3-1-1-47-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-47-16

Määruse kuupäev

13. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi

Vladimir

Belotserkovski

süüdistuses

KarS § 184 lg 1 järgi. Kriminaaltoimiku tagastamine

prokuratuurile

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-1193

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marek Soomaa,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Vladimir Belotserkovski kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2016. a määrus osas, millega tühistati Harju

Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsus ja tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile.

2. Jõustada Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsus Vladimir Belotserkovski

süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Belotserkovski tunnistati Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsusega

kokkuleppemenetluses süüdi ning teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi 1 aasta ja 6

kuulise vangistusega. Samuti mõisteti V. Belotserkovskilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1075 eurot

sundraha, 216 eurot kaitsjatasu ja 84 eurot ekspertiisikulu ning märgiti, et need menetluskulud tuleb

hüvitada ositi 12 kuu jooksul.

2. Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsuse peale esitas apellatsiooni V. Belotserkovski, kes

taotles menetluskulude hüvitamise tähtaja pikendamist. Süüdistatav märkis, et ta viibib vanglas ja

seetõttu pole tal võimalik väljamõistetud menetluskulusid 12 kuu jooksul tasuda.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2016. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 18. veebruari

2016. a otsus ja kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

3.1. Maakohus väljus süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulusid ositi hüvitamisele määrates

kokkuleppe piiridest. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse

kokkuleppes süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud ning sellest tulenevalt peavad

prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses

menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti

võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises. Kuna praegusel juhul

ei ole kokkuleppes märgitud, et V. Belotserkovski tasub menetluskulud ositi, kaldus maakohus

kokkuleppest kõrvale. See viga on käsitatav kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumisena ja

toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei ole kohtul pädevust sõlmitud

kokkulepet muuta.

3.2. Ringkonnakohtul pole võimalik maakohtu viga kõrvaldada. Olukorras, kus kokkulepe ei vasta

seadusele või süüdistatava tegelikule tahtele, tuleb kokkuleppemenetlusest keelduda ja

kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2016. a määruse peale esitas kaebuse Põhja

Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marek Soomaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist

ja maakohtu otsuse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

4.1. KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes süüdistatava poolt hüvitatavad

kriminaalmenetluse kulud ning sellest tulenevalt peab kokkuleppest nähtuma, millised menetluskulud

mõistetakse välja süüdistatavalt ja millised jäävad riigi kanda. Menetluskulude ositi hüvitamine

kokkuleppe esemesse ei kuulu. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (770 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskirja kohaselt kehtestati KrMS § 245 lg 1 p 12

seetõttu, et menetluskulude tasumine võib olla süüdistatava jaoks koormav ja mõjutada

kokkuleppemenetluseks

nõusoleku

andmist.

Menetluskulude

ositi

hüvitamine

kokkuleppemenetlusega nõustumist ei mõjuta.

4.2. KrMS § 180 lg 3 kohaselt otsustab menetluskulude ositi hüvitamise kohus. Senises praktikas on

kohus kokkuleppe arutamisel süüdistatavalt küsinud, kui pika aja jooksul ta soovib menetluskulusid

tasuda, selgitanud välja süüdistatava majandusliku olukorra ja määranud kindlaks menetluskulude

hüvitamise tähtaja. Praegusel juhul avaldas süüdistatav maakohtu istungil soovi tasuda menetluskulud

ositi 12 kuu jooksul. Prokurör ja kaitsja olid süüdistatavaga nõus ning maakohus lähtus otsuse

tegemisel poolte arvamusest. Seega on maakohtu otsus seaduslik.

4.3. Menetluskulude ositi tasumise kokkuleppesse märkimata jätmine ei ole selline puudus, mida

kohus ei saa istungil kõrvaldada. Kuna praeguses asjas olid pooled menetluskulude ositi hüvitamisega

nõus ja kohus lähtus otsuse tegemisel poolte arvamusest, ei rikutud menetlusõigust määral, mis

õigustaks maakohtu otsuse tühistamist.

4.4. V. Belotserkovski apellatsioonis esitatud taotlust pole võimalik rahuldada. Menetluskulude

tasumise ajatamise maksimaalne tähtaeg on üks aasta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad

kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad

prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses

menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti

võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3

alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab

KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude

suurus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.2).

Jäädes selle seisukoha juurde, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et süüdistatavalt

väljamõistetavate menetluskulude ositi hüvitamine kuulub kokkuleppe esemesse.

6. Tähelepanu väärib aga prokuröri väide, et kuigi praegusel juhul ei kajastatud kokkuleppes

menetluskulude ositi hüvitamist, olid kohtumenetluse pooled selles küsimuses maakohtu istungil ühte

meelt. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt palus V. Belotserkovski pärast kokkuleppega

nõustumist määrata menetluskulud tasumisele ositi 12 kuu jooksul ning prokurör ja kaitsja olid

süüdistatavaga nõus (vt tl 99). Eelnevast tulenevalt ei väljunud maakohus esialgse kokkuleppe

piiridest omal algatusel, vaid poolte taotlusel, ja aktsepteeris menetluskulusid ositi hüvitamisele

määrates sisuliselt kohtuistungil kokkuleppesse tehtud täiendust.

7. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus eelkirjeldatud viisil toimides kokkuleppemenetlust

reguleerivaid sätteid ega muid kriminaalmenetlusõiguse norme. KrMS § 245 lg 4 kohaselt on

kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid

ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi

puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või

lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. Eelnevast tulenevalt oli

maakohtu otsuse tühistamine ja toimiku tagastamine prokuratuurile põhjendamatu ning seda tehes

rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See viga toob

kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kolleegium nõustub prokuröriga selleski, et

V. Belotserkovski apellatsioonis esitatud taotlust pole võimalik rahuldada. Kuna KrMS § 423,

§ 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-120-12, p 7), pole

võimalik V. Belotserkovskilt väljamõistetavate menetluskulude tasumise tähtaega pikendada. Samuti

kaldub süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlus maakohtus sõlmitud kokkuleppest kõrvale. Seega

oleks ringkonnakohus pidanud jätma V. Belotserkovski apellatsiooni läbi vaatamata, mis annab aluse

maakohtu otsus jõustada.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-

st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2016. a määruse

osas, millega tühistati Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a otsus ja tagastati kriminaaltoimik

prokuratuurile, ning jõustab maakohtu otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata.

Riigikohus rahuldab prokuröri määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)