3-2-1-185-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-185-15

Määruse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eduard Kase hagi OÜ Halinga vastu tervisekahju hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-22807

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Halinga määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eduard Kask

Kostja OÜ Halinga, esindaja vandeadvokaat Priit Palmiste

Asja läbivaatamise kuupäev

14. märts 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-22807.

2. Saata asi Tallinna Ringkonnakohtule OÜ Halinga apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

3. Tagastada OÜ-le Halinga määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Kask (hageja) esitas 11. juunil 2012 Pärnu Maakohtule OÜ Halinga (kostja) vastu hagi,

paludes mõista kostjalt välja ühekordse hüvitisena 2131 eurot 24 senti ja alates 2012. a juulist iga kuu

121 eurot 46 senti ning määrata, et igakuised maksed muutuvad hageja kutsealase töövõime kaotuse

protsendi muutumise korral ja neid indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga (I kd, tl 3). Pärast

korduvaid nõude täpsustusi ja muutmisi ja hagi terviktekste kohtule enne otsust viimati esitatud

7. augusti 2015. a nõude täpsustuse järgi (III kd, tl 115) nõudis hageja kostjalt ajavahemiku november

2011 kuni 1. veebruar 2015 eest ühekordset hüvitist 2665 eurot 60 senti ja alates veebruarist 2015 iga

kuu 136 eurot 16 senti, samuti palus hageja indekseerida igakuist hüvitist iga aasta aprillis

pensioniindeksiga.

16. detsembril 2013 esitatud hagi terviktekstis palus hageja mõista kostjalt välja lisaks ravikuludena

290 eurot 70 senti (I kd, tl 174). 26. augusti 2014. a määrusega võttis maakohus hageja ravikulude

haginõude eraldi menetlusse ning liitis selle varem esitatud hagiga. See nõue sisaldus ka

kohtuotsusele eelnenud viimases hageja nõude täpsustuses.

Pärnu Maakohus võttis 25. augustil 2014 vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse

nõude osas, mis põhines ajavahemikul juuli 2009 kuni oktoober 2011 (II kd, tl 77-79). Lisaks võttis

maakohus 24. aprillil 2015 vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse ka nõude osas, mis

põhines ajavahemikul 1. november kuni 17. november 2011 (III kd, tl 20, 21). Loobutava nõude

suurust ei ole neis määrustes märgitud.

2. Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu 9. aprillil 2002 enne 1. juulit

2009 kehtinud töölepingu seaduse § 86 p 4 alusel. Pärast töölepingu lõpetamist ei ole hageja tööd

leidnud. 28. novembril 2002 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioontõbi ja vaegkuulmine,

mille põhjuseks on tema töötamine ajavahemikul 1980-2002 tervist kahjustavates töötingimustes. Sel

ajavahemikul töötas hageja Viljandi NS-is, Halinga kolhoosis ja kostja juures autojuht-traktorist-

kombainerina. Hagejal on tuvastatud püsiv osaline töövõimetus, millest 50% on põhjustatud

kutsehaigusest. Kostja maksab 1. märtsist 2005 hagejale iga kuu vabatahtlikult hüvitist. Alates

18. novembrist 2011 on hageja vanaduspensionär ning kostja maksab hagejale hüvitist

vanaduspensioni võrra vähem. Kostja peab maksma hagejale ühekordse hüvitise ja igakuise hüvitise,

mida tuleb igal aastal indekseerida tarbijahinnaindeksiga või muuta, kui muudetakse hageja

töövõimetuse määra. Hageja on kandnud ka ravikulusid. Hageja nõue ei ole aegunud.

3. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostja arvates on hageja nõue aegunud ja kostja palus teha aegumise kohta vaheotsuse. Kostja täitis

tööohutuse nõudeid. Hageja tervis võimaldas tal pärast töölepingu lõpetamist töötada teisel töökohal,

kuid hageja keeldus kostja pakutud karjaku, öövalvuri ja abitöölise tööst. Hageja ei kaotanud

sissetulekut kutsehaiguse tõttu. Seega ei tekkinud hagejale varalist kahju kaotatud töötasuna ka

18. novembril 2011 vanaduspensionile jäämisest. Kui hagejal ei oleks olnud võimalik

vanaduspensionile jäämisest tööd leida, oleks 40% hageja püsivast töövõimetuse kaotusest tingitud

tema üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Hageja hüvitise arvutamise metoodika on arusaamatu.

Kostja ei nõustunud ka hagi muutmisega.

4. Pärnu Maakohus jättis 5. jaanuari 2015. a määrusega rahuldamata kostja vaheotsuse tegemise

taotluse.

5. Pärnu Maakohus rahuldas 14. septembri 2015. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja ühekordse hüvitise ajavahemiku 18. november 2011 kuni 31. august 2015 eest 3205 eurot

70 senti ja alates 1. septembrist 2015 hüvitise 142 eurot 62 senti iga kuu kuni kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni. Kohus otsustas ka, et iga kuu makstav hüvitis tuleb ümber

arvutada töövõime kaotuse ulatuse muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 järgi. Lisaks mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

tervisekahjustusest tingitud lisakulu 290 eurot 70 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda, summaliselt

neid kindlaks ei määratud.

Maakohtu otsuse kohaselt tekkis hagejal kutsehaigus, kuna kostja ei taganud ohutuid töötingimusi.

Tõendatud on kostja tööandja õigusvastane tegevus ja selle põhjuslik seos hageja kutsehaiguse

tekkimisega. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis tööohutuse nõudeid või ei olnud rikkumises süüdi.

Asjaolu, et hageja ei võtnud vastu temale töölepingu lõpetamisel pakutud töid, ei tähenda, et hageja

peab sissetuleku kaotamisega tekkinud kahju ise kandma. Kutsehaigusest tingitud tervisekahju eest

iga kuu makstav hüvitis tuleb arvutada ümber hageja töövõime kaotuse ulatuse muutumisel või

indekseerida TTOS § 312 alusel. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kellele

maksab tervisekahju hüvitist riik. Hageja lisakulutuste hüvitamise nõue on samuti tõendatud.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks

maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja see võis

lahendit oluliselt mõjutada. Olukorras, kus hageja tervis ei välistanud tema töötamist, kuid ta keeldus

kostja pakutud töödest, ei saa väita, et tema tervis ei võimaldanud tal edasi töötada ning hageja ei

leidnud tööd ja kaotas sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Tervisekahjuga seotud ravikulude

hüvitamist nõudis hageja pärast hagiavalduse esitamist, kostja ei nõustunud hagi eseme muutmisega.

Maakohtul ei olnud alust käsitada hageja nõuet iseseisva hagina ega seda varem esitatud hagiga liita.

Maakohus jättis vastamata kostja vastuväidetele tema käitumise õigusvastasuse, põhjusliku seose ja

süü puudumise kohta. Otsus on ka üllatuslik.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 21. oktoobri 2015. a määrusega apellatsioonkaebust

menetlemast.

Ringkonnakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg-le 21 tuginedes, et tal ei ole

kohustust apellatsioonkaebust menetleda. Hageja nõudis kutsehaigusega tekitatud varalise kahju

hüvitamist. Hagi hind on TsMS § 129 lg 2 ja § 134 lg 1 järgi 1498 eurot 14 senti (9 kuud × 134,16 +

290,70). Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga, mille hind ei ületa TsMS § 405 lg 1 esimeses

lauses sätestatud määra, on tegemist lihtmenetluse asjaga, mille edasikaebeõigus on piiratud.

Maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 andnud luba otsust edasi kaevata ega ole selgelt

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti

hinnanud tõendeid. Maakohus on vastanud mh kostja vastuväidetele hagejale pakutud töödest

keeldumise kohta ja kaebus ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus liitis

põhjendatult hageja tervisekahjustusest tingitud ravikulude nõude praeguse asjaga, sest nende nõuete

ühine menetlemine võimaldab need kiiremini ja säästlikumalt lahendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja arvates keeldus ringkonnakohus alusetult apellatsioonkaebust menetlemast. Kuigi

vaidlusalune tsiviilasi on lihtmenetluse asi TsMS § 405 lg 1 esimese lause tähenduses, tekitab

kohtuotsus hagejale pikaajalise maksekohustuse. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei

selgitanud pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormust. Seetõttu ei olnud

ringkonnakohtul alust väita, et maakohus ilmselgelt ei rikkunud menetlusõiguse normi. Lisaks ei

selgitanud maakohus otsuses, miks ta ei arvesta kostja tõendit, millest nähtuvalt ei välistanud hageja

tervis tema töötamist kostja pakutud töökohtadel, millest hageja keeldus. Hageja ei ole tõendanud, et

pakutud töökohtadel töötamist keelas arst. Hageja ravikulude nõuet rahuldades kohaldas maakohus

valesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei võinud seda nõuet liita varasema nõudega, vaid oleks

pidanud kohaldama hagi muutmise sätteid.

9. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata ning

menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus kostja kanda.

10. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 10. veebruari 2016. a

määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, et tõlgendada TsMS § 405 lg-t 1

koosmõjus TsMS §-ga 129 ja § 134 lg-ga 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja apellatsioonkaebus saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

Määruskaebus tuleb rahuldada.

12. Ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg 21 alusel, kuna

tegu on lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole

ringkonnakohtu arvates selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldanud, menetlusõiguse normi

rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud.

Ringkonnakohus leidis, et kuna TsMS § 129 lg 2 alusel arvutatud asja hind 1498 eurot 14 senti

(9 kuud × 134,16 + 290,70) ei ületa TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud määra, on tegemist

lihtmenetluse asjaga, mille edasikaebeõigus on piiratud.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on eksinud TsMS § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 kohaldamisel.

13. Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et korduvate kohustuste hagemise korral tuleb

tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS §-s 129 sätestatust ning juba sissenõutavaks muutunud

osamaksete ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks

ega neid TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel liita (Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-55-10, p 36).

Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas.

14. TsMS § 405 lg 1 kohaldamise eelduseks on asjaolud, et hageja on esitanud varalise nõude ning

põhinõudelt arvestatud hagihind ei ületa 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega ei ületa hagihind

4000 eurot.

Riigikohus on varem leidnud, et TsMS § 405 lg 1 kohaldamiseks peab kohus määrama tervise

kahjustamisest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõudmisel tsiviilasja hinna kindlaks üksnes

TsMS § 129 lg 2 alusel, lähtudes hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest nõutavate maksete

summast (Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 10).

Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta muuta.

15. TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses toodud lihtmenetluse määratlus hõlmab kolme tingimust:

tegu on varalise nõudega;

põhinõudelt arvestatud hagihind ei ületa 2000 eurot;

koos kõrvalnõuetega ei ületa hagihind 4000 eurot.

Sellest nähtub esmalt, et hagihinda rahalise nõude puhul ei arvutata TsMS § 405 lg 1 esimese lause

tähenduses samamoodi, kui TsMS § 133 järgi, kus hagihinna mõttes ei eristata põhi- ja

kõrvalnõudeid, vaid hagihind on üks tervik. Kolleegiumi arvates on hagihinnal TsMS § 405 lg 1

esimese lause mõttes autonoomne sisu, mis on suunatud vaidlusaluse rahasumma hindamisele,

tegemaks kindlaks, kas tegu on väikese nõudega või on see nõue ainult hagihinna arvestamise reeglite

tõttu kunstlikult vähendatud. Seega tuleks hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu

hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks taotletu harilik väärtus, st hageja

kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest, mille järgi määratakse

hagihind raha maksmisele suunatud hagi puhul nõutava rahasummaga.

Tegemaks kindlaks, kas korduvatel kohustustel põhinevate perioodiliste rahaliste maksete üle

peetavat vaidlust on võimalik lahendada TsMS § 405 lg 1 alusel lihtsustatud korras, peab kohus

hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed

ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab kohus TsMS § 405 lg 1

kohaldamiseks arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on hagimenetluses

tsiviilasja hinnaks hagihind, s.o hagis taotletu harilik väärtus. Lisaks tuleb arvestada sellega, et

igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti

nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole

ka sisuliselt põhjendatud.

Eeltoodud seisukohta toetab TsMS § 405 lg 1 eesmärk anda kohtule võimalus lahendada väikese

rahalise väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga

(vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu (208 SE) seletuskiri, lk 143). Selle sätte eesmärgiks ei ole

anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb

TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri.

16. Hageja nõuet arvestades (vt määruse p 1) ületab juba ainuüksi sissenõutavaks muutunud haginõue

(tulevasi makseid arvestamata) TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud rahalist piiri.

Leides, et tegemist on lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebusega, mille võib jätta menetlusse

võtmata, sest maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid,

rikkus ringkonnakohus TsMS § 637 lg-t 21. Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja

lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel,

kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. Kolleegium ei saa asja ise

lahendada, kuna esmalt peab ringkonnakohus otsustama apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja

seejärel kaebuse lahendama.

Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust

ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata,

kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses

menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud

tõendeid, st kas asja lihtmenetluses menetlemine võis mõjutada asja lahendust.

17. Kuna ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks on TsMS § 637 lg 21 oluline rikkumine, ei

analüüsi kolleegium menetlusökonoomia põhimõttele (TsMS § 2) tuginedes muid määruskaebuse

väiteid. Apellatsioonkaebuse väiteid hindab ringkonnakohus. Siiski märgib kolleegium, et ei näe

menetlusnormide rikkumist täiendava nõude eraldi menetlusse võtmisel ja hilisemal asjade liitmisel.

18. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava

kohtu otsustada.

19. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu