3-3-1-21-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-21-16

Otsuse kuupäev

27. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Kirill Bobinini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Kirill Bobinin

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-

14-50587

Menetluse alus Riigikohtus

Kirill Bobinini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kirill Bobinini kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

17. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50587.

3. Teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Kirill Bobinini kasuks välja 300 eurot talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Tagastada Kirill Bobinini eest tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kirill Bobinin (kaebaja) esitas 29. novembril 2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse,

milles nõudis Tallinna Vangla kinnipidamistingimustest tulenenud mittevaralise kahju hüvitamist.

Taotluse kohaselt viibis kaebaja nendes tingimustes Tallinna Vanglas ajavahemikul 7. märts 2012

kuni 18. veebruar 2013. Tallinna Vangla jättis 30. aprilli 2014. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt välja mitte-

varalise kahju hüvitis 5000 eurot. Kaebuse kohaselt viibis ta kambrites, milles ei olnud tagatud

piisaval määral põrandapinda, samuti ei vastanud kambri valgustus, ventilatsioon ja sanitaar-

hügieenilised tingimused kehtestatud nõuetele. Kambrites jäi isiklik ruum kinnipeetava kohta alla

3 m2, mis rikub Euroopa Inimõiguse Kohtu (EIK) praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhi-

vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

3. Tartu Halduskohus jättis 28. oktoobri 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 lg-s 6

kehtestatud 2,5 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta oli kaebajale tagatud. Õiguspärane on

põrandapinna hulka arvata WC ja mööblialune pind.

3.2. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni jalutuskäik

või pesemisvõimalused saamata, ja seega ei ole tema õigusi rikutud.

3.3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-9-14 tuleneb, et

2,5 m2 suurust põrandapinda ei ole põhjust käsitada sedavõrd väiksena, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Kasinates elamistingimustes viibimine võis olla ebameeldiv, kuid kaebajale tulenenud

mõjutused ei ole olnud sedavõrd ulatuslikud, et see vääriks rahalist hüvitist.

3.4. On alus arvata, et kaebaja ajendiks pole mitte ebapiisavast põrandapinnast lähtuvad kannatused,

vaid EIK otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, mis andis kaebajale lootuse rahalise hüvitise

saamiseks. Kaebaja ei ole vangla tähelepanu mittenõuetekohastele kinnipidamistingimustele juhtinud

ega asjakohaseid taotlusi või kaebusi esitanud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei luba

hüvitisenõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud

kasutamata.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 17. novembri 2015. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult

järgmised.

4.1. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb, et kui isik ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju

vältimiseks või ärahoidmiseks, siis ei ole tal õigust saada kahjuhüvitist. Kaebaja ei vaidlustanud

kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne otsust asjas Tunis vs. Eesti.

Kaebajal oli võimalik vanglale esitada erinevaid taotlusi (enda üleviimist teise kambrisse või teise

vanglasse vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse.

4.2. Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist peaaegu aasta (7. märtsist 2012 kuni

18. veebruarini 2013). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õigus-

kaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mõistlik aeg, on ilmselge, et see ei saa kesta

aasta. Kaebaja ei pidanud kas selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või

siis lihtsalt leppis sellega ega vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1

tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise

kestust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud

tulemuseni. Seetõttu ei saa selles asjas tugineda Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) asjas nr 3-3-

1-90-11 tehtud otsuse p-s 19 märgitud seisukohtadele. See, kas esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole oluline.

4.3. Ainuüksi 2,5 m2-ne kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks

lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja seega rahalise hüvitise väljamõistmist

õigustavaks. Halduskohtu otsus ei ole vastuolus EIK praktikaga. Halduskohus on tuvastanud, et

teised kaebuses väljatoodud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased.

4.4. Ka tualeti väljaarvamine kambri üldpinnast ei annaks kaebuse rahuldamiseks alust. Üldjuhul ei

langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik ruum märkimisväärselt alla

3 või alla 2,5 m2 (vt nt haldusasi nr 3-13-1589). Pole usutav, et selle võrra väiksem põrandapind sai

kinnipeetavale kaasa tuua selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, mis õigustaks nende

hüvitamist rahas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kaebaja ei oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavatele ette nähtud

isikliku ruumi suurust, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest

ning tegemist oli üldteada probleemiga. EIK praktikas tunnustatud hea halduse põhimõte sisaldab ka

ametivõimude kohustust parandada eksimusi ja halduse vigu omal algatusel, ilma et isik peaks selle-

kohase taotlusega ametivõimude poole pöörduma. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et ta oli üle-

rahvastatuse probleemist ja EIK asjakohasest kohtupraktikast selgelt teadlik.

5.2. EIK praktikast tuleneb, et mitme kinnipeetava paigutamisel ühte kambrisse on kambri soovituslik

põrandapinna määr 4 m2 kinnipeetava kohta. EIK on leidnud, et kui kinnipeetava kohta jääb isiklik

ruum alla 3 m2, siis tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see on käsitatav EIÕK art 3

rikkumisena. VSkE § 6 lg 6 v.r. oli vastuolus EIK art-ga 3, samuti põhiseaduse § 18 esimese lausega.

5.3. Mittevaralise kahju tuleb eeldada, kaasnenud kannatusi ja ebameeldivusi ei pea eraldi tõendama.

Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast maha arvata ka mööblialune pind.

6. Tallinna Vangla palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtute otsused muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et vangla on tekitanud talle mittevaralist

kahju oma õigusvastase tegevusega, mis peamiselt seisneb tema kinnipidamises ebapiisava põranda-

pinnaga kambris. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega, et kaebuses välja toodud muid nõuetele

mittevastavaid kambritingimusi lisaks põrandapinna vähesusele ei esinenud. Kolleegium ei pea

vajalikuks neid põhjendusi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6 alusel korrata.

Ebaõiged on aga kohtute järeldused, et kaebajale ei ole tekkinud kambri vähese põrandapinna tõttu

kahju ning et hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.

8. Kaebaja viibis 7. märtsist 2012 kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 22. novembril 2012

Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Pärast kohtuotsuse täitmisele pööramist paigutati kaebaja vastu-

võturežiimile, mis vastustaja selgituste kohaselt ei erine liikumisvõimaluste poolest vahistatu

režiimist (tl 41 pöördel). Tallinna Vanglas viibitud ajal kaebajale kinnipeetava tavarežiimi ei

kohaldatud. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kahjunõudes märgitud ajavahemikul

ligikaudu 200 päeva kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta (tl 39, 46−50).

Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind

arvesse võtta (vrd RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Kolleegiumi hinnangul ei välista kohtlemise kestus

iseenesest EIÕK art 3 rikkumist.

9. See asi on vaidlusküsimuste ja faktiliste asjaolude poolest sarnane asjale nr 3-3-1-42-15.

Kolleegium toetub selle asja lahendamisel viidatud asjas tehtud otsuses kajastatule. Kui kinnipeetava

käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2-sest

põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga tasandada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse

ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt RKHKo 3-3-1-42-15, p 15

ja RKHKo 3-3-1-68-15, p 18).

10. Kohtud on leidnud, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada juba seetõttu, et kaebaja on jätnud

esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

10.1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju

tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või

vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema

kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid

põhjuseid (RKHKo 3-3-1-18-12). Kolleegium märgib, et RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole

perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite

kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust

vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle

ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada.

10.2. Vastustaja on selles asjas tõdenud, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest ning kaebuse esitaja kinnipidamine sellistes tingimustes oli tingitud objektiivsest

paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses (tl 42 pöördel). Samal seisukohal on

vangla olnud ka paljudes teistes kohtuasjades (vt nt RKHKo 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-68-15). Samuti oli

vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused

ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest

hoolimata kasutada. Vastustaja ei ole välja toonud ning asja materjalid ei kinnita, et Tallinna Vangla

oleks just ruumipuuduse vähendamise eesmärgil üritanud paigutada osa kinnipeetavaid teistesse

vanglatesse. Samuti tuleb arvestada, et enne EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ei peetud ka Eesti

kohtupraktikas alla 3 m², kuid vähemalt 2,5 m² suurust põrandapinda üldjuhul õigusvastaseks ning

sellekohased tuvastus- ning kahjunõuded jäid kohtumenetluses rahuldamata (vt nt kohtute otsuseid

haldusasjas nr 3-10-3423). Ka EIK otsuse Tunis vs. Eesti aluseks olnud kohtuotsustes haldusasjas

nr 3-09-816 ei rahuldatud põrandapinna vähesusele tuginevat tuvastamiskaebust. Eeltoodut

arvestades ei oleks kolleegiumi hinnangul esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal

tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida. Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist

kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.

10.3. Kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit peamiselt üksnes igapäevase ühetunnise

jalutuskäigu ajal. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna

piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäev läbi lukustatud kambris. Võimalus viibida üks tund päevas

väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10:

Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Vaid vähene tasandav mõju võis tuleneda isikule tagatud võimalusest

lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha

sisseoste (vt ka RKHKo 3-3-1-42-15, p 22). Samuti tuleb arvestada, et 4. veebruarist 2013 sai kaebaja

väljaspool kambrit viibida keeleõppel viibimise ajal, kuid kuna see periood hõlmas kahjunõude

aluseks olevast kahju tekkimise perioodist vaid lühikese ajavahemiku, siis ei saanud ka see asjaolu

vähesest põrandapinnast tingitud negatiivseid mõjutusi kuigivõrd leevendada. Kolleegium leiab

seetõttu, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem

kui 3 m2, olid õigusvastased.

11. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebajale tagati

isiklikku ruumi 3−4 m2. See puudutab ajavahemikke kogukestusega ligikaudu 5 kuud. Asjast ei

nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Arvestades

kõnealustes tingimustes viibitud aega ja teiste kinnipidamistingimuste nõuetekohasust, ei pea

kolleegium kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületanuks inimväärikuse

alandamise künnise.

12. Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja

kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada

ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi

asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Kolleegium arvestab hüvitise

määramisel, et kaebaja õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel,

sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Samuti tuleb arvestada, et asjakohasest ligikaudu 200

päevast 125 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda 2,90 m2 ja rohkem. Teisalt on mitte-

nõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kaebaja võimalused viibida

väljaspool kambrit olid vähesed. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul kaebaja õigusi

rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise määramist. Arvestades kaebaja õiguste riive

intensiivsust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud hüvitise suuruseks 300 eurot.

13. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab

Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2015. a otsused

haldusasjas nr 3-14-50587 ning teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot. Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse ja

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmise

kohta dokumente esitanud, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1). HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb tagastada kaebaja eest tasutud kautsjon.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving