3-2-1-43-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle

Seppik

Kohtuasi

Rainer Safonovi hagi MTÜ Pärnu Jahtklubi vastu

kahjuhüvitise 10 080 eurot 19 senti ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-11820

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rainer Safonovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 699 eurot 13 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rainer Safonov, esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Kostja MTÜ Pärnu Jahtklubi (registrikood 80058516),

esindaja vandeadvokaat Anto Variku

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse (tsiviilasi nr 2-14-11820)

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Rainer Safonovi kanda.

4. Määrata kindlaks MTÜ-le Pärnu Jahtklubi kassatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude

rahaline suurus ja mõista Rainer Safonovilt MTÜ-le Pärnu Jahtklubi välja menetluskulu

1260 eurot.

5. Kohustada Rainer Safonovit tasuma väljamõistetud menetluskuludelt (1260 eurot) MTÜ-le

Pärnu Jahtklubi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rainer Safonov (hageja) esitas 17. märtsil 2014 Pärnu Maakohtule MTÜ Pärnu Jahtklubi (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 10 080 eurot 19 senti, hagi esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 787 eurot 32 senti ning sealt edasi viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 31. juulil 2012 kaatri Quicksilver 470 Cruiser tähisega VLD-546

(edaspidi kaater) ja sildus sellega samal päeval kostja kai ääres, kus teda abistas sadama töötaja.

Omandiõiguse ülemineku vormistamise tõttu kaatrit kohe ei kindlustatud (kohtumine

kindlustusmaakleriga kostja sadamas lepiti kokku 4. augustiks 2012). Hageja soovis kaikoha

kasutamise eest tasuda, kuid administraatorit ei olnud kohal. Kuna hageja oli kostja kliendina kostja

töötajatele teada ning oli juba hilisõhtu, ütles kostja töötaja (sadamakorraldaja, kes abistas kaatri

vettelaskmisel ja sildumisel), et hageja võib maksta siis, kui aega saab. Hageja oli sadamas uuesti

3. augustil 2012, kuid administraatoril oli hotelli saabunud grupi tõttu kiire ning ta ei saanud hagejat

teenindada. Hageja küsis luba, kas ta saab maksta järgmise päeva hommikul (siis on ka

kokkusaamine kindlustusmaakleriga), ning kostja administraator nõustus sellega. Hageja valis kaatri

hoidmiseks kostja jahisadama, sest kostja kinnituse ning sadamas olevate teabesiltide järgi (siltide

kohaselt on sadamas videovalve ja ajavahemikul 00.00-08.00, mil viibimine ujuvplatvormidel on

keelatud, reageerib igale liikumisele tuntud turvateenuseid pakkuv äriühing USS Security Eesti AS

(edaspidi USS)) pidi veesõidukite hoidmine olema kostja territooriumil turvaline. Kostja väidetel

tähendas siltidel märgitud reageerimine USS-i patrulli kohest kohaletulekut või kohest helistamist

kostja töötajale. Kostja reklaamis ka kodulehel, et sadamas on ööpäevane valve.

Ööl vastu 4. augustit 2012 kell 01.03 kaater varastati ja rüüstati. Sadama turvakaamera lindistuselt on

näha, et varas käis sel ööl kostja territooriumil vähemalt kolm korda, kuid ühelegi varga liikumisele

USS ega kostja ei reageerinud. USS-i töötaja selgitas, et andurid, mille eest kostja oli vastutav, ei

andnud signaali USS-i juhtimiskeskusesse, mistõttu ei jõudnud info varguse kohta tema patrullini.

Politsei ei suutnud varast tuvastada ja kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpetati.

Hageja hinnangul sõlmisid pooled teenuse osutamise lepingu. Lepingu olemasolu ei saa siduda aluse

deklaratsiooni täitmisega, kuna kostja ei ole selle täitmist palunud (tulenevalt sellest ei laiene

hagejale ka sadama meelespea). Sadama meelespea p 2.14, mis välistab kostja vastutuse kahju eest ja

selgitab, et kostja lepingulise hoidmise teenust ei osuta, on tüüptingimusena hagejat kui tarbijat

ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Olenemata sellest, kas pooled sõlmisid hoiulepingu, rendilepingu

või mõne muu teenuse osutamise lepingu, oli lepingu üheks tingimuseks kostja kohustus tagada oma

territooriumil kaatri turvalisus. Kostjal tuleb hagejale hüvitada tekkinud kahju. Iga mõistlik inimene

järeldaks, et ööpäevaringne valve on kostja jahisadamas kõikide seal asuvate objektide turvalisuse ja

ohutuse tagamiseks. Ujuvkaidel olevatelt siltidelt nähtub, et aluste sildumiskohtadel on kõrvalistel

isikutel viibimine keelatud 00.00-08.00. Seega rakendub kostja territooriumil (või vähemasti

ujuvkaidel) pääslarežiim, kuna seal saavad viibida vaid kostja teenuseid kasutavad isikud kostja

eelneval nõusolekul. Kostja võlgneb hagejale 10 180 eurot 19 senti (kaatri rüüstamisega tekkinud

kahju 9560 eurot 19 senti + õigusteenuse kasutamisest tulenev kahju 520 eurot), samuti viivise.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel sildus kaater tema sadamas 3. augustil 2012. Politsei

registreeris, et selle vargus võis toimuda 3. augustist kuni 4. augustini 2012 vahemikus 23.00 kuni

09.41. Menetluse käigus on kinnitust leidnud, et turvakaamerad töötasid, ning jääb arusaamatuks,

milliste andurite kohta hageja väidab, nagu ei oleks need töötanud. Kostja ei pidanudki kaatri

vargusest teadma, kuna ta ei osutanud hoiuteenust. Samuti ei ole kostja varguses süüdi.

Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest pooled ei ole lepingut sõlminud. Nõusolekuna sõlmida leping

ei saa käsitada seda, et kostja töötaja viitas hageja kaatri vettelaskmise ja sildumise kohale. Kostja

täitis sellega sadamaseadusest (SadS), sadama eeskirjast (IV ptk, p 3.7.4) ja meelespeast (p-d 2.1

ja 2.2) tulenevat igapäevast hoolsuskohustust. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus SadS-iga ning

sadamates kehtivate reeglite ja praktikaga. Ka hageja enese käitumine näitab, et lepingut ei sõlmitud.

Hageja ei ole täitnud deklaratsiooni, milles märgitakse aluse ja selle omaniku andmed ja sildumise

periood. Samuti kinnitatakse deklaratsiooni allakirjutamisel, et ollakse tutvunud sadama kodukorra ja

meelespeaga. Hageja on kostja sadamas sildunud ka varem ning ta oli kursis sadama nõuetega.

Samuti ei tasunud hageja kaikoha kasutamise eest.

Isegi kui pooled sõlmisid lepingu, ei ole tegemist hoiulepinguga. Hageja ei ole andnud kostjale üle

kaatri valdust võtmete ja dokumentide üleandmise näol. Kostja pakub kaikoha kasutamise teenust ja

sellega kaasnevaid teenuseid (vesi, elekter, prügivedu, dušš, tõsteteenus), mitte hoiuteenust.

Jahisadama meelespea p 2.14 sätestab, et jahisadam ei osuta silduvatele alustele lepingulist hoidmise

teenust ega vastuta kahjude eest, mis võivad jahisadama territooriumil ja akvatooriumil tekkida

varguste, loodus- ja tuleõnnetuste tagajärjel. Sadama eeskirjas loetletud teenuste hulgas hoiuteenust ei

ole. Kostja territooriumile paigaldatud sildid tekstiga „USS valvab", „Videovalve", „00.00 kuni 08.00

ujuvkaidel viibimine keelatud!" ja „Meil on videovalve" ei viita sellele, et kostja osutaks valveteenust

sadamakail silduvatele ja kolmandatele isikutele kuuluvatele alustele ja varale. Sellise teenuse

osutamise kohustust ei tulene kostjale SadS-ist ega ka sadama eeskirjast ja meelespeast. Kostja on

sõlminud valveteenuse lepingu oma vara ja sadama territooriumi üldise turvalisuse ja ohutuse

tagamiseks. Videovalve olemasolust ei ole tuletatav valveteenuse osutamine hoiuteenusena kõigile

sadamas viibivatele alustele ja isikutele. Kostja territoorium on avatud (ei ole pääslarežiimi), seega ei

ole võimalik teha kindlaks kolmandatele isikutele kuuluva vara kuuluvust ja osutada hoiuteenust.

Kostja ei ole rikkunud hageja ees kohustust, mis oleks kahju tekkimise aluseks, samuti ei kohaldu

viivis. Kahjuks ei saa lugeda õigusabikulusid. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal on tekkinud kostja

vastu kahju hüvitamise nõue, ei vasta see kahju hüvitamise eesmärgile.

3. Pärnu Maakohus jättis 27. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et hageja sildus 31. juuli 2012 õhtupoolikul kostja sadamas, kus teda mitu tundi

kestnud sildumisel abistas sadama korrapidaja. Kuivõrd hageja oli kostja sadamas sildunud ka varem,

teadis ta vajadusest täita administraatori juures deklaratsioon ning tasuda kaikoha eest. Paraku jäid

need toimingud tegemata, sest administraator ei viibinud töökohal ning hiljem oli ta hõivatud. Kaatri

dokumente ja võtmeid hageja kostjale üle ei andnud ega kavatsenudki seda teha, kuivõrd see ei ole

kostja sadama praktika. Ööl vastu 4. augustit 2012 kell 01.03 kaater varastati.

Tuvastatud asjaoludel (tunnistaja Indrek Ilvese ütlused kostja töötajate tööülesannete kohta, hageja

heauskne käitumine sooviga tasuda kaikoha eest, väljakujunenud praktika, mille kohaselt

deklaratsioonide täitmine oli kohustuslik) ei sõlminud pooled lepingut. Üksnes sildumine ja sadama

korrapidaja sellekohase abi osutamine ei tähenda, et sildunud aluse omanik astuks aluse otsa

kinnitamisel kai külge sadama pidaja või sadamateenuste osutajaga lepingulistesse suhetesse. Kostja

sadamas sõlmitakse leping administraatori juures deklaratsiooni täitmise ja soovitud teenuste eest

tasumisega. Kuigi vaatamata hageja soovile ei olnud erinevatel põhjustel võimalik kaikoha eest

tasuda ja deklaratsiooni täita (algul ei olnud administraatorit töökohal, pärast kaatriga jõel sõitmist ja

sadamasse naasmist hageja administraatorit ei otsinud, õhtul hiljem oli administraator hõivatud, kuid

jõuti kokku leppida, et nimetatud toimingud teeb hageja järgmisel päeval,) ei saa lugeda lepingut

sõlmituks. Alles deklaratsiooni täites ja vajalikku tasu makstes selgub, milliseid teenuseid klient

soovib ja milliseid teenuseid saab kostja sadamas osutada. SadS-iga pandud avalike kohustuste

täitmiseks on oluline, et iga aluse saabumine ja väljumine (vt ka sadama meelespea p-d 4.1 ja 4.2)

oleks fikseeritud.

Kui hagejal oleks õnnestunud alus kostja sadama administraatori juures registreerida ja seeläbi leping

sõlmida, ei oleks ta saanud kostjaga hoiulepingut sõlmida. Kostja osutatavate teenuste hulgas

(hinnakiri, deklaratsiooni vorm) ei ole sõnaselgelt hoiuteenust märgitud, sellist teenust ei tulene ka

SadS § 3 lg 1 loetelust. Vastupidi, sadama meelespea p 2.14 välistab selle. Väikesadamates ei ole

silduvate aluste ja nendel asuva vara säilimise tagamine sadama kohustus, kuivõrd sildunud alused on

enamjaolt juba eraldi võetuna oluliselt väärtuslikumad kui sadama vara (kaid koos nende küljes

olevate kinnitus- ja muude seadmetega). Sama selgitas ka tunnistaja I. Ilves. Hoiuteenuse

osutamiseks peaksid sadamad kaide ja neile ligipääsu osas rakendama oluliselt radikaalsemaid

meetmeid vara kaitsmiseks ja juurdepääsu tõkestamiseks, nt kaidele ligipääsu sulgemine lukustatud

väravatega või aluste kinnitamine kaide külge viisil, mis välistab või oluliselt raskendab nende

äraviimist ilma sadama korrapidaja valduses olevate abivahenditeta. Kindlasti oleks hoiuteenuse

osutamise korral kehtestatud eraldi hoiutasu. Lisaks eelnevale tuleks sellise teenuse puhul üle anda

aluse valdus (dokumendid, võtmed) ja kehtestada pääslarežiim. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

sadama territooriumil ei ole sellist režiimi kehtestatud ja kaide juurde pääseb ka öisel ajal vabalt.

Hoiatussildid ja valvekaamerad (valvele viitab ka kostja veebileht) on mõeldud eelkõige kostja vara

kaitseks ja peaksid kaasa aitama korra tagamisele kostja sadama territooriumil (tunnistaja sõnul

„eemale hoidma lihtsamaid kurikaelu"), st kaitsma ka sadamas sildunud aluseid. Valvekaamerate

salvestisi saab probleemide korral hiljem asjaolude tuvastamiseks kasutada. Sadama korrapidaja

selgitas hagejale sildumisel hoiatussiltide sisu, kuid ei selgitanud, nagu vastutaks kostja öisel ajal

tema kaide ääres seisvate aluste ja neil oleva vara eest. Kaitseks sadamas silduvate aluste omanikele

kahju tekitajate eest saab peaasjalikult olla aluste kindlustamine (selle teenuse vahendamist pakub ka

kostja). Kostja vastutus saaks kaikoha üürimise puhul aluse omaniku suhtes kõne alla tulla nt juhul,

kui kai vm sadamarajatised ei oleks töökorras ning ilmastikuoludest tulenevalt tekiksid alusel

kahjustused. Kostjal on sadama pidajana seadusest tulenev kohustus tagada oma territooriumi (SadS-i

mõttes akvatooriumi) ohutus. See hõlmab ka aluste ohutut ja ilmastikukindlat kinnitamist, kuid ei

hõlma vastutust sadamas asuva võõra vara kahjustamise eest olukorras, kus kahju tekitab kolmas isik.

Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei ole vajalik käsitleda tõendeid ja väiteid kahju suuruse kohta.

Kostja peaks kohtu hinnangul klientide selge arusaamise huvides sadamasiltidel rõhutama, et ta ei

osuta hoiuteenust, või siis, et teenust osutatakse üksnes kindlustatud alustega klientidele.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg 6 järgi vajalikuks põhjendusi korrata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et pooltevahelise lepingu sõlmituks

lugemiseks tulnuks hagejal väita ja tõendada, et ta on täitnud aluse deklaratsiooni ja tasunud kostjale

soovitavate teenuste, sh kaikoha eest. Ei ole tuvastatud, et hagejal jäid need toimingud tegemata

kostjast tulenevatel asjaoludel. Hageja oleks saanud oodata administraatori naasmist (kui

administraator ei viibinud parasjagu oma laua taga) või seda, kuni administraator eelmiste klientide

teenindamise lõpetab (kui administraator tegeles parasjagu külalistemajja saabunud suurema grupi

teenindamisega). Hageja oli varem kostja sadama teenuseid kasutanud ja teadis teenuste korraldusest.

Lepingu sõlmituks lugemiseks ei anna alust väited, et kostja töötaja osutas hageja sildumise kohale

ning abistas teda sildumisel.

Isegi kui pooled oleksid lepingu sõlminud, ei vastaks see hoiulepingu tunnustele, vaid oleks käsitatav

üürilepinguna. Hoiuleping eeldaks asja üleandmist kostjale (VÕS § 883), mida ei ole tehtud. Hageja

ei ole väitnud, et ta andis lahkudes kostjale üle kaatri võtmed ja dokumendid (otsese või kaudse

valduse VÕS § 883 mõistes). Ka sadama meelespea p 2.14 järgi ei sõlmita väikelaeva ega sellel

olevate asjade hoidmiseks hoiulepingut. Lisaks ei oleks hoiulepingu sõlmimine sedavõrd väikese tasu

eest, nagu on seda tasu kaikoha kasutamise eest (16-30 eurot ööpäevas olenevalt aluse suurusest),

eluliselt usutav ega majanduslikult mõeldav. Mõistlik ja eluliselt usutav on ka see, et väikesadamates

ei ole võimalik hoiuteenust osutada, kuna see tähendaks, et igal alusel tuleks teha inventuur, et saada

ülevaade sellel asuvast varast. Samuti peaks hoiuteenuse puhul olema sadama territooriumil

kehtestatud pääslarežiim.

Maakohtu seisukoht kostja territooriumil olevate hoiatussiltide ja valvekaamerate õigusliku tähenduse

kohta on õige. Kostja on teinud usutavaks, et turvateenus on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja

peaks aitama kaasa korra tagamisele sadama territooriumil. Kostja sildid kirjaga „00.00-08.00 ilma

loata ujuvkaidel viibimine keelatud! Meil on videovalve"; „USS valvab"; „Videovalve" ei anna alust

arvata, et kostja pakub oma territooriumil valveteenust. Pigem on sellised sildid hoiatusliku ja ka

teavitusliku iseloomuga, et tagada isikuandmete kaitse seaduse (IKS) nõuete järgimine ja välistada

kellegi loata filmimine. IKS § 11 lg 8 esimese lause järgi asendab avalikus kohas toimuva heli- või

pildimaterjalina jäädvustamise puhul avalikustamise eesmärgil andmesubjekti nõusolekut tema

teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada

ja enda jäädvustamist soovi korral vältida. Tuleb möönda, et valveteenuse kohta võis eksitava mulje

jätta kostja kodulehel üldinfo all märgitud ööpäevaringne valve. Samas ei viita see info kuidagi

asjaolule, et valveteenust osutatakse kolmandate isikute vara suhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada

või alternatiivselt saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 9 lg 1 ega põhjendanud, miks ei ole poolte

vahetatud tahteavaldused piisavad, et lugeda nende vahel leping sõlmituks. Pooled saavutasid

kokkuleppe nii kaatri kostja territooriumil hoidmises kui ka selle eest tasu maksmises.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et lisaks sildumisele abistas kostja töötaja hagejat ka kaatri

vettelaskmisel (see kohustus ei tulene kostjale SadS-ist), samuti vestles hageja sadamakorraldajaga

pakutava teenuse (sh kostja territooriumi ohutuse tagamise) teemal. Ringkonnakohus tuvastas valesti,

et deklaratsioon jäi täitmata ja tasu maksmata kostjast tulenevatel põhjustel. Kohtud märkisid, et

hageja otsustas teha need toimingud hiljem, kuid tegelikult ütles kostja sadamakorraldaja, et hageja

võib need toimingud teha mõni teine kord. Tähelepanuta on jäänud ka tunnistaja I. Ilvese ütlused,

mille kohaselt toimub kaikoha eest maksmine hotelli põhimõttel - kas kohe või pärast, vastavalt

kokkuleppele kliendiga. Hageja on ka varem oma aluse hoidmise eest tasunud hiljem.

Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja leidis valesti, et isegi kui pooled oleksid

sõlminud lepingu, ei vastaks see hoiulepingu tunnustele. Kui teenuse osutaja üheks kohustuseks on

tagada lepingueseme turvalisus (kostja kasutas oma territooriumil ja kodulehel reklaamitud

ööpäevaringse valve tagamiseks turvafirma teenust), on tegemist (vähemalt osaliselt) hoiulepinguga.

Lepingu tõlgendamisel tuli arvestada VÕS § 29 lg-t 4. Videovalve siltidest kostja territooriumil ning

reklaamist kodulehel saab iga mõistlik tarbija aru, et kostja videovalve ja turvateenuse kasutamine on

mõeldud klientide vara, mitte ainult kostja enda vara kaitseks. Ringkonnakohtu viide, et siltidega

tagatakse IKS-i nõuete järgimine, on üllatav (kostja ei ole sellele tuginenud). Kohtud leidsid valesti,

et kostja territooriumil ei olnud kehtestatud pääslarežiimi. Pääslarežiim rakendus vähemasti

ujuvkaidel, kus ajavahemikus 00.00-08.00 said viibida vaid kostja teenuseid kasutavad isikud kostja

eelneval nõusolekul.

7. Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palus jätta hageja

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

8. Hageja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista lepingulise

esindaja kulu 1320 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Kostja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hagejalt välja mõista lepingulise

esindaja kulu 1260 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tühistada, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

10. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista poolte sõlmitud lepingust tuleneva

hoiukohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitise ja viivise. Maakohus jättis hagi rahuldamata,

leides, et pooled lepingut ei sõlminud, ning ka juhul, kui poolte vahel oleks leping, ei vastaks see

hoiulepingu tunnustele. Kuivõrd kostja ei rikkunud hageja ees kohustust, mis oleks kahju tekkimise

aluseks, ei ole hagejal õigust saada kostjalt kahjuhüvitist ja viivist. Ringkonnakohus nõustus

eeltoodud põhjendustega.

Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas pooltel oli leping ning kas kostjal oli lepingust tulenevalt

kostja sadama territooriumil sildunud hageja kaatri hoidmise (valvamise) kohustus.

11. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus võis kohaldada valesti

VÕS § 9 lg-t 1, kui asus seisukohale, et pooled lepingut ei sõlminud.

VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis

võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt

avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub

teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi,

kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud

tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud,

kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla

ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1

sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek

sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus

vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

Kohtute tuvastatud asjaoludel tõi hageja 31. juulil 2012 oma kaatri kostja sadamasse sooviga silduda

ja kasutada kaikohta. Kostja töötaja osutas hagejale sildumiskoha ning abistas kaatri vettelaskmisel

ning sildumisel. Reeglid sildumise (kaatri lähenemine kaile ja kinnitusotstega kinnitamine pollarite

külge) korraldamiseks on sätestatud sadama õigusaktides. Nii tuleneb sadama eeskirja p-st 4.1.3, et

jahisadamas seisvate aluste sildumise korra määrab nende kaide valdaja. Sadama meelespea p 2.1

järgi on sadamakorrapidaja korraldused, mis puudutavad väikelaevade seismist või ümberpaigutamist

sadamas, kohustuslikud nende omanikele. Tulenevalt sadama meelespeast võib klient silduda ka ise,

kuid see tuleb kooskõlastada sadama korrapidajaga. Sadama meelespea p 2.6 järgi tuleb väikelaevade

vettelaskmine ja väljatõstmine kooskõlastada jahisadama korrapidajaga. Pooled käitusid vastavalt

kirjeldatud nõuetele.

Kohtud on tuvastanud, et hageja oli kostja sadamas sildunud ka varem, ta teadis vajadusest täita

administraatori juures deklaratsioon ja tasuda kaikoha eest ning soovis seda teha. Need toimingud

jäid tegemata, sest administraator ei viibinud töökohal ning hiljem oli ta hõivatud, 3. augustil 2012

leppis aga hageja administraatoriga kokku, et ta saab nimetatud toimingud teha järgmisel päeval.

Eespool kirjeldatud tahteavalduste vahetamisega väljendasid pooled soovi olla õiguslikult seotud -

hageja väljendas tahet kaikohta tasu eest kasutada ning kostja väljendas sadamas sildumise,

deklaratsiooni hilisema täitmise ning kaikoha eest tasumise võimaldamisega nõusolekut osutada

hagejale kaikoha kasutada andmise teenust. Seaduses ei ole sätestatud sadamas kaikoha kasutamise

lepingule kohustuslikku vormi, nii võis selle sõlmida ka suulises vormis. Seega võisid pooled olla

lepingu sõlminud.

12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, nagu oleks poolte lepingu sõlmituks lugemiseks olnud

lisaks poolte eespool kirjeldatud kaudsetele tahteavaldustele (vt p 11) nõutav ka administraatori

juures deklaratsiooni täitmine ning kaikoha eest tasumine. Kohtud on deklaratsiooni täitmise ja tasu

maksmise kohustusele ekslikult andnud lepingu sõlmimise seisukohalt määrava tähenduse. Kohtute

tuvastatud asjaolud ei anna alust järeldada, nagu oleks pooltel olnud VÕS § 9 lg-s 3 sätestatud

kokkulepe, mille järgi lepingu sõlmituks lugemiseks oleks seatud tingimuseks kohene deklaratsiooni

täitmine ja kaitasu maksmine. Nõustuda ei saa ka kohtute seisukohaga, nagu saaks alles

deklaratsiooni täitmisel selgeks see, milliseid teenuseid klient soovib ja milliseid teenuseid saab

sadam osutada. Teenuste hinnakirja kohaselt (I kd, tl 103) osutatakse kaikoha kasutamise teenust

paketina, milles sisaldub kaikoht, vesi, elekter, prügivedu ja dušš, ning sellise teenuse hind sõltub

aluse suurusest. Seega kujutab kaikoha kasutada andmise teenus endast hinnakirjas loetletud teenuste

kogumit. Sadamas kasutatava deklaratsiooni vormi (I kd, tl 141) kohaselt on aga kliendil võimalik

teavitada kostjat lisateenuste kasutamise (nt kindlustuse hinnapakkumise tegemine, tõsteteenus jm)

soovist. Sellest, kas klient lisateenuseid kasutab, ei sõltu see, kas leping on sõlmitud hinnakirjas

toodud n-ö standardpaketi teenuste osas.

13. Kuigi maa- ja ringkonnakohus on eitanud pooltel lepingu olemasolu, on nad möönnud, et kui

lepingu saab siiski lugeda sõlmituks, saab pooltel olla kaikoha üürileping. Kolleegium nõustub

kohtutega, et poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi.

Viidatud sätte kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks

asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Eespool on kolleegium põhjendanud, et

hageja soovis kostja sadamas kaikohta tasu eest kasutada ning kostja oli nõustunud hagejale seda

teenust osutama (vt p 11). Selline kokkulepe vastab üürilepingu tunnustele.

Ülaltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et pooltel ei olnud

lepingulist suhet, ning muudab selles osas ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust. Asjaolu, et pooltel

võis olla lepinguline suhe, ei too aga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist, kuna vaidluse lõpplahendus praeguses asjas sellest

järeldusest ei sõltu.

14. Kostja vastutus hagejale tekkinud kahju eest saaks tuleneda hagejaga sõlmitud lepingu

rikkumisest. Eespool on kolleegium kohtute tuvastatud asjaolude alusel järeldanud, et pooled võisid

olla sõlminud sadama kaikoha üürilepingu. Hageja väitel sisaldas poolte leping ka kostja kohustust

tagada kaatri turvalisus ning seetõttu on tegemist (vähemalt osaliselt) hoiuteenuse osutamise

lepinguga. Kokkulepet, mille sisuks on õigus kai ääres silduda, ei ole varasemas kohtupraktikas

hoiulepinguks peetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

26-06). Maakohus viitas õigesti sellele, et SadS § 3 lg 1 kohaselt sisaldab sadamateenus veesõiduki

sildumise võimaldamist (p 1), kuid ei sisalda hoiuteenust. Kolleegium leiab, et iseenesest ei ole nn

segalepingu sõlmimine (VÕS § 1 lg 2) välistatud, kuid nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud

asjaolud ei võimalda järeldada, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et lisaks kaikoha

kasutusteenusele osutab kostja hagejale ka hoiuteenust (olgu siis eraldi hoiulepingut sõlmides või

üürilepingus kostja hoiukohustust ette nähes).

15. VÕS § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt

temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Arvestades

VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut, saaks kostja hoiukohustust jaatada juhul, kui pooled oleksid vahetanud

tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Riigikohus on varem leidnud, et hoiusuhte

tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide

üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja

vastutuse asja valvamise või säilimise eest (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-30-06 p-d 4 ja 9; 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03;

14. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-04).

Praeguses asjas tuvastasid kohtud, et kaatri valdust ega selle üle tegeliku võimu teostamiseks

vajalikke vahendeid hageja kostjale üle ei andnud. Seega vastutaks kostja hageja kaatri hoidmise eest

üksnes juhul, kui pooled oleksid kostja vastutuses hageja kaatri hoidmise (sh valvamise) eest kokku

leppinud. Hageja ei ole väitnud, nagu oleksid pooled sellise sõnaselge kokkuleppe sõlminud. Kostja

väidetava hoiukohustuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt tuletanud asjaolust, et kostja

territooriumil asuvad sildid lubavad ujuvkaidel öisel ajal valvet, et kostja kodulehel on teave

ööpäevaringse valve olemasolu kohta ning et hageja väidetel kinnitas sadama korrapidaja sildumisel,

et kostja territooriumil on videovalve, et ajavahemikul 00.00-08.00 on ujuvplatvormidel ilma loata

viibimine keelatud ning et igale liikumisele reageerib turvafirma lühikese aja jooksul. Maakohus

tuvastas, et sadama korrapidaja selgitas hagejale sildumisel küll hoiatussiltide sisu, kuid ei selgitanud,

nagu vastutaks kostja öisel ajal tema kaide ääres seisvate aluste ja neil oleva vara eest. Vastupidist ei

ole väitnud ka hageja.

Kolleegium leiab, et hageja on hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel keskendunud oma huvile kaatri

hoidmise vastu ega ole tuginenud sellele, et ta oleks kostjale väljendanud tahet kõrvuti üürilepinguga

sõlmida ka hoiuleping (VÕS § 9 lg 1). Samuti ei ole hageja selgitanud, millest tuleks järeldada kostja

väljendatud tahet võtta endale vastutus hageja kaatri hoidmise eest. Ainuüksi asjaolust, et kostja

avaldatud teabe (sh hoiatussiltide) kohaselt valvab sadama territooriumi ööpäevaringselt turvafirma,

ei saa kostja sellist tahet järeldada. Valvel on ka muid eesmärke kui klientide vara säilimise eest

vastutuse võtmine. Selliselt avaldatud teabele ei saa muid asjaolusid arvestamata anda teistsugust

tähendust, kui on teabes kirjas.

Kolleegium märgib, et oma valduse ja omandi kaitse eesmärgil on valvele osutavate hoiatussiltide

kasutamine nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute praktikas (nii vallas- kui ka kinnisvara puhul)

tavapärane. Sildid „Videovalve", „USS valvab", „Naaber valvab" jne on kinnisasjade puhul kasutusel

eelkõige teavitamaks, et valdaja või omanik kontrollib oma territooriumi ja kõrvaliste isikute tegevus

sellel on tähelepanu all. Sellistest heidutuse otstarbel kasutatavatest siltidest ei saa tuletada järeldust,

et asja omanik või valdaja osutaks ühtlasi hoiuteenust. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et

hoiatussildid ja kaamerad on mõeldud eelkõige sadama vara kaitseks ja sadama territooriumil korra

tagamiseks (aidates mh sel viisil kaitsta ka sadamas sildunud aluseid) ning sellistel siltidel on hoiatav

ja teavituslik iseloom. Võrreldes sadamatega, kus kaameraid ja hoiatussilte ei kasutata, pakub kostja

oma klientidele turvalisemat teenust. Eeltoodu ei tähenda, et sadam pakuks oma territooriumil

valveteenust.

16. Kolleegium põhjendas eespool, et pooled võisid sõlmida kaikoha üürilepingu (vt p 13). Kohtute

tuvastatud vaidlustamata asjaolud ei võimalda järeldada, nagu sisaldaks see leping ka kostja

hoiukohustust.

VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Sama paragrahvi lg-s 5 nähakse ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille

lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja

pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevus- või kutsealal

mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist

praktikat (p 6).

Poolte ühist tegelikku tahet kostja hoiukohustuses kokku leppida (VÕS § 29 lg 1) ei ole kohtud

tuvastanud ja sellele, nagu oleks pooltel niisugune ühine tahe olnud, ei ole ka hageja

kassatsioonkaebuses tuginenud (vt ka otsuse p 15). Kassatsioonkaebuses on hageja viidanud

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-30-06 ja leidnud, et

praeguses asjas on Riigikohtu seisukohad vastavalt kohaldatavad. Selles lahendis on Riigikohus

leidnud, et tahet hoiukohustus võtta võiks järeldada kirjalikust rendilepingust, mille kohaselt rentniku

kasutusse antakse valvataval ja piirdeaiaga territooriumil asuv plats, kusjuures rendileandja kohustuks

tagama väravakontrolli ja sõidukite liikumise ning aruandluse ja tagama territooriumi valve ja

pääslarežiimi, kasutades selleks turvafirma teenust, kusjuures rendihind sisaldaks ka ööpäevaringset

valvet ja varalist vastutust parkivatel sõidukitel tekkivate kahjude eest (viidatud otsuse p-d 4 ja 9).

Kaikoha üürilepingu puhul samade põhimõtete kohaldamise korral eeldaks kostja kohustus vastutada

hageja kaatri varguse ja lõhkumise eest, et registreeritaks iga alus, kontrollitaks dokumente, toimuks

aluste liikumise kontroll ja fikseerimine üksnes pääsla kaudu koos vastava aruandlusega, kusjuures

kaikoha üür sisaldaks ka tasu ööpäevaringse valve ning sadama pidaja võetud vastutuse eest. Kohtud

ei ole kostja sadamas pääslarežiimi olemasolu tuvastanud. Nõustuda ei saa hageja

kassatsioonkaebusest järelduva väitega, nagu oleks keeld kõrvalistele isikutele teatud ajavahemikul

kaidel sadama pidaja loata liikuda samastatav pääslarežiimiga. Sellele, nagu oleksid muud eespool

loetletud tingimused täidetud, ei ole hageja tuginenud.

VÕS § 29 lg-d 4 ja 5 arvestades on kohtud õigustatult mh analüüsinud kaikoha kasutamise tasu

suurust ning põhjendatult leidnud, et sellise tasu eest (16-30 eurot ööpäevas) hoiuteenuse osutamine

ei ole eluliselt usutav ega majanduslikult mõeldav. Eelduslikult peaksid lepinguliste kohustuste maht

ja kokkulepitud tasu olema omavahel tasakaalus. Ringkonnakohus luges eluliselt usutavaks ja

mõistlikuks ka kostja esindaja väite, et väikesadamates ei ole võimalik hoiuteenust osutada, sest

sellisel juhul tuleks sadamal iga aluse puhul kindlaks teha aluse väärtus ja sellel asuv vara. Aluste

omanikud saavad end tekkida võiva kahju vastu kaitsta kindlustuslepingut sõlmides, selle teenuse

vahendamist pakkus tuvastatud asjaoludel ka kostja.

SadS § 12 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt peab sadamal olema sadama eeskiri, mille kinnitab

sadama pidaja, lg 3 kohaselt on sadama eeskirja nõuded kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele

ja viibivatele isikutele. Sama paragrahvi lg 6 p 6 järgi peavad sadama eeskirjas olema mh kirjeldatud

vähemalt osutatavad sadamateenused ja sadamateenuste osutamise korraldus. Kostja sadama eeskirja

p 1.6 sisaldab SadS-i järgi nõutavat sadamateenuste loetelu, mille hulgas ei ole hoiu- või

valveteenust. On tuvastatud, et ka kostja veebilehelt www.jahtklubi.ee nähtus, et kostja osutatavaks

teenuseks on kaikoha kasutusse andmine tasu eest. Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleks kostja

sadama eeskirjas pakutavate teenuste loetelus sisaldunud ka hoiuteenus. Kostja sadama meelespea

p 2.14 esimese lause kohaselt pakub jahisadam oma territooriumil olevat kaikohta hinnakirjas

fikseeritud tasu eest väikelaevale vajalike teenuste tarbimiseks, kuid ei sõlmi hoiulepingut väikelaeva

ega sellel olevate asjade hoidmiseks ning ei vastuta väikelaeva ega väikelaeval paikneva vara eest.

Sama punkti teise lause kohaselt ei vastuta jahisadam kahjude eest, mis võivad tekkida tema

territooriumil ja akvatooriumil varguste, loodus- või tuleõnnetuse tagajärjel. Ka hinnakiri ei

sisaldanud hoiuteenust.

Kohtud tuvastasid ja hageja on ka kassatsioonkaebuses kinnitanud, et ta on kostja sadama teenust

sildumiseks kasutanud ka varem. Kohtud tuvastasid samuti, et hageja oli varem kostja sadamas

kaikoha kasutamise teenust kasutades täitnud ka deklaratsiooni ja seda allkirjastades kinnitanud

tutvumist sadama eeskirja ja meelespeaga. Seega ei saanud hagejale olla teadmata, et kostja ei osuta

hoiuteenust.

Kohtud leidsid põhjendatult, et kostja kodulehel üldinfo all märgitust, et sadamas on ööpäevaringne

valve, ei saa järeldada, et kostja osutab sadamas hoiuteenust (vt ka otsuse p 15). Kodulehel on õigesti

kirjeldatud, millistel tingimustel kaikoha kasutada andmise teenust osutatakse. Kolleegium rõhutab

siinkohal veelkord, et tuvastatud asjaoludel on hageja kasutanud kostja sadamas kaikoha kasutada

andmise teenust ka varem ning lisaks eespool toodule ei ole usutav, et ta tegi oma otsustuse tuua sel

korral kaater kostja sadamasse, tuginedes pelgalt kostja koduleheküljel avaldatud teavitusele, mida

hageja valesti mõistis. Kaikoha üürilepingu rikkumisele ega asjaoludele, mis võiksid anda alust

järeldusele selle kohta, nagu oleks kostja kaikoha üürilepingut rikkunud, ei ole hageja praeguses asjas

oma nõude alusena tuginenud.

Eeltoodut arvestades ei ole hagi põhjendatud ja kohtud jätsid selle õigesti rahuldamata.

17. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

18. Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata. Kostja

sama astme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja

keerukust arvestades on kostja taotluses toodud õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. Kostja esindaja

on kassatsioonkaebuse analüüsile ja vastuse koostamisele kulutanud kokku 10,5 tundi. Kolleegiumi

hinnangul on selline ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga

120 eurot (ilma käibemaksuta). Selline tunnihind on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kostja on kinnitanud, et taotletud menetluskulu on kantud praeguse asja raames. Kostja ei ole

soovinud kohtult menetluskulu koos käibemaksuga väljamõistmist ning on kinnitanud, et ta saab

õigusabiteenuselt käibemaksu maha arvata.

Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 1260 eurot

(käibemaksuta). TsMS § 177 lg 4 järgi peab hageja kostjale hüvitatavalt menetluskulult maksma

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 järgi otsuse avalikult teatavaks tegemise päeval.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik