3-4-1-34-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-34-15

Määruse kuupäev

19. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Saale Laos, Viive Ligi, Jüri

Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Äriseadustiku põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles see ei

näe vähemusaktsionäride ja -osanike huvide kaitseks ette

asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit juhuks, kus

enamusaktsionär või -osanik jätab pahatahtlikult või ilma

ettevõtte majanduslikust seisundist tuleneva asjakohase

vajaduseta äriühingu kasumi jaotamise otsustamata või

otsustab puhaskasumit mitte jaotada

Menetluse alus

Kaebaja 22. detsembri 2015. a taotlus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada taotlus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 7. septembril 2012 hagi kostja vastu, taotledes äriühingu üldkoosoleku otsuse

punkti, mis käsitles kasumi jaotamise otsustamist, kehtetuks tunnistamist ja tuvastamist, et selle

asemel otsustati kasumit jaotada. Kaebaja esitas 21. septembril 2012 hagi täpsustuse, taotledes

alternatiivselt äriühingu teiste aktsionäride kohustamist hääletama toimunud üldkoosolekul kasumi

jaotamise poolt ja nende kaasamist menetlusse. Ühtlasi taotles ta dividendide väljamõistmist.

Seejuures väitis kaebaja, et talle kahjulik kehtiva õiguse tõlgendus jätaks vähemusaktsionäri sisuliselt

õiguskaitseta, mis oleks põhiseadusega vastuolus, ja seetõttu tuleb valida põhiseaduskonformne

tõlgendus. 21. detsembril 2012 esitas kaebaja hagi teise täienduse, taotledes alternatiivselt teistelt

aktsionäridelt kahjuhüvitise väljamõistmist.

2. Harju Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-35717 hagi osaliselt,

tuvastades äriühingu üldkoosoleku otsuse punkti kehtetuse ning jättes muus osas hagi rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 29. novembril 2013 apellatsioonkaebuse, milles palus tuvastada, et üldkoosolekul

võeti vastu kasumi jagamise otsus. Alternatiivselt taotles kaebaja, et kohus kohustaks

enamusaktsionäre sellist otsust tegema, ja teise alternatiivina, et kohus kohustaks enamusaktsionäre

kahju hüvitama. Kaebaja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et normidele maakohtus

antud tõlgendus on põhiseadusega vastuolus, kuna jätab vähemusaktsionäri sisuliselt õiguskaitseta.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. märtsi 2014. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata.

5. Kaebaja esitas 17. aprillil 2014 kassatsioonkaebuse, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist

osas, milles apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ning maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi

jäeti rahuldamata. Samuti taotles kaebaja uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 29. oktoobri 2014. a otsusega nr 3-2-1-89-14 hagi täielikult

rahuldamata. Tsiviilkolleegium leidis, et dividendide maksmise nõue ei saa tugineda hea usu ja

üksteisega arvestamise põhimõttele. Tegemist ei ole seaduse lüngaga, vaid seadusandja teadliku

valikuga. Saksa õiguse analoogiat ei saa kasutada, kuna Saksa õiguses on kasumi jaotamata jätmise

vaidlustamiseks õiguslik alus sõnaselgelt olemas.

KAEBAJA TAOTLUS

7. Kaebaja palub tunnistada põhiseaduse vastaseks äriseadustik osas, milles see ei näe

vähemusaktsionäride ja -osanike kaitseks ette asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit

juhuks, kus enamusaktsionär või -osanik jätab pahatahtlikult või ilma ettevõtte majanduslikust

seisundist tuleneva asjakohase vajaduseta äriühingu kasumi jaotamise otsustamata või otsustab

puhaskasumit mitte jaotada. Taotlus on lubatav, kuna kaebajal on reaalne õiguskaitsevajadus.

8. Enamusaktsionär vältis dividendide jaotamist kümne aasta jooksul (2001–2011) vaatamata sellele,

et ettevõte oli selle aja jooksul kasumis. Ettevõte ei ole enam kui 25 aasta jooksul dividende

maksnud. Tsiviilasjas nr 2-12-35717 (Riigikohtus nr 3-2-1-89-14) vaidlesid pooled selle üle, kas

püsivalt kasumis olevas aktsiaseltsis on enamusaktsionäridel kohustus võtta vastu otsus jaotada

kasumit, kui vähemusaktsionärid seda soovivad. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei hinnanud

äriseadustiku kooskõla põhiseadusega ega kaebaja väiteid selle kohta, et põhiseadusega ei oleks

kooskõlas tõlgendus, mis jätab vähemusaktsionärid õiguskaitseta. Kaebajal puudus vajadus taotleda

Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, sest nii maakohus kui ka

ringkonnakohus olid äriseadustikku tõlgendanud põhiseaduskonformselt. Kui Riigikohus selle

tõlgendusega ei nõustunud, pidanuks ta oma initsiatiivil analüüsima, kas menetluskorra puudumine

vähemusaktsionäride kaitseks on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja ei taotle põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumilt üldkohtu otsuse revideerimist, vaid üksnes äriseadustiku osaliselt

põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

9. Kaebaja pöördus ka õiguskantsleri poole, kuid õiguskantsler keeldus 30. juunil 2015 äriseadustiku

põhiseaduspärasuse hindamiseks menetlust algatamast. Sellega on kaebaja ammendanud kõik

võimalused kaitsta oma õigusi ja ainsaks tõhusaks vahendiks on Riigikohtule individuaalkaebuse

esitamine.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

10. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul ei ole taotlus lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Kaebaja sai oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ja Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-89-14

nähtub, et isik on ka kolmeastmelise kohtumenetluse läbinud. Seega sai kaebaja kohtumenetluse

käigus tõstatada normide põhiseaduspärasuse küsimuse ja tema õigus saada kohtulikku kaitset oli

tagatud.

11. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et taotlus ei ole lubatav. Kaebaja sai oma asja kohtumenetluse

käigus

tõstatada

normide

põhiseaduspärasuse

küsimuse.

Õiguslikku

alust

individuaalse

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamiseks ei ole.

12. Õiguskomisjon möönab vähemusaktsionäride ja -osanike kaitset reguleerivate sätete täiendamise

vajadust, kuid ei pea praegust olukorda põhiseaduse vastaseks. Tulevikus võiks äriühingu

puhaskasumilt dividendi maksmise otsuse siduda äriühingu majandusliku seisundi objektiivse

kriteeriumiga nii, et enamus ei saaks ilma kaaluva majandusliku põhjuseta vähemuse huvisid

arvestamata jätta.

Kostja

13. Kostja hinnangul ei ole taotlus lubatav, kuna kõik kohtuastmed on juba hinnanud äriseadustiku

kooskõla põhiseadusega osas, mida käsitletakse individuaalkaebuses, samuti ei ole individuaalkaebus

esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks.

14. Õige ei ole kaebaja väide, et ta ei ole saanud vaidlustada äriseadustiku põhiseadusele vastavust

kohtus. Kaebaja esitas 16. juunil 2014 hagi, milles palus kohustada äriühingu aktsionäre hääletama

aktsionäride üldkoosolekul kasumi jaotamise ettepaneku poolt. Seda nõuet menetleti tsiviilasjas nr 2-

14-22342. Harju Maakohus jättis selle hagi 30. jaanuari 2015. a määrusega õigusliku perspektiivituse

tõttu läbi vaatamata, tuginedes Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsusele asjas nr 3-2-1-89-14. Kaebaja

esitas määruse peale 16. veebruaril 2015 määruskaebuse, milles muu hulgas taotles äriseadustiku

põhiseadusele vastavuse kontrolli, esitades samad argumendid kui praeguses taotluses. Harju

Maakohus (13. märtsi 2015. a määrusega) ega Tallinna Ringkonnakohus (2. aprilli 2015. a

määrusega) ei rahuldanud kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise taotlust

ega määruskaebust. Mõlemad kohtud leidsid sõnaselgelt, et aktsionäri dividendi nõudeõiguse

puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja esitas 29. aprillil 2015 määruskaebuse

Riigikohtule, taotledes muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist samade

argumentidega kui praeguses asjas. Riigikohus jättis 8. juuni 2015. a määrusega kaebaja

määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega on kaebaja saanud taotleda põhiõiguste väidetava

rikkumise eest kohtult kaitset ja ta on seda võimalust ka kasutanud. Tegelikkuses ei nõustu kaebaja

eeltoodud asjas tehtud ja jõustunud kohtulahenditega, mida põhiseaduslikkuse järelevalve korras ei

saa edasi kaevata.

15. Taotlus ei ole esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid populaarkaebusena.

Vaidlusega seotud äriühingu ühelgi aktsionäril ei ole üle 50% häältest. Argumendid selle kohta, et

regulatsioon mõjutab Eesti ettevõtlusesse tehtavate investeeringute mahtu, lähtuvad avalikest

huvidest, mitte isiku subjektiivsete õiguste kaitsest. Olukorra puhuks, kus enamuse moodustavad

aktsionärid jätavad kasumi pahauskselt jaotamata, on õiguskaitsevahend juba olemas. Hüpoteetiline

dividenditulu ei ole nõue ning dividendi saamine ilma aktsionäride üldkoosoleku sellekohase otsuseta

ei kuulu omandipõhiõiguse kaitsealasse. Olukorras, kus äriühing ei ole 25 aasta jooksul dividende

maksnud, ei saa isikul olla tekkinud dividendi maksmise suhtes ka õigustatud ootust.

16. Taotlus on põhjendamatu, kuna sunddividendi regulatsiooni puudumine ei riku kaebaja õigusi.

Kaebaja toetas kuni 2010. aastani nii nõukogu liikme kui ka aktsionärina ettepanekut jätta äriühingu

kasum jaotamata ja see reinvesteerida. Kaebaja huvid ei saa prevaleerida äriühingu ega teiste

aktsionäride huvide üle. Enamuse moodustavad aktsionärid peavad saama teha strateegilisi plaane,

neid otsuseid ei või teha kohus. Vähemusaktsionäride huvi on saada sageli dividendi, neid ei huvita

äriühingu pikaajaline areng. Sunddividendi regulatsiooni puudumine on teadlik õiguspoliitiline valik,

mis on seotud Eestis kehtivate äriühingu juhtimise põhimõtetega ja ettevõtete reinvesteeritud kasumi

maksuvabastusega. Kohtu poolt sunddividendi loomine rikuks võimude lahususe põhimõtet.

Õiguskantsler

17. Õiguskantsler on seisukohal, et taotlus ei ole lubatav. Kui kohus peab taotlust lubatavaks, siis on

vähemusaktsionäri dividendinõude kehtestamata jätmine põhiseaduspärane.

18. Isik võib esitada Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, kui tema

subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust oma õigusi kohtus kaitsta.

Kaebajal oli see võimalus olemas – ta ei saanud eeldada, et Riigikohus annab õiguslikule olukorrale

samasuguse hinnangu nagu madalama astme kohtud.

19. Kohus ei rikkunud ka ex officio kohustust kontrollida normide põhiseaduspärasust. Asjaolust, et

otsusest ei nähtu põhiseaduspärasuse kontrollskeemi formaalset rakendamist, ei saa järeldada, et

kohus ei hinnanud normide põhiseaduspärasust. Tuleb järeldada, et kohus pidas norme

põhiseaduspärasteks. Kui kohus leidis, et seadusandjal on võimalik ja vajalik kaaluda

vähemusaktsionäridele täiendavate kaitsemehhanismide loomist, on see käsitatav soovitusena

seadusandjale analüüsida, kas vähemusaktsionäridele täiendavate õiguste andmine oleks otstarbekas.

20. Sisuliselt soovib kaebaja saavutada eelnevas kohtumenetluses normide põhiseaduspärasusele

antud hinnangu ja selle kaudu ka kohtuotsuse muutmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras ei saa

kohtuotsuseid edasi kaevata.

21. Kaebaja õiguste tegelik riive ei ole võimalik. Ettevõtlusvabadus kaitseb igasugust tulu teenimise

eesmärgil toimuvat tegevust. Kuigi vähemusaktsionäridel on väiksem võimalus äriühingut kontrollida

kui enamusaktsionäridel, ei ole see ettevõtlusvabaduse riive, vaid investeerimisotsusega võetav

teadlik risk. Finantsinstrumendi riski ja tulusust tuleb vaadelda koos ning erinevad

finantsinstrumendid erinevad üksteisest eelkõige riski ja oodatava tulususe poolest. Mida suurem on

risk, seda suurem on üldjuhul ka oodatav tulusus. Aktsiaid peetakse suhteliselt riskantseks

finantsinstrumendiks. Vähemusaktsionär võtab lisaks riski, et aktsiaseltsi juhitakse viisil, mis ei ole

talle

meelepärane.

Samas

on

vähemusaktsionäri

investeeringu

tulumäär

kõrgem.

Vähemusaktsionäriks hakkamine on üks võimalik valik avatud kapitaliturul. Lisaks on äriseadustiku

vaidlustatud sätted dispositiivsed – teiste aktsionäridega on võimalik kokku leppida teistsugustes

investeerimistingimustes, väljastada võib eelisaktsiaid, aktsionäride lepinguga võib kokku leppida

dividendide maksmises.

22. Vähemusaktsionär saab oma omandit käsutada aktsiaid müües või omandades ning kasutada

aktsionäriks olekust tulenevaid õigusi. Kasumi jaotamata jätmine ei vähenda vähemusaktsionäri vara.

Kui kasum jääb äriühingusse, vastab igale aktsiale (kaudselt) suurem hulk vara. Omandipõhiõigusest

ei saa tuletada subjektiivset õigust nõuda dividendi, isegi kui äriühingu tegevus on kasumlik.

Äriühingu huvides võib olla tegevuse laiendamine ja investeerimine. Aktsia ja aktsiaselts on

seadusega loodud instrumendid, nii et aktsia omamisest tulenevad ning omandipõhiõigusega kaitstud

õigused ja kohustused on määratletud seadusega. Enamusaktsionäride pahatahtliku tegutsemise puhul

on vähemusaktsionäridel õiguskaitsevahendid olemas.

Justiitsminister

23. Justiitsminister leiab, et taotlus ei ole lubatav.

24. Kaebaja on samas küsimuses läbinud kohtuvaidluse kolmes kohtuastmes ja Riigikohus otsustas

kaebaja kahjuks. Asjaolust, et Riigikohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud regulatsiooni

põhiseaduspärasust, ei saa järeldada, et kaebaja põhiõigused oleks kaitseta jäetud ja et seetõttu on

individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus lubatav. Põhiseaduse (PS) § 152 sätestab kohtu

kohustuse jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kui Riigikohus ei ole

seadust kohaldades põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatanud, tuleb kohaldatud seadus

lugeda vaikimisi põhiseadusega kooskõlas olevaks. Õige ei ole seisukoht, et kohus peab igas otsuses

iga kohaldatava normi kohta sõnaselgelt kirjutama, et kohus peab seda normi põhiseaduspäraseks, ja

et vastasel juhul tekib igal menetlusosalisel võimalus esitada individuaalne põhiseaduslikkuse

järelevalve kaebus. See muudaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi neljandaks

kohtuastmeks teiste Riigikohtu kolleegiumide kohal. Asjaolu, et taotleja ei nõustu Riigikohtu otsuse

sisuga, ei anna talle õigust esitada samas küsimuses individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve

taotlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kaebaja on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles palub tunnistada äriseadustik

põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe vähemusaktsionäride ja -osanike kaitseks ette

asjakohast dividendinõuet või õiguskaitsevahendit juhuks, kus enamusaktsionär või -osanik jätab

pahatahtlikult või ilma ettevõtte majanduslikust seisundist tuleneva asjakohase vajaduseta äriühingu

kasumi jaotamise otsustamata või otsustab puhaskasumit mitte jaotada.

26. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või

toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta võimalust esitada

Riigikohtule individuaalkaebust. Vaatamata sellele on Riigikohtu üldkogu oma praktikas siiski

erandjuhul – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – tunnustanud õigust pöörduda oma põhiõiguste

kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust

kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele. Sellist võimalust ei ole eeskätt

juhul, kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks

õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a kohtuotsus

asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. jaanuari 2014. a määrus

asjas nr 3-4-1-43-13, p 9). Eeltoodud Riigikohtu praktikast järeldub seega ühtlasi, et

individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid

õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses.

27. Praeguse kohtuasja materjalist nähtuvalt on kaebaja oma õiguste kaitseks algatanud maakohtus

hagimenetluse (tsiviilasi nr 2-12-35717) aktsiaseltsi vastu, mille vähemusaktsionär ta on, samuti selle

aktsiaseltsi enamusaktsionäride vastu, esitades alternatiivseid nõudeid tema kui vähemusaktsionäri

väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Kõnealune tsiviilkohtumenetlus läbis kõik kolm kohtuastet,

päädides Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a otsusega, millega jäeti kaebaja hagi

täielikult rahuldamata. Lisaks algatas kaebaja maakohtus teise hagimenetluse selle aktsiaseltsi

enamusaktsionäride vastu, taotledes aktsionäride kohustamist hääletama aktsionäride üldkoosolekul

kasumi jaotamise ettepaneku poolt (tsiviilasi nr 2-14-22342). Selles asjas vaidlustas kaebaja

maakohtu 30. jaanuari 2015. a hagi läbivaatamata jätmise määruse ringkonnakohtus ja esitas

Riigikohtule ringkonnakohtu 2. aprilli 2015. a määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohus jättis

8. juuni 2015. a määrusega menetlusse võtmata. Eeltoodust järeldub, et kaebaja käsutuses oli kohane

kohtumenetlus: tsiviilkohtumenetlus, mis võimaldas tal realiseerida igaühele PS §-ga 15 kindlustatud

kohtusse pöördumise põhiõigust. Kõnealuste tsiviilasjade kohtuliku arutamise käigus oli kaebajal

võimalik taotleda ühtlasi praegu individuaalkaebusega vaidlustatud regulatsiooni põhiseaduspärasuse

kontrolli.

28. Kolleegium märgib, et kuigi Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui

asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma

põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-4-1-4-10, p 9), nähtub

ülalviidatud

tsiviilasjades

tehtud

kohtulahenditest,

et

kaebaja

on

enda

algatatud

tsiviilkohtumenetlustes ka kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust vaidlustanud. Nii sisaldus

kaebaja maakohtule esitatud hagis tsiviilasjas nr 2-12-35717 väide, et kohaldatavate normide üks

tõlgendus on põhiseaduse vastane ja seetõttu tuleb valida põhiseaduskonformne tõlgendus. See on

sisuliselt käsitatav asjakohase äriõiguse regulatsiooni põhiseaduspärasuse vaidlustamisena.

Tsiviilasjas nr 2-14-22342 taotles kaebaja samuti äriseadustiku põhiseadusele vastavuse kontrolli.

Asjaolust, et hagi lahendanud kohtud lõppastmes taoliste väidetega ei soostunud, asudes implitsiitselt

seisukohale, et kohaldatavad õigusnormid on põhiseaduspärased, ei saa teha järeldust, nagu oleks

kaebaja jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele. Asjaolu, et

menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahenditega, ei anna iseenesest alust väita, et tema

põhiõigusi on rikutud ja et rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. juuli 2015. a määrus asjas nr 3-4-1-24-15,

p 14).

29. Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a kohtuotsusega ja

8. juuni 2015. a kohtumäärusega on kohtumenetlused lõppenud ning neis tehtud kohtulahendid

jõustunud. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust kaevata riigisiseselt edasi Riigikohtu lahendite peale.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS-i järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest

kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi

lahendite peale (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. märtsi 2009. a määrus

asjas nr 3-4-1-19-08, p 14). Jõustunud kohtulahendiga lõppenud kohtumenetluse saab seega

taasavada üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud teistmisaluste sedastamisel.

30. Kuna kaebaja käsutuses oli PS § 15 mõttes tõhus kohtumenetlus enda subjektiivsete õiguste

kaitseks, ei ole kaebaja individuaalkaebus lubatav. Seetõttu tuleb taotlus jätta PSJKS § 11 lõikest 2

juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada.

Priit Pikamäe, Saale Laos, Viive Ligi, Jüri Põld, Tambet Tampuu