3-3-4-1-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-1-16

Määruse kuupäev

8. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Indrek Koolmeister ja Viive Ligi

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine V. A. kaebuses kohustada Viru

Vanglat algatama tema karistuse kandmisest vabastamise

menetlus

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2016. a määrus haldusasjas

nr 3-16-181

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 5. veebruari 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-795, millega

jäeti V. A. esindaja esitatud kaebus vangla tegevuse peale läbi vaatamata.

2. Saata asi lahendamiseks Viru Maakohtule.

3. Asendada käesoleva määruse avaldamisel V. A. nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. A. (kaebaja) esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob esitas Viru Vanglale taotluse alustada

menetlust esindatava vabastamiseks edasise karistuse kandmisest süüdimõistetu raske ja parandamatu

haiguse tõttu ja esitada esildis Viru Maakohtu täitmiskohtunikule.

2. Viru Vangla jättis 4. detsembril 2015 taotluse läbi vaatamata, sest vangla hinnangul ei ole esindajal

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 425 lg 1 alusel õigust taotleda vanglalt kinnipeetava

edasisest karistusest vabastamise menetluse alustamist ning maakohtule esildise esitamist. Kaebaja

esindaja esitas vaide, mille vangla jättis 11. jaanuari 2016. a vaideotsusega rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 25. jaanuaril 2016 halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Viru Vanglat

algatama esindatava suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlus süüdimõistetu

raske ja parandamatu haiguse tõttu ning kohustada vastustajat esitama sellekohane taotlus Viru

Vangla asukohajärgse maakohtu täitmiskohtunikule. Kaebuses viidati Viru Vangla psühhiaatri

hinnangule kaebaja tervisliku seisundi kohta, samuti teovõime piiramise asjas tehtud kohtu-

psühhiaatriaekspertiisi järeldustele ja leiti, et vangla tegevus on õigusvastane ning rikub oluliselt

kaebaja õigusi.

4. Tartu Halduskohus tagastas 28. jaanuari 2016. a määrusega halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kaebuse pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu hinnangul tuleks

kohtul asja lahendades hinnata, kas on alust vabastada kaebaja karistuse kandmisest tema

parandamatu haiguse tõttu. Selle aluse puudumisel ei ole põhjendatud ka vastava esildise esitamine

maakohtule. See tähendab, et kohus peaks kohaldama karistusseadustiku (KarS) § 79 ja käsitlema

kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusi. Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine

on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 18. peatüki 4. jaos ja see on maakohtu

pädevuses. Ka kohtupraktikas on sarnaste kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamist

peetud maakohtu pädevusse kuuluvaks (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-4-2-12, 3-3-1-52-12, 3-

3-1-45-15). Ka selles asjas on olemuslikult tegemist kohtuotsuse täitmise küsimusega. Vaidlus ei ole

seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra tõttu halduskohtu pädevuses ja isikul on õigus

pöörduda avaldusega otse maakohtu täitmiskohtuniku poole.

5. Kaebaja esindaja esitas 1. veebruaril 2016 maakohtu täitmiskohtunikule kaebuse, milles palus

alustada kaebaja suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlust süüdimõistetu

raske ja parandamatu haiguse tõttu ning kohustada Viru Vanglat esitama kõik asjakohased materjalid

ja taotlused täitmiskohtunikule.

6. Viru Maakohus jättis 5. veebruari 2016. a määrusega asjas nr 1-16-795 taotluse läbi vaatamata.

Kohtu hinnangul tuleks esitatud kaebust käsitada süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest

vabastamise taotlusena ning sellise taotluse esitamise õigus on KrMS § 425 lg 1 alusel vaid karistust

täitva asutuse juhil (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-132-13). Maakohtu

eelnimetatud määrus on jõustunud.

7. Kaebaja esindaja esitas 11. veebruaril 2016 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus haldus-

kohtu määruse tühistada ja võtta kaebus menetlusse.

8. Tartu Ringkonnakohus edastas 24. märtsi 2016. a määrusega asja pädeva kohtu määramiseks

Riigikohtu erikogule ja jättis ülejäänud osas määruskaebuse rahuldamata. Kohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

8.1. Halduskohus on ebaõigesti toetunud Riigikohtu seisukohtadele asjades nr 3-3-1-45-15, 3-3-4-2-

12, 3-3-1-52-12. Nendest lahenditest ei tulene, et iga kohtulahendi täitmisel tekkiva küsimuse

lahendamine oleks iseenesest maakohtu pädevuses. Riigikohus leidis nendes asjades asjaolusid

arvestades, et konkreetsetel juhtudel on teistsugune menetluskord ette nähtud KrMS § 431 lg-s 1.

Seda sätet on võimalik tõlgendada nii, et maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses on üksnes kohtu-

otsuse täitmisega seonduvate küsimuste lahendamine. Asjades nr 3-3-1-45-15 ja 3-3-1-52-12

käsitletud kaebused puudutasid kohtulahendite tõlgendamist ning need sai lahendada kohtulahendi

täpsustamise teel. Praeguse vaidluse esemeks olevat kohustamisnõuet ei saa lahendada varasema

süüdimõistva kohtuotsuse täpsustamisega.

8.2. Teisalt on KrMS § 431 lg 1 sõnastatud sedavõrd üldsõnaliselt, et see annab maakohtu täitmis-

kohtunikule kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks ulatusliku pädevuse.

Vältimaks samasisulise vaidluse lahendamist erinevates kohtuharudes, võiks nõue kohustada vanglat

algatama menetluse karistuse kandmisest vabastamiseks süüdimõistetu parandamatu haiguse tõttu

alluda ka maakohtule. Kui tõlgendada KrMS § 431 üldnormina kõikide kohtulahendi täitmisel

tekkivate küsimuste lahendamiseks, peaks seadus ette nägema menetluskorra vangla tegevusetuse

vaidlustamiseks olukorras, kus KrMS § 425 lg 1 ei võimalda isikul endal täitmiskohtuniku poole

pöörduda. Menetluskorra puudumine tõstatab küsimuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse kohta.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse

kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava

menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille

seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama.

ERIKOGU SEISUKOHT

9. Olemuselt on vangla ja kaebaja vahelise vaidluse ja ka vangla esildise alusel algatatav karistuse

kandmisest vabastamise menetlus avalik-õiguslik. Kohtutele esitatud kohustamisnõude lahendamine

oleks halduskohtu pädevuses siis, kui seadus ei näeks selleks ette teistsugust menetluskorda.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis reguleeritakse kohtulahendi jõustumist ja täitmisele

pööramist. Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise kord on sätestatud eelnimetatud

peatüki 4. jaos. KrMS § 425 lg 1 näeb ette, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal

parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik

karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel karistusseadustiku § 79

kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks. Sama paragrahvi

teises lõikes on ette nähtud raske psüühikahäire tõttu karistuse täitmisele pööramisest või karistuse

kandmisest vabastamise alus. Nimetatud normidele tuginemine ei ole selle asja vaidluse eset (vangla

kohustamine maakohtule esildise esitamiseks) arvestades aga võimalik, sest KrMS § 425 ei reguleeri

olukorda, kui vangla keeldub maakohtu täitmiskohtunikule esildist esitamast. Seega ei saaks

maakohus lahendada kohustamisnõuet KrMS § 425 kui erinormi alusel. Järgnevalt kontrollib erikogu,

kas maakohus saab esitatud kohustamisnõuet lahendada KrMS § 431 alusel.

11. KrMS § 431 lg 1 kohaselt lahendab KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning

muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtu-

lahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kohtupraktikas on kriminaal-

menetluses kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist käsitlevat KrMS § 431 peetud

üldnormiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-9-16, p 15). Kriminaal-

kolleegium on aastast 2007 rakendanud KrMS § 431 selliste küsimuste lahendamisel, mille üle

otsustamiseks pole KrMS-s ette nähtud eraldi mentlust. Näiteks asjas nr 3-1-2-2-07 märkis kriminaal-

kolleegium järgmist: "Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata,

kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda siiski

veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab

lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise

volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud

erikorda KrMS §-des 424−428 või §-s 430." Ka Riigikohtu halduskolleegium ja erikogu on leidnud,

et KrMS § 431 lg 1 on kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks laialdaselt

kohaldatav (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-4-2-12, 3-3-1-52-12, 3-3-1-45-15).

12. Halduskolleegium lahendas asjas nr 3-3-1-52-12 kohtute pädevuse küsimust KarS § 76 ning

KrMS § 426 reguleeritud tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse kontekstis. Nimetatud asjas

keeldus vangla maakohtule esitamast vangistusseaduse §-s 76 sätestatud vajalikke materjale ning

kolleegium asus seisukohale, et keeldumine on vaidlustatav KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtus

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17–20).

13. Haldusasjas nr 3-3-1-52-12 väljendatud seisukohad on asjakohased ka selle asja lahendamisel.

Vanglale aktiivse rolli panemise eesmärgiks on muu hulgas see, et haldusorgani aktiivse tegutsemise

abil oleksid tagatud ka sellise isiku õigused, kes ei pruugi oma haiguse või psüühikahäire tõttu olla

võimeline aru saama oma terviseseisundi olulisest halvenemisest ja karistuse kandmise raskustest.

Vanglal lasub kohustus jälgida kinnipeetavate terviseseisundit ja võtta vajaduse korral vajalikke

meetmed raskelt haigete kinnipeetavate õiguste kaitsmiseks. Süüdimõistetu arstlikku komisjoni

suunamine ja selle tulemuse põhjal esildise esitamine algatab menetluse, millega otsustatakse

süüdimõistva otsuse edasine täitmine ning isiku vabastamine või sundravile (KarS § 86) saatmine.

Vangla keeldumine taotluse lahendamisest ja esildise esitamata jätmine või taotluse läbi vaatamata

jätmine mõjutab seega otseselt kohtulahendi täitmist ning isiku võimalust karistuse kandmisest

vabaneda. Kui halduskohus hindaks maakohtule esildise esitamisest keeldumise õiguspärasust ja

lahendaks kohustamisnõude, sekkuks ta vähemalt kaudselt kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse

lahendamisse, sh võib esineda vajadus hinnata karistuse kandmisest vabastamise perspektiivikust.

Erinevates kohtutes toimuv menetlus ei oleks otstarbekas ega aitaks vaidluse kiirele lahendamisele

kaasa. Eeltoodust tulenevalt on erikogu hinnangul selles kohtuasjas esitatud kohustamisnõude

lahendamine KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtu pädevuses.

14. Kohustamisnõude lahendamisel KrMS § 431 alusel tuleb maakohtul kontrollida, kas kohtule

esitatud tõenditest saab järeldada, et võib esineda alus isiku karistuse kandmisest vabastamise

menetluse algatamiseks. Karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamise vajadust saab

üldjuhul tõendada süüdimõistetule tervishoiuteenuse osutamise raames kogutud andmetega. Kaebuse

rahuldamise korral kohustab maakohus vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni ja

sõltuvalt komisjoni otsusest otsustama esildise esitamise täitmiskohtunikule. Erikogu peab vajalikuks

juhtida maakohtu tähelepanu ka sellele, et kohustamisnõude lahendamine eeldab ka selle

analüüsimist, kas tegemist võib olla KrMS § 425 lg-s 1 või 2 sätestatud alusega.

15. Eeltoodust tulenevalt tühistab erikogu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 711 lg 3 alusel Viru

Maakohtu 5. veebruari 2016. a määruse ja saadab asja lahendamiseks Viru Maakohtule. Kaebaja nimi

tuleb määruse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Priit Pikamäe