3-4-1-31-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 10. mai 2016. a otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-31-15, millega on ühinenud

riigikohtunik Jaak Luik

Nõustun kolleegiumi seisukohaga, et HKMS § 8 lõiked 4–6 ei ole asjassepuutuvad, ning kolleegiumi

lahendi resolutsiooniga, millest tulenevalt HKMS § 7 lõike 1 põhiseaduse vastasust ei tuvastatud.

Samas pean otsuse põhjenduste osas vajalikuks märkida järgmist.

1. Reegel, mille kohaselt kaebus halduskohtule esitatakse vastustaja asukoha või teenistuskoha järgi,

toob praegusele ajale omase avaliku võimu tsentraliseerimise oludes kaasa ka kohtuvõimu

tsentraliseerimise. Väited, et kohtualluvuse määramisel vastustaja asukohast lähtumine võimaldab

paremini plaanida kohtute töökoormust ning üldiselt võttes tagada tõhusalt toimiva ja ökonoomse

kohtusüsteemi (otsuse punkt 42), sisaldavad varjatud järeldust halduskohtupidamise mõistlikule

toimumisele eelkõige täitevvõimuasutuste paiknemise põhilises asukohas – Tallinnas. Kohtuvõimu

tsentraliseerimine iseendast ei saa olla kohtusüsteemi korraldamisel iseseisvaks põhiseaduslikuks

väärtuseks. Siinjuures väited sellise tsentraliseerimise tulemusena kohtupidamise tõhususe ja

efektiivsuse suurenemise kohta, nagu ka kohtusüsteemi või kohtumenetluse ökonoomsuse tõusu

kohta on deklaratiivsed ega põhine konkreetsel analüüsil. Kokkuvõttes ei ole otsuses käsitletud

HKMS § 7 lõikega 1 määratud kohtualluvuse reegli kui PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 2 sätestatud

õiguste riive legitiimne eesmärk piisavalt ja usutavalt määratletud. Otsus ei veena mind, et

kohtualluvuse määramine haldusorgani asukoha järgi tugineb vahetult ja otseselt kohtumenetluse

ökonoomia huvidele.

2. Ei saa täielikult nõustuda seisukohaga, et selline korraldus loob asjade läbivaatamise sisulise

pädevuse ja ühtsema kohtupraktika. Ühe ja spetsialiseeruva kohtu korral kujuneb tõenäoliselt ühtsem

kohtupraktika, kuid õigusemõistmise tase tervikuna ei pruugi tõusta, veelgi enam – see kõrvaldab

lõppastmes sarnastes asjades lahendite võimaliku erisuse kui kohtupraktika olulise arenguallika.

3. Kohtuvõimu koondumine pealinna mõjutab isikute juurdepääsu õigusemõistmisele. Koosseisu

enamuse arvates on võimalikud riived ületatavad võimalusega esitada kaebus kirjalikult posti teel või

elektrooniliselt või toimetades selle ükskõik millisesse kohtumajja. Otsuses rõhutatakse võimalust

suhelda kohtuga infotehnoloogilisi vahendeid kasutades, sealhulgas menetluskonverentsi vormis jne.

Argumendina esitatakse ka asjaolu, et suur osa halduskohtumenetlustest toimub kirjalikus vormis.

Siiski leian, et vaatamata eelnimetatud meetmetele peab õigusemõistmise korraldus tagama piisavad

võimalused igale isikule osaleda oma kohtuasja arutamise juures. Alahindamata eelnimetatud

tehnoloogiliste lahenduste kasulikkust, ei tohi kohtupidamise korraldus seada isikutele oma kohtuasja

arutamise juures viibimisele piiranguid, mille vajalikkus ei ole ilmselge. Leian, et otsuses nimetatud

võimaluste tegelik n-ö tasandav toime riivatud põhiõiguse aspektist on paljuski hüpoteetiline.

Muuhulgas oleks põhjendatud hinnangu andmisel vajalik arvestada nii halduskohtumenetluse

eesmärkide ja konkreetsete haldusasjade liikide eripäraga kui ka menetlusosaliste (kaebajate)

struktuuriga.

4. Kohtukoosseisu enamus ei ole tähelepanu pööranud Sotsiaalkindlustusameti teenuste kasutajate

erisustele. Nendeks on isikud, kellel on ea, tervise, perekondlike või majanduslike põhjuste tõttu

vajalik

saada

riigilt

abi.

Tegemist

on

sotsiaalselt

haavatavate,

eelkõige

erinevate

toimetulekuraskustega füüsiliste isikutega. Võrdluses nende samastamine Maksu- ja Tolliameti

adressaatidega (olulises osas ettevõtjad, juriidilised isikud) ei ole seetõttu põhjendatud. Isikute eripära

arvestades on küsitav ka nende võimekus ulatuslikult kasutada otsuses nimetatud tehnoloogilisi

lahendusi.

5. Eeltoodu siiski ei tingi asjassepuutuva sätte tunnistamist põhiseaduse vastaseks. Tuleb nõustuda

väitega, et kohtualluvuse määramisel on seadusandjal lai kaalutlusruum. Selles kaalutlusruumis tuleb

aga arvestada erinevate asjakohaste faktoritega, eelkõige aga isikute õiguste kohtuliku kaitse

huvidega. Pean otstarbekaks, et selliste eluliselt oluliste teenuste puhul nagu ka käesolevas asjas oleks

isikute võimalused kohtusse pöörduda oluliselt soodsamad HKMS §-s 7 sätestatud üldreeglist.

Seadusandja peaks kaaluma ka siin erandliku kohtualluvuse kehtestamist.

Indrek Koolmeister, Jaak Luik