3-1-1-55-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-55-16

Määruse kuupäev

8. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Stanislav Malõševi süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-5979

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Stanislav Malõševi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein

Laid, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Leelet

Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. juuni 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stanislav Malõševile esitati karistusseadustiku (KarS) § 291 järgi süüdistus selles, et ta kasutas

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

Kesklinna

politseijaoskonna

patrullteenistuse

patrullpolitseinikuna oma ametialaseid ülesandeid täites ebaseaduslikult vägivalda. Süüdistuse

kohaselt kummardus S. Malõšev 12. juulil 2014 kella 03.35–04.04 ajal Tallinnas Kalaranna 2 asuva

Patarei Vangla territooriumil toimunud festivalil Patarei Kultuuritolm 2014 maas lamanud ja teiste

politseinike poolt kinni hoitud H. L-i kohale ning lõi teda kolm korda käega rindkere ja keha

piirkonda. Seejärel tõusis S. Malõšev püsti ja lõi H. L-i ühel korral jalaga keha piirkonda. Oma

tegevusega tekitas S. Malõšev kannatanule füüsilist valu. Politseitaktikaliselt liigitub sellises

olukorras niisuguse jõu kasutamine raskeks füüsiliseks sunniks, mida on kohane kasutada elu või

tervist ähvardava ohu tõrjumisel. Kuna praegusel juhul sellist ohtu polnud, ületas S. Malõšev

füüsilise jõu kasutamisel lubatud intensiivsuse piiri. Sellega rikkus süüdistatav politsei ja piirivalve

seaduse (edaspidi PPVS) § 75 ja § 30 lg 2 nõudeid. PPVS § 75 kohaselt piiratakse järelevalve-

menetluses isikute põhiõigusi ja muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Isikut tuleb

järelevalvemenetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Nähtuvalt

PPVS § 30 lg-st 2 võib politseiametnik kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva

haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise

tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

2. Kohtuvaidluses leidis prokurör, et S. Malõšev rikkus süüdistuses kirjeldatud tegevusega

korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-de 7 ja 9 nõudeid. KorS § 7 p-de 1 ja 2 kohaselt kohaldab

korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve

meetmest seda, mis isikut eeldatavalt kõige vähem kahjustab ning mis on meetmega taotletavat

eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda arvestades proportsionaalne. Nähtuvalt

KorS §-st 9 tuleb isikut kohelda riikliku järelevalve menetluses tema au teotamata ja inimväärikust

alandamata.

3. Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsusega mõisteti S. Malõšev talle esitatud süüdistuses

KarS § 291 järgi õigeks. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt osutas H. L. kinnipidamise käigus

aktiivset vastupanu ja seetõttu oli tema suhtes vahetu füüsilise sunni kohaldamine vältimatu. Kuna

H. L. taltus alles siis, kui tema kinnipidamisse kaasati politseikoer ja talle õnnestus paigaldada

käerauad, ei olnud tema suhtes enne kasutatud füüsiline jõud ülemäära intensiivne. Lisaks puudus

S. Malõševil kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks aeg ja väljaõpe. H. L-i kinnipidamise hetkeks

valitses festivalil üleüldine mäsu, mistõttu tuli politseinikel ta kiiresti kontrolli alla saada ja festivali

territooriumilt eemaldada.

4. Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Leelet Kivioja ja H. L-i esindaja vandeadvokaat Kaimo

Räppo, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 20. novembri

2015. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus alates kohtuliku eelmenetluse staadiumist. Apellatsioonid rahuldati osaliselt.

Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

5.1. Maakohus jättis eelistungil tähelepanuta, et S. Malõševile esitatud süüdistus ei vasta

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 154 nõuetele. Kohtuliku eelmenetluse eesmärk on välja

selgitada kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikkus ning tagada sujuv ja tõrgeteta kohtulik

arutamine mõistliku aja jooksul. Muu hulgas hinnatakse eelistungil süüdistusakti nõuetekohasust.

Seega peab maakohus eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõik

kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja osutanud asjakohastele õigusnormidele, mida süüdistatav

rikkus. Praegusel juhul tuginetakse süüdistusaktis KarS § 291 tunnuse „ebaseaduslik“ sisustamisel

õigusnormidele, mis S. Malõševile etteheidetava teo toimepanemise ajal enam ei kehtinud. Kuna

PPVS § 75 ja § 30 lg 2 on alates 1. juulist 2014 kehtetud, oleks maakohus pidanud süüdistusakti

prokuratuurile tagastama. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlus-

õigust ka sellega, et tugines kriminaalasja lahendamisel pärast kohtuliku uurimise lõpetamist

muudetud süüdistusele.

5.2. Kriminaalasi tuleb maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. S. Malõševi süüküsimuse

lahendamisel ei saa lähtuda süüdistuses märgitud teo kvalifikatsioonist ja apellatsioonimenetluses

pole süüdistuse muutmine võimalik. Maakohus peab kõrvaldama kriminaalmenetlusõiguse rikkumise

eelmenetluses, kontrollides süüdistusakti seaduslikkust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määruse peale esitas kaebuse S. Malõševi kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

6.1. Ringkonnakohus väljus apellatsioonide piiridest ja rikkus selliselt toimides KrMS § 331 lg-t 2.

Samuti tugines ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamisel asjaoludele, mille kohta ei saanud

süüdistatav ega kaitsja oma seisukohti esitada.

6.2. Ringkonnakohtu etteheited kriminaalmenetlusõiguse rikkumise osas on alusetud. Maakohus

kontrollib kohtuliku eelmenetluse staadiumis eeskätt seda, kas süüdistusakt vastab formaalselt

KrMS §-s 154 sätestatud sisu- ja vorminõuetele, kas on täidetud KrMS § 226 nõuded ning kas

süüdistuse tekstis on kajastatud piisava selguse ja täpsusega kõik isiku karistusõigusliku vastutuse

eelduseks olevad faktilised asjaolud. Süüdistusakti sisulist vastavust kriminaalmenetluse seadustiku

nõuetele eelistungil üldjuhul ei kontrollita.

6.3. Süüdistusakti puudulikkust ei saa maakohtule ette heita. Kohtumenetluses täidavad

süüdistusfunktsioone ja kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid ning kohus ei

saa nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist. Samuti pole ringkonnakohtul pädevust lubada

prokuröril uut süüdistust esitada või olemasolevat süüdistust muuta.

6.4. Leides, et S. Malõševile heidetakse ette teo toimepanemise ajal kehtetu õigusnormi rikkumist,

tuvastas ringkonnakohus sisuliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Sellise rikkumise korral

pole võimalik kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.

7. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör L. Kivioja, kes

nõustub ringkonnakohtu määruse tühistamisega ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks

saatmisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu etteheited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

osas alusetud. Iseenesest märgitakse ringkonnakohtu määruses õigesti, et karistusseaduse blanketti

sisustava normi muutmist tuleb käsitada süüdistuse muutmisena ja et KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib

prokurör süüdistust muuta enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuna praeguses asjas sisustas

prokurör KarS § 291 tunnuse „ebaseaduslik“ kehtivate korrakaitseseaduse sätetega kohtuvaidluse

käigus, ei tohtinud maakohus sellist süüdistuse muutmist aktsepteerida. Prokuröri poolt süüdistuse

muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise

esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud

süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul

uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval

on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul märkiski

maakohus, et kuigi prokurör ei muutnud kohtuliku uurimise käigus süüdistust, tugines tema poolt

kohtuistungile

kutsutud

asjatundja

S. Malõševi

tegevuse

nõuetekohasuse

analüüsimisel

korrakaitseseaduse sätetele. Vahetu sunni kasutamisel tuli järgida proportsionaalsuse põhimõtet nii

politsei ja piirivalve seaduse kui ka korrakaitseseaduse kohaselt ning S. Malõševi süüasjas käis

keskne vaidlus füüsilise sunni proportsionaalsuse üle. Eelnevast tulenevalt ei saa rääkida tõendamis-

asjaolude tuvastamatusest (vt I kd, tl 211). Arvestades ülaltoodut, polnud ringkonnakohtul alust

piirduda maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel KrMS § 268 lg-ga 2 ja asuda seisukohale, et

maakohus aktsepteeris prokuröri hilinenud süüdistuse muutmist. Vaatamata asjaolule, et maakohtu

otsuses pole KrMS § 268 lg-le 6 otsesõnu viidatud, on selles analüüsitud politsei ja piirivalve

seadusest ning korrakaitseseadusest tulenevate nõuete erinevusi, süüdistatava võimalusi avaldada

korrakaitseseaduse sätete kohaldamise osas oma seisukohta ja jõutud järeldusele, et esitatud

süüdistuse puudused ei too kaasa tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Sisuliselt kasutas

maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel seega KrMS § 268 lg-s 6

sätestatud pädevust ega pannud toime kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

9. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust ka süüdistusakti

prokuratuurile tagastamata jätmisega. KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas

esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Samuti on

Riigikohus korduvalt selgitanud, et karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult blanketse

süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 9). Praegusel juhul on S. Malõševile esitatud

süüdistuses toodud välja nii karistusseadustiku paragrahv, millele süüdistatava tegevus prokuratuuri

hinnangul vastab (KarS § 291), kui ka väljapoole karistusseadust jäävad õigusnormid, mis

prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad (PPVS § 75 ja § 30 lg 2).

Vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult

lahendada eelistungil. Riigikohus on selgitanud sedagi, et KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt tuleb

süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea

kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras,

kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule

süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele

mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla

olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav

õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-53-07, p 11). Analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele

mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on

süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud

ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Nii nagu faktiliste

asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud

küsimusi

võimalik

lahendada

aga

veel

kriminaalasja

kohtuliku

arutamise

käigus.

Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui

kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või

võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kuna praegusel juhul kõrvaldati

süüdistusakti puudused maakohtu menetluse käigus KrMS § 268 lg 6 alusel, ei rikkunud maakohus

kriminaalmenetlusõigust.

10. Tühistades alusetult maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks,

rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See viga toob

kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna apellatsioonides vaidlustati ka maakohtu poolt

tõenditele antud hinnangut ja ringkonnakohus pole nendele väidetele vastanud, tuleb kriminaalasi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-

st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

5. veebruari 2016. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)