3-2-1-22-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-22-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Gvandron ja Merle Suure hagi Danske

Bank A/S Eesti filiaali vastu lepingu tühistamise kehtivuse

tuvastamiseks, lepingute ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, 44 105 euro 25 sendi saamiseks ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Danske Bank A/S Eesti filiaali vastuhagi osaühingu

Gvandron, Merle Suure ja Marko Suure vastu võla

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-24224

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Gvandron ja Merle Suure kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

47 814 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad osaühing Gvandron (registrikood 10999223) ja

Merle Suur, nende esindaja vandeadvokaat Anu Talu

Kostja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood

11488826), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24224 ja

Harju Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti rahuldamata

osaühingu Gvandron hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu 16. septembril 2005 sõlmitud

arvelduslaenulepingu Danske Bank A/S Eesti filiaali 10. novembril 2011 tehtud ülesütlemise

avalduse tühisuse tuvastamiseks.

2. Tühistada eelnimetatud otsused osas, milles jäeti rahuldamata osaühingu Gvandron hagi

Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu 7. märtsil 2008 sõlmitud kasutusrendilepingu Danske

Bank A/S Eesti filiaali 10. novembril 2011 tehtud ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks.

3. Tühistada eelnimetatud otsused osas, milles jäeti rahuldamata Merle Suure hagi Danske

Bank A/S Eesti filiaali vastu 14. mail 2003 sõlmitud limiidilepingu ja 10. detsembril 2004

sõlmitud laenulepingu Danske Bank A/S Eesti filiaali 3. aprillil 2012 tehtud ülesütlemise

avalduse tühisuse tuvastamiseks.

4. Tühistada eelnimetatud otsused osas, millega loeti sundtäitmine täiteasjas nr 176/2012/1217

lubatavaks (kapitalirendilepingust tuleneva vara soetusmaksumuse tasumata osa sissenõudmise

osas ning kasutusrendilepingust, arvelduslaenulepingust ja laenulepingust tulenevate

võlgnevuste sissenõudmise osas) ja rahuldati Danske Bank A/S Eesti filiaali vastuhagi

osaühingu Gvandron ja Merle Suure vastu solidaarselt 44 459 euro 50 sendi ja 3355 euro

21 sendi saamiseks.

5. Tühistada eelnimetatud otsused menetluskulude jaotuse osas ja maakohtu eelnimetatud otsus

osas, milles maakohus tühistas samas tsiviilasjas 20. juunil 2012 tehtud hagi tagamise määruse.

6. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Ringkonnakohtu eelnimetatud otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis

muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus oli jätnud rahuldamata osaühingu

Gvandron hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu 10. septembri 2008. a kapitalirendilepingu

osaühingu Gvandron 28. juunil 2011 tehtud tühistamise avalduse kehtivuse tuvastamiseks,

Danske Bank A/S Eesti filiaali 10. novembril 2011 tehtud sama lepingu ülesütlemise avalduse

tühisuse tuvastamiseks ning sama lepingu alusel saadud 44 105 euro 25 sendi tagastamiseks.

8. Ringkonnakohtu eelnimetatud otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega luges sundtäitmise täiteasjas nr 176/2012/1217

lubamatuks 24 300 euro sissenõudmise osas (tasu vara kasutamise eest 10. septembri 2008. a

kapitalirendilepingu üldtingimuste p 10.4 järgi), st rahuldas osaliselt Merle Suure hagi Danske

Bank A/S Eesti filiaali vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 176/2012/1217, ja jättis Danske Bank A/S Eesti filiaali vastuhagi osaühingu Gvandron ja

Merle Suure vastu 24 300 euro saamiseks rahuldamata.

9. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

10. Tagastada Merle Suurele kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Gvandron (hageja I) ja Merle Suur (hageja II, käendaja) esitasid 19. juunil 2012 Harju

Maakohtule hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali (kostja, pank) vastu.

Hageja I palus:

1) tuvastada hageja I 28. juunil 2011 tehtud 10. septembri 2008. a kapitalirendilepingu

tühistamise avalduse kehtivus ja kostja 10. novembril 2011 tehtud sama lepingu ülesütlemise

avalduse tühisus ning mõista kostjalt hageja I kasuks välja tühise lepingu järgi saadud

44 105 eurot 25 senti;

2) tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 16. septembri 2005. a arvelduslaenulepingu

ülesütlemise avalduse tühisus;

3) tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 7. märtsi 2008. a kasutusrendilepingu

ülesütlemise avalduse tühisus.

Hageja II palus:

1) tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 176/2012/1217;

2) tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 10. detsembri 2004. a laenulepingu ülesütlemise

avalduse tühisus;

3) tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 14. mai 2003. a limiidilepingu ülesütlemise avalduse

tühisus.

Maakohus peatas 20. juuni 2012. a määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse viidatud täiteasjas

kuni kohtulahendi jõustumiseni praeguses tsiviilasjas.

Hagiavalduse kohaselt:

1) 14. mail 2003 sõlmisid hageja II ja kostja limiidilepingu;

2) 10. detsembril 2004 sõlmisid hageja II ja kostja laenulepingu (edaspidi eluasemeleping);

3) 10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmisid hageja II ja kostja tagatiskokkulepped, mille kohaselt

tagavad hageja II kinnistul (asukohaga Koskla põik 1, Paikuse vald, Paikuse alevik Pärnu

maakond) kostja kasuks seatud I järjekorra hüpoteek (900 000 krooni) ja II järjekorra

hüpoteek (387 000 krooni) eluasemelepingust ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest tulenevaid kostja nõudeid hageja II vastu;

4) 16. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja arvelduslaenulepingu (edaspidi laenuleping).

Samal kuupäeval sõlmis kostja hagejaga II laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste

tagamiseks ka käenduslepingu;

5) 7. märtsil 2008 sõlmisid hageja I ja kostja kasutusrendilepingu (edaspidi autoleping). Samal

kuupäeval sõlmis kostja hagejaga II autolepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks

ka käenduslepingu;

6) 10. septembril 2008 sõlmisid hageja I, kostja ja OÜ Boathouse (müüja) müügilepingu,

millega müüja müüs kostjale hageja I huvides kaatri Crowline 250CR Cruiser, ning samal

päeval sõlmisid hageja I ja kostja ostetud kaatri suhtes kapitalirendilepingu (edaspidi

kaatrileping). Hageja I rentis pärast kaatrilepingu sõlmimist kaatri müüjale. 10. septembril

2008 sõlmis kostja hagejaga II kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks ka

käenduslepingu;

7) hageja II käendas panga ees kõiki hagejaga I sõlmitud lepingutest tulenevaid hageja I

kohustusi (vt eespool kaatrilepingu, autolepingu ja laenulepingu tagamiseks sõlmitud

käenduslepingud).

Hageja I sai 13. mail 2011 teada, et kaatrit ei ole olemas ning et müüja on teda petnud. Müüja oli

kaatri ettenäitamisel paigaldanud analoogsele kaatrile registreerimistunnistusest nähtuva koodi ja

registreerimisnumbri. Hageja I esitas 28. juunil 2011 elektrooniliselt ja 29. juunil 2011 postiga

müüjale ja kostjale kaatrilepingu tühistamise avaldused ja palus tühise lepingu alusel saadu

(38 976 eurot 11 senti) tagastada. Hoolimata kaatrilepingu tühistamisest jätkas kostja hagejale I

arvete saatmist.

Kuna hageja I arveid ei tasunud, debiteeris kostja tema kontodelt raha, sh raha, mis oli ette nähtud

autolepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, sõltumata sellest, et hageja I oli määranud, millise

konkreetse kohustuse katteks ta raha maksab. Seega tekkis hagejal I võlgnevus kaatrilepingust ja ka

autolepingust. Hageja I palus autolepingu ennetähtaegset lõpetamist selle väljaostmise teel, kuid

kostja keeldus sellest. Kostja hoiatas 18. oktoobril 2011 hagejat I kaatri-, auto- ja laenulepingute

ülesütlemise eest ning nõudis samal päeval käendusega tagatud lepingute täitmist ka hagejalt II kui

käendajalt. Kostja ütles 10. novembril 2011 kaatri-, auto- ja laenulepingud üles ja esitas hagejale I

varade tagastamise nõude. Kostja teatas kaatrilepingu ülesütlemisest ka hagejale II ning nõudis

käenduskohustuse täitmist. Kuna hageja I ja käendajad kohustusi ei täitnud, debiteeris kostja

kaatrilepingu katteks raha hageja II arvelduskontolt. Selle tulemusel tekkis hagejal II isiklik võlg

kostjale. Hageja II palus eluasemelepingu ennetähtaegset lõpetamist selle refinantseerimise teel, kuid

kostja sellele ettepanekule ei vastanud. 9. veebruaril 2012 tegi kostja hagejale II eluasemelepingu ja

limiidilepingu ülesütlemise hoiatuse ja nõudis kohustuste täitmist. Kostja ütles 3. aprillil 2012

hagejaga II sõlmitud viidatud lepingud üles.

Hageja I palub kostjal tagastada tühise kaatrilepingu alusel alates lepingu sõlmimisest kuni hageja I

poolse tühistamisavalduse kättesaamiseni tasutud 38 976 eurot ning pärast tühistamisavalduse

kättesaamist saadud 5129 eurot 25 senti (kokku 44 105 eurot 25 senti). Kõik kostja tehingute

ülesütlemised on tühised, kuna hagejad ei ole oma kohustusi rikkunud. Kostjal ei olnud õigust

debiteerida hagejate kontosid hageja I tühistatud kaatrilepingu täitmiseks.

Hageja II ühines hageja I väidetega, leides samuti, et tema suhtes toimuv sundtäitmine on lubamatu.

10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmitud tagatiskokkulepetest nähtuvalt tagatakse hüpoteegiga kostja

nõuded hageja II vastu, sh ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad. Tagatiskokkulepetes (vastavalt p-

des 5.2 ja 3.2.1) on sätestatud globaalne tagatiskokkulepe, millele tuginedes on kostja esitanud

kohtutäiturile täitmisavalduse hagejaga II sõlmitud käenduslepingutest tulenevate väidetavate nõuete

täitmiseks. Hagejal II ei olnud käenduslepingute sõlmimisel mingit ettekujutust sellest, et hageja II

isikliku kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek tagab omakorda hageja II antud tagatist. Hageja II sai

15. mail 2012 kohtutäituri täitmisteate hüpoteekidega tagatud võlgnevuse 82 254 eurot 29 senti

sissenõudmiseks.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja I esile toonud asjaolusid,

millest nähtuks, et kostja oleks teda petnud ja et hagejal I oleks alus kaatrilepingu tühistamiseks. Isegi

kui kaatrit ei olnud, kannab sellest tulenevat riisikot hageja I. Hageja I kaatrilepingu tühistamise

avaldus on esitatud ka seaduses sätestatud kuue kuulist tähtaega rikkudes. Kostja ütles hagejatega

sõlmitud lepingud lepingurikkumiste tõttu üles. Kostja on debiteerinud raha hagejate kontodelt

kooskõlas seadusega. Kaatri- ja autolepingu p 1.4 järgi andis hageja I kostjale tagasivõetamatu

käsundi, et pank saaks debiteerida hageja I kontot lepinguliste kohustuste katteks. Samuti oli kostjal

õigus debiteerida hageja II kontodel olevat raha kohustuste katteks, sh siis, kui kliendil ei ole pangaga

sõlmitud lepinguliste kohustustega seotud kontodel raha. 10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmitud

tagatiskokkulepete järgi koormavad hageja II kinnistut kostja kasuks kaks hüpoteeki, kokku

82 254 eurot 29 senti. Kõik kolm hageja II käenduskohustust olid hüpoteegiga tagatud. Täitemenetlus

on algatatud hageja II vastu kolme temaga sõlmitud käenduslepingu ja eluasemelepingust tulenevate

nõuete rahuldamiseks. Tagatiskokkulepetes on hageja II ja pank kokku leppinud, et hüpoteegid

tagavad panga rahalisi nõudeid, mis tulenevad panga ja hageja II vahel tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest.

3. Kostja esitas hagejate ja Marko Suure vastu vastuhagi, milles palus hagejatelt solidaarselt välja

mõista 68 759 eurot 50 senti ning hagejatelt ja M. Suurelt solidaarselt 3355 eurot 21 senti.

Vastuhagi kohaselt võlgneb hageja I kostjale 10. juuli 2013. a seisuga kaatrilepingu järgi 54 976 eurot

67 senti (millest 30 676 eurot 67 senti on vara soetusmaksumuse tasumata osa ja 24 300 eurot on vara

kasutamise tasu) ning laenulepingu järgi 13 782 eurot 23 senti. Autolepingu kohaselt on võlgnevus

10. juuli 2013. a seisuga 3355 eurot 21 senti, kostja loobus autolepingujärgse 24 300 euro suuruse

kasutustasu nõudest. Kostja ja hageja II on sõlminud käenduslepingud, mis tagavad hageja I

kaatrilepingust tulenevaid kohustusi 93 852 euro 98 sendi ulatuses, hageja I autolepingust tulenevaid

kohustusi 31 308 euro 73 sendi ulatuses ja hageja I laenulepingust tulenevaid kohustusi 14 380 euro

12 sendi ulatuses. Kostja ja M. Suur on sõlminud käenduslepingu, mis tagab hageja I autolepingust

tulenevaid kohustusi 31 308 euro 73 sendi ulatuses. Kuna hageja I kaatrilepingust tulenevaid

kohustusi ei täitnud, arvestas kostja ajavahemikul 15. septembrist kuni 17. oktoobrini 2011 hageja I

kontot debiteeritud maksed nii kaatrilepingu kui ka autolepingu kohustuste katteks vastavalt lepingu

tingimustele. Kostja ütles kaatrilepingu ja autolepingu üles, paludes kaatri ja auto tagastamist, kuid

seda ei tehtud. Kostja nõudis võla tasumist, hagejad ja M. Suur ei ole oma kohustusi täitnud.

Kostjal on õigus nõuda hagejatelt solidaarselt võlgnevuse 68 759 eurot 50 senti tasumist, s.o kaatri- ja

laenulepingust ning nendega seotud käenduskohustustest tulenevalt vastavalt 54 976 eurot 67 senti ja

13 782 eurot 23 senti. Hagejatelt ja M. Suurelt tuleb solidaarselt välja mõista autolepingust ning

sellega seotud käenduslepingutest tulenevalt 3355 eurot 21 senti (enne auto võõrandamist oli

võlgnevus 10 855 eurot 21 senti, kostja müüs sõiduauto hinnaga 7500 eurot (millele lisandub

käibemaks)).

4. Hagejad vaidlesid vastuhagile hagiavalduses toodud põhjendusel vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata.

5. M. Suur vastuhagi ei tunnistanud, osutades, et ta soovis autot kallimalt välja osta, kuid kostja

keeldus sellest.

6. Harju Maakohus jättis 23. jaanuari 2015. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi ning

tühistas 20. juuni 2012. a hagi tagamise määruse.

Maakohus leidis, et hageja I nõue kaatrilepingu tühistamise avalduse kehtivuse tuvastamiseks tuleb

jätta rahuldamata. Seega jääb rahuldamata ka hageja I nõue kaatrilepingu alusel kostjale makstud

44 105 euro 25 sendi tagastamiseks. Kaatrilepingu tühistamise avaldus ei ole seadusega kooskõlas.

Hagejal I oli kaatri üleandmise-vastuvõtmise aktile alla kirjutades võimalus kooskõlas kaatrilepingu

tingimuste p-dega 2.1, 2.1.2 ja 2.3 vara üle vaadata ja veenduda selle olemasolus. Hageja I väide,

justkui kaatrit ei oleks lepingu sõlmimise ajal üldse eksisteerinud, ei ole veenev ega millegagi

tõendatud. Hageja I ei kontrollinud lepingut sõlmides, vara vastu võttes ja kolmandale isikule rentides

kõiki kaatriga seotud asjaolusid, mistõttu on ta ise rikkunud lepingu tingimusi ja ei ole olnud

ettevõtjana hoolas. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 361 ja § 362 lg-st 3 tulenevalt ei kanna

liisinguandja liisinguesemega seotud riske. Seega ei olnud hagejal I õigust tugineda sellele, et müüja

on teda petnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 94 lg 1 ja 3). Kaatrileping ei ole

TsÜS § 90 lg 1 teise lause järgi kehtetuks muutunud, nagu hagejad ekslikult leiavad. Eeltoodut

arvestades kehtis kaatrileping pärast 28. juunit 2011 edasi ja kostjal oli õigus nõuda lepingu täitmist.

Hageja I õigus kaatrilepingut tühistada oli TsÜS § 100 lg 1 järgi ka lõppenud, sest pärast väidetavast

tühistamise alusest teadasaamist ning enne tühistamise avalduse tegemist oli hageja I teinud

kaatrilepingust tulenevate kohustuste katteks kostjale kaks makset. Põhjendatud ei ole hagejate väide,

et kostja on tunnistanud pettust tulenevalt Harju Maakohtu 28. märtsi 2013. a otsusest kriminaalasjas

nr 1-12-12252 (edaspidi kohtuotsus kriminaalasjas).

Hageja I nõue tuvastada kostja kaatrilepingu ülesütlemise tühisus jääb rahuldamata. Kostjal oli õigus

kaatrileping üles öelda. Tuvastatud asjaoludel rikkus hageja I kaatrilepingu tingimuste p-st 1.3

tulenevat liisingumaksete tasumise kohustust ja kostja andis kooskõlas tingimuste p-dega 10.1.3

ja 10.1.6 hagejale I tähtaja võla tasumiseks. Hageja I võlga ei tasunud.

Hageja I nõue tuvastada kostja autolepingu ülesütlemise tühisus tuleb jätta rahuldamata. Tuvastatud

asjaoludel oli kostjal õigus autoleping olulise rikkumise tõttu üles öelda tulenevalt lepingu p-st 10.3,

sest hageja I ega käendaja ei tasunud tekkinud võlga täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul.

Põhjendamatu on hageja I etteheide, et kostja ei teinud kõike, et hageja I saaks autolepingut täita.

Asjast nähtuvalt taotles hageja I 13. oktoobril 2011 autolepingu lõpetamist ja auto väljaostmist,

näidates kolmanda isiku, kes oli valmis auto ostma. Kostja vastas hageja I taotlusele, märkides

10. novembri 2011. a lepingu ülesütlemise avalduses, et lepingu üldtingimuste p 10.7 kohaselt eeldab

märgitu 30-päevast etteteatamist, vara tagastamist liisinguandjale ja kahe kuu rendimaksetega võrdse

summa tasumist. Kostja arvates hageja I taotlus eeltoodule ei vastanud (seejuures ei ole vaidlust, et

hageja I autot kostjale ei tagastanud).

Hageja I nõue tuvastada kostja laenulepingu ülesütlemise tühisus tuleb jätta rahuldamata. Kostjal oli

õigus laenuleping üles öelda tulenevalt lepingu muudatuste nr 5 lisa 1 üldtingimuste p-st 10.1.5, mille

kohaselt võib lepingu erakorraliselt üles öelda viiepäevase etteteatamise tähtajaga, kui laenusaaja ei

täida maksekohustusi mõne muu enda võetud kohustuse järgi. Märgitud tingimus ei ole tühine

tüüptingimus. Kostja andis hagejatele täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks, hoiatades, et ütleb

kaatrilepingust ja autolepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisel üles ka laenulepingu. Hageja I

võlga ei tasunud.

Hageja II nõue tuvastada kostja eluasemelepingu ja limiidilepingu ülesütlemise tühisus tuleb jätta

rahuldamata. Need lepingud on laenulepingud krediidilepingu tähenduses ja limiidileping veel

tarbijakrediit. Kostja nõudis hagejalt II käenduskohustuse täitmist kaatri-, auto- ja laenulepingu järgi,

viidates lisaks eluaseme- ja limiidilepingu võlgnevusele. Kohustuse täitmiseks andis kostja

hagejale II tähtaja, hoiatades tasumata jätmisel lepingute ülesütlemisega. Kuna hageja II oma

kohustusi ei täitnud, oli kostjal õigus temaga sõlmitud eluasemeleping ja limiidileping üles öelda.

Põhjendamatu on hageja II etteheide, et kostja ei võimaldanud tal eluasemelepingut täita või et kostja

oleks tekitanud hagejale II võla. Asjast nähtub, et hageja II soovis kostjale 26. jaanuaril 2012 esitatud

avalduses eluasemelepingu ennetähtaegselt lõpetada ning hüpoteek loovutada. 9. veebruari 2012. a

vastuse kohaselt oli kostja nõus seda tegema, kuid tingimusel, et täidetakse käenduskohustused ja

tasutakse limiidilepingujärgne võlgnevus. Hageja II ei ole väitnud ega tõendanud, et ta tasus kirjas

viidatud käenduskohustused (kaatri-, auto- ja laenulepingu järgi) ja limiidilepingust tulenevad

kohustused.

Kostjal oli õigus kaatrilepingule ja autolepingule tuginedes (lepingute üldtingimuste p-d 1.4)

debiteerida hageja I kontot lepinguliste kohustuste katteks. Kaatrilepingust tulenevad kohustused

muutusid varem sissenõutavaks kui autolepingust tulenevad kohustused. Kuna kaatrilepingust

tulenevad kohustused olid vähem tagatud kui autolepingust tulenevad kohustused, siis ei saanud

hageja I VÕS § 88 lg-st 2 tulenevalt määrata, et täidab rohkem tagatud lepingust tulenevaid kohustusi

enne kui vähem tagatud kohustusi. Seega ei pidanud kostja hageja I juhistest lähtuma ja kostjal oli

VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi õigus lugeda esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks

muutunud kohustused (st kaatrilepingust tulenevad kohustused). Tegemist ei ole panga õiguste

kuritarvitamisega, VÕS § 88 lg 2 on sätestatud just võlausaldaja huvide kaitseks. Õiguste

kuritarvitamine tuleks kõne alla juhul, kui hagejad oleksid maksnud kostjale tema korralduse alusel

autolepingu võla ära, kuid pank oleks selle võla arvestanud muu kohustuse katteks.

Kostjal oli õigus debiteerida ka hageja II kontot. Laenulepingut tagava käenduslepingu p 2.5 järgi on

pangal õigus debiteerida võlgnevuse ulatuses käendaja pangakontot. Laenulepingu juurde kuuluvate

panga üldtingimuste p-de 8.7-8.9 järgi on pangal õigus debiteerida hageja II kontodel olevat raha

kohustuste katteks. Viidatud lepingupunktid sätestasid, et kui kliendil ei ole pangaga sõlmitud

lepinguliste kohustustega seotud kontodel raha või ei ole seda piisavalt, siis on pangal õigus

debiteerida omal valikul teisi kliendi kontosid, isegi kui klient on andnud teistsuguseid korraldusi. Nii

oli kostjal võimalik valida lepingu tingimustele ja VÕS § 76 lg-tele 1 ja 2 tuginedes, millisel hageja II

kontol olevat raha ta võlgnetava kohustuse katteks debiteerib. Arvestades tagatiskokkulepete

tingimusi ja seda, et hüpoteekidega olid tagatud kõigepealt eluasemelepingust tulenevad nõuded

hageja II vastu, debiteeris pank õigesti hageja II kontol olevat raha käenduskohustuste katteks

tulenevalt kaatrilepingu ja laenulepingu tagamisest, kuna need olid varem sissenõutavaks muutunud

ja vähem tagatud kohustused (VÕS § 88 lg 2).

Hageja II nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tuvastatud

asjaoludel oli kostjal õigus tugineda notariaalselt tõestatud tagatiskokkulepetele ning nõuda hagejalt

II käenduskohustuste ja eluasemelepingust tulenevate kohustuste täitmist pandi arvel, algatades

sundtäitmise. 10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmitud tagatiskokkulepete tingimused (vastavalt p 5.2

ja 3.2.1) ei ole globaalsed tingimused, mis hõlmaks arusaamatuid ja ebamääraseid kolmanda isiku

nõudeid või kohustusi. Tagatiskokkulepete tingimused ei ole VÕS § 42 lg 1 järgi tühised ning

vastavad asjaõigusseaduse (AÕS) § 436 lg-s 2 ja § 279 lg-tes 1-3 sätestatule. Täitmisavalduse

kohaselt oli kaatrilepingujärgseks võlaks mh lepingu tingimuste p-st 10.4 tulenevalt vara kasutamise

tasu 24 300 eurot. Kostjal on õigus kaatrilepingu tingimuste p 10.4 järgi nõuda kaatri tagastamata

jätmisel tasu 300 eurot iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Kuna kostja vara ei tagastanud, on

hageja I kasutanud asja õigusliku aluseta, s.t saanud võõra asja kasutamisest kasutuseelist.

Kostja vastuhagi tuleb rahuldada. Hageja I on rikkunud kaatri- ja laenulepingust tulenevat kohustust

ning hageja II käenduslepinguga võetud tagamiskohustust ja kostjal on õigus nõuda neilt solidaarselt

võlgnevuse, vastavalt 54 976 eurot 67 senti ja 13 782 eurot 23 senti tasumist. Hageja I on rikkunud

autolepingust tulenevat kohustustust ning hageja II ja M. Suur käenduslepinguga võetud

tagamiskohustust. Kostjal on õigus nõuda neilt solidaarselt autolepingust tuleneva võlgnevuse

3355 eurot 21 senti tasumist. Kostja on tõendanud sõiduki tagasisaamise, kordategemise,

võõrandamise ja kindlustamisega tekkinud kulud. Kostja tõendas, et müüs auto 7500 euroga (millele

lisandub käibemaks). M. Suur ei ole tõendanud oma väiteid, et ta tahtis auto osta suurema hinnaga,

kui pank selle müüs. Hagejad ja M. Suur ei ole väitnud ega tõendanud, et auto tagastamise aja

turuväärtus oli suurem kui summa, millega auto võõrandati. Seega võõrandati asi turuväärtusega.

7. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus

või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. novembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 24 300 euro

suuruse summa osas, samuti osas, millega rahuldati kostja vastuhagi hagejate vastu solidaarselt

kaatrilepingu järgi 24 300 euro saamiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, s.o 24 300 euro

suuruse summa osas, ja jättis osaliselt rahuldamata kostja vastuhagi hagejate vastu solidaarselt

kaatrilepingu järgi võla saamiseks, s.o 24 300 euro suuruse summa osas.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõuab kostja hagejatelt 24 300 eurot solidaarselt kaatrilepingu

tingimuste p 10.4 alusel vara kasutamise eest. Sama summa on sundtäitmisel täitemenetluses, mis

toimub hageja II suhtes hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks. Kõnealune lepingupunkt asjas

ei kohaldu. Lepingueset (kaatrit) ei ole (enam) olemas. Seega ei olnud hagejal I võimalik

lepingutingimustele vastavat lepingu eset kostjale tagastada, ta ei saanud pärast lepingu lõppemist

selle kasutamist jätkata ega saada seetõttu kasutuseeliseid (nagu ekslikult leidis maakohus).

Kasutuseelised on TsÜS § 62 lg 1 järgi eseme kasutamisest saadavad eelised. Seega tuleb hageja II

hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldada osaliselt, s.o 24 300 euro suuruse

summa osas, ja kostja vastuhagi hagejate vastu solidaarselt kaatrilepingu järgi võla väljamõistmiseks

jätta osaliselt rahuldamata, s.o 24 300 euro suuruse summa osas.

Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6

kohaselt korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas kohtuotsust

kriminaalasjas õigesti. Kohus ei ole selles otsuses tuvastatud asjaoludega seotud, seda enam, et

kohtuotsus tehti kokkuleppemenetluses ja asja sisulist arutamist ei toimunud. See, et kaatri

tehasetähist on tõenäoliselt muudetud, ei tähenda, et müügilepingu ja kapitalirendilepingu sõlmimise

ajal ei oleks olnud kaatrit üldse olemas. Hagejad leiavad põhjendamatult, et neil ei olnud võimalik

enne kaatrilepingu sõlmimist kaatri olemasolu tuvastada. Asja materjalist nähtub, et hageja I võttis

kaatri vastu ja andis selle rendile müüjale. Asja materjalist ei saa järeldada, et kostja oleks käitunud

hea usu põhimõtte vastaselt ja tekitanud hagejatele kahju. Maakohus leidis õigesti, et kõiki

liisinguesemega seotud riske kannab VÕS § 362 lg 3 järgi liisinguvõtja. Põhjendatud on maakohtu

järeldus, et hagejad on rikkunud ettevõtja hoolsuskohustust.

Pooled on liisingulepingu lisaks olevate üldtingimuste p-s 1.4 kokku leppinud, et liisingumakseid

tasutakse hageja I konto debiteerimise teel. Seega tasuti makseid sel viisil, nagu pooled olid kokku

leppinud. Maakohus leidis õigesti, et TsÜS § 100 lg 1 alusel oli hageja I tehingu tühistamise õigus

tühistamisavalduse esitamise ajaks lõppenud. Samuti on õigesti tuvastatud, et kostja jaotas hagejate

raha erinevate lepingute täitmisel kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 2. Maakohus leidis õigesti, et kostja

toimis lepinguid üles öeldes kooskõlas seadusega. Samuti andis maakohus hinnangu hagejate väitele

selle kohta, et kostja ei lasknud hea usu põhimõtte vastaselt autolepingut ja eluasemelepingut

lõpetada selle täitmise (väljaostmine ja finantseerimine) teel. Vastupidine hagejate väide ei vasta

tõele. Maakohus on piisavalt põhjendanud, et hageja II ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped ei

ole globaalse iseloomuga ja need ei ole tühised. M. Suur ei ole kohtuotsust vaidlustanud ja tema osas

on kohtuotsus jõustunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagejate hagid

jäeti rahuldamata ning rahuldati vastuhagi, ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejad leiavad, et kohtud rikkusid kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui leidsid kaatrilepinguga

seotud nõudeid lahendades, et hageja I rikkus ettevõtja hoolsuskohustust. Kohtute seisukoht on

mõistetamatu, sest hagejal I ei olnud võimalik müüja pettust ette näha ja tal puudus võimalus kaatri

tuvastamiseks. Kohtud jätsid tähelepanuta hageja I esitatud vanemuurija O. Kavalerova 26. märtsi

2012. a e-kirja ja kohtuotsuse kriminaalasjas, millest nähtuvalt kaatrit olemas ei olnud.

Kohtud ei arvestanud, et kostja teostas oma õigusi vastuolus hea usu põhimõttega, mis seisnes

jõupositsioonilt rahaliste vahendite hagejate kontodelt omal äranägemisel debiteerimises, tõi kaasa

globaalse lepingute ülesütlemisahela ja päädis hageja II eluaseme sundtäitmisega. Kohtud ei

pööranud tähelepanu hagejate väidetele, mille kohaselt tegid nad kõik endast oleneva, et täita

lepinguid kohaselt. Kostja konstrueeris tühise kaatrilepingu katteks hagejate kontode debiteerimisega

lepingute ülesütlemisahela, kus täitmine ei oleks võimalik. Hageja II viidi olukorda, kus ta pidi kogu

kostja lepingute ülesütlemisahelas täitma ka hageja I tüüplepingutest tulenevaid tühiseid tingimusi,

mis teda ebamõistlikult kahjustasid. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kaatrilepingu tingimuste p 1.4 on

ebamõistlikult hagejat II kui tarbijat kahjustava tüüptingimusena tühine (hagejaga I sõlmitud

lepingute tüüptingimused on laienenud ka hagejale II kui tarbijale). Samuti käsitasid kohtud

kaatrilepingu tingimuste p 1.4 valesti. Selle lepingupunkti järgi sai kostja hagejate arvelduskontosid

debiteerida üksnes kaatrilepingu kehtivuse ajal. Pärast kaatrilepingu tühistamist oli debiteerimine

õigusvastane. Tühisest kaatrilepingust tulenevalt ei olnud hagejatel selle lepingu täitmise kohustust.

Samuti jätsid kohtud tähelepanuta, et kostja keeldus pahauskselt autolepingut ja eluasemelepingut

lõpetamast selle täitmise (väljaostmise ja refinantseerimise) teel.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

11. Hagejad esitasid Riigikohtule kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on

hageja I menetluskulu kautsjon 478 eurot 15 senti ja õigusabikulu 500 eurot (ilma käibemaksuta)

ning hageja II menetluskulu kautsjon 478 eurot 15 senti ja õigusabikulu 600 eurot (ilma

käibemaksuta). Hagejad kinnitasid, et näidatud kulu on kantud praeguse kohtumenetluse tõttu ning

hageja I on käibemaksukohustuslane ja hageja II ei ole käibemaksukohustuslane. Hagejad palusid

hüvitatavalt menetluskulult viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Kostja teatas, et ta ei kandnud kassatsioonimenetluses menetluskulusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ning § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti rahuldamata hageja I hagi kostja vastu laenulepingu ja

autolepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks, samuti osas, milles jäeti rahuldamata

hageja II hagi kostja vastu limiidilepingu ja eluasemelepingu ülesütlemise avalduse tühisuse

tuvastamiseks. Kohtute otsused tuleb tühistada ka osas, milles loeti sundtäitmine lubatavaks ja

rahuldati kostja vastuhagi hagejate vastu. Kohtute otsused tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse

osas ja maakohtu otsus osas, milles tühistati hagi tagamine. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus

muutmata. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

13. Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus tegi uue otsuse,

millega rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

(s.o 24 300 euro suuruse summa osas) ja jättis osaliselt rahuldamata kostja hagi hagejate vastu

solidaarselt kaatrilepingu järgi võla saamiseks (s.o 24 300 euro suuruse summa osas). Seega on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas jõustunud. Riigikohus TsMS § 688 lg 1

järgi selles küsimuses seisukohta ei võta.

14. Kostja vastuhagi nõue 3355 euro 21 sendi saamiseks, mille maakohus rahuldas, oli esitatud

solidaarselt hagejate ja M. Suure vastu. Apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse esitasid hagejad.

M. Suur apellatsioonkaebust ega kassatsioonkaebust ei esitanud. Riigikohus on leidnud, et

solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks

TsMS § 207 lg 3 tähenduses (vt Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07,

p 14). Seega asja lahendamine hagejate suhtes ei mõjuta asja lahendust M. Suure suhtes (TsMS § 457

lg 1). Eeltoodu tõttu ei olnud M. Suur menetlusosaline apellatsioonimenetluses ega ole ka

menetlusosaline praeguses menetluses. Vastuhagi nõue M. Suure vastu on lahendatud ja maakohtu

otsus on selles osas jõustunud.

15. Kassatsioonkaebuse kohaselt on vaidluse all ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti hagejate

nõuded rahuldamata ja rahuldati kostja vastuhagi.

16. Kolleegium käsitleb esmalt hagejate kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad hageja I tehtud

kaatrilepingu tühistamise avalduse kehtivust ning kostja tehtud kaatrilepingu ülesütlemise avalduse

kehtivust.

Pooled ei vaidle, et 10. septembril 2008 sõlmisid müüja, kostja ja hageja I müügilepingu, mille järgi

kostja ostab hageja I huvides kaatri, ning samal kuupäeval sõlmisid kostja kui liisinguandja ja

hageja I kui liisinguvõtja liisingulepingu (VÕS § 361) kapitalirendilepinguna (kaatrileping) kaatri

liisimiseks. Hageja I, kostja ja müüja allkirjastasid järgmisel päeval kaatri üleandmise-vastuvõtmise

akti. Kohtute tuvastatud asjaoludel teatas hageja I 28. juunil 2011 (s.o pea kolm aastat pärast

lepingute sõlmimist) müüjale ja kostjale lepingute tühistamisest TsÜS § 94 lg-te 1 ja 3 alusel.

Hageja I palus maakohtul tuvastada, et ta on viidatud sätte alusel kaatrilepingu kehtivalt tühistanud.

TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale

ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. TsÜS § 94 lg 2 järgi

on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest

vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine,

mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. TsÜS § 94 lg 3

järgi võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Sama paragrahvi lg 4 järgi, kui

pettuse pani toime kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu

tühistada, kui teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega

pidanudki teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse

toimepannud kolmas isik.

Kolleegiumi hinnangul ei eksinud kohtud viidatud sätete kohaldamisel, kui leidsid, et hagejal I ei

olnud õigust kaatrilepingut tühistada ja seega ei ole see leping muutunud TsÜS § 90 kolmanda lause

järgi kehtetuks. Maakohus hindas oma järelduse tegemisel asjas esitatud tõendeid, sh kaatrilepingu

tingimusi (p-d 2.1, 2.1.2 ja 2.3) ja kaatri üleandmise-vastuvõtmise akti, ning on oma seisukohta

nõuetekohaselt põhjendanud. Nii on maakohus tõendeid analüüsides järeldanud, et hagejal I oli kaatri

üleandmisel võimalus kaater üle vaadata ja veenduda selle olemasolus ning hageja I ise ei olnud

ettevõtjana hoolas, kui ta kaatrit vastu võttes ja seda kolmandale isikule rentides ei kontrollinud kõiki

sellega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Kolleegium ei saa

TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Õige on ka kohtute viide

VÕS § 362 lg-le 3, mille kohaselt ei kanna liisinguandja liisinguesemega seotud riske. Riigikohus on

selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisinguga ostetud eseme

ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon

võlaõigusseaduses (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25).

Hagejate kassatsioonkaebuse etteheited kaatrilepinguga seotud tõendite hindamise kohta ei anna alust

vaidlusalust kohtuotsust kõnealuses osas tühistada. Hagejad leiavad, et kohtud jätsid hindamata

vanemuurija O. Kavalerova 26. märtsi 2012. a e-kirja. Apellatsioonkaebuses hagejad ei väitnud, et

maakohus oleks selle tõendi tähelepanuta jätnud. Seega hagejad maakohtu rikkumisele TsMS § 333

lg 2 järgi õigel ajal apellatsioonkaebuses ei tuginenud. Viidatud sätte kohaselt, kui menetlusosaline ei

esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud

esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga

teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. TsMS § 333 lg 3 järgi ei saa eeltoodud juhul

menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates.

Kassatsioonkaebuse väide kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse hindamata jätmise kohta on

põhjendamatu. Maakohus analüüsis seda tõendit, asudes seisukohale, et see otsus ei puuduta

kaatrilepingujärgset kahju ega tähenda, et kostja oleks nõustunud nendevahelise lepingu pettuse tõttu

tühistamisega. Ringkonnakohtu põhjendustel hindas maakohus otsust kriminaalasjas õigesti,

märkides, et kohus ei ole selles otsuses tuvastatud asjaoludega seotud, seda enam, et kohtuotsus tehti

kokkuleppemenetluses (asja sisulist arutamist ei toimunud). Ringkonnakohus selgitas õigesti, et

TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid siseveendumuse kohaselt ja kogumis. Kolleegium

osutab lisaks, et tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes

tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama

koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-05, p 25; 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 30). Kohtud on

hinnanud kõnealust otsust koos teiste tõenditega kogumis.

Eeltoodut arvestades ei ole alust tühistada kohtute otsuseid osas, milles kohtud leidsid, et

kaatrilepingu tühistamiseks ei olnud alust. Seega ei ole asjas tähtsust, kas tühistamise avalduse

tegemise ajaks oli hageja I lepingu tühistamise õigus lõppenud või mitte (TsÜS § 100 lg 1). Samuti ei

ole alust hinnata poolte väiteid selle kohta, kas hagejal I oli õigus müügileping tühistada või mitte.

Kolleegium jätab vaidlusalused otsused muutmata osas, milles hageja I nõue kostja vastu

kaatrilepingu tühistamise avalduse kehtivuse tuvastamiseks ning kaatrilepingu alusel kostjale

makstud raha tagastamiseks jäeti rahuldamata.

17. Kuna kaatrileping jäi pärast hageja I ülesütlemisavalduse tegemist kehtima, oli kostjal õigus

nõuda hagejalt I selle täitmist (vt VÕS § 76 lg 1, § 361).

Kohtud on tuvastanud, et kostjal oli õigus hageja I lepingurikkumise tõttu (kaatrilepingu tingimuste

p-st 1.3 tulenev liisingumaksete tasumise kohustuse rikkumine) kaatrileping üles öelda. Tuvastatud

asjaoludel hageja I pärast kaatrilepingu tühistamise avalduse tegemist 28. juunil 2011 kaatrilepingut

ei täitnud. Hageja I ei ole ka vaidlustanud, et ülesütlemise seisuga (10. november 2011) võlgnes ta

kostjale 648 eurot 57 senti, kuid ei tasunud võlgnevust kostja antud täiendava tähtaja jooksul. See, et

hageja I pärast 28. juunit 2011 kaatrilepingut ei täitnud, andis kohtute hinnangul kostjale õiguse

VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel eeldada, et hageja I seda lepingut edaspidi ei täida, ning seega oli hageja I

rikkunud oluliselt kaatrilepingust tulenevaid kohustusi. Kostja õigus kaatrileping üles öelda tulenes

kaatrilepingu tingimuste p-dest 10.1.3 ja 10.1.6 (enne ülesütlemist oli kostja andnud 18. oktoobril

2011 hagejale I lepingu kohaselt 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks). Seega ei ole kohtute

otsuseid alust tühistada ka osas, milles hageja I nõue kostja vastu kaatrilepingu ülesütlemise avalduse

tühisuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata.

18. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hagejad kohtute seisukohaga, et kostjal oli õiguslik alus

debiteerida hageja I kontosid kaatrilepingust tulenevate kohustuste katteks. Kohtute tuvastatud

asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et ajavahemikus 26. juunist 2011 kuni 30. maini 2012 debiteeris

kostja hageja I kontot ja kasvuhoiuse kontot. Kolleegium märgib selle kohta järgmist.

Tuvastatud asjaoludel on pooled kaatrilepingu tingimuste p-s 1.4 kokku leppinud, et lepingu

sõlmimisega annab liisinguvõtja liisinguandjale tagasivõtmatu maksekäsundi selleks, et liisinguandja

võib maksetähtpäeva saabumisel või muu lepingust tuleneva makse sissenõutavaks muutumisel ilma

liisinguvõtja täiendava nõusolekuta debiteerida võlgnevuste ulatuses liisinguvõtja arvelduskontosid,

mis asuvad Danske Bank A/S Eesti filiaalis, kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni (sama kokkulepe

sisaldub poolte sõlmitud autolepingu üldtingimuste p-s 1.4). Maakohus leidis, et kuivõrd pooled ei

olnud lepingus kokkulepitut VÕS § 13 lg 1 järgi muutnud, oli kostjal õigus vaidlusalusele

lepingupunktile tugineda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, märkides, et makseid tasuti viisil,

nagu pooled kaatrilepingu tingimuste p-s 1.4 kokku leppisid.

Kuivõrd asjaoludest nähtuvalt sõlmisid pooled kaatrilepingu oma majandustegevuse raames kostja

(panga) tüüptingimustel, tuli kohtutel kontrollida kõnealuse lepingupunkti kui tüüptingimuse

kehtivust. Eeltoodust nähtuvalt seda ei tehtud, seega jätsid kohtud TsMS §-des 348 ja 351 sätestatud

nõudeid rikkudes asja lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud välja selgitamata. Kolleegium on

leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida

põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust

tekkinud vaidluse lahendamisel (vt Riigikohtu 5. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05,

p 12). Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tühisust (VÕS § 36 lg 3, § 42 ja § 44 kohaldamine) on

kolleegium põhjalikult käsitlenud muu hulgas 30. aprillil 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06 tehtud

otsuses (p-d 17-18). Selleks, et tüüptingimus oleks eelduslikult ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42

lg 1 teise lause mõttes, ei ole tingimata vajalik, et tüüptingimus oleks sõnaselgelt vastuolus seaduses

sätestatud õiguste ja kohustustega. Seaduse olulised põhimõtted võivad tuleneda ka mitme sätte

koostoimest. Eesti kohtul tuleb sealjuures arvestada ka Euroopa Liidu asjakohastes direktiivides

sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

135-15, p 16).

Juhul kui vaidlusalune lepingupunkt kui tüüptingimus on kehtiv, oli kostjal sellele tuginedes õigus

debiteerida hageja I kontosid kaatrilepingu katteks. Kolleegiumi hinnangul on kohtud nõuetekohaselt

tuvastanud, millises järjekorras tuleks hageja I ülekantud raha arvestada olukorras, kus sellest rahast

ei piisa kõigi hageja I kohustuste täitmiseks. Pooled ei olnud selles kokku leppinud, mistõttu

tuginesid kohtud õigesti VÕS § 88 lg-le 2 ja lg 6 p-le 1.

19. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eeltoodut arvestades anda hinnang kaatrilepingu tingimuste

p 1.4 kehtivusele. Juhul kui kostjal ei olnud õigust hageja I kontodelt kaatrilepingu täitmiseks

debiteerida, ei olnud kostjal õigust kasutada hageja I tasutud makseid kaatrilepingu täitmiseks,

mistõttu on võimalik, et hagejal I ei oleks autolepingust tulenevat võlgnevust tekkinud. Sellisel juhul

ei olnud kostjal õigust autolepingut üles öelda ning maakohus peab hindama, kas ja kuivõrd see

asjaolu mõjutab laenulepingu ülesütlemise kehtivust.

20. Kolleegium osutab lisaks, et kassatsioonkaebuse väidetel on kohtud jätnud autolepingu juures

tähelepanuta hagejate väite, et kostja keeldus pahauskselt autolepingut lõpetamast selle täitmise

(väljaostmise) teel. Kolleegium leiab, et kohtud pole seda hagejate väidet nõuetekohaselt hinnanud.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi taotles hageja I 13. oktoobril 2011 autolepingu lõpetamist ja auto

väljaostmist kolmanda isiku poolt ning kostja vastas sellele lepingu ülesütlemise avalduses

10. novembril 2011. Kostja vastuse kohaselt eeldab autolepingu p 10.7 järgi hagejate ettepanek 30-

päevast etteteatamist, vara tagastamist liisinguandjale ja kahe kuu rendimaksetega võrdse summa

tasumist. Kolleegium leiab, et heas usus käitumine eeldanuks, et kostja kaaluks hagejate ettepanekut

sisuliselt enne lepingu üleütlemise teate esitamist. Kohtuotsusest nähtub aga, et maakohus andis

hinnangu, et kostja on teinud kõik, et hageja I saaks autolepingut täita, jättes poolte sellekohased

väited ja käitumise analüüsimata. Ringkonnakohus kõnealust menetlusõiguse normide rikkumist ei

kõrvaldanud, märkides, et maakohus on sellele hagejate väitele hinnangu andnud. Asja uuel

läbivaatamisel saab kohus kõnealuse menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldada.

21. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja II ja kostja sõlmitud eluasemelepingu ja limiidilepingu

ülesütlemise kehtivust. Maakohus märkis õigesti, et kõnealused lepingud on laenulepinguteks

krediidilepingu tähenduses ja limiidileping on ühtlasi tarbijaarvelduskrediidileping (VÕS § 396 lg 1,

§ 397 lg 1, § 401 ja § 407).

Kohtute tuvastatud asjaoludel ei vaidlustanud kostja hageja II väidet, et pank debiteeris hageja II

näidatud kuupäevadel tema kontole ja kasvuhoiuse kontole laekunud raha, mis oli mõeldud

eluasemelepingu katteks, tühistatud kaatrilepingu katteks. Kostja märkis lisaks, et ta debiteeris

hageja II kontol olevat raha ka laenulepingu täitmiseks. Kohtute hinnangul sai kostja hageja II

kontosid debiteerides tugineda laenulepingut tagava käenduslepingu p-le 2.5 ning laenulepingu

lahutamatuks osaks olevate üldtingimuste p-dele 8.7, 8.8 ja 8.9.

Laenulepingut tagava käenduslepingu p 2.5 järgi on pangal õigus ühepoolselt ilma käendaja

täiendavate volituste või korraldusteta debiteerida laenulepingujärgse laenusaaja võlgnevuse ulatuses

käendaja pangakontot. Seega tulenes viidatud lepingupunktist kostjale õigus debiteerida vaid

hageja II pangakontot ning seda ainult laenulepingu täitmiseks. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et

nende tuvastatud asjaoludel on aga debiteeritud ka hageja II kasvuhoiuse kontot ning debiteeritud

raha on kasutatud samuti kaatrilepingu täitmiseks.

Laenulepingu lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p 8.7 järgi on

pangal õigus valida teenustasude ja muude pangale tasumisele kuuluvate summade ja võlgnevuste

kinnipidamise järjekord, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Üldtingimuste p 8.8

esimese lause järgi debiteerib pank teenustasud ja muud tasumisele kuuluvad summad, sh kliendi ja

panga vahelisest krediidi- ja väärtpaberitehingute lepingust ning muudest panga ja kliendi vahel

sõlmitud lepingutest tulenevad nõuded kliendi kontolt tehingu tegemise valuutas eurodes või nende

puudumisel muus välisvaluutas, kui hinnakirjas, lepingus või muus poolte kokkuleppes ei ole

määratud teisiti. Üldtingimuste p 8.9 järgi, kui kliendi kontol puuduvad rahalised vahendid või ei ole

neid teenustasude ja muude panga ja kliendi vahel sõlmitud kontoga seotud teistest lepingutest

tulenevate nõuete, teenustasude ning muude tasude ja võlgnevuste debiteerimiseks piisavalt, on

pangal õigus pidada nimetatud summad kinni omal valikul teistelt kliendi kontodelt pangas ning seda

ka juhul, kui pärast summade sissenõutavaks muutumist ja enne nende tegelikku kinnipidamist on

klient esitanud nende summade kohta teisi korraldusi. Kohtud ei analüüsinud, kas viidatud sätetest sai

tuleneda kostjale õigust debiteerida hageja II kui käendaja raha hageja I kohustuste katteks,

arvestades, et kõnealused sätted reguleerivad kostja ja hageja I kui laenusaaja vahelisi õigusi ja

kohustusi. Kaatrilepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud kostja

õiguses ühepoolselt debiteerida kaatrilepingu järgse laenusaaja (hageja I) võlgnevuse ulatuses

käendaja (hageja II) pangakontot.

22. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eeltoodut arvestades otsustada selle üle, kas ja millises

ulatuses oli kostjal õigus hageja II kontosid kaatrilepingu ja laenulepingu täitmiseks debiteerida. Kui

kostjal sellist debiteerimise õigust ei olnud, ei olnud tal ka õigust kasutada hageja II kontodel olnud

raha hageja I kohustuste täitmiseks, mistõttu on võimalik, et hagejal II ei oleks tekkinud

eluasemelepingust ja limiidilengust võlgnevust. Kui hagejal II ei tekkinud tulenevalt

eluasemelepingust ja limiidilepingust võlgnevust, ei olnud kostjal õigust neid lepinguid üles öelda.

23. Kassatsioonkaebuse väidetel on kohtud jätnud eluasemelepingu juures tähelepanuta väite, et

kostja keeldus pahauskselt eluasemelepingut lõpetamast selle täitmise (refinantseerimise) teel.

Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi soovis hageja II 26. jaanuaril

2012 kostjale esitatud avalduses eluasemelepingu ennetähtaegselt lõpetada ning seda, et kostja

loovutaks hageja II kohustuste tagamiseks hageja II kinnistule seatud hüpoteegi teisele pangale.

Maakohus tuvastas, et hageja II ei täitnud kostja seatud tingimusi, mille korral oleks kostja olnud

nõus eluasemelepingu lõpetamisega. Kolleegium märgib, et puudub seadusest tulenev alus, mis

annaks hagejale II õiguse nõuda, et kostja loovutaks teisele isikule hageja II kinnistule kostja kasuks

seatud hüpoteegi.

24. Kohtute tuvastatud asjaoludel tagasid hagejaga II 10. detsembril 2004 sõlmitud eluasemelepingust

tulenevaid nõudeid, samuti hageja II käenduskohustusi (käenduslepingud sõlmitud 16. septembril

2005, 7. märtsil 2008 ja 10. septembril 2008) hageja II kinnistule kostja kasuks seatud kaks

hüpoteeki. Hüpoteegiga tagatud nõuded olid kindlaks määratud hageja II ja kostja 10. märtsil ja

15. juulil 2005 sõlmitud notariaalsetes tagatiskokkulepetes.

Esimesena sõlmitud tagatiskokkuleppe p-de 5.1.1 ja 5.2 alusel tagab hageja II kinnistule kostja

kasuks seatud I järjekorra hüpoteek (900 000 krooni) kõiki hüpoteegipidaja (kostja) nõudeid omaniku

(hageja II) vastu, sh ka tingimuslikke ja tulevikus tekkivaid nõudeid, mis tulenevad hüpoteegipidaja

ja omaniku abikaasadevahelisest 10. detsembri 2004. a eluasemelepingust, selle lepingu tulevikus

sõlmitavatest lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest

tekkivatest kulutustest, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale,

samuti nõudeid, mis tulenevad omaniku ning hüpoteegipidaja vahelistest tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest. Teisena sõlmitud tagatiskokkuleppe p-de 3.1.1 ja 3.2.1 alusel tagab

hageja II kinnistule kostja kasuks seatud II järjekorra hüpoteek (387 000 krooni) kõiki

hüpoteegipidaja (kostja) nõudeid omaniku (hageja II) vastu, sh ka tingimuslikke ja tulevikus

tekkivaid nõudeid, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku abikaasadevahelisest 10. detsembri

2004. a eluasemelepingust ja selle 10. märtsi ja 15. juuli 2005. a muudatusest, nimetatud lepingu

tulevikus sõlmitavatest lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule

tagasiloovutamisest tekkivatest kulutustest, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja

kinnistusosakonnale, samuti nõudeid, mis tulenevad omaniku ning hüpoteegipidaja vahelistest

tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.

Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud

nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-64-12, p 20). Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui

sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest.

Kohtud ei nõustunud hagejaga II, et tagatiskokkulepped oleks globaalsed tingimused, mis hõlmaks

arusaamatuid ja ebamääraseid kolmanda isiku nõudeid ja/või kohustusi. Hagiavalduse kohaselt viitas

hageja II asjaolule, et tal ei olnud käenduslepingute sõlmimisel ettekujutust sellest, et tema isiklike

kohustuste tagamiseks seatud hüpoteek tagab omakorda tema antud tagatist (I kd, tl 15). Maakohtu

hinnangul on tagatiskokkulepetes selgelt määratud, milliseid kostja nõudeid hüpoteegid tagavad ning

need tingimused ei ole VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, leides, et

maakohus on oma järeldust piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium selle ringkonnakohtu

seisukohaga ei nõustu.

Seadusest (AÕS § 279) ei tule keeldu, et tagatud tulevased nõuded ei võiks olla määratud kõigi

tulevaste nõuetena kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga sõlmitud lepingutest (nagu on

kokku lepitud ka vaidlusalustes tagatiskokkulepetes). Selliste laiaulatuslike (globaalsete)

tagatiskokkulepete lubatavus ei ole aga piiramatu. Kolleegium on selgitanud eelviidatud tsiviilasjas

nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuses, milliste globaalsete tagatiskokkulepete kehtivus on küsitav vastuolu

tõttu heade kommetega, samuti tulenevalt sellest, et tegemist võib olla keelatud tüüptingimusega

(seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes) (vt selle otsuse p-d 27-28). Kolleegium leidis, et

vähemalt tarbijate puhul ei ole üldjuhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse

tulevikus sõlmitavatest käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja

omaniku vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest ulatuses, mida kinnisasja omanik ei

kontrolli. Samas selgitas kolleegium, milliste tulevaste nõuete tagamine on ka tüüptingimusena siiski

lubatav, nimelt juhul, kui tulevased nõuded on piisavalt kindlaks määratud ja tagatise andjale

ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete tagamiseks tagatis

alguses anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks (nt tarbijate puhul

tulevaste nõuete tagamise kokkulepped juhuks, kui tagatakse edaspidi võetavaid sarnaseid laene

(vt viidatud otsuse p 29)).

Eeltoodut arvestades ei ole kohtud tagatiskokkulepete kehtivust sisuliselt kontrollinud. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kohtul anda hinnang ka tagatiskokkulepete kehtivusele. Tulenevalt VÕS §-st 41

on ka tulevaste nõuete tagamiseks sõlmitud tagatiskokkulepe vähemalt eelduslikult tühine üksnes

tulevasi kindlaks määramata nõudeid puudutavas osas, st mitte tervikuna. Juhul kui

tagatiskokkulepped on tühised tulevasi kindlaks määramata nõudeid puudutavas osas (küsimuse all

on pärast tagatiskokkuleppeid sõlmitud käenduslepingud), tuleb kohtul anda hinnang, kas hagejal II

oli eluasemelepingust tulenev võlgnevus (vt käesoleva otsuse p 21-22), mis andnuks aluse

tagatiskokkulepete alusel täitemenetluse alustamiseks.

25. Kuivõrd hagejate nõuete lahendamisest sõltub kostja vastuhagi lahendamine, tuleb kohtutute

otsused tühistada ka osas, milles kostja vastuhagi rahuldati. Asja uuel läbivaatamisel saab kohus

otsustada kostja vastuhagi rahuldamise üle pärast hagejate nõuete kohta otsustuse tegemist

(vt käesoleva otsuse p-d 19, 20, 22 ja p 24 viimane lõik).

26. Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud tsiviilasja hinna määramisel. Kolleegium muudab

TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda apellatsiooniastmes ja loeb asja hinnaks apellatsiooniastmes

72 114 eurot 71 senti.

Maakohtu otsuse põhjendustel on hagi hind 52 080 eurot 25 senti ja vastuhagi hind 72 114 eurot

71 senti. Eeltoodu on kooskõlas TsMS § 124 lg-ga 1, § 132 lg-ga 1, samuti § 134 lg-tega 1 ja 2.

Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse, millega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi.

TsMS § 137 lg 2 järgi, kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas, liidetakse

kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei

välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Praeguses asjas olid

hagis ja vastuhagis esitatud nõuded teineteist välistavad, mistõttu tuli lähtuda suurema hinnaga hagist,

milleks oli vastuhagi. Apellatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama,

mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses

maakohtu otsuse tühistada tervikuna. Seega oli apellatsioonkaebuse hind 72 114 eurot 71 senti ja

ringkonnakohus märkis ekslikult tsiviilasja hinnaks 124 194 eurot 96 senti.

Kassatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hagejad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse osas, millega

jäeti nende hagi rahuldamata ning rahuldati vastuhagi. Seega on kassatsioonkaebuse hind

47 814 eurot 71 senti (72 114 eurot 71 senti - 24 300 eurot).

Arvestades eeltoodut, on hagejad tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu ettenähtust rohkem.

TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 6 alusel on menetlusosalisel õigus taotleda enam tasutud riigilõiv tagasi

ning riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv

tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

27. Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude

jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, seega ei tee seda ka Riigikohus.

28. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjonid hagejale II.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu