3-2-1-48-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-48-16

Määruse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Nikolai Nikitini hagi Vikerlase 13 Korteriühistu vastu

üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks või otsuse

osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. Vikerlase 13

Korteriühistu menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-59675

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Nikitini määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Nikolai Nikitin

Kostja Vikerlase 13 Korteriühistu (registrikood 80097232)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-11-59675 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2016. a

määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Nikitin (hageja) esitas 6. detsembril 2011 Harju Maakohtule Vikerlase 13 Korteriühistu

(kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada kostja 30. novembri 2011. a üldkoosoleku otsuste tühisuse.

Hiljem palus hageja alternatiivselt tunnistada selle koosoleku otsuse nr 3 (revidendi määramiseks

juhatusele õiguse andmise kohta) kehtetuks.

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2014. a otsusega osaliselt hagi ja tunnistas üldkoosoleku

otsuse nr 3 kehtetuks. Kostja apellatsioonkaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 6. mai 2014. a

otsusega rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus 5. novembri 2014. a

otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jättis hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud

hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata 30. jaanuaril 2015.

2. Kostja esitas 2. märtsil 2015 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse,

milles palus hagejalt välja mõista oma menetluskulud 9600 eurot, millest 9300 eurot olid

esindajakulud.

3. Hageja tunnistas avaldust osaliselt, apellatsioonimenetluse riigilõivu 250 euro ja esindajakulude

150 euro ulatuses ning kassatsioonimenetluse esindajakulude 480 euro ulatuses.

Hageja ei tunnistanud kostja esindaja Aleksei Smelovi kulusid kostja lepingulise esindaja kuludena,

sest esindajal puudus vähemalt osa menetluse ajal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 218

sätestatud kvalifikatsioon. Lisaks on kulud põhjendamatult suured.

4. Harju Maakohus rahuldas 13. mai 2015. a määrusega kostja avalduse osaliselt ning määras

hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 4125 eurot ja mõistis selle summa hagejalt kostja

kasuks välja.

Maakohus mõistis hagejalt välja kostja tasutud apellatsioonkaebuse riigilõivu 250 eurot.

Kassatsioonikautsjoni 50 eurot ei pea hageja kostjale hüvitama, see tagastatakse kostjale.

Kokku on kostja lepinguliste esindajate kulud põhjendatud 34,35 tunni ehk 3875 euro ulatuses.

A. Smelovi õigusabi tunnihinnaga 100 eurot on põhjendatud. Vaidlus on tavapärasest keerukam,

kuivõrd menetlus läbis kolm kohtuastet, tõendite maht on tavapärasest suurem ja vaidluse ajaline

kestus keskmisest pikem. A. Smelov on omandanud TsMS § 218 lg 1 p 2 kohase õigusteaduse

magistrikraadi 2013. a juunis Arvestades Eesti ENIC/NARIC Keskuse 4. jaanuari 2012 ettepanekut

mitte tunnustada A. Smelovile 22. juunil 2000 välja antud diplomit ja sellega tõendatud

kvalifikatsiooni, ei ole põhjendatud kostja esindaja menetluskulud toimingute eest, mida A. Smelov

tegi ajavahemikus 22. detsembrist 2011 kuni 10. juunini 2013, mistõttu tuleb tasu nimetatud

ajavahemikus tehtud toimingute eest ajamahus 48,75 tundi jätta välja mõistmata.

5. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii hageja kui ka kostja.

Hageja palus määruse tühistada ja rahuldada kostja menetluskulude väljamõistmise taotlus 1220 euro

ulatuses (sh 250 eurot riigilõivuna ja 970 eurot esindajakuludena).

Kostja palus määruse tühistada avalduse 5475 euro rahuldamata jätmise osas ja uue määrusega

rahuldada taotlus tervikuna (kaebuse järgi küll lisaks kokku 5425 euro ulatuses).

6. Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja saatis need lahendamiseks edasi Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. jaanuari 2016. a määrusega kostja määruskaebuse osaliselt

ja tühistas maakohtu määruse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ning suurendas hageja

poolt hüvitamisele kuuluvat menetluskulu 2175 euro võrra. Kokku mõistis ringkonnakohus hagejalt

kostja kasuks välja 6300 eurot, jättes avalduse rahuldamata 3300 euro ulatuses. Hageja

määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi esitas kostjat esindanud A. Smelov kohtule kostja

seadusliku esindaja allkirjastatud volikirja ja välisriigi kõrgkooli diplomi koos Eesti ENIC/NARIC

Keskuse hindamisotsusega haridusdokumendi ja sellega kaasneva kvalifikatsiooni tunnustamise

kohta. Kuigi hiljem on kostja esindaja diplomi kohta antud ka teistsugune arvamus, ei ole maakohus

esindaja õigusi piiranud. A. Smelov on kostja nimel esitanud kohtule mitmeid dokumente

ajavahemikul detsembrist 2011 märtsini 2013. A. Smelov osales kostja lepingulise esindajana

26. märtsil 2012 ka maakohtu istungil. Kuna maakohus aktsepteeris A. Smelovi kostja lepingulise

esindajana, ei ole alust menetluskulude kindlaksmääramise menetluses asuda teistsugusele

seisukohale. Kui kohus lubas isikut menetluses esindajana osaleda, aktsepteerides tema allkirjastatud

ja kostja nimel kohtule esitatud menetlusdokumente, oli kostjal põhjust eeldada, et tema õigusabile

tehtud kulutused positiivse lahendi korral ka hüvitatakse.

Ringkonnakohus analüüsis kulude põhjendatust ka detailsemalt. Kostja esindaja A. Smelovi ajakulu

on kokku põhjendatud 46,1 tunni ulatuses ja kostja lepinguliste esindajate kulud kohtumenetluses on

kokku põhjendatud 6050 euro ulatuses, millest 46,1 tundi tunnitasumääraga 100 eurot ning 10 tundi

tunnitasumääraga 144 eurot. Kokku on kostja kulud kohtumenetluses põhjendatud 6300 euro ulatuses

(lepinguliste esindajate kulud 6050 eurot + riigilõiv 250 eurot). Kostja menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 3300 euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu määruse ja suurendas hageja poolt hüvitamisele kuuluvat menetluskulu 2175 euro

võrra, ja saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et pärast 26. märtsi 2012 kohtuistungit

ei ilmunud A. Smelov enam kostjat kohtuistungil esindama. Selle põhjuseks on 26. märtsi 2012. a

kohtuistungil kohtuniku tehtud suuline määrus, et kostja lepingulise esindaja esindusõigus on väga

kahtlane. Selle määruse tõttu astuski esindaja 2012. a Tallinna Tehnikaülikooli magistrikraadi

omandamise eesmärgil. Seega oli kostja teadlik ja saanud aru, et A. Smelovi esindusõigused

kohtumenetluses olid puudustega. A. Smelov sai enne 10. juunit 2013 menetluses osaleda vaid

nõustajana, kelle kulusid ei hüvitata. Asja arutanud kohtukoosseis maakohtus muutus ja uuel

kohtunikul oli võimalik esindaja esindusõigust uuesti hinnata, kohaldades hagita menetluses kehtivat

uurimispõhimõtet.

Kostja menetluskulude nimekirjas on mitmeid kandeid, mis ei ole kontrollitavad ega hinnatavad

tegevused, eelkõige nõupidamine kliendiga.

9. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

resolutsioon muutmata, kuid täiendatakse ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

11. Kolleegium leiab põhimõtteliselt, et kui menetlusosalist esindanud isikul ei olnud TsMS § 218

lg 1 p 2 järgi kvalifikatsiooninõude täitmata jätmise tõttu õigust olla kohtus lepinguliseks esindajaks,

ei ole kohtul ka põhjust mõista teiselt menetlusosaliselt välja selle isikuga seotud kulud. Nii on see ka

juhul, kui kohus teadlikult sellise isiku menetlusse lasi või jättis isiku kvalifikatsiooni kontrollimata.

Kolleegium märgib, et kohtul on kohustus kontrollida esindaja esindusõigust ja esindajaks olemise

lubatavust kogu menetluse vältel ja seda sõltumata vastaspoole väidetest. Esindajaks olemise

lubatavust saab kontrollida ka menetluskulude kindlaksmääramise faasis, iseäranis, kui vastaspool on

esitanud sellekohase vastuväite.

Kui esindaja jätab menetlusosalisele teatamata, et esindajale esinduslepingu alusel tasutud

õigusabikulusid ei saa hagi rahuldamise korral teiselt poolelt välja nõuda, võib tegemist olla esindaja

ja esindatava vahelise lepingu rikkumisega, mida ei saa lahendada menetluskulude jaotamise ja

kindlaksmääramise käigus.

Kolleegium märgib, et eelnev ei mõjuta iseenesest lepingulise esindajana menetlusse lastud isiku

poolt esindatava nimel tehtud menetlustoimingute kehtivust.

12. Kolleegiumi arvates võimaldavad erandlikud asjaolud siiski esindajakulud hüvitada. Praegusel

juhul sellised erandlikud asjaolud esinevad ja seetõttu on ringkonnakohus õigesti ka A. Smelovile

tehtud kulud osaliselt hagejalt välja mõistnud.

Esiteks oli kostja 28. detsembri 2011. a hagivastusele mh lisatud A. Smelovi juriidilist haridust

tõendavad dokumendid, sh Eesti ENIC/NARIC 22. juuni 2000. a tõend tunnistada tema

haridusdokumendi vastavust bakalaureusekraadile vastava kvalifikatsioonina (I kd, tl 218). Vabariigi

Valitsuse 6. juuni 2005. a määruse nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit

1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus" § 12 lg 1 p 1 või 2 järgi saab varasema

vähemalt nelja-aastase nominaalkestusega õppe alusel väljastatud bakalaureusediplomi võrdsustada

praeguse magistrikraadiga ja seega saab sellise diplomiga isik iseenesest olla TsMS § 218 lg 1 p 2

alusel kohtus ka lepinguliseks esindajaks. Seega võisid nii kohus kui ka menetlusosalised uskuda, et

A. Smelov võib olla kohtus lepinguliseks esindajaks. Maakohus jätkas tema tunnistamist esindajana

ka pärast Eesti ENIC/NARIC 6. jaanuari 2012. a kirja esitamist ettepanekuga mitte tunnustada

A. Smelovi diplomit (II kd, tl 160-162). Teiseks omandas A. Smelov menetluse kestel magistrikraadi

õigusteaduses Tallinna Tehnikaülikoolis (V kd, tl 81). Koostoimes varasema kvalifikatsiooni

tunnustamisega õigustab see kolleegiumi arvates, et temale tehtud kostja menetluskulud on võimalik

hagejalt välja mõista.

13. Ka muud määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Esindaja ja

kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise

kulu ja tulevikus tehtavate menetlustoimingute üle. Ringkonnakohus ei ole esindajakulude vajalikkust

ja põhjendatust hinnates diskretsiooni piire ületanud.

14. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud

kautsjon riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik