3-2-1-51-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-51-16

Määruse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

KÜ Karuselli 71 hagi Jaak Kõrtsi vastu 12 005 krooni

40 sendi (767 euro 28 sendi) saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-39645

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Kõrtsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja KÜ Karuselli 71 (registrikood 80203591), seaduslik

esindaja Raido Ilp

Kostja Jaak Kõrts, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-39645.

Saata asi samale ringkonnakohtule Jaak Kõrtsi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Jaak Kõrtsile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KÜ Karuselli 71 (hageja) esitas 17. augustil 2010 hagi Jaak Kõrtsi (kostja) vastu 12 005 krooni

40 sendi (767 euro 28 sendi) saamiseks. Hageja loobus 462 euro 98 sendi osas hagist, kuna kostja

tasus nimetatud summa hagejale pärast hagi esitamist. Hageja luges nimetatud summa arvel tasutuks

haldustasu.

Hagiavalduse kohaselt jättis kostja alates 2008. aasta augustist majandamiskulude ja

kommunaalteenuste eest esitatud arved osaliselt või täies ulatuses tähtaegselt tasumata. Hageja

üldkoosoleku 28. juuni 2008. a otsusega oli tasu majandamiskulude eest kehtestatud haldustasuna

5 krooni korteri ruutmeetri kohta. Haldustasust kaetakse remondikulud, palgad, koristusvahendid ja

materjalid, hoone kindlustus, lumelükkamine, raamatupidamisteenus, revideerimistasud, käibevara,

telefoni- ja transpordikulu, jooksvad kulud. Osutatud teenuste eest tasu arvestamine on toimunud kas

vastavalt korteriomanike esitatud mõõtjate näitudele (külm ja soe vesi, öine ja päevane elekter),

korteri pinna suurusele (küte), jaotatuna korterite arvule (üldelekter, lifti hooldus ja telefon, SAT-TV)

või jaotatuna korteris elavate inimeste arvule (veekadu, prügi). Igale hageja liikmele kuu

maksesumma arvestamise aluseks on kogu hagejale teiste isikute osutatud teenuste eest esitatud arved

ja arvestatud majandamiskulud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et hageja esitatud kulude jaotus on ebaselge ega ole

kontrollitav (mh ei ole hageja esitanud SAT-TV teenusega ühinenud korterite nimekirja ega kogunud

ja kontrollinud enne 2013. a jaanuari andmeid korteris elavate inimeste arvu kohta). Kostja soovis

saada selgitust tasumiseks määratud summade kohta, kuid hageja ei võimaldanud kostjal tutvuda

hageja raamatupidamisdokumentidega. Kostja ei vaidlustanud esitatud arveid külma ja sooja vee ning

öise ja päevase elektri osas. Kostja korteri kõrged küttekulud (10% kogu elamu küttekuludest) on

tingitud otseselt alumiste korterite kütmata jätmisest. Hageja ei ole tõendanud, millise hageja

juhtorgani otsuse alusel kulusid hageja liikmete vahel jagatakse.

3. Pärnu Maakohus jättis 26. veebruari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis

tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2015. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

304 eurot 30 senti. Maakohus lõpetas menetluse 462 euro 98 sendi nõudes. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2022 eurot 82 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt hõlmas hageja nõue tasumata haldustasu ja küttekulusid ning

maakohus käsitles otsuses ainult tasumata nõudeid. Seega tuli hagi rahuldada tasumata haldustasu ja

küttekulude osas, ülejäänud vaidlusalused tasunõuded on kostja hagejale tasunud. Seega ei ole

vaidluse lahendamisel tähtsust, et kostja vaidlustab arvetel kajastatud teisi kuluartikleid. Kostja ei ole

esitanud hagejale tasaarvestuse avaldust võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 197 ja 198 järgi.

Maakohus leidis, et hageja dokumentidega tutvumise võimaluse puudumine ei takista kostjat

maksmast hagejale haldustasu. Tegemist ei ole vastastikuste kohustustega VÕS § 111 tähenduses.

Haldustasu nõue 12 420 krooni (793 eurot 78 senti) perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2010 eest on

põhjendatud, kuna hageja kehtiva ja kõikidele hageja liikmetele täitmiseks kohustusliku

28. juuni 2008. a üldkoosoleku otsusega oli haldustasu suuruseks määratud 5 krooni ruutmeetri

kohta, kostja korteri suurus oli 103,5 ruutmeetrit ning haldustasu kuus 517 krooni 50 senti. Tasutud

haldustasust ei olnud võimalik kõikide remonttööde ja kindlustuse eest maksta, mistõttu oli

põhjendatud esitada nende kulude eest täiendav nõue. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole halduskulust

tasutavaid teenuseid saanud.

Maakohus leidis, et perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2010 eest esitati kostjale arveid vee

soojendamise eest 2787 krooni 60 senti (178 eurot 16 senti), küttekulu eest 7720 krooni 10 senti

(493 eurot 40 senti) ning küttekulude ümberarvestuse alusel 5321 krooni 99 senti (340 eurot

14 senti). Maakohtu arvates oli küttekulude eest põhjendatud nõue 13 042 krooni 9 senti (833 eurot

54 senti). Olemas oli hageja kuni 26. oktoobrini 2013 kehtinud põhikirja kohane 4. juuni 2005. a

üldkoosoleku otsus küttekulude individuaalseks arvestamiseks. Seega oli põhjendatud küttekulude

arvestus viisil, et jooksvalt tasuti küttekulud ruutmeetripõhiselt ning kaks korda aastas tehti

individuaalsete küttekulujaoturite andmete alusel küttekulude ümberarvestus vastavalt iga

korteriomandi tegelikule tarbimisele. Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2015. a jõustunud otsusega

tsiviilasjas nr 2-13-44139 samade poolte vahel on tuvastatud, et sel viisil küttekulude ümberjaotus on

õiguspärane. Hagi küttekulu osas rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja vastuväited, et tema

korteri suured küttekulud on tingitud alumiste korterite kütmata jätmisest talvel. Seadusandja ega

hageja ei olnud vaidlusalusel perioodil kehtestanud kohustuslikku temperatuurinõuet pikemat aega

kasutamata korterites. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et küttekulu mõõtmise seade

vastab standardile 834 ja kuna standardit ei ole märgitud majandus-ja kommunikatsiooniministri

12. detsembri 2006 määruse nr 104 lisas 1, ei tule seda seadet taadelda.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja vastu

304 euro 30 sendi ulatuses rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 4. detsembri 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu

määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus ei

ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda

seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi,

selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud

põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka

menetluskulude kindlaksmääramisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kostja apellatsioonkaebus

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel

TsMS § 637 lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse

normi ning selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus rikkus ka TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut,

kui jättis arvestamata, hindamata ja analüüsimata kostja vastuväited vaidlustatud kulude

(v.a küttekulud) kohta.

Kostja oli apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et asjas ei ole tuvastatud, et hagiga hõlmatud

perioodil jättis kostja esitatud arved tasumata üksnes haldustasu ja küttekulude osas. Kostja viitas

hageja 14. oktoobri 2014. a seisukohale, mille kohaselt kostjale esitatud arvete ja tasumiste analüüsist

nähtub, et kostja on jätnud teenuste eest 2009. a mais ja alates 2009. a detsembrist esitatud arvete

alusel tasumata halduskulu eest ja küttekulu ümberarvestuse alusel tasumisele kuulvad summad, mis

esitatakse kaks korda aastas. Perioodi juuni 2009 kuni oktoober 2009 eest jättis kostja arved täielikult

tasumata ja tasus novembri 2009 arve eest 2179 krooni 90 senti rohkem kui arvel kajastatud.

2179 krooni 90 senti ei kata tasumata jäänud kuude eest esitatud arveid, mis olid kokku 5686 krooni.

Maakohus rikkus olulisel määral selgitamiskohustust, kui asus alles otsuses seisukohale, et kui kostja

on tasunud vaidlusalusel perioodil hagejale makseid vaidlustamata kuluartiklitest suuremas summas,

võtab maakohus vaidlustatud kuluartiklite osas vastuväited arvesse üksnes vastavas ulatuses

tasaarvestuse avalduse esitamisel.

Maakohus jättis hindamata, millises ulatuses on remondikulude osas täiendavate maksete määramine

põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2013. a otsuses

antud juhised AS Triger 29. juuni 2009. a arve alusel toimunud topeltarvestuse ja korteriühistu

seaduse (KÜS) § 151 lg 1 tõlgendamise ja kohaldamise osas.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja 4. juuni 2005. a üldkoosoleku otsuse näol on olemas kuni

26. oktoobrini 2013 kehtinud põhikirja kohane üldkoosoleku otsus küttekulude individuaalseks

arvestamiseks. Sellega kohaldas maakohus valesti KÜS § 151 lg-s 1 sätestatut. Maakohus ületas

menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsiooniõiguse piire ning luges alusetult

10. septembri 2013. a arve alusel apellatsioonkaebuse täiendavate seisukohtadega seotud hageja

menetluskulude nõude vajalikuks ja põhjendatuks.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et haginõudest (767 eurot 28 senti) lähtudes oli tegu

lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 mõttes. Praeguses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg 10

mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda

apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9;

7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9).

TsMS § 405 lg 1 alusel menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist

on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab

2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse TsMS § 405 lg-s 1

nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada põhjusel, et tegemist on olukorraga,

kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse,

menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise

võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline

suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) nagu praegusel juhul või eraldi

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. Kui isik oleks

vaidlustanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, oleks

tal olnud TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

vaidlustamise õigus ning ringkonnakohus oleks pidanud lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-

st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega.

Seega pidi ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust menetlema ning lahendama asja nii

apellatsioonkaebust kui ka menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas põhjendatud

lahendiga.

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatu eelnimetatud rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist

rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis juhul peab Riigikohus TsMS § 692 lg 4 ja § 695 kohaselt

ringkonnakohtu määruse tühistama omal algatusel.

12. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlemisel vastama kostja apellatsioonkaebuse

väidetele. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kuigi maakohus tuvastas, et haldustasu põhjendatud

nõue oli 12 420 krooni (793 eurot 78 senti) ja küttekulude nõue oli 13 042 krooni 9 senti (833 eurot

54 senti), ei ole maakohus märkinud, milliste nõuete eest maakohus hagejalt 304 eurot 30 senti välja

mõistab ning milliste tõenditega loeb tuvastatuks, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista just

selline summa (vt selle kohta Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

14. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu