3-3-1-7-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-7-16

Otsuse kuupäev

9. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Vestros kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 2. septembri

2013. a korralduse nr 5-1.5/539 tühistamiseks ning selle

alusel sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Vestros, esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Kaialiisa Koolberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-

13-70050

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Vestros kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Vestros kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

22. oktoobri 2015. a otsused haldusasjas nr 3-13-70050.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Vestros kaebus ning tühistada Tallinna Ette-

võtlusameti 2. septembri 2013. a korraldus nr 5-1.5/539 ja keelata selle korralduse alusel

sunniraha rakendamine ja sissenõudmine.

4. Mõista Tallinna linnalt OÜ Vestros kasuks välja menetluskulu 30 eurot.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 2. septembri 2013. a korraldusega nr 5-1.5/539 OÜ-d Vestros

esitama 5 tööpäeva jooksul reklaamimaksu deklaratsioonid, kuna OÜ Vestros eksponeerib alates

2012. a algusest Tallinnas Majaka 36 asuva kaupluse aknakleebistel teavet "Kodukaubad. Toidu-

kaubad. Tubakas. Alkohol". Seda teavet tõlgendas ettevõtlusamet reklaamina. Korraldus edastati OÜ

Vestros registrijärgsel aadressil lihtsaadetisena.

2. 18. septembril 2013 tegi Tallinna Ettevõtlusamet korralduse nr 5-1.8/601 sunniraha 400 eurot

tasumiseks 7 tööpäeva jooksul. Korraldust põhjendati asjaoluga, et OÜ Vestros ei ole täitnud

2. septembri 2013. a korraldust.

3. OÜ Vestros esitas Tallinna Ettevõtlusameti 2. ja 18. septembri 2013. a korralduste peale vaided,

mille Tallinna Ettevõtlusamet jättis 11. oktoobri 2013. a vaideotsusega rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis OÜ Vestros Tallinna Ettevõtlusameti 2. ja

18. septembri 2013. a korralduste tühistamist. Kaebaja oli seisukohal, et 2. septembri 2013. a

korraldust poleks tohtinud kätte toimetada lihtkirjaga, mistõttu ei saanud 18. septembril 2013 nõuda

ka sunniraha. Ühtlasi märkis kaebaja, et kleebiseid vaateakendel ei saa käsitada reklaamina reklaami-

seaduse (RekS) § 2 lg 2 kohaselt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 22. jaanuari 2015. a kohtuotsusega kaebuse rahuldamata. Kohus asus

seisukohale, et tegemist on reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes ning RekS § 2 lg 2 punktides 1 ja 2

toodud erandid ei kohaldu, kuna ehitise aknal oleva kleebise puhul ei ole tegemist informatsiooniga

kauba või teenuse müügitingimuste kohta ega ka majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega selle

nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega

ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub. Samuti leidis halduskohus, et maksukorralduse

seaduse (MKS) § 52 lõikest 1 ja § 531 lõikest 4 tulenevalt võis Tallinna Ettevõtlusamet edastada

2. septembri 2013. a korralduse lihtkirjaga ning see tuli lugeda kättetoimetatuks, kui selle saatmisest

oli möödunud 5 päeva. Seega ei olnud ka 18. septembri 2013. a korraldus õigusvastane.

6. OÜ Vestros palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja apellatsioonkaebuse

rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. oktoobri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega. Otsuses

luges ringkonnakohus vaidlusalused aknakleebised reklaamiks, kuna niisuguse teabe avalikustamisel

puudub muu mõistlik eesmärk peale soovi suurendada kaupluses pakutava kauba müüki. Müügiks

pakutava kauba sortimendi loetelu ei saa pidada ettevõtja majandustegevuse koha tähistuseks. Muule

teabele, mille eesmärk on näiteks anda teavet selles kohas osutatavate teenuste või müüdavate

kaupade kohta, ei laiene RekS § 2 lg 2 punktis 2 sätestatud erand. Kuna 2. septembri 2013. a

korraldus tuli lugeda OÜ-le Vestros kättetoimetatuks 8. septembril 2013 ning deklaratsioonide

esitamiseks antud tähtaja viimane päev oli 13. september 2013, oli sunniraha kohaldamine

õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. OÜ Vestros palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Kassaatori seisukohad on järgmised.

8.1. Praegusel juhul ei ole tegemist reklaamiga. Avalikustatud teavet saab reklaamiks lugeda üksnes

siis, kui see sisaldab piisavalt intensiivset üleskutset kauba ostmiseks. Tegemist on kassaatori

majandustegevuse kohas asuva tegevuskoha tähistusega, mis annab teavet, et tegemist on kauplusega.

Kuna pole mingisugust lisateavet tootemargi või kauba iseloomu kohta, ei saa teabe eesmärgiks

pidada kauba müügi suurendamist.

8.2. Kuivõrd vastustaja 2. septembri 2013. a korraldus tuleb tühistada, on õigusvastane ning tuleb

tühistada ka 18. septembri 2013. a korraldus sunniraha tasumise kohta. Lisaks on see õigusvastane ka

seetõttu, et see anti enne, kui lõppes OÜ Vestros reklaamimaksualaste maksudeklaratsioonide

esitamise tähtaeg, sest 2. septembri 2013. a korraldust võis vaidlustada 30 päeva jooksul.

8.3. Kohtud on jätnud kaebaja väiteid tõendavad tõendid kõrvale ning nad pole seda ka põhjendanud.

Asjas on jäetud tuvastamata, kas tegemist oli reklaamiseaduses sätestatud erandiga ning kas OÜ

Vestros avaldatud teave sisaldab piisavalt intensiivset üleskutset kauba ostmiseks.

8.4. 2. septembri 2013. a korraldus ei ole haldusaktina kontrollitav. Vastustaja motiividest kleebiste

reklaamiks lugemisel on raske aru saada. Samuti on eksitud uurimispõhimõtte vastu.

9. Tallinna linn palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel.

9.1. Müügikohana käsitatakse kohta, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või osutab teenust.

Kui seadusandja oleks soovinud lubada RekS § 2 lg 2 punktis 1 kirjeldatud teabe avaldamist mitte-

reklaamina ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, oleks ta analoogiliselt nimetatud

sättes tehtud viitele punktile 2 lisanud ka RekS § 2 lg 2 punktis 2 viite punktile 1. Seega ei pidanud

seadusandja RekS § 2 lg 2 punktis 1 kirjeldatud teabe eksponeerimist vaateaknal võimalikuks. Selles

sättes peetakse silmas teavet, mida on võimalik kliendile edastada vahetu suhtlemise kaudu.

9.2. Kassaatori eksponeeritud teave ei ole tegevuskoha tähistus. Kaupade ja teenuste loetelule ei

laiene RekS § 2 lg 2 p 2 erand. Kaubandustegevuse seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

ettevõtte tegevuskoha tähistuses võib sisalduda selle liik, nt kohvik, restoran, kauplus. Kui inimesed

on juba otsustanud kauplust külastada, ei vaja nad kassaatori eksponeeritavat teavet. Küll aga võib

viidatud teave mõjutada neid kauplust külastama ehk tegemist on reklaamiga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kohtud on tuvastanud ning pooled ei vaidle, et OÜ Vestros eksponeerib Tallinnas Majaka 36

asuva kaupluse vaateakendel aknakleebiste kaudu teavet "Kodukaubad. Toidukaubad. Tubakas.

Alkohol". Asjas on vaidlus selle üle, kas tegemist on reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 ja Tallinna

Linnavolikogu 17. detsembri 2009. a määruse nr 44 "Reklaamimaks Tallinnas" § 1 lg 1 p 1 mõttes

ning juhul, kui tegemist on reklaamiga, siis kas niisugusele reklaamile kohalduvad RekS § 2 lg 2

punktides 1 või 2 ning määruse § 1 lg 2 punktides 1 või 2 sätestatud erandid. Reklaami mõistet ning

erandeid sellest sisustavad nii reklaamiseadus kui ka Tallinna Linnavolikogu määrus peaaegu

samamoodi. Kolleegium rõhutab, et reklaamimaksu objekt ongi määratletud reklaamiseadusega ning

kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei

käsita.

11. RekS § 2 lg 1 p 3 ja linnavolikogu määruse § 1 lg 1 p 1 kohaselt on reklaam teave, mis on

avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi

suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Ei ole

kahtlust, et vaidlusalused aknakleebised on avalikustatud üldtajutaval kujul. Samuti ei saa niisugusel

kujul kaupluse märgistamisel olla muud eesmärki peale kaupluse nähtavamaks tegemise, mis

omakorda teenib jaekaubanduses paratamatult kauba müügi suurendamise eesmärki. Järelikult vastab

eksponeeritud teave iseenesest reklaami tunnustele.

12. Kolleegium nõustub vastustajaga ka selles, et tegemist ei ole määruse § 2 lg 2 p 1 mõttes

majandus- või kutsetegevuse kohas antava teabega kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta.

Selle tingimuse all on mõeldud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lõikes 2 märgitud teavet, mis saab

eeskätt puudutada konkreetseid tooteid ning nende müügitingimusi. Teave, mis annab mõista, et

kaupluses müüakse kodukaupu, toidukaupu, tubakat ja alkoholi, annab aga üksnes infot selle kohta,

milliseid kaubagruppe kaupluses müüakse, ega täida seega TKS § 4 lõikes 2 märgitud teabe

funktsiooni.

13. Määruse § 2 lg 1 p 2 kohaselt aga ei käsitata reklaamina ka majandus- või kutsetegevuse koha

tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja

domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja

majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Sisuliselt tuleneb sellest sättest, et ehitisel,

milles majandustegevuse koht asub, võib majandustegevuse koha tähistusena märkida maksuvabalt

ära ka majandustegevuse liigi. Seega on praegusel juhul võtmetähtsus sellel, kas majandustegevuse

koha liik saab tähendada üksnes kitsast üldnimetuse märkimist (nt kauplus, kohvik) või hõlmab see

ka kaubagruppide nimetusi (praegusel juhul kodukaubad, toidukaubad, alkohol, tubakas), mille järgi

saab tuvastada selle, millist laadi kauplusega on tegemist.

14. Tallinna Linnavolikogu määrus ega reklaamiseadus ei täpsusta, mida tuleb pidada majandus-

tegevuse koha liigiks. Analoogilist mõistet kasutab ka kaubandustegevuse seadus, mille eelnõu

(Riigikogu X koosseisu eelnõu 164 SE) seletuskirjas on tõepoolest toodud ettevõtte liigi näidetena

välja kohvik, restoran ja kauplus. See ei tähenda aga tingimata seda, et täpsemat tegevuskoha liigi

nimetust peaks pidama reklaamiks. Tarbija seisukohalt on oluline vahe, kas tegemist on toidu- või

tööstuskaupu pakkuva kauplusega, jae- või hulgikauplusega jne. Niisamuti nagu isik, kes soovib

külastada kauplust, ei külasta eeldatavasti majandustegevuse kohta, millel on silt "kohvik", ei külasta

toidukaupu osta sooviv isik kauplust, millel olev tähistus viitab sellele, et seal müüakse üksnes

tööstuskaupu. Senikaua, kuni tegevuskoha liigi nimetus viitab kauba või teenuse üldisele iseloomule

ega sisalda hinnanguid kauba maksumuse või kvaliteedi kohta, kauba või teenuse hinda ega kauba

tootja kaubamärki, on tegemist majandustegevuse koha liigi märkimisega. Seejuures ei ole sisulist

vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna

või märgi koosmõjust. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad.

Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid

kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi

tähistamisega.

15. Järelikult ei saanud vastustaja tulenevalt Tallinna Linnavolikogu määruse § 1 lg 2 punktist 1

lugeda vaidlusaluseid aknakleebiseid reklaamiks, mistõttu ei saanud Tallinna Ettevõtlusamet nõuda

ka reklaamimaksualaste maksudeklaratsioonide esitamist. Seetõttu tuleb Tallinna Ettevõtlusameti

2. septembri 2013. a korraldus nr 5-1.5/539 tühistada.

16. Asjas on menetluses ka OÜ Vestros nõue Tallinna Ettevõtlusameti 18. septembri 2013. a

korralduse tühistamiseks. Nimetatud korraldusega kohustati kaebajat tasuma sunniraha 400 eurot 7

tööpäeva jooksul, kuna kaebaja ei täitnud 2. septembri 2013. a korraldust, milles hoiatati, et

korralduse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, milleks on esimesel korral 400 eurot. Ühtlasi

märgiti 18. septembri 2013. a korralduses, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse teisel korral

sunniraha 1000 eurot. 22. aprilli 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-72-14 punktides 11 ja 15 on

kolleegium selgitanud, et sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise

peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise

või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud

sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus.

18. septembri 2013. a korralduse õiguslikku iseloomu ei muuda ka seal sisalduv hoiatus teistkordse

sunniraha rakendamise kohta.

17. Järelikult ei ole 18. septembri 2013. a korralduse tühistamine võimalik. Kuna 2. septembri 2013. a

korraldus tuleb tühistada, puudub asjas ettekirjutus, mille täitmisele kallutamiseks saab sunniraha

kohaldada. Kahtlust ei ole selles, et kaebaja tegelikuks tahteks kohtusse pöördumisel oli sunniraha

rakendamise ja sissenõudmise vältimine. Seetõttu tõlgendab kolleegium halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes kõnealust nõuet sunniraha rakendamise ja

sissenõudmise keelamise nõudena.

18. Haldusmenetluse seaduse § 61 ei sea haldusakti kehtivuse algust ega lõppu sõltuvusse selle

õiguspärasusest ega selle vaidlustamise tähtajast. Seega oli 2. septembri 2013. a korraldus

18. septembril 2013 kehtiv ning kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et vaidlustamistähtajast

johtuvalt poleks tohtinud sunniraha rakendada. Kuivõrd aga 2. septembri 2013. a korraldus tuleb

tühistada, osutub ka selle alusel sunniraha rakendamine õigusvastaseks.

19. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et Tallinna Ettevõtlusameti 2. septembri 2013. a korraldus

nr 5-1.5/539 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Seetõttu tuleb keelata ka selle alusel sunniraha

rakendamine ja sissenõudmine. Asjas on võimalik teha uus sisuline otsus ilma asja uueks arutamiseks

saatmata. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega

rahuldab OÜ Vestros kaebuse.

20. Kuna Riigikohus teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta HKMS § 109 lg 4

alusel menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. OÜ Vestros on tasunud haldus- ja ringkonnakohtule kokku riigilõivu 30 eurot ning

Riigikohtule kautsjoni 25 eurot. Muid menetluskulusid ei ole OÜ Vestros välja toonud. Kautsjon

tagastatakse HKMS § 107 lõike 4 alusel. Riigilõiv 30 eurot tuleb Tallinna linnalt OÜ Vestros kasuks

välja mõista.

Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld