häiritud.

Kuigi teemaplaneeringu kehtestamise otsuses on märgitud, et ka Terviseamet on rõhutanud, et

lähemale kui 1000 m elamust tuulikuparke planeerida ei tohiks, siis käesolevas asjas esitatud vastuses

Riigikohtu järelepärimisele selgitas Terviseamet, et pole sellist miinimumnõuet kehtestanud. Ohutu

kaugus sõltub iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest.

25. Teemaplaneeringu kehtestamise otsusest ja planeeringu seletuskirjast nähtuvalt oli Hanila vald

teemaplaneeringu menetlusse kaasatud juba 2010. aastast alates (II kd, tl 81 ja tl 86 pöördel) ning ka

teemaplaneeringu KSH menetluse käigus tehtud uuringud on valminud 2010.-2011. aastal

(teemaplaneeringu KSH aruanne, kättesaadav veebis aadressil

http://4maakonnatuuleenergia.hendrikson.ee/upload/public/1_avaleht/KSHaruanne.pdf, lk-d 18, 27

ja 38). Kolleegium on seisukohal, et nii teemaplaneeringuga kavandatu kui ka teemaplaneeringu

menetluse käigus tehtud uuringute tulemused on olulised asjaolud, mida tulnuks detailplaneeringu

kehtestamise kaalumisel arvesse võtta. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni juhistest ("Night Noise

Guidelines for Europe", koostatud 2009, kättesaadav veebis aadressil

http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0017/43316/E92845.pdf) nähtub, et kuigi kahjulik

mõju tervisele on tuvastatud vaid öise välismüra puhul alates 40 dB-st, häirib elanike und ka öine

välismüra vahemikus 30-40 dB.

Kolleegium on asjas nr 3-3-1-17-14 selgitanud, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada

inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne,

sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest

(otsuse p 11.1).

PlanS v.r § 4 lg 2 p 2 kohaselt tuleb planeeringu koostamisel tagada avalike huvide ja väärtuste ning

huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes

õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide

vahel. Vastustaja on piirdunud müranormide ületamise kontrolliga, jättes põhjendamata, miks ei

arvestata poolelioleva teemaplaneeringu eesmärkidega ning seda pealegi veel olukorras, kus avaliku

huvi seisukohast vajalikuks peetud tuulegeneraatorite koguvõimsus oli vallas juba saavutatud (allpool

p 28). Tegemist on olulise kaalutlusveaga.

IV

26. Vaidlustatud otsuse p 1.1 järgi on detailplaneering üldplaneeringu kohane. Kaebaja hinnangul on

detailplaneering üldplaneeringuga vastuolus tuulikuparki kavandatud tuulikute koguvõimsuse

ületamise tõttu. Üldplaneeringu p 10.2 näeb ette järgmist: "Kavandatud on paigaldada valda

täiendavalt tuulegeneraatoreid (lisaks 3-le generaatorile Virtsus kuni 20 generaatorit koguvõimsusega

30 MW Esivere külla)."

27. PlanS v.r § 9 lg 7 sätestas, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Kehtestatud üldplaneeringu

põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine on: 1) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud

maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; 2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse

kõrguspiirangu ületamine; 3) muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik

üldplaneeringu muutmine. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-71-14 selgitanud, et

planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab planeeringuga

kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise, kusjuures hinnata tuleb nii muudatuse mahtu,

sisu kui ka mõju (otsuse p 11).

28. Kolleegium ei nõustu vastustaja ja kohtute seisukohaga, et üldplaneeringus märgitud

tuulegeneraatorite koguvõimsuse ületamine 6 MW võrra ei ole käsitatav olulise või ulatusliku

üldplaneeringu muutmisena. Üldplaneeringus on asutud seisukohale, et tuuleenergia tootmine 30 MW

mahus on piisav ning suuremas mahus tuuleenergia tootmist ei peeta vajalikuks. Tegemist on olulise

otsusega valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete

hulka (PlanS v.r § 8 lg 3 p-d 1 ja 2). Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole

lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust

ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi

häiringuid. Kõnealuses üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles

vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui

vastustaja peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas

mahus, tuleb muuta üldplaneeringut.

29. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et vaidlusalune detailplaneering ei ole

üldplaneeringuga kooskõlas. Kuna otsustatud ei ole ka üldplaneeringut muuta, on detailplaneering

vastuolus PlanS v.r § 8 lg-ga 7.

V

30. Populaarkaebuse raames on kaebaja asunud ka seisukohale, et keskkonnamõju strateegiline

hindamine on õigusvastaselt jäetud teostamata, kuna kavandatav tegevus võib avaldada olulist mõju

Natura 2000 võrgustiku alale.

31. KeHJS (vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) § 33 lg 1 p-d 3 ja 4 nägid ette

keskkonnamõju strateegilise hindamise strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus, kui

see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust

või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes KeHJS § 6 lg-tes 2-4

sätestatust, või kui see dokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000

võrgustiku alale olulist mõju. Vastustaja otsustas praeguses asjas koostada KeHJS § 6 lg 2 p-st 22

lähtudes eelhinnangu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse kohta, kuna kavandatav

tegevus võib vastustaja hinnangul kaasa tuua olulise keskkonnamõju, kui kaks uut tuulikut osutuvad

kaitstavatele rändlindudele ja nahkhiirtele oluliseks häirefaktoriks. Eelhinnangu (II kd, tl-d 144-145)

p-s 41 on märgitud, et kavandatav tegevus võib avaldada mõju ca 700 m kaugusel asuvale Natura

2000 võrgustiku alale (Väinamere hoiuala), mille üheks eesmärgiks on rannikualal rändlindudele ja

nahkhiirtele soodsa rändetee tagamine. Tuulikute vale paigutus võib eelhinnangu kohaselt avaldada

kaitstavatele rändlinnuliikidele ja nahkhiirtele olulist mõju. Eelhinnangu järelduseks on, et

kavandatava tegevusega võib kaasneda oluline negatiivne mõju Väinamere hoiualale, kaitstavatele

rändlinnuliikidele ja nahkhiirtele.

32. KeHJS § 33 lg 3 p 4 nõudis KSH-d juhul, kui dokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt

avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju. Säte tugineb Nõukogu direktiivile nr 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (nn loodusdirektiiv).

Loodusdirektiivi art 6 lg 3 sätestab, et iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala

kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju

eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida

see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad riigisisesed asutused annavad kavale või projektile kava

või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lg 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast

seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja

teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

Euroopa Kohus on asjas C-127/02: Waddenzee selgitanud, et Natura-ala puhul ei ole

hindamiskohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale

olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb.

Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel

ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine

läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või

koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib

kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (otsuse p-d 43-49;

vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14, ja seal viidatud Euroopa

Kohtu praktika).

33. Eelhinnangus on vastustaja tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuvale Natura-alale

mõju avaldada ja seejuures võib tuulikute vale paigutus avaldada kaitstavatele rändlindudele ja

nahkhiirtele olulist mõju. Kuivõrd ala kaitse-eesmärgiks on just kaitstavatele lindudele ja nahkhiirtele

soodsa rändetee tagamine ning tuulikud võivadki ohustada nende rändeteed, ei ole välistatud oluline

mõju ala kaitse-eesmärkidele. Selles olukorras puudus vastustajal Eesti õigusest koosmõjus Euroopa

Kohtu praktikaga tulenevalt kaalutlusõigus ning KSH tulnuks algatada. Hindamise ülesandeks oleks

sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi

välistada, mh tuulikute ehituse ja paigutuse kaudu (KeHJS § 40 lg 4 p 8).

34. Eelhinnangu järeldusena otsustas vastustaja tellida eksperdihinnangu ning KSH algatada alles

juhul, kui ka eksperdihinnangu järgi on see vajalik. Sellist vahehinnangut KeHJS ega loodusdirektiiv

ette ei näe. Olukorras, kus mööndi olulise mõju võimalust Natura-ala kaitseeesmärkidele, tuli KSH

algatada.

35. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et

valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti

aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-

eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa

lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja

lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud

tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv

ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103).

36. Vaidlusaluses planeerimismenetluses koostatud eksperdihinnang ei saa nõuetekohast nn Natura

hindamist asendada. Välja võib tuua järgmised hinnangu puudused võrreldes nõuetekohase

keskkonnamõju hindamisega.

36.1. Hinnangus on ekslikult märgitud, et looduskaitseseadusega seatud hoiualal kaitstavate liikide

häirimise ja kaitstavate liikide soodsa seisundi ohtuseadmise keeld on seotud vaid hoiualaga, mitte

selle ümbrusega. Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva

tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50-51).

36.2. Hinnangus on nahkhiirte kohta märgitud, et oluline on jälgida hilisema keskkonnaseire raames

tuulepargi kui terviku mõju alalt läbirändavatele nahkhiirtele, mitte keskenduda üksikute

tuulegeneraatorite võimalikule mõjule nahkhiirtele niigi halvas elukeskkonnas, kus on juba töös

mitmed tuulegeneraatorid. Kaitstavate rändlindude kohta on leitud, et mõju uute tuulegeneraatorite

vahetu ümbruskonna linnustikule on väheoluline, kuivõrd tegu on olemasoleva tuulepargi

laiendusega, mistõttu mürataseme tõus selles piirkonnas ei ole linnustikule nii suur häirefaktor kui

täiesti uue tuulepargi rajamine.

Kuigi need väited võivad iseenesest olla õiged, on täitmata jäetud kohustus hinnata erinevate

tegevuste mõju kumulatiivselt. Kaebaja on õigesti välja toonud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt

ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine

praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad

need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas

en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Esivere tuuleparki on nii olemuselt

kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui vastustaja ei pidanud praktilistel

põhjustel (kinnistute kuulumise tõttu erinevatele arendajatele ja planeeringu algatamise taotlemine

erinevatel aegadel) võimalikuks kogu tuulikupargi kavandamist ühtse detailplaneeringuga, tuleb

vähemalt sisuliselt tagada direktiivi nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes

üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju

keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. Asja materjalidest ei

nähtu, et tuulikupargi mõju tervikuna oleks kordagi hinnatud. Üldplaneeringus esitatud

keskkonnamõju hinnang on äärmiselt üldsõnaline.

36.3. Järgitud ei ole KeHJS-st tulenevaid KSH menetlusnõudeid ega KSH aruande sisunõudeid.

37. Täiendavalt märgib kolleegium, et eksperdihinnangu andmisel ei ole täidetud ka Keskkonnaameti

tingimust (I kd, tl 144), mille täitmise eeldusel nõustus Keskkonnaamet vastustaja kavatsusega jätta

KSH algatamata ja tellida planeerimismenetluse käigus eksperdihinnang. Nimelt seadis

Keskkonnaamet tingimuseks, et toodaks välja seni kehtestatud seirenõuded ja teave nende

rakendamise kohta üldplaneeringu järgse tuulepargi reservmaa osas. Keskkonnaamet märkis, et

täiendavate tuulikute lisandumisel võib osa seni määratud seirenõudeid osutuda ebapiisavaks, seetõttu

tuleb need üle vaadata ja kogu tuulepargi reservmaa osas vajalikud muudatused teha.

Eksperdihinnangus on küll loetletud varasemad detailplaneeringud, kuid märgitud, et nendes esitatud

seirenõuded on olnud vabatahtlikud ning eksperdihinnangu koostamisel ei olnud leitavad andmed

sisulise keskkonnaseire läbiviimise kohta. Hinnangus pole võetud seisukohta, kas ja milline

linnustiku seire peaks edaspidi toimuma ning kas seire korraldust tuleks muuta kogu tuulepargi osas

tervikuna. Planeeringus on nõutud üksnes elamumaale ulatuva müra seiret.

38. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses on

rikutud kohustust viia läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine. KSH-d ei asenda koostatud

eksperdihinnang, mis ei vasta KSH nõuetele.

KeHJS § 45 lg 2 sätestas, et strateegilise planeerimisdokumendi võib kehtestada juhul, kui seda lubab

Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on

veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala

terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Praegusel juhul ei olnud vastustajal

võimalik teha õiguspärast otsust planeeringu kehtestamise kohta, sest tal puudus KeHJS § 45 lg-s 2

kirjeldatud teave. Järelikult on otsus ka selles osas õigusvastane.

VI

39. Seega on vaidlusalune haldusakt õigusvastane kaalutlusvigade tõttu ja müranormi ületamise ohu

kõrvaldamata jätmise tõttu, vastuolus üldplaneeringuga ning õigusvastaselt on jäetud läbi viimata

KSH. Järelikult on kaebaja kassatsioonkaebus põhjendatud. Riigikohus tühistab haldus- ja

ringkonnakohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Hanila

Vallavolikogu 14. veebruari 2013. a otsuse nr 124.

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

rahuldatakse, jäävad vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja on

halduskohtus taotlenud, et talle hüvitataks menetluskulud 4125 eurot (sh riigilõiv 30 eurot ja

õigusabikulud 4095 eurot). Kulud ja nende kandmine on tõendatud. Ringkonnakohtus taotles kaebaja,

et talle hüvitataks menetluskuluna riigilõiv 15 eurot. Õigusabikulude nimekirja ega kuludokumente ei

ole kaebaja apellatsiooniastmes esitanud. Ka Riigikohtule ei ole kaebaja menetluskulude nimekirja

ega kuludokumente esitanud. Kolleegiumi hinnangul on kaebaja menetluskulud kogusummas

4140 eurot (4125 + 15) põhjendatud ning tuleb vastustajalt välja mõista.

Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld