3-2-1-17-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

S. M. V ja T. V hagi M. S vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-56750

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

954 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S. M. V, lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin

Valdmaa

Hageja T. V, lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin

Valdmaa

Kostja M. S, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Asja läbivaatamise kuupäev

28. märts 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56750 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada M. S-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. M. V (hageja I) ja T. V (hageja II) esitasid 29. novembril 2013 Harju Maakohtule hagi M. S

(kostja) vastu elatise saamiseks.

Hagiavalduses ja selle täpsustuses palus hageja I mõista kostjalt välja elatise 396 eurot 84 senti kuus

alates novembrist 2013 kuni hageja I põhi- või kutsehariduse omandamiseni. Hageja I palus määrata

kindlaks, et alates 2016. a-st muutub iga kuu makstava elatise suurus üks kord aastas 1. jaanuaril

möödunud aasta tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Samuti palus hageja I mõista kostjalt

tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist välja elatise 4762 eurot 8 senti. Hageja II palus

mõista kostjalt välja elatise järgmiselt: ajavahemiku eest 25. detsembrist 2011 kuni 15. maini 2012

iga kuu 521 eurot 31 senti (kokku 2606 eurot 5 senti), ajavahemiku eest 16. maist 2012 kuni

31. juulini 2013 iga kuu 159 eurot (kokku 2305 eurot 50 senti) ning ajavahemiku eest 1. augustist

2013 kuni 25. augustini 2014 iga kuu 517 eurot 43 senti. Alternatiivselt palus hageja I juhul, kui

kohus jätab hageja II viimase nõude rahuldamata, mõista kostjalt ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2013

kuni 25. augustini 2014 eest välja iga kuu 595 eurot 27 senti. Hagejad palusid tunnistada kohtuotsuse

viivitamata täidetavaks.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja II ja kostja suhtest 20. veebruaril 2012 laps (hageja I), kes on

elanud alates sündimisest hageja II juures ning olnud täielikult tema ülalpidamisel. Kuigi kostjale oli

lapse sünd ja tema kostjast põlvnemine teada, keeldus ta isadust omaks võtmast ja lapsele elatist

maksmast. Hageja I põlvnemine kostjast on tuvastatud Harju Maakohtu 25. septembri 2013. a

otsusega. Hageja I kulutused iga kuu on keskmiselt kokku 633 eurot 77 senti. Kostja ei ole enne hagi

esitamist ülalpidamiskohustust täitnud. Hageja II on lasteaiaõpetaja, kelle töötasu on tööle naasmisel

634 eurot kuus (neto). Hageja II ei ole hageja I eest hoolitsemise tõttu saanud sissetulekut

ajavahemikul 1. augustist 2013 kuni 25. augustini 2014, s.o vanemahüvitise lõppemisest kuni tööle

naasmiseni. Hageja II igakuiseks sissetulekuks kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse

sündi olid vanemahüvitis ja peretoetus, hagi esitamise ajal on selleks üksnes peretoetus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagejate nõuded rahuldamata.

Kostjal on lisaks hagejale I veel neli last, kes osutuksid elatise miinimummääras väljamõistmisel

varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja I. Kostja saab iga kuu netosissetulekut 295 eurot, millele

lisandub üüritulu 300 eurot kuus. Lisaks nelja lapse ülalpidamisele on kostjal kohustus maksta

eluaseme kommunaalkulusid ca 150 eurot kuus ja korteri ostuks võetud pangalaenu kulusid 100 eurot

kuus. Kostja kogu sissetulek kulub tema enda ja nelja lapse ülalpidamiseks ning kommunaal- ja

laenukuludeks. Kõikide kulude kandmisel on kostja kasutanud oma vanemate abi. Kostja on kolme

äriühingu osanik, kuid kahel äriühingul ei ole majandustegevust ja nende osade väärtus ei ületa

nimiväärtust. Eeltoodu tõttu tuleb elatise suurust vähendada alla alammäära. Hageja I põlvnemine

kostjast tuvastati kohtuotsusega, seega saab kostja elatise maksmise kohustus tekkida alles alates selle

kohtuotsuse jõustumisest ning hageja I ei saa varasema aja eest kostjalt elatist nõuda. Jagades kostja

sissetuleku 532 eurot kuus kuue isiku vahel (kostja ja tema viis last), on igaühe osa 88 eurot 67 senti

kuus. Suurema elatise väljamõistmine ei ole kostja varalist seisu ja teisi lapsi arvestades põhjendatud.

Hagejal II on kostjaga võrreldes parem majanduslik olukord hageja I ülalpidamiseks. Hageja II nõue

ei ole põhjendatud, kuna ta ei ole tõendanud, et ei suuda ennast ise üleval pidada.

3. Hagejad esitasid 20. juunil 2014 maakohtule hagi tagamise taotluse, milles palusid kohustada

kostjat maksma kohtumenetluse ajal hagejale I elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud

alammääras. Harju Maakohus rahuldas 14. juuli 2014. a määrusega hagi tagamise taotluse ja kohustas

kostjat maksma hageja I ülalpidamiseks elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast alates 14. juulist 2014 kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 19. juuli 2014. a määrusega kostja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

4. Harju Maakohus rahuldas 6. juuli 2015. a otsusega hageja I hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja I kasuks välja iga kuu makstava elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras

alates 12. novembrist 2013 kuni hageja I täisealiseks saamiseni või põhi- ja keskhariduse

omandamisel 21-aastaseks saamiseni. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et ajavahemikul

12. novembrist 2013 kuni 5. juunini 2015 hageja I ülalpidamiseks tasutud elatis tuleb tasaarvestada

otsusega väljamõistetud elatisega. Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks ühe aasta eest enne hagi esitamist. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja I

taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. Hageja II hagi jättis maakohus rahuldamata.

Hageja I hagiga seotud menetluskulud jäid poolte endi kanda ning hageja II hagiga seotud kulud

hageja II kanda. Maakohus mõistis hagejalt II kostja kasuks välja menetluskulu 288 eurot ning

kohustas hagejat II maksma menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse kohaselt on Harju Maakohus 25. septembri 2013. a otsusega tuvastanud, et kostja

on hageja I isa. See kohtuotsus jõustus 12. novembril 2013. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja I elab

koos oma emaga, kostja ei ela hagejatega koos ega võtnud hagi esitamise ajal hageja I ülalpidamisest

osa. Kostja asus hageja I ülalpidamise kohustust täitma 14. juuli 2014. a hagi tagamise kohtumääruse

alusel. Kuna hageja I ei esitanud elatise nõuet koos põlvnemise tuvastamise nõudega, saab elatise

PKS § 82 kohaselt mõista kostjalt välja alates põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse jõustumisest.

Seega tekkis hagejal I õigus saada kostjalt ülalpidamist alates 12. novembrist 2013.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi,

sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub

eelduslikult kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kuna hageja I nõuab kostjalt elatist üle alammäära,

tuleb lapsele tehtavad kulutused tõendada. Hageja I põhjendatud ja tõendatud ülalpidamiskulu

on 333 eurot 61 senti kuus, millest kummagi vanema osa on 166 eurot 80 senti. Osa hageja I kuludest

saab kanda igakuise lapsetoetuse arvel (kuni 31. detsembrini 2014 oli see 19 eurot 18 senti kuus ja

alates 1. jaanuarist 2015 on see 45 eurot kuus). Kuna PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tuleb

kostjalt hageja I kasuks välja mõista elatis alammääras. Hagi tagamise määruse alusel kostja tasutud

summad tuleb välja mõistetud elatisega tasaarvestada.

Asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse vähendada elatist alla alammäära. PKS-i mõtte

kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Kostja majanduslik olukord

võimaldab maksta hagejale I elatist alammääras ning kostja ülejäänud neli last ei jää hagejaga I

võrreldes vähem kindlustatuks. Kostja sissetulekuks on töötasu 293 eurot 47 senti kuus, üür 300 eurot

kuus, maksed teistelt isikutelt, laenutagastused ja sularaha sissemaksed. Kuna kostja tulud on

arvelduskontode väljavõtete järgi suuremad, kui ta on kohtule avaldanud, on tal võimalik maksta

hagejale I elatist alammääras. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või sissetulek on liiga väike. Kostja 13. märtsi 2014. a 12 000 euro suurusest ülekandest

oma emale saab järeldada, et kostja üritab teha ennast varatuks, et hoida kõrvale elatise maksmise

kohustuse täitmisest. Kostja ei ole tõendanud, et tema ema andis talle laenu 12 000 eurot, mille ta

väidetavalt 13. märtsil 2014 tagastas. Ema teatis ei ole usaldusväärne.

Hageja II elatisenõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejal II oli võimalik end ise üleval pidada.

Kuna maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse ja kohustas kostjat tasuma hagejale I menetluse ajal

kuni kohtulahendi jõustumiseni elatist alammääras, ei ole põhjendatud tunnistada kohtuotsust

viivitamata täidetavaks.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palus otsuse tühistada osas, milles

kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja iga kuu makstava elatise rohkem kui 89 eurot, jättis

hageja I hagi menetlemisel tekkinud kostja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud

2226 eurot kindlaks määramata. Kostja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja I kasuks

alates 12. novembrist 2013 välja elatis kuni 89 eurot kuus hageja I täisealiseks saamiseni või põhi- ja

keskhariduse omandamisel 21-aastaseks saamiseni, jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda,

mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud 2514 eurot ning

tühistada otsuse jõustumisel hagi tagamine.

6. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

hagejalt II jäeti kostja kasuks välja mõistmata menetluskulud 200 eurot, ning tegi selles osas uue

otsuse, millega mõistis hagejalt II kostja kasuks lisaks maakohtu väljamõistetule välja menetluskulu

200 eurot. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtus kantud hageja I

menetluskulud jäid kostja kanda ning hageja II ja kostja menetluskulud nende endi kanda.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu

421 eurot 20 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra mh vanema töövõimetuse tõttu või kui vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Maakohus

leidis õigesti, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei ole alust. Kostja ei ole esitanud

objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid tal teenida sissetulekut, mis võimaldab maksta lapsele elatist

vähemalt alammääras. Kostja on töövõimeline ning tal on kohustus leida oma laste ülalpidamiseks

vahendid. Asjaoluga, et kostja eelistab palgatöö tegemisele arendada oma äriühingut, ei saa

põhjendada elatise maksmist alla alammäära. Laps vajab ülalpidamiseks vahendeid iga päev ega saa

oodata, millal kostja arendab oma äriühingu nii kaugele, et maksta elatist alammääras. Kui tegevus

oma äriühingus ei võimalda vajalikku sissetulekut hankida, tuleks mõelda muu töö tegemise peale. Ei

ole usutav, et kostja ei suudaks leida märkimisväärselt kõrgemat netosissetulekut

kui 331 eurot 57 senti kuus. Kostja majanduslik olukord on parem, kui ta on avaldanud. Väited selle

kohta, nagu oleksid sularaha sissemaksed kostja arvelduskontole olnud laen emalt ning 12 000 euro

suurune ülekanne emale laenu tagasimakse, ei ole piisavalt veenvalt tõendatud. Kui kostja sissetulek

ei võimalda anda lapsele piisaval määral ülalpidamist, tuleb seda võimaluse korral teha muu vara

arvel. Kostjal on korteriomand, mis ei ole tema eluruumiks. Kui kostjal ei ole hagejale I ülalpidamise

andmiseks piisavat sissetulekut, on tal võimalik kaaluda kinnisasja müüki.

Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsioonkaebust elatise suuruse osas, siis ei ole alust hagi

tagamise tühistamiseks. Samas on maakohus kostjale vajaliku õigusabi ajakulu põhjendamatult

vähendanud. Põhjendatud ajakuluks maakohtus saab pidada 10 tundi 10 minutit, millest 5 tundi

5 minutit seostub hagejaga II. Kuna kostja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga oli 96 eurot, on

tema esindajakulu kokku 488 eurot ning hagejalt II tuleb lisaks välja mõista 200 eurot.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suuruse

osas, tuleb arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg-s 4 sätestatud põhimõtet,

mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, jätta

hageja I ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda, hageja II ja kostja menetluskulud aga

nende endi kanda. Hagejate põhjendatud ajakulu õigusabile ringkonnakohtus on kolm tundi, millest

hageja I osa on 90%. Arvestades tunnihinda 130 eurot, millele lisandub käibemaks ja mis ei ole

kõrgem advokaatide tavapärasest tunnihinnast, on hageja I põhjendatud õigusabikuluks

ringkonnakohtus 421 eurot 20 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada kohtute otsused osas, millega temalt mõisteti hageja I

kasuks alates 12. novembrist 2013 elatist välja rohkem kui 95 eurot kuus ja kauemaks kui hageja I

täisealiseks saamiseni ning jäeti hageja I hagi lahendamisega seotud menetluskulud kostja kanda ja

kostja menetluskulud 2506 euro ulatuses kindlaks määramata. Kostja palub teha tühistatud osas uue

otsuse, millega mõista temalt hageja I kasuks alates 12. novembrist 2013 välja elatise kuni 95 eurot

kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni, jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda ning mõista

hagejatelt solidaarselt välja kostja menetluskulud maakohtus 2514 eurot ja ringkonnakohtus

480 eurot. Alternatiivselt palub kostja saata asja tühistatud osas uueks lahendamiseks

ringkonnakohtule. Samuti palub kostja tühistada hagi tagamise.

Kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni,

kostjalt on ekslikult mõistetud elatis välja kauemaks. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei loeta elatise

alla alammäära vähendamise mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et kostjal on lisaks hagejale I veel neli

alaealist last. Samuti ei ole kohtud põhjendanud seisukohta, et kostjal on piisav sissetulek, et maksta

hagejale I elatist alammääras. Kohtud ei ole nimetanud tõendeid, mille alusel leiti, et kostja

majanduslik olukord on parem, kui ta on kohtule avaldanud, ega tuvastanud kostja sissetuleku

suurust, mis võimaldaks tal maksta hagejale I elatist alammääras. Kostja sissetulek on töötasu ja üür,

kokku 571 eurot 57 senti kuus. Kostja sissetuleku hulka ei saa arvata kostja kontole tehtud muid

makseid. Kohtud ei ole arvestanud, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et oma sissetulekut

suurendada, mh kolinud oma vanemate juurde ja üürinud välja oma korteri, ning et hageja II

sissetulekute suurus on kostja sissetulekuga ligilähedane. Samuti ei ole kohtud arvestanud, et kuna

2015. a oli Eestis keskmine netopalk ca 800 eurot kuus, ei ole kostjal võimalikki leida tööd, mille

tasu arvel saaks maksta kõigile lastele elatist alammääras. Kuna hageja II hagi jäeti rahuldamata

täielikult ja hageja I hagi suuremas osas ning hagejad ei nõudnud enne kohtusse pöördumist kostjalt

elatist, tuleb kostja menetluskulud jätta hagejate kanda. Kohtud on kostja menetluskulude suurust

põhjendamatult vähendanud.

9. Hagejad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda. Lisaks palusid hagejad, et Riigikohus määraks kindlaks hüvitatavad

menetluskulud ja mõistaks kostjalt nende kasuks välja menetluskulu 585 eurot.

Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega temalt mõisteti hageja I kasuks välja elatis

hageja I põhi- ja keskhariduse omandamisel kuni 21-aastaseks saamiseni. Ringkonnakohus tuvastas

õigesti, et kostja majanduslik olukord on parem, kui ta on avaldanud. Samuti leidis ringkonnakohus

õigesti, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista kostjalt välja alammäärast

väiksema elatise. Seda, et kostja tegelik sissetulek on suurem, kui ta väidab, näitab ainuüksi asjaolu,

et ta on oma ülejäänud neljale lapsele maksnud elatist kokku 610 eurot kuus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul

olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg-tes 1 ja 2

sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest

põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese

tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega on ringkonnakohus

põhjendatult leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu,

et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara

(vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; Riigikohtu 29. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-19-07, p 12).

Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus

(vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval

põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu

või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise

vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine

alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra.

12. Kohtud on tuvastanud, et kostjal on lisaks hagejale I veel neli alaealist last. Kostja ongi väitnud,

et hageja I kasuks elatise alammääras väljamõistmisel jääksid tema teised lapsed hagejast halvemasse

varalisse olukorda. Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui

elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda.

Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada,

millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal,

siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust

laste ülalpidamisse. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad

pooled nende asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4).

Varem on Riigikohus leidnud, et kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud,

siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või

täiendamiseks (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11). Kolleegium leiab,

et poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema

vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada

vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve

puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 järgi on kohtul

ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise

seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet.

13. Maakohtu otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh arvestusi, mis võimaldaksid teha järeldusi kostja

teiste laste vajaduste ja nende rahuldamise võimaluste kohta. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata ning nõustus maakohtu üldsõnaliste järeldustega, et teiste laste olukord ei kannata,

seejuures otsuse põhjendust täiendamata. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), kui ei vastanud kostja apellatsioonkaebuse

väidetele, millega kostja põhjendas, et on alust vähendada hagejale I väljamõistetavat elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Maakohus märkis otsuses kostjalt hageja I kasuks PKS § 101

lg-s 1 ettenähtud määras elatise väljamõistmist põhjendades üksnes, et kostja on kohustatud hagejat I

ülal pidama, kostja sissetulek võimaldab maksta hagejale I elatist alammääras ja tema teised lapsed ei

jää võrreldes hagejaga I vähem kindlustatuks. Samas ei teinud maakohus kindlaks kostja ülejäänud

nelja lapse vajadusi ega ka seda, kas ja kui suures ulatuses osaleb kostja nende laste ülalpidamisel.

Olukorras, kus maakohus oli jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, pidi

ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud

tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12).

14. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja majanduslik seis on parem, kui ta on

kohtumenetluses näidanud. Maakohus on kostja varalise seisundi hindamisel arvestanud tema

sissetulekutena igakuist töötasu, üüri, teiste isikute tehtud makseid ja laenutagastusi ning sularaha

sissemakseid kostja pangakontole, märkimata otsuses siiski, milliseid makseid kostja sissetulekutena

arvestatakse ja kui suureks saab neid makseid arvestades kostja sissetulekut pidada. Seega ei ole

maakohtu otsus selleski osas piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole aga otsuse põhjendust

vajalikul määral täiendanud.

Kolleegium nõustub iseenesest kohtute järeldusega, et kui ülalpidamiseks kohustatud vanemal on

sissetulekuid, mis võimaldavad tal maksta lastele elatist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, ei

ole alust mõista elatist välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Olukorras, kus ülalpidamist

andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul

põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga.

15. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu otsuse

tühistama osas, millega mõisteti kostjalt hageja I kasuks välja elatis kauemaks kui hageja I

täisealiseks saamiseni. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse üksnes

menetluskulude ja elatise suuruse osas, paludes mõista väiksema elatise välja kuni hageja I

täisealiseks saamiseni või põhi- ja keskhariduse omandamisel 21-aastaseks saamiseni. Kuna kostja ei

esitanud kaebust elatise väljamõistmise perioodi kohta, ei olnud ringkonnakohtul alust maakohtu

otsust selles osas tühistada. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud

menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole

selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda.

16. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eespool toodut arvestades võtma faktilistel

asjaoludel põhineva põhjendatud seisukoha selles, kas kostja peab maksma hagejale I elatist

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras või saab elatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada.

17. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada. Sestap ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väidetele maa- ja

ringkonnakohtu menetluses menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Malle Seppik