3-2-1-142-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Oilstreet OÜ hagi Arveldusarve OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2014/1456

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-59320

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oilstreet OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Oilstreet OÜ, esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok

Kostja Arveldusarve OÜ, esindaja juhatuse liige Marko Kalev

Asja läbivaatamise kuupäev

29. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-59320 ja Harju

Maakohtu 9. märtsi 2015. a otsus samas tsiviilasjas ning teha uus otsus, millega rahuldada

Oilstreet OÜ hagi Arveldusarve OÜ vastu ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas

nr 026/2014/1456 lubamatuks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Arveldusarve OÜ kanda.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Oilstreet OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oilstreet OÜ (hageja) esitas 17. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi Arveldusarve OÜ (kostja)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2014/1456.

Hagiavalduse kohaselt on täitedokumendiks Alalise Rahvusvahelise ja Sõltumatu Vahekohtu 15. mai

2014. a otsus nr 03-08/1221-2-12. Hageja leiab, et see vahekohtu otsus ei ole ilma täidetavaks

tunnistamata täidetav, seega on sundtäitmine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel

lubamatu. Jääb selgusetuks, millest tulenevalt saaks kõnealust vahekohut pidada alaliseks ja selle

lahendit ilma tunnustamiseta täita. Vahekohtu registrikoodiks on märgitud Rigolet Collect OÜ

registrikood. Vahekohtu otsuse on teinud Alar Salu, kes tegutseb juristina, kuid täpsemat infot tema

kvalifikatsiooni kohta ei ole võimalik leida. Lisaks on vahekohtu otsuse sisu küsitav, sest sellest

nähtub, et vahekohtumenetluses esitas kostja nimel hagi Kuldar Lugna, kes oli samal ajal ka teise

poole seaduslik esindaja. Seejärel esitas K. Lugna mõlema poole nimel vahekohtule kinnitamiseks

kompromissi, millega muu hulgas loobuti ka edasikaebeõigusest. Vahekohtu otsus on tehtud 15. mail

2014, osanike 14. mai 2014. a otsusega kutsuti K. Lugna hageja juhatuse liikme kohalt tagasi ja alates

14. maist 2014 ei olnud tal õigust teha hageja nimel tehinguid. Vahekohtu otsus ei ole ilmselt tehtud

15. mail 2014, vaid hiljem. Lisaks on heade kommete vastane see, kui täitedokumendi saab tekitada

ilma nõude olemasolu kontrollimata.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

eeldused ei ole täidetud. Hagis pole nimetatud ühtegi asjaolu, mis oleks tekkinud pärast vahekohtu

otsuse jõustumist ja mis tingiks sundtäitmise lubamatuse. Hageja pidanuks esitama vastuväite

vahekohtu pädevuse kohta vahekohtumenetluses, pärast seda ei ole võimalik vahekohtu pädevust

vaidlustada. Lisaks ei ole usutav, et võlg tuli hagejale üllatusena.

3. Harju Maakohus jättis 9. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 574 eurot 80 senti

(sh käibemaksu) ja määras, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Kuna vaidlusaluse vahekohtu otsuse on selles märgitu kohaselt teinud Eestis alaliselt tegutsev

vahekohus, on otsus täitedokument ilma täidetavaks tunnistamiseta (TMS § 2 lg 1 p 6 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 753 lg 1 teine lause). Kohtutäitur on tulenevalt

täitemenetluse formaliseerituse printsiibist kohustatud alustama täitemenetlust, kui täitedokument

vastab formaalsetele nõuetele. See, et vahekohtu registrikood on Rigolet Collect OÜ registrikood, ei

tähenda, et vahekohut ei eksisteeri. Hageja väited vahekohtuniku kvalifikatsiooni ja otsuse sisu kohta

ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel olulised. Asjaolu, et K. Lugna oli osanike 14. mai 2014. a

otsusega hageja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud, ei saanud 15. mail 2014 vahekohtule

tõenäoliselt teada olla, sest vahekohus võis äriühingu esindaja kindlakstegemisel lähtuda

registrikandest. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks osanike otsuse vahekohtule esitanud. Alusetu on

seisukoht, et vaidlusalune vahekohus ei ole alaline vahekohus. Eestis ei ole riiklikku süsteemi

vahekohtute kontrollimiseks.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. mai 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda ja määras kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses 180 eurot

ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja täitedokumendi kehtivuse kõrvaldamiseks

valinud vale õiguskaitsevahendi. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on

täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise

kõrvaldamine. Täitedokumendi tühisuse tuvastamiseks tulnuks hagejal pöörduda ringkonnakohtu

poole ja TsMS § 751 alusel esitatud avalduse menetlemisel saanuks ringkonnakohus arvestada kõiki

hageja sisulisi vastuväiteid. Toimikust nähtuvalt on Harju Maakohus 22. oktoobri 2014. a määruses,

millega maakohus keeldus hageja nõuet menetlusse võtmast, hagejale ka selgitanud, et tal tuleb

pöörduda avaldusega ringkonnakohtusse. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole hageja sellist avaldust

esitanud.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendustele

tuleb lisada, et hageja väited ei anna alust tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Asjaolu, et hageja

uued juhatuse liikmed said vahekohtu otsuse kätte siis, kui oli juba möödunud otsuse vaidlustamise

aeg või et eelmine juhatuse liige K. Lugna ei esitanud avaldust vahekohtu otsuse tühistamiseks, ei

õigusta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamist. Maakohus on õigesti märkinud, et

hagejal võib olla nõue K. Lugna vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei tähenda see, et Eesti seadustes on alalise vahekohtu

mõiste puudulikult reguleeritud, et iga suvalist isikut saab käsitada alalise vahekohtuna. Vaidlusaluse

lahendi teinud vahekohus kannab sama registrikoodi Rigolet Collect OÜ-ga ja sellel äriühingul ei ole

registreeringut, tegutsemaks alalise vahekohtuna. Lisaks on teadmata vahekohtuniku kvalifikatsioon.

Nn vahekohus on kahtlase taustaga isikute skeem ebaseaduslike täitedokumentide tekitamiseks.

Kohtud ei ole andnud sisulist hinnangut vahekohtu tegevusele ega otsuse täidetavusele. Vahekohtu

otsus on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga, sest vahekohtumenetluses esindas üks ja sama

isik nii hagejat kui ka kostjat, vahekohus on kinnitanud kompromissi juba kolm päeva pärast hagi

esitamist ja hageja esindaja tunnistas nõuet täies ulatuses, kohustus selle tasuma samal päeval ja oli

valmis tasuma ka suurt viivist. Hageja ei saanud vahekohtu otsust vaidlustada, sest see tehti mais, mil

hageja juhatuse liikmeks oli K. Lugna. Uued osanikud said otsusest teada alles 2014. a sügisel ja

selleks ajaks oli otsuse vaidlustamise tähtaeg möödas.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei ole

kohane õiguskaitsevahend. TMS § 221 lg 11 järgi võib võlgnik muu täitedokumendi kui kohtulahendi

puhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist

tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Hageja on hagis põhjendanud, miks on kostja nõue hageja

vastu alusetu ja miks ei ole praegune täitedokument samastatav kohtulahendiga.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

9. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 9. novembri 2015. a määrusega

asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna asja läbivaatamisel tekkisid

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul põhimõttelist laadi eriarvamused

TsMS § 753 lg 1 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu. Kuna asja lahendamiseks

vajalikud asjaolud on tuvastatud ja nende tuvastamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud, teeb

kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja tunnistab sundtäitmise

vaidlusaluses täiteasjas lubamatuks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja vahekohtu otsuse täitmist ning vaidlustamist (I) ja

seejärel jaotab menetluskulud ning selgitab menetluskulude kindlaksmääramise korda (II).

I

12. Hageja on kostja vastu esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg 1 esimene lause, mille

järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221

lg 11 järgi võib võlgnik muu dokumendi kui kohtulahendi sundtäitmise puhul sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule

ja kehtivusele.

Asjas tuvastatu kohaselt on praegusel juhul täitedokumendiks Rigolet Collect OÜ peetava Alalise

Rahvusvahelise ja Sõltumatu Vahekohtu 15. mai 2014. a otsus nr 03-08/1221-2-12, millega on

kinnitatud hageja ja kostja kompromiss ja mille järgi hageja võlgneb kostjale 25 170 eurot 98 senti.

Viidatud vahekohtu otsuse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetlust.

13. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, kuna tegu ei ole alalise vahekohtu otsusega, mistõttu

ei või seda ilma tunnustamata täita. Samuti teeb hageja etteheiteid eelnimetatud täitedokumendi

sisulisele õigsusele ning vahekohtu moodustamise ja menetluse põhimõtetele. Hageja arvates on

vahekohtu otsus ka vastuolus heade kommete ja avaliku korraga.

Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et hageja on täitedokumendi kehtivuse kõrvaldamiseks

valinud vale õiguskaitsevahendi ja ta pidanuks pöörduma TsMS § 751, § 752 ja § 755 lg 4 alusel

avaldusega ringkonnakohtu poole ning nõudma vahekohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtu

seisukoha järgi saanuks just tühistamisavalduse menetlemisel arvestada kõiki hageja vastuväiteid.

14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et olukorras, kus hageja tugineb

sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu

moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend TsMS § 751 järgi

vahekohtu otsuse tühistamise avaldus. Lisaks eeltoodule on hageja hagis leidnud ka seda, et

vahekohus, mille lahendit täidetakse, ei olnud alaline ja selle otsust ei ole tunnustatud ega täidetavaks

tunnistatud, mistõttu ei oleks kõnealuse vahekohtu otsuse alusel üldse võinud täitemenetlust alustada.

Seega tugines hageja hagi alusena muu hulgas ka täitedokumendi puudumisele.

15. TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste

täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Maakohus

leidis otsuses iseenesest õigesti, et Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks

kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte, kuid tegi sellest vale järelduse, et

kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune

vahekohus on alaline. Kolleegiumi arvates on õige kassatsioonkaebuse väide, et üksnes nime järgi ei

ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Kuigi TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1

teise lause järgi on alaliselt tegutseva vahekohtu lahend täidetav ilma selle tunnustamise ja

täidetavaks tunnistamiseta, ei ole üheski seaduses kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas

vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide

puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks

esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev

vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid

täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu

otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud.

16. Eeltoodust järeldub, et kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole

enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma

täitedokumendita. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtutäituri tegevust ja otsuseid

täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist,

saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega

kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-

08, p 16; 12. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). Isik, kes soovib vaidlustada seda,

et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab

seega esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Eeltoodust tulenevalt olnuks kohane

õiguskaitsevahend osas, millega hageja tugines asjaolule, et vahekohus ei olnud alaline, kaebus

täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale.

17. Kaebusi kohtutäituri tegevuse ja otsuse peale vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 15 ja TMS § 218

lg 2 alusel läbi hagita menetluses. Praegust asja on kohtud aga lahendanud hagimenetluses.

Kolleegium leiab siiski, et asi on praegusel juhul erandkorras võimalik lõplikult lahendada olenemata

sellest, et asjas on menetlusliigiga eksitud. Oma olemuselt on hageja soovitav tulemus (vabaneda

ebaseaduslikust täitemenetlusest) võimalik saavutada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega

vaidlusaluses täiteasjas. Nii täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse tühistamisel

kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tuleks täitemenetlus lõpetada. Kuna sisulise vaidlusasja

lahendamine hagita menetluses on esmajoones otstarbekusest lähtuv seadusandja otsustus, ei ole

hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine,

mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka TsMS § 631 lg 4

ja § 668 lg 4, mille järgi ei või apellatsioonkaebuses ega kassatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et

asi, mis tuli lahendada hagita menetluses, lahendati hagimenetluses, välja arvatud juhul, kui sellele

asjaolule tugineti õigel ajal ka maakohtus ja sellest võis olulisel määral sõltuda asja lahendus (vt ka

Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 20).

Kokkuvõttes on kohtud andnud osale kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu.

Kolleegium saab tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest lähtuvalt teha uue otsuse, millega rahuldab

hagi ja tunnistab sundtäitmise vaidlusaluses täiteasjas lubamatuks.

II

18. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

19. Kolleegium selgitab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohtupraktika kujundamiseks

järgmist.

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Alates 1. jaanuarist 2015 muudeti oluliselt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

korda, kusjuures menetluskulude jaotuse määramise menetluskord jäi endiseks, s.o jaotuse määrab

TsMS § 173 lg 1 järgi asja menetlev kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, milles kulud tekkisid, kusjuures kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 järgi määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus juhul, kui maakohus määrab

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse.

TsMS § 174 lg 4 järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määra. TsMS § 174 lg 5 näeb ette, et kui madalama astme kohus määras

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema

astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud

menetluskulude suurust.

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib ka TsMS § 177 oluliselt muudetud redaktsioonis. TsMS § 177 lg 1

p 1 järgi võib maakohus määrata menetluskulude rahalise suuruse kas kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses või sama paragrahvi lg 1 p 2 järgi määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2

näeb ette, et kui kohus ei määranud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude

rahalist suurust kindlaks, siis määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude

suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest.

20. Kolleegium leiab, et maakohtu jaoks on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

kehtiv kord eeltoodud sätete alusel selge ja arusaadav.

Küll on kolleegiumi hinnangul vaja selgitada kõrgema astme kohtu menetluses menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise korda, mis on reguleeritud TsMS § 174 lg-tes 3 ja 5. Esiteks

tuleb selgitada, mida tähendab TsMS § 174 lg-s 3 sätestatu: „[---] määrab kaebust lahendav kõrgema

astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse". Küsimusi tekitab

kolleegiumi arvates ka TsMS § 174 lg 5 kohaldamine. On ebaselge, mida tähendab selles sättes: „[---]

muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud

menetluskulude rahalist suurust". Viidatud sätted ei anna selget vastust küsimusele, mida peaks

kõrgema astme kohus tegema nt juhul, kui maakohus on rahuldanud hagi täies ulatuses, jaotanud

menetluskulud ja jätnud menetluskulud kostja kanda ning määranud seega kindlaks ainult hageja

menetluskulude rahalise suuruse, jättes kindlaks määramata kostja menetluskulude rahalise suuruse.

Samuti ei anna viidatud sätted selget vastust ka olukorras, kus maakohus, rahuldades hagi osaliselt,

jätab menetluskulud poolte endi kanda ega määra kindlaks kummagi menetlusosalise menetluskulude

rahalist suurust. Kui kõrgema astme kohus muudab seejärel alama astme kohtu otsust sel määral, et

sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise

otsuse (hagi rahuldamise asemel rahuldab hagi osaliselt või jätab hagi täies ulatuses rahuldamata),

siis peaks kõrgema astme kohus oma menetluses kindlaks määrama selle menetlusosalise

menetluskulude rahalise suuruse, kelle menetluskulude rahalist suurust ei ole menetluses varem

kindlaks määratud.

21. Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis

määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja

kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on

mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes

määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu

otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida

iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse

alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras,

s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui

Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on

kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada

tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka

edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.

22. Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et

kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise

suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb

menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse

(vt p 20). Niisugune tõlgendus oleks mitmete menetluslike olukordade puhul problemaatiline.

Näitena võib siinkohal tuua olukorra, kus maakohus rahuldab hagi ja määrab kindlaks ainult hageja

menetluskulude rahalise suuruse ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja määrab

kindlaks ainult hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui Riigikohus

tühistab alama astme kohtute otsused ja teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, siis peaks

Riigikohus eeltoodud tõlgenduse järgi määrama kindlaks kassatsiooniastmes kantud kostja

menetluskulude rahalise suuruse ning lisaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse maakohtu ja

ringkonnakohtu menetluses. Teise näitena võib tuua juhtumi, kus maakohus rahuldab hagi ja määrab

otsusega kindlaks ainult hageja menetluskulude rahalise suuruse, ringkonnakohus aga tühistab

maakohtu otsuse, jätab hagi rahuldamata ning määrab kindlaks ainult kostja menetluskulude rahalise

suuruse ringkonnakohtu menetluses ja lisaks ka maakohtu menetluses. Kui Riigikohus tühistab

omakorda ringkonnakohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, siis tuleks tal eeltoodud tõlgenduse järgi

määrata mõlema poole kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus ning lisaks

kostja menetluskulude rahaline suurus maakohtu menetluses ja hageja menetluskulude rahaline

suurus ringkonnakohtu menetluses.

Eeltoodud näidete korral ei ole menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine kõrgema astme

kohtus kolleegiumi arvates kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole

mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud

menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või

Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab

põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus.

23. Erinevalt maa- ja ringkonnakohtu otsustatust jätab kolleegium menetluskulud kostja kanda

(vt p 18). Praegusel juhul ei ole maakohus ega ringkonnakohus hageja menetluskulusid rahaliselt

kindlaks määranud. Seega ei määra, lähtudes käesoleva otsuse p-des 19-22 antud TsMS § 174 lg-te 3

ja 5 tõlgendusest, hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Tulenevalt TsMS § 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva

otsuse jõustumisest.

24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu