3-1-1-44-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-44-16

Otsuse kuupäev

6. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Ulvar Veldi süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-6371

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ulvar Veldi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Alar

Lehesmets

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a otsus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ulvar Veldi anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi selles, et tema,

täites 17. märtsil 2015 ajavahemikul kell 12.04 kuni kell 12.59 Põhja prefektuuri kriminaalbüroo

narko- ja organiseeritud kuritegude talituse eriasjade uurijana koos sama talituse uurija M. V-ga

tööülesandeid Tallinna linnas Põhja-Tallinna linnaosas Kopli ja Marati tänava piirkonnas, kasutas

M. V. suhtes vägivalda ja tekitas viimasele füüsilist valu. U. Veldi eesmärk oli M. V-le koht kätte

näidata, kuna M. V. vahetas ametisõidukis kõlanud raadiojaama ega arvestanud U. Veldi soovi.

Vägivalla tarvitamine seisnes selles, et vahetult pärast seda, kui M. V. oli lülitanud sõidukis mängiva

raadio endisele sagedusele, haaras sõiduki esimesel kõrvalistmel istuv U. Veldi juhiistmel istuval

M. V-l vasaku käega peast ning surus M. V. pead enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes

kannatanut kahel korral parema käe rusikaga lüüa. Kannatanu peast haaramise ja rüseluse käigus

tekitas U. Veldi M. V-le nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ning

tõmbas ära M. V. kaelal asuva sünnimärgi, põhjustades kogu tegevusega kavatsetult M. V-le füüsilist

valu.

2. Harju Maakohtu 9. detsembri 2015. a otsusega mõisteti U. Veldi KarS § 121 lg 1 järgi õigeks.

Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Esmalt luges kohus tuvastatuks füüsilise konflikti toimumise ja asjaolu, et rüseluse käigus sai

M. V. laubale, kaela piirkonda ja kõrva taha kriimustusi (nahamarrastusi) ning kaelal asuva

sünnimärgi vigastuse. Samas leidis kohus, et pole tõendeid selle kohta, kui tugevasse haardesse

U. Veldi kannatanut peast haarates viimase võttis. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et selline

tegevus põhjustas M. V-le valu. Kuivõrd kannatanu on noor politseitöötaja ning see amet nõuab juba

iseenesest tugevat füüsilist treenitust, siis objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna ei tundu

reaalne, et kaela ümbert haaramine ja pea allapoole surumine tekitas M. V-le valu. Selline tegevus

võib tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut. Samuti ei ole tõendatud süüdistuse

väide, et süüdistatav püüdis kannatanut kahel korral rusikaga lüüa. Maakohtu hinnangul oli U. Veldi

eesmärk teha kannatanule "hambapuuri" (see tähendab seda, et rusikas kätt liigutatakse teise isiku

põse peal). See jäi aga tegemata, kuna M. V. jõudis käe põse ette panna.

2.2. Ka ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et M. V. otsaette, kõrva taha ja kaelale

tekitas kriimustusi U. Veldi. Ei ole välistatud, et rabelemise käigus võis kannatanu end küüntega ise

kriimustada. Isegi kui lähtuda süüdistuse seisukohast, et kriimustused tekitas siiski U. Veldi, ei ole

süüdistatava selline käitumine maakohtu arvates kuriteona karistatav. KarS § 121 lg 1 objektiivse

koosseisu täitmine eeldab kehalise puutumatuse kaalukat (olulist) kahjustamist. Objektiivsele

kõrvalseisjale ei tundu reaalne pidada oluliseks tervisekahjustuseks kriimustusi, mis täiskasvanud

inimesele isegi valu ei tekita ja paranevad mõne päevaga ega vaja eraldi ravi. KarS § 121 lg 1

toimeala ei saa olla põhjendamatult lai. Vägivallategu ei ole kuritegu, kui kaitstavat õigushüve

rikutakse üksnes minimaalselt. Seoses M. V. kaelal oleva sünnimärgi äratõmbamisega leidis kohus, et

isegi kui U. Veldi seda tegi, polnud tema tegu tahtlik, sest arvestades kõnealuse sünnimärgi väiksust,

ei pruukinud ta seda üldse märgata.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas 12. jaanuaril 2016 apellatsiooni ringkonnaprokurör

A. Lehesmets, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega

mõista U. Veldi KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 300 päevamäära

ulatuses.

4. Tallinna Ringkonnakohus määras 14. jaanuari 2016. a määrusega kriminaalasja läbivaatamiseks

kirjalikus menetluses.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus ning

U. Veldi tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 300 päevamäära

ulatuses, s.o 7800 eurot. Apellatsioonikohtu põhjendused kõlavad järgmiselt.

5.1. Leides, et U. Veldi kohtuistungil antud ütlused on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud

ütlustega M. V. vastu tarvitatud vägivalla osas, jättis ringkonnakohus need osaliselt tõendikogumist

kõrvale. Kohtueelses menetluses rääkis U. Veldi, et ta tegi M. V-le „hambapuuri“ ja „seepi“, samas

kohtuistungil ta eitas seda. Maakohus jättis selle vastuolu hindamata. Ringkonnakohus luges

usaldusväärseks tõendiks kannatanu ütlused, et sõiduki kõrvalistmel istunud U. Veldi haaras vasaku

käega tema peast ja tõmbas teda enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes samal ajal M. V-d

parema käe rusikaga kaks korda lüüa. M. V. jõudis oma vasaku käe ette panna, mistõttu hoobid

tabasid tema kätt. Kannatanu püüdis lahti rabeleda. Kõik see kestis umbes 5-7 sekundit. Rüseluse

käigus olid tekkinud M. V. otsaesisele, kaelale ja kõrva taha kriimustused ning kaelal olevast

sünnimärgist tuli verd. Kogu tegevus põhjustas talle füüsilist valu.

5.2. Kohtu hinnangul on KarS § 121 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis täidetud, sest U. Veldi

põhjustas oma tegevusega M. V-le tervisekahjustuse. Lisaks sellele põhjustas U. Veldi M. V-le

füüsilist valu. U. Veldi põhjustas M. V-le tervisekahjustused ja füüsilist valu kavatsetult, sest tal oli

eesmärk kannatanule tema väärkohtlemisega koht kätte näidata. Kohus nõustus prokuröri

seisukohaga, et U. Veldi süü on keskmisest suurem, sest ta ei tekitanud kannatanule kehalise

väärkohtlemise käigus mitte ainult valu, vaid ka tervisekahjustusi. Karistuse mõistmisel juhtis

ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et U. Veldi karjus teojärgselt politseijaoskonnas M. V. peale ja

viskas kannatanut saapaga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. U. Veldi kaitsja vandeadvokaat J. Tehver saatis Tallinna Ringkonnakohtule 23. veebruaril 2016

kassatsiooniteate ja taotluse kassatsiooniteate esitamise tähtaja ennistamiseks. Seejärel, 26. veebruaril

2016 esitas kaitsja ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, taotledes kasseeritud kohtuotsuse

tühistamist ja U. Veldi õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

arutamiseks saatmist või Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste ja karistuse muutmist ning

U. Veldile rahalise karistuse sanktsiooni minimaalmääras mõistmist.

7. Kaitsja hinnangul on apellatsioonikohus rikkunud oluliselt menetlusõigust ja kohaldanud vääralt

materiaalõigust. Menetlusõiguse rikkumist näeb kaitsja selles, et ringkonnakohus ei märkinud otsuses

tõendatuks loetud fakte ega tõendeid, millele tuginedes tehti süüdimõistev otsus. Samuti on

ringkonnakohus jätnud analüüsimata vastuolud tõendite vahel. Kohus eksis ka subjektiivse koosseisu

tuvastamisel, sest süüdistatava eesmärgist kannatanule "koht kätte näidata" ei saa järeldada tahtlust

kannatanule tervisekahjustus või valu tekitada. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisnes kaitsja

hinnangul tervisekahjustuse ja valu mõistete ebaõiges sisustamises. KarS § 121 lg 1 tunnustele

vastava teona ei saa käsitada sellist füüsilist rünnet, mis ei ületa väheolulise bagatellründe piire.

Lisaks eksis ringkonnakohus karistuse mõistmisel, jättes tähelepanuta süüdistatava teo väheolulisuse.

8. Kassatsioonivastuses osutab prokurör A. Lehesmets kõigepealt sellele, et kassatsiooniteate

tähtaegseks lugemise kohta ei ole tehtud kohtumäärust. Muus osas leiab prokurör, et ringkonnakohtu

otsus U. Veldi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud

ning kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud arusaamadega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohus võtab esmalt seisukoha U. Veldi kaitsja esitatud kassatsiooniteate ja selle esitamise

tähtaja ennistamise taotluse kohta (I); selgitab seejärel, miks tuleb kriminaalasi saata

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ringkonnakohtule uueks arutamiseks (II); osutab

materiaalõiguse väärale kohaldamisele kasseeritud kohtuotsuses (III) ning võtab viimaks kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse (IV).

I

10. Puutuvalt kaitsja esitatud kassatsiooniteatesse märgib kolleegium, et kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatamine ei olnud selles kriminaalasjas kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 345 lg 1 järgi vajalik, kuna ringkonnakohus koostas kohe täiemahulise kohtuotsuse.

Erinevalt varem kehtinud redaktsioonist tuleb 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 345 lg 1 järgi

teatada kassatsiooniõiguse kasutamise soovist üksnes siis, kui ringkonnakohus kuulutab või teeb

kantselei kaudu teatavaks kohtuotsuse resolutiivosa. Kui aga apellatsioonikohus teeb kohe

tervikotsuse, ilma kohtuotsuse lõpposa eraldi vormistatud menetlusdokumendina kuulutamata, ei ole

kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam nõutav ning kohtumenetluse poolel on õigus

esitada kassatsioon KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate

esitamisest (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-35-16, p 7). Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta kaitsja taotluse kassatsiooniteate

esitamise tähtaja ennistamiseks.

II

11. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte oluliseks osiseks on põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud

õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures ja sellest tulenev õigus olla kohtus ära kuulatud.

Samasisulised õigused näevad ette Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 6 lg-d 1 ja 3 (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 22. septembri 1994 otsus Lala vs.

Holland, p 33; 24. märtsi 2005 otsus Stoichkov vs. Bulgaaria, p 56). Isiku vahetu osavõtt enda

kriminaalasja arutamisest apellatsioonimenetluses ei ole siiski sama oluline kui esimese astme

kohtumenetluses. EIK on samas nentinud, et juhul, kui apellatsioonikohus lahendab kriminaalasjas

kohtualuse süüküsimuse, käsitledes seejuures nii faktilisi kui ka õiguslikke küsimusi, ei ole õiglase

kohtupidamise põhimõttega kooskõlas kohtuotsuse tegemine ilma süüdistatavat vahetult ära

kuulamata, kui süüdistatav eitab enda süüd kuriteo toimepanemises (vt nt EIK 27. novembri 2007. a

otsus Popovici vs. Moldova, p 68). Eelnevale vaatamata leidis EIK hiljutises asjas Kashlev vs. Eesti,

et õigust õiglasele kohtumenetlusele ei rikutud sellega, et ringkonnakohus tegi süüdimõistva

kohtuotsuse üksnes toimikumaterjalide põhjal, kuulamata süüdistatavat ja tunnistajaid uuesti üle

olukorras, kus süüdistatav mõisteti maakohtus õigeks. Selles kohtuasjas pidas EIK oluliseks asjaolu,

et süüdistatav loobus ühemõtteliselt ringkonnakohtu istungil osalemise õigusest ja et süüdistatava

vahetu osavõtt kohtulikust arutamisest oli tagatud maakohtus, kus tunnistajad kuulati üle ja

süüdistataval oli võimalik neile küsimusi esitada. Samuti pidas EIK oluliseks seda, et süüdistatav ei

taotlenud tunnistajate ülekuulamist ringkonnakohtus ning et ringkonnakohus järgis riigisisesest

õigusest tulenevat nõuet, mille kohaselt peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas

sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt

põhjendama ning näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt EIK

26. aprilli 2016. a otsus Kashlev vs. Eesti, p-d 43–51).

12. Kolleegium sedastab, et ausa ja õiglase kohtumenetluse tagab see, kui kaitsepoolel on äratuntav

võimalus taotleda suulist apellatsioonimenetlust ja olukorras, kus süüdistatav seda taotleb, on tal

reaalne võimalus kohtuistungist vahetult osa võtta. See tuleneb otseselt ka KrMS § 331 lg-st 12, mille

kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises menetluses, kui seda taotleb

apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus. Kui apellatsioonimenetluse pool on

apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb

kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12

esimese alternatiivi kohaselt ei ole kohtul kriminaalasja läbivaatamise viisi osas kaalutlusõigust

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-123-13, p 8.2).

13. Kehtiva menetluskorra kohaselt teavitab ringkonnakohus apellatsiooni saamisest alates kolme

päeva jooksul kohtumenetluse poolt, kelle huve see puudutab (KrMS § 322 lg 1). Kohtumenetluse

poolel on õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid ringkonnakohtule

apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates seitsme päeva jooksul (KrMS § 322 lg 3).

Kohtumenetluse poole vastuväidetes peab olema märgitud, kas taotletakse suulist menetlust

(KrMS § 322 lg 4).

14. Eelnevast lähtuvalt on suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus sätestatud kindel

tähtaeg. KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse

taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta.

Kolleegium leiab, et juhul, kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta

suulise menetluse taotlemise õiguse.

15. Kui apellatsiooniteatega antud tähtaeg kirjalike seletuste ja vastuväidete esitamiseks ning suulise

menetluse taotlemiseks on möödunud, algab ringkonnakohtus eelmenetlus (KrMS 11. ptk 2. jg).

Eelmenetluses teeb kohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele määramise määruse, kui

menetlust takistavad asjaolud puuduvad või need on kõrvaldatavad (KrMS § 328 lg 1 p 1), otsustades

muu hulgas ka asja läbivaatamise viisi apellatsioonimenetluses. Määramaks kriminaalasja

läbivaatamise kirjalikus või suulises menetluses, peavad ringkonnakohtule olema teada poolte

sellekohased seisukohad. Seetõttu on oluline, et ringkonnakohus oleks enne teavitanud

kohtumenetluse poolt apellatsiooni esitamisest ning taganud sellega võimaluse taotleda seaduses

ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja

läbivaatamisel kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad

apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid

taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse

taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba

otsustanud.

16. Prokurör esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 12. jaanuaril 2016. Juba 14. jaanuaril

2016 määras ringkonnakohus kriminaalasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Seega jättis

ringkonnakohus süüdistatava ja kaitsja nõuetekohaselt teavitamata apellatsiooni esitamisest ning ei

andnud neile võimalust suulise menetluse taotlemiseks. Selliselt toimides rikkus ringkonnakohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.

17. Lisaks peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et apellatsioonimenetluse poole asjakohase taotluse

puudumisel peab ringkonnakohus ka ise hindama, kas konkreetses kriminaalasjas on võimalik tagada

õiglast kohtumenetlust süüdistatavat ja vajadusel tunnistajaid vahetult üle kuulamata. KrMS § 331

lg 12 kohaselt toimub asja suuline läbivaatamine ringkonnakohtus muu hulgas juhul, kui seda peab

vajalikuks ringkonnakohus. Suulise menetluse vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui

süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine

apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust (vt nt EIK 4.

juuni 2013. a otsus Hanu vs. Rumeenia, p-d 34-42; 13. detsembri 2011. a otsus Valbuena Redondo vs.

Hispaania, p-d 30–40; 15. juuli 2003. a otsus Sigurþór Arnarsson vs. Island, p-d 33–38; 19. veebruari

1996. a otsus Botten vs. Norra, p-d 48–53).

III

18. Kuna Riigikohus tühistab kasseeritud kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei käsitle kolleegium sisuliselt kassatsioonis

esitatud väiteid KarS § 121 objektiivse koosseisu puudumise kohta. Ringkonnakohtul tuleb

kriminaalasja uuel arutamisel lahendada U. Veldi süüküsimus terviklikult, kontrollides muu hulgas

KarS § 121 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetust. Siiski juhib kolleegium täiendavalt

tähelepanu järgnevale.

19. Kolleegium jagab kassaatori seisukohta, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, nagu täidaks

KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse süüdistatava eesmärk kannatanule „koht kätte näidata“.

Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise

tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud

(KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis

(intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija

tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja

möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Ei ole

välistatud, et süüdistuses kirjeldatud asjaoludel, s.o M. V-l peast haarates, oli U. Veldil vähemalt

kaudne tahtlus KarS § 121 koosseisupäraste tagajärgede saabumise osas, kuid ringkonnakohtu otsuses

on see jäetud korrektselt põhjendamata.

20. Nõustudes kassaatoriga, leiab kolleegium sedagi, et vääraks tuleb pidada ringkonnakohtu

seisukohta, mille kohaselt on U. Veldi süü keskmisest suurem, sest ta täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad

koosseisualternatiivid. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei

ole tähtis mitte see, kas ta täitis ühe või mõlemad KarS § 121 koosseisualternatiivid, vaid kehalise

väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt

hinnatava valu tugevus. Samuti luges ringkonnakohus põhjendamatult U. Veldi teosüüd suurendavaks

asjaoluks seda, et ta karjus teojärgselt politseijaoskonnas M. V. peale ja viskas kannatanut saapaga.

Sellist käitumist ei saa süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hinnata karistuse mõistmisel süüdistatava

teosüüd suurendava asjaoluna.

IV

21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja

§ 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a

otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus

alates eelmenetluse staadiumist. Kassatsioon tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)