3-3-1-35-15 · Riigikohus

Riigikohtunike Villu Kõve, Malle Seppiku ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2016. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-1-35-15

Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohaga, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on vastuolus põhiseadusega.

Leiame, et seda sätet on võimalik kohaldada põhiseaduspäraselt ja seega puudub vajadus sätte

põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 on sätestatud menetluskulude ulatus, mida kaebaja tema sissetulekuid

arvestades peaks suutma riigi abita kanda. Tegemist on proportsiooniga eeldatavate menetluskulude

ja kaebaja sissetuleku teatud osa vahel. Normi sisuks on sätestada, et kui kaebaja menetluskulud ei

ületa isegi tema kahekordset keskmist sissetulekust, millest on veel tehtud samas normis märgitud

mahaarvamised, siis peaks menetlusosaline suutma neid kulusid riigi abita kanda. Iseenesest on riigil

õigus kehtestada menetluskulude lävi, mida menetlusosaline peaks suutma tema sissetulekuid

arvestades kanda ja millest madalamate kulude korral kaebajale menetlusabi ei anta.

Üldkogu on menetluskulusid HKMS § 112 lg 1 p 1 tähenduses tõlgendanud kitsalt, arvestades

kaebaja menetluskuluna üksnes riigilõivu, mida kaebaja peaks apellatsioonkaebuselt tasuma. Ehk

teisisõnu, arvesse on võetud üksnes ühe menetlustoiminguga seotud menetluskulu. Säte ise

võimaldab palju avaramat tõlgendust. Selles räägitakse menetluskuludest, mis eeldatavasti ei ületa

taotleja sissetulekuosa, mida on arvutatud sättes sisalduvate reeglite kohaselt. Nii viitab normis

„menetluskulu“ puhul mitmuse vormi kasutamine, et silmas on peetud menetluses kanda tulevaid

kulusid, mitte ühte kulu, mille toob kaasa mingi ühe menetlustoimingu tegemine. Sama nähtub

asjaolust, et silmas peetakse eeldatavaid menetluskulusid. Kui sättes oleks silmas peetud mingilt

ühelt menetlustoimingult arvestatavat menetluskulu eraldivõetuna (nagu praeguses asjas üksnes

apellatsioonkaebuselt tasuda tulevat riigilõivu), siis ei saaks kõnelda eeldatavatest menetluskuludest,

sest kaebuselt tasuda tuleva lõivu suurus on teada nagu ka kaebaja sissetulekute suurus, mida

käsitletava normi kohaselt tuleb arvestada. Sel juhul ei oleks vajalik midagi eeldada.

Kui tõlgendada HKMS § 112 lg 1 p 1 selliselt, et selles on silmas peetud kogu menetlusele

eeldatavalt kuluvat menetluskulu, siis tuleks praeguses asjas lisaks riigilõivule arvestada vähemalt ka

kulu, mida kaebajal tuleks eeldatavasti maksta õigusabi eest. Riigilõiv (562 eurot 11 senti) koos

eeldatava õigusabikuluga (mida võib eeldada suuremas ulatuses kui 239 eurot 80 senti) ületaksid

eelduslikult 801 eurot 91 senti, mis on kaebaja HKMS § 112 lg 1 p 1 reeglite järgi arvestatud

kahekordne kuusissetulek, ja menetlusabi andmine kaebajale selle sätte kohaselt ei oleks välistatud.

Edasi tuleks menetlusabi andmise põhjendatust HKMS § 116 lg 2 kohaselt kaaluda juba vastavalt

TsMS §-le 186.

Olenemata eespooltoodust ei välista HKMS-i muud normid meie arvates kohtu õigust anda

menetlusosalisele, kellele menetlusabi andmine on HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi välistatud, võimaluse

tasuda riigilõiv ositi vaatamata sellele, et HKMS ei sisalda analoogilist sätet TsMS § 181 lg-ga 31. Nii

tuleb juhul, kui kaebuselt on tasumata riigilõiv, anda kaebajale selleks mõistlik tähtaeg (HKMS § 187

lg 3 p 3 ja lg 4 esimene lause). Selle üle otsustamisel, kui pikk on mõistlik tähtaeg, on kohtul

võimalus kaaluda muu hulgas ka kaebaja majandusliku olukorraga seotud asjaolusid. Seaduse

kohaselt ei ole välistatud määrata riigilõivu tasumiseks tähtaeg selliselt, et lõivu võimaldatakse tasuda

osade kaupa kohtu määratud tähtpäevadeks. Omaenda antud tähtaega saab kohus pikendada,

sealhulgas nii menetlusosalise palvel kui omal algatusel (HKMS § 69 lg 1). Kohus saab tagastada

apellatsioonkaebuse juhul, kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata (HKMS § 187 lg 4

teine lause). Niisugust võimalust ei ole kohtul sellest tulenevalt aga juhul, kui kohtu korraldust lõivu

kindlateks tähtpäevadeks tasumiseks (ositi maksmiseks) täidetakse. Sel juhul ei saa kõnelda ka

menetlustoimingu õigel ajal tegemata jäämisest HKMS § 70 tähenduses. Asjaolu, et HKMS-s ei ole

normi, mis reguleeriks taolisel juhul kaebuse menetlusse võtmise ajahetke, ei takista kaebuse

menetlusse võtmist ja menetlema asumist pärast seda, kui kaebaja on asunud täitma kohtu korraldust

riigilõivu ositi maksmiseks. Sarnaselt toimitakse kohtupraktikas ka tsiviilasjades, kuigi ka TsMS-s ei

ole kirjeldatud juhuks, mil riigilõivu kaebuselt tasutakse ositi, eraldi reguleeritud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise ajahetke.

Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu