3-2-1-21-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. mai 2016. A

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eesti Pastatooted OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Jüri

Truutsi hagi LB Italia SRL vastu 3 000 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 2-11-31261

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Pastatooted OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 3 000 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Pastatooted OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Jüri

Truuts (asukoht Jõe 2, Tallinn), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Carri Ginter ja Urmas Volens

Kostja LB Italia SRL (asukoht Via al Corbe 47, 22076

Mozzate CO), esindajad vandeadvokaadid Aet Bergmann ja

Margus Sorga

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-11-31261 osas,

milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata hagi rahuldamata

jätmise kohta, osas, milles ringkonnakohus mõistis hagejalt välja hagiavalduse esitamisel

tasumata riigilõivu 45 733 eurot 30 senti ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõivu

10 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-11-31261 on jõustunud

osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt

riigilõivu riigituludesse välja 45 733 eurot 30 senti ületavas osas.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Linda Päile, Tiivi Tammikule ja Hanno Niinepuule Eesti Pastatooted OÜ

(pankrotis) eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Pastatooted OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts (hageja) esitas 6. juulil 2011 Harju

Maakohtule hagi LB Italia SRL (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja vähemalt

3 000 000 eurot või alternatiivselt kahju 436 993 eurot 77 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja AS-ga SEB Ühisliising liisingulepingu, millega liisinguandja

kohustus omandama kostjalt kombineeritud pasta valmistamise seadme ja muud seadmed ning andma

need kuni 15. jaanuarini 2013 hageja kasutusse. Liisinguandja sõlmis kostjaga müügilepingu, mille

kohaselt kohustus müüja seadmed tarnima hagejale hiljemalt 31. detsembriks 2007 ning paigaldama

30 päeva jooksul pärast tarnimist hageja tootmisruumidesse. Kostja paigaldas seadmed 2008. aasta

jaanuari kolmandal nädalal. Seadistamise käigus ei olnud hagejal võimalik seadmeid liinina töötamas

katsetada. Paigaldamise käigus selgus, et seadmetega ei ole võimalik pastöriseerida lihtpastat ja

tarnitud seadmetega ei olegi see võimalik. 23. juulil 2008 leppisid hageja, kostja ja liisinguandja

kokku, et liini puuduste kõrvaldamiseks tarnitakse lisamasinad hiljemalt 20. oktoobriks 2008.

Parandatud seadmed saabusid Eestisse 26. novembril 2008 ja paigaldati 14.-17. detsembril 2008,

mille tulemusena töötas liin algse kokkuleppe kohaselt. Hagejal olid aga tekkinud makseraskused,

mis viisid ta pankrotini. Hageja alustas pastatoodete tellimuste vastuvõtmist 2007. aasta lõpus.

2008. ja 2009. aastaks oli kokku lepitud mitmeid tellimusi. Hageja kahjuks on saamata jäänud tulu.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et tema täitis müügilepingut kohaselt. Seadmed anti hagejale üle ja seati korrektselt

töökorda tähtaegselt. Kostja otsustas juulis 2008 toimunud nõupidamisel kliendisuhte hoidmiseks

asendada seadme tasuta teisega, mis vastas paremini hageja vajadustele. Hageja nõue on aegunud,

sest seadmed anti üle 21. jaanuaril 2008.

3. Harju Maakohus jättis 19. septembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt

välja tasumata riigilõivu 87 799 eurot 56 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendite põhjal alust järeldada, et kostja oleks olulise

lepingurikkumisega tekitanud hagejale kahju, mille tagajärjel viimane pankrotistus. Hageja ei

tõendanud, et ostetud seadmed ei vastanud lepingule. Erinevatel põhjustel ei töötanud seadmed

probleemideta ja hageja jaoks piisavas koguses toodangu saamiseks. Seda ei saanud aga pidada kostja

süülise tegevuse tulemuseks. Kostja tarnis seadmed, mida hageja osta soovis ja mille hageja esindaja

oli oma teadlikkusele tuginedes varem välja valinud. Probleem toodangu kogusega ilmnes tootmise

käigus. Tekkinud probleemid olid tingitud pastatootmise eripärast ja tootmise käivitamisest.

Läbirääkimiste ajal soovis hageja just kombineeritud pastatootmismasinat. Planeeritud tarnekogused

ei olnud läbirääkimiste osaks. Kostja tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel ei ole põhjuslikku

seost. Kostjale ei saanud panna vastutust hinnata hageja äriplaani. Lepingutingimustele

mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algas asja üleandmisest 21. jaanuarist 2008

võlaõigusseaduse (VÕS) § 227 järgi.

Hageja sai menetlusabi ja vabastati osaliselt riigilõivu tasumisest. Hagejalt tuleb välja mõista

tasumata riigilõiv 87 799 eurot 56 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Lisaks leidis hageja, et temalt välja mõistetud riigilõivu

määr on vastuolus põhiseadusega.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 300 000 eurot. Lisaks mõistis

ringkonnakohus hagejalt riigituludesse välja tasumata riigilõivu maakohtus ja

apellatsioonimenetluses 16 019 eurot 60 senti ja kostjalt 1779 eurot 96 senti.

Ringkonnakohus pidas vajalikuks muuta riigituludesse väljamõistetava riigilõivu suuruse osas

maakohtu otsust. Riigilõivu määr 90 000 eurot on Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsusega asjas nr 3-4-

1-10-12 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtupraktika kohaselt tuleks maksta

riigilõivu määras, mis kehtis riigilõivuseaduse (RLS) järgi enne 1. jaanuari 2009, st 47 933 eurot

74 senti. Ringkonnakohus võttis arvesse, et hageja on pankrotis äriühing. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg-st 7 tuleb maakohtus tasumisele kuuluvat riigilõivu

vähendada 10 000 euroni, mis on hagihinna 3 000 000 euro puhul maksimaalseks riigilõivu

suuruseks.

6. Riigikohus tühistas 8. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14 Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohus leidis muuhulgas, et VÕS § 227 tuleb tõlgendada selliselt, et kui müüja asendab asja, aga

algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise

nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte asendatud asja üleandmisest. Asja uuesti

arutades peab ringkonnakohus otsustama, kas ta nõustub maakohtu seisukohaga selle kohta, et

seadmed anti üle 21. jaanuaril 2008, ning vajadusel kohaldama aegumist. Asja uuesti lahendades

peab ringkonnakohus selgeks tegema ja vastama poolte väidetele, mis seostusid küsimustega, milles

täpselt pooled kokku leppisid - kas seadmed pidid töötama liinina, kas kostja pidi sellest aru saama,

kas üleantud seadmed vastasid lepingule ja kui ei vastanud, siis milles seisnes üleantud seadmete

puudus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. oktoobri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruse osas,

s.o osas, millega maakohus mõistis hagejalt riigilõivu riigituludesse välja 45 733 eurot 30 senti

ületavas osas. Kohus mõistis hagejalt välja hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõivu 45 733 eurot

30 senti ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõivu 10 000 eurot, kokku 55 733 eurot

30 senti riigituludesse. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et seadmed anti üle

21. jaanuaril 2008. Hageja seisukoht, et aegumine algas asendatud seadmete üleandmisest

17. detsembril 2008, on vastuolus Riigikohtu VÕS § 227 tõlgendusega.

Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja alternatiivse vastuväite, mille kohaselt peatus aegumine

läbirääkimiste tõttu ajavahemikul 3. jaanuar 2008 kuni 23. juuli 2008. Aegumine on läbirääkimiste

tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada

nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Ringkonnakohtu hinnangul

ei tõenda kohtule esitatud e-kirjavahetus läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda. Viidatud kirjades ei arutleta hageja nõude ega kostja kohustuste täitmise üle. Kirjade sisust

nähtub, et hageja esitas kostjale küsimusi ja väiteid seadmete tööprotsessi kohta ning küsis kostjalt

nõu pastatootmise kohta. Kirjade tõttu käis kostja tehnik kohapeal seadmeid seadistamas ja andis

selgitusi nende töötamise kohta, kuid eeltoodut ei saa käsitada läbirääkimistena TsÜS § 167 lg 1

tähenduses. Konkreetne nõue esitati kostjale esimest korda 4. juuli 2008. a pretensioonis. Kostja

vastas sellele 8. juuli 2008 e-kirjaga, milles märkis, et ta ei nõustu pretensioonis esitatud väidetega,

kuid avaldas üldsõnaliselt soovi probleemid lahendada. Kostja ei teinud avaldust, mis oleks andnud

alust arvata, et kostja hakkab arutlema nõude või selle aluseks olevate asjaolude õigsuse üle. Seega ei

järgnenud ka pretensiooni esitamisele läbirääkimisi. Eelnevast tulenevalt aegus hageja nõue

21. jaanuaril 2011.

Maakohtu otsus tuleb riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas osaliselt tühistada.

Käesolevas tsiviilasjas tuleb maakohtus maksta riigilõivu määras, mis kehtis RLS järgi enne

1. jaanuari 2009. Enne 1. jaanuari 2009 tuli hagihinnalt 46 939 800 krooni (3 000 000 eurot) maksta

riigilõivu 750 000 krooni, s.o 47 933 eurot 74 senti. Kuna hageja on tasunud maakohtu menetluse ajal

riigilõivu 2200 eurot 44 senti, on maakohtus jäänud tasumata riigilõiv 45 733 eurot 30 senti, mis

tuleb hagejalt välja mõista. Hageja vabastati ka 10 000 euro suuruse riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigituludesse

välja mõista ka nimetatud riigilõiv.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kohus jättis

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles

kohus otsustas tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis riigilõivu riigituludesse

välja 45 733 eurot 30 senti ületavas osas. Ülejäänud osas palub hageja Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Alternatiivselt palub hageja saata asi selles osas uuesti arutamisele Tallinna Ringkonnakohtusse.

Lisaks palub hageja tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks sätted, mille kohaselt määras

ringkonnakohus hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Seadmed anti üle

17. detsembril 2008 ja sellest ajast algas ka nõude aegumine. Aegumine ei alanud 21. jaanuaril 2008

pärast esialgsete seadmete installeerimist, sest seadmed olid valed. Õigete seadmete üleandmist ei saa

lugeda asja asendamiseks VÕS § 227 mõttes. Nõue tulenes algse asja ja installeerimise puudustest

vaid osaliselt. Olulisem kahju tekkis asja parandamise korduval ebaõnnestumisel ning nõuetekohaste

seadmete tarnimisega venitamisel. Seadmed ei sobinud kokkulepitud eesmärgiks. Üleantud seadmed

erinesid kokkulepitust oluliselt nii tüübi, liigitunnuste kui ka omaduste poolest. 12. jaanuaril 2008 ei

olnud hageja kahju (saamata jäänud tulu) veel tekkinud ega sissenõutavaks muutunud. Saamata

jäänud tulu nõue muutus sissenõutavaks alles kahju tekkimisega. Kui uued seadmed oleks 23. juulil

2008 kokkulepitud ajal tarnitud, st seadmed tähtaegselt asendatud, ei oleks täiendavat kahju tekkinud.

Samuti seostub nõue suures osas parandamiskohustuse täitmata jätmisega. Ringkonnakohus on

oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes seadmete üleandmisega seotud tõendid hindamata.

Isegi kui aegumine algas 21. jaanuaril 2008, ei ole nõue aegunud, sest aegumine oli peatunud

läbirääkimiste ajaks. Läbirääkimised toimusid asjaolu üle, et seadmed ei töötanud ning neid ei saanud

koos kasutada. Sellest asjaolust tulenes ka hageja nõue. Ringkonnakohus on jätnud hindamata

mitmed läbirääkimisi puudutavad asjaolud. Kohe pärast esimeste liini osade transporti algasid poolte

vahel läbirääkimised eesmärgiga tagada liini töötamine vastavalt kokkuleppele. Kostja ei keeldunud

läbirääkimistest, vaid lubas liini nõuetekohaselt tööle panna. Hageja viitas asjaolule, mis võib kaasa

tuua nõude. Kuna pooled üksteise vastu nõudeid ei esitanud, on selge, et nad pidasid võimalikuks

kokkuleppelise lahenduse saavutamist. Läbirääkimised kestsid vähemalt 23. juulini 2008, kui lepiti

kokku seadmete asendamises. Tegelikkuses jätkusid läbirääkimised ka pärast, kuivõrd ka uusi

seadmeid ei tarnitud kokkulepitud ajal. Niisiis kestsid läbirääkimised uute seadmete tarnimiseni ja

paigaldamiseni 17. detsembril 2008. Isegi kui arvestada, et aegumine oli peatunud 23. juulini 2008, ei

oleks nõue aegunud. TsÜS § 167 lg 1 ei sea läbirääkimiste alguse eelduseks konkreetse nõude

esitamist. Samuti ei ole vajalik kostja selge nõusolek läbirääkimistesse astuda. Igal juhul saatis hageja

esimese nõudekirja kostjale 7. märtsil 2008 ning aegumine oleks alates sellest peatunud. Ka juhul kui

läbirääkimise toimumist ei tuvastata, tuleb aegumine lugeda peatunuks seadmete ebaõnnestunud

parandamise tõttu. Kostja hakkas sisuliselt oma rikkumist heastama. Lisaks oleks aegumise

vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõiglane oleks olukord, kus nõude

aegumistähtaeg kulgeks ajal, mil hageja lubas kostjal proovida seadmeid parandada ning ei nõudnud

kohe kahju hüvitamist.

Kohus mõistis hagejalt maakohtus tasumata riigilõivu välja vales suuruses. Kui lähtuda RLS

redaktsioonist, mis kehtis enne 1. juulit 2009, tulnuks RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda

riigilõivu 45 000 eurot. Kuna hageja on tasunud 3000 eurot, siis ei oleks kohus saanud hagejalt välja

mõista rohkem kui 42 000 eurot. Samas on maakohtu kohaldatud RLS sätted ka PS-ga vastuolus osas,

milles tsiviilasjas hinnaga üle 11 500 000 krooni tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 1,5%

tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni. Riigilõiv 45 000 eurot ületab

õigusemõistmise tegelikud kulud 158 korda.

Ka ringkonnakohtu väljamõistetud apellatsioonimenetluse riigilõiv on vastuolus põhiseadusega.

Põhiseadusega on vastuolus RLS § 57 lg 15 koostoimes lisa 1 viimase lausega (01.09.2013-

29.11.2013 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro tuli

apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle

10 000 euro. Sama seaduse redaktsiooni kohta on Riigikohus juba kohtuasjas nr 3-4-1-25-15 leidnud,

et sellise suurusega lõiv on hagiavalduse esitamisel põhiseadusega vastuolus. Ei ole põhjust jõuda

apellatsioonkaebuse osas teistsugusele järeldusele. Hageja palub jätta maakohtu riigilõivu välja

mõistmata osas, mis ületab 400 (3400-3000) eurot, ning ringkonnakohtu riigilõivu osas, mis ületab

3400 eurot.

Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ta jättis TsMS § 190 lg 7 kohaldamata, kuigi varasemas otsuses

pidas ta sätte kohaldamist põhjendatuks. Riigikohus ei andnud selles osas ringkonnakohtule

suuniseid. Asjaolud, millele ringkonnakohus esimene kord tugines, ei ole muutunud.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kassatsiooniastmes leiab hageja, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud aegumist, sest määras

valesti aegumise alguse ja/või jättis arvestamata aegumise peatumise läbirääkimiste tõttu. Lisaks

vaidlustab hageja temalt välja mõistetud hagiavalduselt ning apellatsioonkaebuselt tasumisele

kuulunud riigilõivu suuruse ning riigilõivu määrade põhiseaduspärasuse.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 227 ning ei ole sealjuures

rikkunud menetlusõiguse norme.

Asja esimesel läbivaatamisel leidis Riigikohus, et asja uuesti arutades peab ringkonnakohus aegumise

kohaldamisel otsustama, kas ta nõustub maakohtu seisukohaga selle kohta, et seadmed anti üle

21. jaanuaril 2008, ning vajadusel kohaldama aegumist (Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-174-14, p 34). Ringkonnakohus nõustus asja uuel läbivaatamisel maakohtuga, et seadmed

anti üle 21. jaanuaril 2008. Sellises olukorras oli ringkonnakohtul alust kohaldada TsMS § 654 lg-t 6.

13. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et kahju tekitas eelkõige asja parandamise korduv

ebaõnnestumine ning nõuetekohaste seadmete tarnimisega venitamine. Hageja leiab, et sellest

tulenevalt tekkinud saamata jäänud tulu nõue muutus sissenõutavaks alles kahju tekkimisega, st

hiljemalt alles pärast seadmete asendamise ebaõnnestumist.

Kolleegium kordab samas asjas varem võetud seisukohta, mille kohaselt VÕS § 227 tuleb tõlgendada

selliselt, et kui müüja asendab asja, aga algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud

tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte

asendatud asja üleandmisest (Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p 34).

Seega tulenevalt VÕS §-st 227 ei ole müügieseme puuduste korral oluline, millal on ostjal kahju

hüvitamise nõue tekkinud. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivate kahju

hüvitamise nõuete aegumistähtaeg hakkab kõigi asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate

nõuete korral kulgema asja ostjale üleandmisest VÕS § 209 tähenduses, sõltumata kahjunõude

sissenõutavaks muutumisest ja kahju tekkimisest. Seega ei ole hageja tõlgendus kooskõlas VÕS §-

ga 227 ning Riigikohtu viidatud sätte kohta antud selgitustega.

14. Teiseks tugineb hageja sellele, et tema nõude aegumine peatus läbirääkimiste ajaks.

Ringkonnakohus on TsÜS § 167 lg 1 mõttes läbirääkimiste mõistet liiga kitsalt tõlgendanud.

TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud e-kirjavahetus ei tõenda läbirääkimisi nõude

või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda TsÜS § 167 lg 1 tähenduses (vt ringkonnakohtu otsuse

p 48). Sealjuures pidas ringkonnakohus oluliseks, millal hageja esitas kostjale konkreetse nõude ning

kas kostja tegi avalduse, mis oleks andnud alust arvata, et kostja hakkab temaga arutlema nõude või

selle aluseks olevate asjaolude õigsuse üle (ringkonnakohtu otsuse p 49).

Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad

omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust.

Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise

tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32; 10. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12; 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10,

p 28). Läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega

suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled

peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised

lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (Riigikohtu 13. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11, p 10). Eelnevast tulenevalt eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1

mõttes küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib

tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus

läbirääkimiste alustamiseks.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodud juhiseid järgides hinnata, kas pooled

pidasid läbirääkimisi ning kui pidasid, siis tuvastada, kas hageja nõude aegumine läbirääkimiste tõttu

oli peatunud. Sealjuures tuleb kohtul hinnata ka hageja viidatud tõendeid ja asjaolusid. Kui

ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja nõue ei ole aegunud, siis tuleb

ringkonnakohtul selgitada välja, kas seadmed pidid töötama liinina, kas kostja pidi sellest aru saama,

kas üleantud seadmed vastasid lepingule ja kui ei vastanud, siis milles seisnes üleantud seadmete

puudus (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p-d 35-36).

16. Kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et hageja nõue on aegunud, siis

tuleb ringkonnakohtul ka hinnata, kas aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega kooskõlas.

17. Järgnevalt käsitleb kolleegium hagejalt välja mõistetud riigilõivude õiguspärasust. Hageja leiab,

et ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt välja maakohtus tasumata riigilõivu 45 733 eurot

30 senti. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul

siiski alust tunnistada hageja viidatud RLS-i sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuivõrd asi

tuleb saata tagasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, siis sõltub TsMS § 190 lg 4 kohaldamine

sellest, kas hagi jääb rahuldamata või mitte. Riigilõivu väljamõistmise otsustab lõplikult

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel.

Hagiavaldus esitati 6. juulil 2011. Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu menetluse ajal

kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga

üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte

rohkem kui 95 867 eurot 47 senti (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni

2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-12).

Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 21 lg 1. Eelviidatud sätte kohaselt

tsiviilkohtumenetluses avalduse, hagi, apellatsioon- või määruskaebuse esitamisel 2009. aasta

1. jaanuarist kuni 2012. aasta 30. juunini kehtinud määras tasutud riigilõiv tagastatakse

menetlusosalise avalduse alusel, kui avalduse esitamise päevaks ei ole kohtumenetlus jõustunud

lõpplahendiga lõppenud, osas, mis ületab riigilõivu tagastamise otsustamise ajal sama

menetlustoimingu tegemise eest kehtivat riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot. Kohtute seaduse ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (570 SE II) seletuskirja kohaselt on

TsMSRS § 21 lg-s 1 nimetatud perioodil paljude Riigikohtu lahenditega tuvastatud kõrgete

riigilõivude põhiseadusega vastuolu. Sealjuures ei ole siiski reguleeritud, millises määras peaks kohus

sellisel juhul riigilõivu nõudma. Seetõttu ongi isikute võrdse kohtlemise tagamiseks

rakendusseadusega ette nähtud, et menetlustes, mis ei ole veel jõustunud kohtulahendiga lõppenud ja

kus on tasutud nimetatud perioodil kehtinud kõrge riigilõiv, tagastatakse menetlusosalisele tema

taotluse alusel riigilõiv selles osas, mis on kõrgem riigilõivu tagastamise otsustamise ajal kehtivast

riigilõivumäärast juhul, kui selliste riigilõivumäärade vahe on rohkem kui 50 eurot.

Kuigi TsMSRS § 21 lg 1 reguleerib riigilõivu tagastamist avalduse alusel, siis tulenevalt

menetlusökonoomia põhimõttest tuleb kohtul juba tasumata riigilõivu väljamõistmisel arvestada

TsMSRS § 21 lg-s 1 sätestatut. Kõrgema riigilõivu väljamõistmisel oleks menetlusosalisel igal juhul

õigus nõuda riigilõivumäärade vahe tagastamist. Sellises olukorras tuleb kolleegium arvates avalduse

esitamise päeva asemel arvestada kohtulahendi tegemise päeval kehtivat riigilõivumäära.

18. Praegusel juhul on hagiavaldus esitatud TsMSRS § 21 lg-s 1 nimetatud perioodil. Samuti ei ole

kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal

(13. oktoobril 2015) kehtinud RLS § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasja hinna puhul üle

500 000 euro tasuda riigilõivu 3400 eurot (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 26. mai 2015. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-59-14, p 43). Ei ole kahtlust ka selles, et

riigilõivumäärade vahe on rohkem kui 50 eurot. Seega tuleb praegusel juhul hagiavalduselt tasuda

riigilõivu 3400 eurot.

19. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ja kontrollida ka hageja väidet, et ta on

hagiavalduselt ise tasunud riigilõivu rohkem kui 2200 eurot 44 senti. Hageja on osutanud, et tasus

riigilõivu kokku 3000 eurot.

20. Hageja leiab, et ka ringkonnakohtu väljamõistetud apellatsioonimenetluse riigilõiv on vastuolus

põhiseadusega. Apellatsioonkaebuse esitas hageja 18. oktoobril 2013. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu mõistnud välja vales suuruses.

Ringkonnakohus ja ka hageja on jätnud tähelepanuta, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

tunnistas, et RLS § 57 lg-d 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 (1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud

redaktsioonis) on põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro tuli

tasuda riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. veebruari 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-32-15,

p 26). Tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro on põhiseaduspärane riigilõiv kuni 3400 eurot

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. veebruari 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-

32-15, p 24). Eeltoodu kehtib ka apellatsioonimenetluses tasutava riigilõivu kohta.

21. Riigikohus nõustub, et ringkonnakohus on TsMS § 190 lg 7 kohaldamisel käitunud vastuoluliselt.

Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsuse tervikuna. TsMS § 693 lg 1

kohaselt jätkub ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral

menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud.

TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seetõttu ei olnud ringkonnakohus

seotud asja esimesel läbivaatamisel võetud seisukohaga TsMS § 190 lg 7 kohaldamisel.

Teisalt olukorras, kus ringkonnakohus on TsMS § 190 lg-t 7 asja esmakordsel läbivaatamisel

kohaldanud ning hageja palus ka asja uuel läbivaatamisel viidatud sätet kohaldada (vt VII kd, tl 131

pöördel), siis pidi ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 kohaldamata jätmist vähemalt põhjendama

(vt TsMS § 436 lg 1, § 654 lg 5). Kui ringkonnakohus mõistab asja uuel läbivaatamisel tasumata

riigilõivu hagejalt välja, siis tuleb ringkonnakohtul kaaluda ka TsMS § 190 lg 7 kohaldamist.

22. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole

vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus

kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid.

Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Riigikohus andis hagejale osaliselt menetlusabi kautsjoni tasumiseks. Ringkonnakohus otsustab asja

uuel läbivaatamisel ka TsMS § 190 järgi hagejale menetluskulude kandmiseks antud menetlusabi

kulude väljamõistmise.

23. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik