3-1-1-110-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-110-15

Määruse kuupäev

4. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Saale Laos, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

A. K. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-6878

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. kaitsjad vandeadvokaadid Leon Glikman ja Paul Keres,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokurör Laura Feldmanis

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a määrus jätta muutmata.

2. Kaitsjate määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. augusti 2015. a määrusega vahistati Riigiprokuratuuri taotlusel A. K., keda

kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi kahtlustatakse A. K-d selles, et ta nõustus AS-i T juhatuse

liikmena üksi ja grupis koos K. A-ga alates 20. aprillist 2009 kuni 2015. aasta augustini korduvalt

vara lubamisega ning võttis vastutasuna oma ametiseisundi kasutamise eest H AS-i juhatuse liikmelt

E. S-ilt, M AS-i nõukogu liikmelt T. P-lt ja M AS-i kontserni kuuluvate ettevõtete juhatuse liikmelt

Ü. R-ilt vastu 530 890,02 eurot. Samuti küsis A. K. 2014. aasta oktoobris Harjumaal T. P-lt 100 000

eurot laenu ja võttis ka selle raha vastu. Saadud raha eest lubasid A. K. ja K. A. arvestada AS-i T

lepinguliste suhete jätkamisel ja muutmisel, täiendavate lepingute sõlmimisel ning jooksvate

üksikküsimuste lahendamisel võimalikult suurel määral H AS-i ja M AS-i kontserni kuuluvate

ettevõtete äriliste huvidega. Samuti tegid A. K. ja K. A. AS-i T otsuste ja tegevuste suunamisel

nimetatud äriühingute jaoks soodsaid otsuseid ja toiminguid ning lubasid selliselt toimida ka

edaspidi. A. K. oli AS-i T juhatuse liikmena ametiisik nii KarS § 288 lg 1 kui ka korruptsioonivastase

seaduse § 2 lg 1 mõttes. AS T on riigile strateegiliselt oluline infrastruktuuri ettevõte, mis osutab

avalikust huvist lähtuvaid teenuseid ja täidab avalikku ülesannet. Samuti kuuluvad AS-i T aktsiad

riigile (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile) ning seega on tegemist avaliku ettevõtjaga

konkurentsiseaduse § 31 lg 31 tähenduses. Kuni 31. detsembrini 2014 oli A. K. tegevus karistatav

KarS § 293 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi.

1.2 KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kahtlustatakse A. K-d selles, et ta varjas ühiselt ja

kooskõlastatult koos K. A., T. P., K. T. ja A. A-ga H AS-ilt ning M AS-i kontserniga seotud isikutelt

altkäemaksuna saadud 502 090,02 euro kuritegelikku päritolu ja enda seotust selle tuluga. Nii kanti

asjaosaliste kokkuleppel H AS-i arvelduskontolt alates 20. aprillist 2009 kuni 2015. aasta augustini

287 346,83 eurot ning M AS-i kontserni kuuluva E AS-i arvelduskontolt alates 24. septembrist 2009

kuni 2015. aasta augustini 214 743,19 eurot OÜ B arvelduskontole. Sealt kanti altkäemaks alates

15. juulist 2009 kuni 4. maini 2011 edasi OÜ A arvelduskontole ning alates 10. juunist 2011 kuni

6. maini 2015 OÜ L arvelduskontole. T. P., K. T. ja A. A. koostasid ülekannete tegeliku põhjuse

varjamiseks OÜ B, OÜ A ja OÜ L nimel fiktiivseid arveid ning K. T. ja A. A. kasutasid OÜ A ja OÜ

L arvelduskontodele jõudnud raha A. K. juhtnööride kohaselt temaga seotud kulutuste katteks.

1.3 Maakohus luges põhjendatuks A. K-le esitatud kuriteokahtlustuse ja leidis, et vabaduses

viibides võib ta toime panna õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. A. K. ei ole küll enam AS-i T

juhatuse liige, kuid tema mõjuvõim ja isiklikud sidemed on säilinud. Seetõttu ei saa välistada

võimalust, et vabaduses viibides veenab kahtlustatav oma endisi alluvaid ja teisi võimalikke

tunnistajaid andma teda õigustavaid ütlusi. Samuti võib kahtlustatav ütlusi kooskõlastada.

2. Harju Maakohtu 28. augusti 2015. a määruse peale esitasid kaebuse A. K. kaitsjad

vandeadvokaadid Leon Glikman ja Paul Keres, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja

kahtlustatava vahi alt vabastamist. Alternatiivselt taotlesid kaitsjad vahistamise asendamist

elektroonilise valvega. Kokkuvõtlikult märgiti määruskaebuses järgmist.

2.1 Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaitsjate taotluse tutvuda A. K. suhtes koostatud

vahistamistaotluse aluseks olevate tõenditega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. a direktiivi

nr 2012/13/EL (edaspidi direktiiv) art 7 lg 1 kohaselt tuleb kaitsjale tagada juurdepääs isiku

vahistamise aluseks olevatele tõenditele. Teadmata tõendite sisu, pole A. K-l ega tema kaitsjatel

võimalik efektiivselt kaitseõigust teostada ja prokuratuuri väidetele vastu vaielda.

2.2 Maakohtu määrus pole nõuetekohaselt põhjendatud. Selles pole vastatud ühelegi kaitseväitele

ega välja toodud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse pidada A. K-le esitatud kuriteokahtlustust

põhjendatuks või õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu reaalseks. Samuti pole

tõkendi valimisel arvestatud kahtlustatava perekonnaseisu ega vanemate kõrget iga.

2.3 A. K-le esitatud kuriteokahtlustus on alusetu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 1

kohaselt on aktsiaselts eraõiguslik juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Eelnevast tulenevalt ei

täitnud A. K. AS-i T juhatuse liikmena avalikke ülesandeid ega olnud ametiisik KarS § 288 mõttes.

Samuti ei nähtu vahistamistaotlusest ega maakohtu määrusest, milliseid konkreetseid tegusid A. K.

ametiseisundit kasutades toime pani, millal ja millist vara ta sai ning kas ta sai vara vastutasuna

ametiseisundi kasutamise eest. Alusetu on ka KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud

kuriteokahtlustus. Altkäemaksu andmine on alati konspiratiivne ja ainuüksi kuriteo varjamine ei ole

käsitatav rahapesuna.

2.4 Juhul, kui kohus loeb A. K. vahistamise põhjendatuks, tuleb vahistamine asendada

elektroonilise valvega. Elektroonilise valve kohaldamisel on võimalik välistada kahtlustatava ja

võimalike tunnistajate omavaheline suhtlemine ning kõrvaldada õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise oht.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 28. augusti

2015. a määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Elektroonilise valve kohaldamise taotlus jäeti läbi

vaatamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

3.1 Vahistamismenetluses ei ole tõenditele juurdepääsu üle otsustamine kohtu pädevuses.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda

juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning

kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus. Tulenevalt sama paragrahvi 3. lõikest otsustab

tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur ning KrMS § 341 lg 4 kohaselt võib prokuratuuri

keeldumise määruse vaidlustada KrMS §-s 228 sätestatud korras.

3.2 Sõltumata ülalmärgitust tuleb vahistamistaotluses ja -määruses anda isikule tema vahistamise

kohta piisavalt teavet, mis võimaldaks tal efektiivselt kaitseõigust teostada ja vahistamisele vastu

vaielda. Praegusel juhul on need nõuded täidetud. Vahistamistaotluses kirjeldati põhjalikult kogutud

tõendeid ning koos vahistamistaotlusega esitati kohtule tutvumiseks jälitustoimingute protokollid,

OÜ B arvelduskonto vaatluse protokoll ja äriregistri väljavõtted. Maakohus tutvus kogutud

tõenditega ja pidas A. K-le esitatud kuriteokahtlustust põhjendatuks. Seejuures märgiti

vahistamismääruses, et jälitusprotokollide kohaselt pöördusid E. S., T. P. ja Ü. R. 2015. aasta

jaanuaris, aprillis ja mais oma äriühingutega seotud probleemide lahendamiseks A. K. poole ning

viimane väljendas valmisolekut võimalike soodsate lahenduste leidmiseks. Samuti pole kohtueelses

menetluses tuvastatud OÜ B arvetel märgitud teenuste osutamist ning kindlaks on tehtud A. K. seotus

OÜ B juhatuse liikme T. P-ga. Eelnevast tulenevalt võis OÜ B arvelduskontole kantud raha puhul

olla tegemist altkäemaksuga AS-i T juhatuse liikmetele.

3.3 Tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, nõustus ringkonnakohus maakohtu

seisukohtadega ja pidas A. K-le esitatud kuriteokahtlustust põhjendatuks. Lisaks maakohtu määruses

välja toodud asjaoludele nähtub OÜ B arvelduskonto vaatluse protokollist ja jälitusprotokollidest

seegi, kuidas altkäemaksuna ülekantud 502 090,02 eurot OÜ B arvelduskontolt edasi liikus ning

kuidas A. K. kasutas OÜ L arvelduskontole jõudnud raha K. T. ja A. A. kaasabil endaga seotud

kulutuste katteks. Jälitusprotokollide kohaselt pidasid K. T. ja A. A. arvestust A. K. tulude üle ning

K. T. edastas vastava info A. K-le. Kohtueelse menetluse huvides pole võimalik jälitustoimingutega

kogutud teavet sõna-sõnalt ümber kirjutada, kuid kahtlustataval on võimalik vahistamise

seaduslikkust vaidlustada ka ilma selleta.

3.4 Vahistamistaotluses on välja toodud ka asjaolud, mis osutavad A. K. ametiseisundile, ning

selgitatud, milles väljendus ametiseisundi kasutamine ja raha vastuvõtmine ametiseisundi kasutamise

eest. Kohtupraktika kohaselt ei pea ebaõiguskokkulepe kajastama üksikasjalikult, milliste juba

astutud sammude eest ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik

tulevikus astuma peab. Samuti ei saa vahistamismenetluses toimuvat vaidlust kuriteokahtluse

põhjendatuse üle samastada isiku süüküsimuse lahendamisel otsustatavate küsimustega. Põhjendatud

kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis

üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida

arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo.

3.5 Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise

ohtu. A. K. mõjuvõim ja isiklikud sidemed on säilinud ning ei saa välistada võimalust, et vabaduses

viibides veenab ta oma endisi alluvaid ja teisi võimalikke tunnistajaid andma teda õigustavaid ütlusi.

Samuti käitus A. K. jälitustoimingu protokollist nähtuvalt äärmiselt konspiratiivselt, varjas enda seost

OÜ-dega A ja L ning kasutas altkäemaksuna saadud raha käsutamiseks teiste isikute kaasabi.

Eelnevast tulenevalt on A. K. huvitatud toimepandud kuriteo varjamisest ja valmis kaasama oma

ebaseaduslike plaanide realiseerimisse teisi inimesi. Järelikult võib A. K. kihutada ka võimalikke

tunnistajaid valeütluste andmisele või ütluste andmisest alusetule keeldumisele. Samuti võib A. K.

selliste kuritegude toimepanemisele kaasa aidata. A. K. vahistamist ei välista ka abikaasa ja eakad

vanemad, sest nende olemasolu ega huvid pole mõjutanud A. K-d kahtlustuses kirjeldatud kuritegude

toimepanemisest loobuma.

3.6 Elektroonilise valve kohaldamise taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Elektroonilise valve

kohaldamist on võimalik kaaluda alles pärast vahistamistaotluse lahendamist ja KrMS § 1371 lg 1

kohaselt peab seda taotlema kahtlustatav.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a määruse peale esitasid kaebuse A. K. kaitsjad

L. Glikman ja P. Keres, kes taotlevad maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava

vahi alt vabastamist. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad vahistamise asendamist elektroonilise valvega.

Kohtumääruste põhjendamatuse, kuriteokahtlustuse alusetuse ja õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise ohu puudumise osas korratakse ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse väiteid.

Tõenditele juurdepääsust keeldumise ja elektroonilise valve kohaldamise kohta lisavad kaitsjad

varasematele argumentidele kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 A. K. vahistamismenetlus pole olnud aus. Prokuratuur ei võimaldanud kahtlustataval ega tema

kaitsjatel vahistamistaotluse aluseks olevate tõenditega tutvuda ning kohtud loobusid alusetult selles

küsimuses seisukoha võtmisest. KrMS § 341 lg 3 esimese lause kohaselt on tõenditele juurdepääsu

üle otsustamine küll prokuratuuri pädevuses, kuid see ei vabasta kohut KrMS § 8 p-s 2 sätestatud

kohustusest tagada vahistamismenetluses kaitseõigus ja poolte võrdsus. Kuna prokuratuur on

huvitatud kahtlustatava vahistamisest, ei tohiks tõenditele juurdepääsu üle otsustada ainult tema.

Teadmata tõendite sisu, pole kahtlustataval võimalik efektiivselt kaitseõigust teostada ega

vahistamistaotlusele vastu vaielda.

4.2 Juhul, kui KrMS § 341 lg 3 esimene lause välistab kohtu pädevuse otsustada

vahistamismenetluses tõenditele juurdepääsu üle, on kõnealune säte vastuolus põhiseaduse §-dega 4,

13, 14, 21 ja 146 ning EIÕK art 5 lg-ga 4. Nimelt tegeleks prokuratuur sellises olukorras tõenditele

juurdepääsu osas õigusemõistmisega. Samuti on vahistamismenetlus KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228

sätestatud kaebemenetluse läbimise ajaks möödas ja isiku vabaduspõhiõigus pöördumatult rikutud.

4.3 Prokuratuur keeldus alusetult tõenditele juurdepääsu võimaldamisest. Kuna kahtlustataval ega

kaitsjatel pole võimalik kogutud ja vormistatud tõendeid muuta, ei saa vahistamise aluseks olevatele

tõenditele juurdepääsu võimaldamine kriminaalmenetlust kahjustada.

4.4 KrMS § 341 lg 3 teine lause, mis lubab vahistamismenetluses tõenditele juurdepääsu

võimaldamisest keelduda, on vastuolus direktiivi art 7 lg-ga 1 ja tuleb jätta kohaldamata. Direktiivi

art 7 lg 1 kohaselt tuleb liikmesriigil juhul, kui isik kriminaalmenetluse raames vahistatakse ja kinni

peetakse, tagada, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks dokumendid, mis on

olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks. Kuna sellest

kohustusest pole lubatud erandeid teha, on Eesti Vabariik direktiivi ülevõtmisel eksinud. Kui

Riigikohtu hinnangul on KrMS § 341 lg 3 direktiiviga kooskõlas, tuleb direktiivi tõlgendamiseks

küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

4.5 Ringkonnakohus jättis elektroonilise valve kohaldamise taotluse alusetult läbi vaatamata.

Elektroonilise valve kohaldamisel on võimalik kindlaks määrata isikud, kellega A. K-l pole lubatud

suhelda, ja välistada õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht.

5. Riigikohtu menetluse vältel esitatud täiendavates seisukohtades märkisid kaitsjad, et A. K-le

esitatud

kuriteokahtlustus

on

vastuolus

valitseva

kohtupraktikaga.

Viitega

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-98-15 leiavad kaitsjad,

et A. K. ei olnud AS-i T juhatuse liikmena ametiisik ega saanud järelikult ka panna toime

KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 tunnustele vastavat tegu.

6. Määruskaebusele esitas vastuse riigiprokurör Laura Feldmanis, kelle hinnangul on

kahtlustatava vahistamine õigustatud ja kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud. Kokkuvõtlikult

märgib prokurör järgmist.

6.1 A. K. vahistamisel ei rikutud ausa menetluse põhimõtet. Direktiivi art 7 lg 1 kohaselt tuleb

riigil tagada, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks dokumendid, mis on

olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks, kuid sama artikli 4.

lõige lubab teha eelmärgitud kohustusest erandi ja keelduda tõenditele juurdepääsust juhul, kui see on

vajalik avaliku huvi kaitsmiseks (näiteks juhul, kui tõenditega tutvumine ohustaks käimasolevat

uurimist). Eelnevast nähtuvalt ei ole tõenditega tutvumise õigus absoluutne. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu (edaspidi EIK) praktika kohaselt võib riik piirata kaitsja õigust tutvuda kriminaaltoimiku

materjalidega.

6.2 Praegusel juhul oli tõenditele juurdepääsu piiramine vajalik selleks, et tagada kohtueelse

menetluse tulemuslikkus ning avastada aastatepikkuse altkäemaksu võtmise ja rahapesu

toimepanemise asjaolud. Uurimisasutused alles koguvad avalike menetlustoimingutega tõendeid ning

jälitustoimingu protokolli tutvustamine oleks võimaldanud teha olulisi järeldusi nii edasiste

menetlustoimingute kui ka kogu kohtueelse menetlustaktika kohta.

7. Täiendavates seisukohtades märkis prokurör kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Direktiivi art 7 lg-st 1 lubab erandi teha ka direktiivi preambuli punkt 32, mis võimaldab

keelata riigisiseste õigusaktide alusel juurdepääsu kahtlustatavat või süüdistatavat toetavale või

süüstavale tõendusmaterjalile, kui juurdepääsuga võib kaasneda tõsine oht teise isiku elule või

põhiõigustele või kui see on rangelt vajalik avaliku huvi kaitsmiseks. Sisuliselt samale seisukohale

asus EIK 20. veebruari 2014. a otsuses asjas Ovsjannikov vs. Eesti.

7.2 Kaitsjatel oli vaatamata tõenditele juurdepääsust keeldumisele võimalik prokuratuuri väidetele

vastu vaielda. Kuna vahistamistaotluses ja kohtumäärustes toodi välja, millised tõendid ja kuidas

A. K-le esitatud kuriteokahtlustust kinnitavad ja tema vahistamist toetavad, olid kaitsjad kahtlustatava

vahistamise põhjustest teadlikud. Samuti kontrollis kohus vahistamise aluseks olevaid materjale ja

tagas täiendavalt kahtlustatava õiguste kaitse.

7.3 Harju Maakohtu 5. jaanuari 2016. a määrusega asendati kahtlustatava vahistamine

elektroonilise valvega.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas A. K. kaitsjate määruskaebuse kolmeliikmelises

koosseisus läbi 16. detsembril 2015. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades

põhimõttelist laadi eriavamused, anti kriminaalasi KrMS § 390 lg 1 ja § 354 lg 1 alusel

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele

juurdepääsust keeldumise võimalusi kohtueelses menetluses (I). Seejärel kontrollib kolleegium A. K.

vahistamise seaduslikkust (II), analüüsib elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbi vaatamata

jätmist (III) ja võtab kokku määruskaebemenetluse tulemused (IV).

I

10. Arutatava kohtuasja sõlmküsimuseks on, kas ja millisel määral tohib piirata kahtlustatava

vahetut juurdepääsu tõenditele, mida on prokuratuur esitanud kohtule vahistusvajaduse põhjenduseks.

Kaitsjate keskne tees on, et KrMS § 341 lg 3 ls 2, mis võimaldab piirata kahtlustatava juurdepääsu

vahistamistaotluse arutamise tähtsatele tõenditele, on vastuolus EIÕK, EIK praktika ning direktiiviga.

Selle väite osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

11. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate

tõenditega on lahutamatult seotud ausa kohtupidamise põhimõttega. Samuti rajaneb see õigusel olla

kohtulikult ära kuulatud, mis sisaldab endas samal ajal ka garantiid, et kohtu otsustuse aluseks

võetakse vaid sellised asjaolud ning tõendid, mille kohta isikul, kelle õigusi kohtulahendiga vahetult

mõjutatakse, oli võimalik väljendada oma seisukohta. Üldpõhimõttena kehtib kriminaalmenetluses

seega arusaam, et potentsiaalsel vahistataval peab olema menetluse subjektina õigus ning võimalus

mõjutada teda puudutava otsuse tegemist. Üheks ausa kohtupidamise väljenduseks on seejuures ka

poolte võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peab pooltel olema võrdne võimalus tutvuda üksteise

esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida. Õigus on kaitsjatel selleski, et poolte

võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist EIÕK art 6 tähenduses on enda praktikas

kestvalt tunnustanud ka EIK (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 39).

12. Väär on aga kaitsjate käsitlus, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega kehtib

EIK praktikas absoluutsena ning piiramatult. EIK on enda praktikas järjepidevalt jaatanud ka süütegu

menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest

kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse

kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK

Suurkoja 9. juuli 2009 otsus samas asjas, vt p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et EIÕK art

5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse

kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt

EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK

praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning

tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse

EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline

teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari

2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa,

p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses

Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud

poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva

avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi

kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73).

13. Järgmisena näevad kaitsjad vastuolu ka KrMS § 341 lg 3 ls 2 regulatsiooni ja direktiivi

art 7 lg 1 vahel (vt p 4.4).

14. Kõnealuse direktiivi art 7 lg 1 kohaselt tagab liikmesriik, et vahistatud isikule või tema

kaitsjale tehakse kättesaadavaks konkreetse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on pädevate

asutuste valduses ning mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks

vaidlustamiseks riigisiseste õigusaktide alusel. Sama artikli 2. lõike kohaselt tagab liikmesriik

kahtlustatavale, süüdistatavale või tema kaitsjale juurdepääsu kõigile kahtlustatavat või süüdistatavat

toetavatele ja tema vastu kogutud tõendusmaterjalidele, mis on pädevate asutuste valduses, et tagada

õiglane menetlus ja ette valmistada kaitse. Edasi sätestab direktiivi art 7 lg 3 sama artikli 1. lõike

kohaldamist piiramata, et võimalus lg-s 2 nimetatud materjalidega tutvumiseks antakse aegsasti ning

hiljemalt süüdistusakti kohtusse saatmisel. Viimaks lubab direktiivi art 7 lg 4 teha lg-test 2 ja 3 erandi

tingimusel, et see ei piira õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ning keelduda juurdepääsu

võimaldamisest teatavatele materjalidele, kui see võib tõsiselt ohustada teise isiku elu või põhiõigusi

või kui see on rangelt vajalik olulise avaliku huvi kaitsmiseks.

15. Kuivõrd direktiivi art 7 lg 4 ei näe otsesõnu ette erandi tegemise võimalust art 7 lg-s 1

sätestatud õigusest, tähendab see kaitsjate hinnangul, et vahistamismenetluses tuleb kahtlustatavale

alati ning eranditult võimaldada vahetu juurdepääs vahistamisküsimuse lahendamisel olulisele

teabele. Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu.

15.1 Nimelt tuleb silmas pidada ka direktiivi preambuli p-s 32 märgitut, et riigisiseste õigusaktide

alusel võib keelata direktiivis sätestatud juurdepääsu kahtlustatavat või süüdistatavat toetavale ja

süüstavale tõendusmaterjalile, kui juurdepääsuga võib kaasneda tõsine oht teise isiku elule või

põhiõigustele või kui see on rangelt vajalik avaliku huvi kaitsmiseks. Samas on selgesõnaliselt

nenditud sedagi, et arvesse tuleb võtta kriminaalmenetluse eri etappe. Ka tuleb direktiivi preambuli

p 42 kohaselt tõlgendada ja rakendada direktiivi neid sätteid, mis vastavad EIÕK-ga tagatud

õigustele, selliselt, nagu neid tõlgendatakse EIK praktikas. Nagu kohtumääruse p-s 12 märgitud, on

aga EIK praktikas kestvalt aktsepteeritud võimalust jätta vahistamismenetluses sõltuvalt asjaoludest

osa süüstavast tõendusteabest kahtlustatava ja tema kaitsja eest varjatuks.

15.2 Järeldust, et direktiivi art 7 lg-s 1 sätestatud õigus ei ole absoluutne ja seda on vajadusel

võimalik piirata, toetab ka direktiivi süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt käsitlevad direktiivi art 7

lg-d 2 ja 3 juurdepääsu tõendusteabele kogu kriminaalmenetluse vältel (sh ka isiku süüküsimuse

lahendamisel). Kuna art 7 lg 4 lubab teha süüküsimuse lahendamisel erandi ja piirata juurdepääsu

osale tõendusteabele lõplikult terve kriminaalmenetluse ulatuses, siis seda enam on analoogiline

võimalus põhjendatud vahistusmenetluses, kus põhiõigusi riivatakse ajutiselt. Teisisõnu ei saa

direktiivi art 7 lg-s 4 nimetatud teise isiku elu või põhiõiguste ohustamist või olulise avaliku huvi

kaitsmist lugeda kaitsmisväärseks ainuüksi kriminaalasja eeluurimisele järgnevas, s.o isiku

süüküsimuse lahendamise etapis.

15.3 Kriminaalkolleegium leiab seega, et direktiivi art 7 võimaldab jätta seniselt kogutud

tõendusteabe kahtlustatavale vahistamismenetluses vähemalt osaliselt vahetult tutvustamata. Kuna

kolleegiumil ei tekkinud direktiivi art 7 lg 1 tõlgendamisel kummutamata kahtlusi, pole Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimine vajalik.

16. Eelnevat kokku võttes võib märkida, et ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne

võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale

tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena.

Kolleegiumi hinnangul on poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida

alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel

pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne

võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Eespool p-s 12 kajastatud EIK praktikast

tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise

huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Ühe

peamise võimalusena toob kolleegium välja kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise

vahistamistaotluses, nagu seda on tehtud ka käesolevas asjas. Tõendite sisu avamine sellisel viisil

peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi

vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e

isiku(te) olulisi õigusi.

17. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kriminaalkolleegium määruskaebuses esitatud seisukohtadega, et

KrMS § 341 lg 3 ls 2 eirab ausa kohtupidamise põhimõtet. Küll aga soostub kolleegium kaitsjatega

selles, et ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse

aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval

KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse

põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt

KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta.

Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele

tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava

kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut

süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi

KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu

võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks

tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228

sätestatud korras. Kaitsjad märgivad aga põhjendatult, et nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise

ajaks on vahistamistaotluse arutamine juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema

vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine

isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. Seaduse süstemaatikat eiravate

nn paralleelmenetluste mittekohasust konkreetse õigusküsimuse lahendamisel on Riigikohus

tuvastanud ka varem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-

48-15, p 6 jj).

18. Kriminaalkolleegium selgitab veel, et juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust

keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise

vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides,

et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid

vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus

prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas

võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid.

Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste

tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus

ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse

kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust

juurdepääsust

keeldumise

korral

vahistamisküsimuse

igakülgseks

uurimiseks

kontrollida

kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude

olemasolu.

II

19. Eelnevat arvesse võttes leidis ringkonnakohus praeguses asjas seega ekslikult, et

vahistamisküsimuse lahendamise jaoks tähtsatele tõenditele juurdepääsu üle otsustab üksnes

prokuratuur. See viga ei ole p-des 12–16 märgitu valguses siiski toonud kaasa ebaseaduslikku või

põhjendamatut kohtulahendit ega tingi ka kohtumääruste tühistamist. Nimelt on vahistamistaotluses

avatud isikut süüstavad tõendid piisava konkreetsusastmega, samuti vaatasid kohtud A. K. kaitsjate

taotluse võimaldada neile vahetu juurdepääs tõendusteabele kohtuistungitel sisuliselt läbi ning

hindasid tõenditele juurdepääsust keeldumise vajalikkust ja kaitseõiguse teostamise võimalikkust

konkreetsel hetkel (vt tl 36 pöördel ja 97). Kohtud on ka vahetult tutvunud senises menetluses

kogutud tõendusteabega.

20. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kaitsepoolele tõenditele vahetu juurdepääsu piiramine

ebaproportsionaalselt takistanud kaitseõiguse efektiivset teostamist. Nii vahistamistaotluses kui ka

kohtumäärustes on kirjeldatud põhjalikult kuriteokahtlustust ja õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise ohtu ning antud üksikasjalik ülevaade senises kriminaalmenetluses kogutud

tõenditest. Seega olid kahtlustatav ja kaitsjad kogu vahistamismenetluse vältel teadlikud, milliste

tegude toimepanemises A. K-d kahtlustatakse ning millised tõendid ja kuidas esitatud kahtlustust

kinnitavad. Samad andmed olid kahtlustataval ja kaitsjatel õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise ohu kohta. Eelkirjeldatu võimaldas esitada prokuratuuri seisukohtadele sisulisi

vastuväiteid ja seda on kaitsjad, sh kaebemenetluse kaudu, ka teinud.

21. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks meenutada, et vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle

ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset

tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu

ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida.

Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks

võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses

kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata

kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud

tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks

olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või

ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta

kuriteokoosseisu tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2014. a määrus asjas

nr 3-1-1-135-13, p 13).

22. Praegusel juhul ei ole A. K. vahistamine kolleegiumi hinnangul tuginenud argumentidele, mille

vastustamine oleks eeldanud vältimatult vahetut juurdepääsu kõigile kogutud tõenditele. Ka kaitsjad

ise ei ole toonud välja ühtki kahtlustatava kasuks rääkivat asjaolu ega tõstatanud vahistamise

seaduslikkuses kahtlust, mille kontrollimine oleks eeldanud vahetut juurdepääsu kogutud tõenditele.

Seetõttu puudub alus väita, et vahistamisküsimuse lahendamise seisukohalt olulist teavet ei ole

kaitsepoolele tehtud sobival viisil kättesaadavaks. Mööda ei saa vaadata ka faktist, et kahtlustatava ja

kaitsjate juurdepääsu tõenditele piirati ajutiselt kaheks kuuks kohtueelse menetluse algetapis (vt tl 93-

94). Arvestades, et sel ajal tegeleti aktiivselt täiendavate tõendite kogumisega ning et

korruptsioonikuriteo

toimepanemises

kahtlustatava

A.

K. vahistamist

taotleti

õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohu tõttu, oli tõenditele juurdepääsust

keeldumine prokuratuuri ja kohtute poolt põhjendatud.

23. A. K. vahistamise seaduslikkuses ei tekita kahtlusi ka määruskaebuse ülejäänud väited.

Ringkonnakohus on vastanud sisukalt nii maakohtu määruse põhjendamatust, kuriteokahtlustuse

alusetust

kui

ka

õigusemõistmisevastaste

kuritegude

toimepanemise

ohtu

puudutavatele

argumentidele ning selgitanud ammendavalt, millised tõendid ja kuidas prokuratuuri taotlust

toetavad.

24. Vahistamise põhjendamatusele ei osuta ka väited A. K. ametiseisundi puudumise kohta. On

tõsi,

et

kohtuasjas

nr

3-1-1-98-15

on

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

asunud

selles

materiaalõiguslikus küsimuses erinevale seisukohale võrreldes A. K-le esitatud kahtlustusega.

Siinkohal tuleb aga märkida, et kogu kahtlustuses kajastatud ajavahemiku kestel on olnud kuriteona

karistatav ka altkäemaksu võtmine erasektoris, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks

määruskaebemenetluses sellel küsimusel põhjalikumalt peatuda.

III

25. Seoses taotlusega asendada A. K. suhtes valitud tõkend elektroonilise valvega selgitab

kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse

läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega.

KrMS § 1371 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise

elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul.

Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise

asendamise

taotluse

saamisel

kahtlustatava

või

süüdistatava

elukoha

järgsele

kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve

kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja

arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390

lg-te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi

selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik

lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab

vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda

kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui

kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada

(vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus

asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka

kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama

paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole

seadusega keelatud. Eelnevast tulenevalt jättis ringkonnakohus elektroonilise valve kohaldamise

taotluse alusetult läbi vaatamata. Arvestades aga, et Harju Maakohtu 5. jaanuari 2016. a määrusega

juba asendati A. K. vahistamine elektroonilise valvega, ei tingi see viga vaidlustatud määruse

tühistamist.

IV

26. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a määruse muutmata ja kaitsjate

määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)