3-2-1-25-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-25-16

Määruse kuupäev

Tartu, 10. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Abi Kapital Grupp OÜ hagi Teet Risti vastu

õppeteenustasu ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-60479

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Teet Risti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Abi Kapital Grupp OÜ

Kostja Teet Rist, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-60479

ja saata asi samale ringkonnakohtule Teet Risti apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Abi Kapital Grupp OÜ (hageja) esitas 18. detsembril 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Teet Risti (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas

maakohus 17. veebruari 2014 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks

üle Harju Maakohtule.

Hageja esitas 18. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tallinna Tehnikaülikool (edaspidi ülikool) ja kostja õppekulude

hüvitamise lepingu, mille järgi kohustus ülikool osutama täiendusõppurile (kostjale) ajavahemikus

14. september 2012 kuni 21. jaanuar 2013 õppeteenust täiendusõppuri õpingukava kohaselt ja kostja

kohustus tasuma osutatava õppeteenuse eest ülikooli esitatud arve alusel kümne päeva jooksul arve

väljastamisest. Ülikool esitas 5. oktoobril 2012 kostjale arve 1296 euro saamiseks tasumise tähtajaga

19. oktoober 2012. Kostja arvet ei tasunud, samas ei kasutanud kostja ka lepingus sätestatud õigust

leping lõpetada. Kostjaga 5. septembril 2011 sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu alusel

loovutas ülikool 25. septembril 2013 oma nõude kostja vastu hagejale. Hageja teavitas kostjat

võlgnevusest ja nõudis selle tasumist, kuid kostja seda ei teinud. Kostjal tuleb tasuda ka lepingus

kokkulepitud viivist. Hagiavalduse esitamise seisuga on viivise võlgnevus 3337 eurot 20 senti.

Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlgnevuse ulatuses.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Pooltevahelist lepingut ei ole sõlmitud, sest kostja nägi allkirjastatuna

lepingut alles kohtumenetluses. Lepingu kehtivus on ka lepingu tähtaega arvestades lõppenud.

Ülikooli saadetud arvest sai kostja teada alles 17. veebruaril 2013, s.o ajal, mil leping oli juba

lõppenud. Leping ei sätestanud kostjale kohustust õppeteenust kasutada. Kuivõrd kostja teenust ei

kasutanud, siis ei ole ülikoolil tema vastu nõuet tekkinud. Lepingupunktid, mis kohustasid tasu

maksma tulenevalt asjaolust, et õppur on registreerinud õpinguained ülikooli elektroonilises

keskkonnas, on tühised. Ettemakse 1296 eurot on ebamõistlikult suur ning tarbijale ebamõistlikult

koormav, seega tühine. Lepingu järgi on hüvitatavad õppetöös tehtud kulud, kostja ei ole aga hagejale

kulusid tekitanud. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, ei ole tal kostja vastu ka viivisenõuet.

Hagejal ei ole õigust arvestada viivist alates 19. oktoobrist 2012, sest kostja nägi originaalarvet alles

kohtumenetluses. Viivisemäär on alusetu.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot (kokku 2592 eurot). Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 220 eurot ja õigusabikulu 120 eurot.

Maakohus tuvastas, et pooled on sõlminud vaidlusaluse lepingu ja see on kehtiv. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostja allkirjastas lepingu 2012. a septembris ning selle allkirjastas hiljem ka ülikool.

Lepingu allkirjastamisega kinnitasid pooled oma tahet lepingu sõlmimiseks. Mõlema poole

allkirjastatud leping on esitatud hagiavalduse lisana. See, et kostja nägi allkirjastatuna lepingut alles

kohtumenetluses, ei anna alust lugeda lepingut mittesõlmituks. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et kostja

oleks arve kätte saanud enne 17. veebruari 2013 (kostja kinnitus selle kohta, et sel kuupäeval sai ta

arvest teadlikuks), siis tuleb lugeda, et kostja ei olnud varem kui 17. veebruaril 2013 arvest teadlik.

Nimetatu ei tähenda aga, et ülikool ei oleks arvet koostanud ja esitanud 5. oktoobril 2012. Hageja on

selgitanud, et arve on saadetud kostjale postiga 5. oktoobril 2012 ning lisaks on arve kättesaadav ka

õppeinfosüsteemis (ÕIS-is on arve esitatud 5. oktoobril 2012 ning ka juhul, kui õppur on tellinud

teate saatmise e-posti teel, edastab süsteem teate arve koostamise kohta). Lepingu p 2.2.1 kohaselt oli

ülikoolil õigus esitada täiendusõppurile arve pärast lepingu sõlmimist. Kuivõrd leping oli sõlmitud

septembris 2012, siis on eluliselt usutav, et ülikool koostas ja esitas arve 5. oktoobril 2012. Kostja

väide, et ta sai ülikooli esitatud arvest teada hiljem (pärast lepingu lõppemist), et muuda lepingut

kehtetuks. Lepingut ei ole ka enne selle lõppemise kuupäeva (21. jaanuar 2013) üles öeldud.

Lepingu p 2.3.1 kohaselt kohustub täiendusõppur tasuma osutatava õppeteenuse eest ülikooli esitatud

arve alusel kümne päeva jooksul arve väljastamisest. Lepingu p 3.1 kohaselt koosneb õppeteenustasu

täiendusõppuri registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Ülikooli 17. novembri 2009. a nõukogu

määruse nr 10 „Täiendusõppe kord" (edaspidi määrus) § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab täiendusõppur

koostama semestriks õpingukava. Täiendusõppur valib õpingukavasse need õppeained, mida ta

eeloleval semestril tahab ja saab õppida. Määruse § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt on täiendusõpe ülikooli

nimel osutatav tasuline teenus. Täiendusõppeteenuse hind kujuneb ülikoolis kehtestatud tasumäärade

ja hinnakalkulatsiooni alusel. Arvest nähtuvalt on selles arvestatud registreerimistasu 114 eurot ning

ainepunktide tasu üheksa kostja deklareeritud aine eest (kokku 1182 eurot). Kõnealune summa on

ettemakse, kuid see ei ole ebamõistlikult suur või muul põhjusel ebamõistlikult kahjustav

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 21). Kostjal oli aineid deklareerides võimalik tutvuda ka nn

ainetasudega. Kostja valis üheksa ainet, mille hind kujuneb ainepunktide järgi. Ainepunkti hind 24-

45 eurot ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et tegemist on täiendusõppega. Iga mõistlik inimene

saab aru, et õppele registreerumisega tekib üldjuhul registreerimistasu maksmise kohustus. Enne

õppima asumist saab tutvuda registreerimistasu suurusega ning sellega arvestada. Registreerimistasu

114 eurot ei ole ebamõistlikult suur.

Kostja leiab valesti, et ülikoolil ei tekkinud lepingu alusel õppeteenustasu nõudeõigust, sest kostjal ei

olnud kohustust õppeteenust kasutada ja ta ei ole seda kasutanud. Lepingu p 2.3.2 kohaselt kohustub

täiendusõppur järgima seadusest, ülikooli õigusaktidest ja muudest õigusaktidest tulenevaid

täiendusõppuri kohustusi. Määruse § 7 lg 2 järgi on õpingukava täiendusõppuri poolt eelseisvaks

semestriks valitud õppeainete loend, mida ta kohustub õppima. Määruse § 7 lg 3 kohaselt on

täiendusõppurite osalemine seminarides, harjutustundides, praktikumides ja õppepraktikal

kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, s.o õppeteenust

saada ning see, et kostja seda ei teinud, ei anna õigust tasu maksmisest keelduda. Ei ole tuvastatud, et

ülikool ei oleks võimaldanud kostjal õppeteenust saada, s.o ainetes osaleda ja neid sooritada. Kostjal

oli lepingu p 4.4 kohaselt õigus leping üles öelda, kuid kostja seda ei teinud.

Kostja leiab ekslikult, et ülikoolil ei saanud tasunõuet tekkida, kuna lepingust ei tulenenud kostja

maksekohustuse tekkimist ainetele registreerumisega. Kostjal on olnud võimalus tutvuda lepingu,

õppimise aluseks olevate asjakohaste materjalide ning õigusaktidega. Seega on ülikool enda

kohustuse üliõpilase teavitamiseks täitnud. Iga mõistlik inimene saab sarnases olukorras aru, et pärast

lepingu sõlmimist (ehk esimese tahteavalduse kinnitamist) ainete registreerimisega kinnitatakse enda

soovi veel kord vastavad ained läbida (ehk kinnitatakse teine tahteavaldus), mille alusel on vajalik

maksta tasu (millest oli kostja teadlik, kui ta aineid deklareeris). Vaidlusaluses lepingus ja

täiendusõppe korras ei ole punkte, millest on raske aru saada. Lepingus ja täiendusõppe korras on

selgelt esitatud õppuri kohustused ning ülikooli õigus esitada õppurile arve, mis koosneb

registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Mõistlik üliõpilane pidi aru saama, et lepingu

allkirjastamisega ja seejärel ainete deklareerimisega kohustub ta lepingu p 2.3.1 järgi tasuma

õppeteenuse eest esitatud arve alusel. Leping ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 138), kuigi tuvastatud asjaoludel kostja õppesooritusi ei teinud.

Eeltoodu alusel on hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse (1296 eurot) saamiseks põhjendatud.

Pooled ei vaidle nõude loovutamise üle hagejale ega selle üle, et nõude loovutus on kostjale teatavaks

tehtud.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu p 3.2 järgi ka viivist. Selles lepingupunktis on kokku lepitud,

et tasumisega viivitamisel on ülikoolil õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast

iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja arvates võlgneb kostja talle hagiavalduse esitamise seisuga

viivise 3337 eurot 20 senti. Hageja nõuab viivist põhisumma (1296 eurot) ulatuses. Arvestades, et

kostja sai hageja esitatud arvest teadlikuks vähemalt 17. veebruaril 2013, hakkas arvel näidatud

tasumise 14-päevane tähtaeg kulgema alates 18. veebruarist 2013 ning arve tasumise tähtaeg möödus

4. märtsil 2013. Seega oli kostja arve tasumisega viivituses 379 päeva ja viivis on kokku 2455 eurot

92 senti. Lepingus sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur. Viivise vähendamise taotlust

kostja esitanud ei ole. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis ületab põhinõuet, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista viivis põhinõude (1296 eurot) ulatuses. Riigikohus on leidnud, et üürilepingus

kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgsest määrast, kuid ei ole siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui

tegemist oleks tüüptingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 11. detsembri 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel

TsMS § 637 lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse

normi ja selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ning on selgelt valesti hinnanud tõendeid.

Maakohus ei juhtinud otsuses poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele,

mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21.

Maakohus kohaldas lepingu tõlgendamisel valesti VÕS § 37 lg-t 1 ja VÕS § 39 lg 1 teist lauset, kui

leidis, et lepingust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, ning kostja

maksekohustus tekkis õppeainete registreerimisega ÕIS-is. Lepingust kostjale maksekohustust ei

tulenenud ning kui ka mõni ülikooli sisemine õigusakt sätestas maksekohustuse tekkimise õppeainete

registreerimisega ÕIS-is, ei oleks see kohaldatav. Seda põhjusel, et lepingu p-s 2.3.2 on viide ülikooli

õigusaktidele üldsõnaline ja piiritlemata, mistõttu ei saa ülikooli õigusakti lugeda vaidlusaluse

lepingu osaks.

Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 1, kui leidis, et ülikool esitas kostjale arve 5. oktoobril 2012, sest

hageja selle kohta tõendeid ei esitanud. Arve esitamist on käsitletud kohtuotsuses võrreldes

kohtuistungil esitatuga teistmoodi, seega on maakohus pooli ka üllatanud.

Maakohus kohaldas viivise väljamõistmisel ebaõigesti VÕS-i tüüptingimuste sätteid. Lepingus

sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ehk 182% aastas on tarbijaga sõlmitud lepingus ilmselgelt

ebamõistlikult suur (lepingu p 3.2 on tühine).

Maakohus mõistis alusetult kostjalt välja hageja esindaja esinduskulu 120 eurot. Hagejat esindas enne

30. juunit 2015 tema prokurist, kes on TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi hageja töötaja, kellele on

hüvitatavad üksnes sõidukulud. Maakohus viidatud sättega ei arvestanud.

7. Hageja kostja määruskaebusele ei vastanud.

8. Kostja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi on tema menetluskuludeks

Riigikohtus kautsjon 50 eurot ja õigusabikulu 120 eurot (koos käibemaksuga).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

10. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause

mõttes.

11. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada

lahendit.

Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra

märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu

31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium on lihtmenetluse kohta

selgitanud, et lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde

TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu

lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta

Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13).

Kuivõrd maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, ei ole

välistatud ringkonnakohtu õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg 21 alusel

(vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Vaatamata sellele on

ringkonnakohus alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keeldunud kostja apellatsioonkaebust

menetlemast, sest kaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud

materiaalõiguse normi. Ilmne ei olnud ka see, et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust.

Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada.

Kolleegium osutab, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud

kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on

ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9).

12. Kolleegiumi arvates on maakohus hageja viivisenõude lahendamisel kohaldanud valesti

materiaalõiguse normi (VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5) ning see võis kõnealuse nõude osas

kaasa tuua asja ebaõige lahenduse.

Hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks lepingu p-le 3.2, mille kohaselt on ülikoolil

õigus tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud

kalendripäeva eest. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt pidas maakohus lepingutingimusi

tüüptingimuseks (VÕS § 35). Kolleegium osutab lisaks, et Riigikohus on õppeteenustasu maksmise

lahendis märkinud, et tüüptingimuseks on nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse

aktid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-111-13, p 10). Asjas

ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib

füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud

VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

Järgnevalt tuli maakohtul lahendada tüüptingimuse kehtivuse küsimus. Maakohtu hinnangul saab asja

lahendamisel lähtuda lepingujärgsest viivise määrast, sest see ei ole ebamõistlikult suur. Kolleegium

selle seisukohaga ei nõustu ja põhjendab seda allpool. Ühtlasi ei ole asjakohane maakohtu viide

Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, sest Riigikohus andis selles lahendis

hinnangu viivisemäärale, mis oli kokku lepitud majandustegevuses sõlmitud lepingus. Nii leidis

kolleegium majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud

summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt viidatud

otsuse p-d 48-49).

13. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult,

eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega

kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole

lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja

seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega:

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või

muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult

kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku

suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa

„ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu

18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuli praeguses asjas viivist arvestada ajavahemiku eest 5. märts

2013 kuni 18. märts 2014 lepingulise viivise päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Hindamaks

viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise

viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas).

VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid,

kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025%

päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu

seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja

tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks.

Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks

kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast

proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat

ebamõistlikult.

VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus

osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks

mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki

lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või

leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse

nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine

seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks

tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab

seda (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14).

Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul lahendada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine.

14. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, ei pea kolleegium menetlusökonoomia

kaalutlustest tulenevalt vajalikuks vastata teistele kostja määruskaebuse väidetele.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

16. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava

kohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve