3-2-1-178-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus erikogu 28. märtsi 2016 kohtuotsusele asjas nr 3-2-1-

178-15. Eriarvamusega on ühinenud riigikohtunik Villu Kõve

1. Riigikohtu erikogu vaagis käesolevas kohtuasjas küsimust, kas ja kuivõrd on

tsiviilkohtumenetluses võimalik hinnata haldusakti kehtivust. Erikogu asus seisukohale, et

tsiviilkohtumenetluses haldusakti kehtivust hinnata ei saa ning selle hindamiseks tuleb käivitada

eraldiseisev halduskohtumenetlus. Käesoleva asja kontekstis tähendab see niisiis seda, et kostja peab

esmalt vaidlustama halduskohtus Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsuse nr 3, millega

volikogu tunnistas tagasiulatuvalt kehtetuks Mäksa Vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a otsuse nr 56

(otsuse p 20). Nimetatud arusaama järelmiks on erikogu lahendi resolutsioonis kõnealuses asjas

tehtud kohtulahendite tühistamine, asja saatmine uueks arutamiseks Tartu Maakohtule ning Tartu

Halduskohtus ettevalmistava menetluse käivitamine.

Ma ei nõustu erikogu sellise otsustusega järgmistel põhjustel.

2. Mõistagi saab vaid soostuda erikogu põhiteesiga, et avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise

vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus. Nõustuda tuleb samuti erikogu analüüsiga

RVastS § 22 lg-s 3 sätestatud normi sisust, mille kohaselt on vaatamata sellise vaidluse avalik-

õiguslikule iseloomule pidanud seadusandja siinkohal siiski vajalikuks näha ette, et alusetult üle

antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda hoopis eraõiguse sätete alusel

ja korras. Sellest järeldub vältimatult, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus (otsuse p 14).

Seadusandja viide siinkohal eraõiguses ettenähtud alusetu rikastumise sätetele on igati põhjendatud ja

loogiline, sest õiguskorra kui terviku seisukohast ei oleks otstarbekas hakata looma analoogilist

iseseisvat regulatsiooni avalik-õigusliku sfääri jaoks. Erinevalt erikogu enamusest olen siiski seda

meelt, et eeltoodud tõdemusest järeldub paratamatult ka see, et olukorras, kus seadusandja on

otsustanud anda niisuguste vaidluste lahendamise erandlikult maakohtu pädevusse, on ta sellega

samas tunnustanud ka üldiselt maakohtu pädevust hinnata vajaduse korral haldusakti kehtivust.

3. Käesolev kohtuasi illustreerib kujukalt, mil moel võivad üksteisega olla seotud küsimused

haldusakti kehtivusest ning alusetu rikastumise nõude lahendamine. Kohtuotsuse p-s 13 on veenvalt

näidatud, kuidas haldusakt on väljamakse õiguslikuks aluseks ning kuidas raha maksmise õiguslik

alus sõltub vahetult haldusakti kehtivusest. Erikogu enamuse sellekohane arutluskäik on põhjendatud

ning selle kordamine siinkohal ebavajalik. Kuid seda enam on vastuoluline erikogu enamuse tehtud

järeldus, et vaatamata sellele saab haldusakti kehtivust hinnata siiski ainult halduskohtumenetluses.

Erikogu enamus on oma seisukohta põhjendanud üksnes argumenteerimata viidetega HKMS § 4 lg-

le 1, § 5 lg 1 p-le 1, RVastS § 3 lg-le 4, kuid jätnud sootuks tähelepanuta kõnealuse kohtuasja

lahendamise seisukohalt keskse RVastS § 22 lg 3, mis ilmselgelt on erinormiks eespool loetletute

suhtes. Pidades silmas, et RVastS sisaldab samas sätteid, mis suunavad halduskohut rakendama

eraõiguse norme (nt RVastS 3. ptk), ei tohiks olla midagi kummastavat ka selles, et vajaduse korral

kohaldavad ka maakohtud haldusõiguslikke sätteid. Erikogu enamuse seisukoha praktiliseks

tagajärjeks on sama kohtuasja kunstlik ning täiesti otstarbetu jagamine kahe erineva kohtumenetluse

vahel. Tulemuseks on ka kaebaja suunamine kahe erineva kohtu poole korraga ning kohtuvaidluse aja

pikenemine seda enam, et mõlemast menetlusest võivad omakorda välja kasvada

edasikaebemenetlused. Kuna puudub igasugune alus eeldada, justkui oleks üldkohtu kohtunik

haldusakti kehtivuse hindamiseks kuidagi vähem legitimeeritud kui halduskohtu kohtunik, ei näe ma

põhjust eitada, miks ei võiks maakohus seda küsimust lahendada, toetudes vajalikus osas

halduskohtumenetluse reeglistikule. Asjaolust, et meie kohtukorraldus eristab esimesel astmel

maakohtuid ja halduskohtuid, on meelevaldne teha järeldust, nagu oleksid ka nendesse kohtutesse

nimetatud kohtunike sisulised õigusemõistmise volitused erinevad.

4. Isegi kui jätta kõrvale RVastS § 3 lg 4 nõuded ja sellest tuletatav maakohtu pädevus, ei saa jätta

tähelepanuta, et käesolev maakohtust alanud tsiviilkohtumenetlus on praeguseks läbinud juba kõik

kohtuastmed ning kohtud vaidluse sisuliselt lahendanud. Tegemist ei ole Riigikohtu praktikas esimese

juhtumiga, mil alles kassatsiooniastmes tekivad kahtlused eri kohtuharude pädevuste piiritlemise

suhtes. Nii on Riigikohtu erikogu analoogilise probleemi ette sattudes 10. aprillil 2002 asjas nr 3-3-4-

2-02 tehtud määruse p-s 10 selgitanud muu hulgas järgmist:

"Erikogu peab vajalikuks täiendavalt märkida, et õiguslik regulatsioon ei ole kohtute pädevuse

määratlemisel alati piisavalt selge ja üheselt arusaadav. Kui isik on pöördunud halduskohtusse

vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse

vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu

pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja

jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus

lahendamisele halduskohtus."

5. Erikogu lahendis puuduvad põhjendused selle kohta, miks praeguses asjas tuleb varasemast

seisukohast hälbida. Isegi kui toetada erikogu enamuse seisukohta, et maakohus pole pädev

abstraktselt hindama haldusakti kehtivust, on see pädevus tal konkreetses asjas tulenevalt asjaolust, et

kohus on avalduse tegelikkuses vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme kohtu otsuse

tegemiseni kohtu pädevust vaidlustanud. Ei vaielda ka selle üle, et praegusel juhul on maakohus

kontrollinud, kas nõue vastab n-ö õige kohtuharu reeglitele ning kas see on esitatud tähtaegselt

(HKMS § 46). Erikogu varasema seisukoha järgi saab nimetatud tingimuste täidetuse korral kohus

asja lahendada isegi juhul, kui nõue tuleks lahendada teises kohtuharus. Praegusel juhul oleks see

tähendanud nõude rahuldamise korral HKMS § 5 lg 1 p-st 1 tuleneva kohtu volituse rakendamist,

milleks oleks olnud vaidlustatud otsuse nr 3 tühistamine. Selle tulemusena oleks otsus nr 3 kaotanud

oma kehtivuse ning kehtima oleks hakanud otsus nr 56. See tähendaks, et lisatasu maksmiseks oleks

õiguslik alus ning Mäksa valla hagi kostja vastu oleks tulnud jätta rahuldamata.

6. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et kohtuotsuste tühistamiseks puudus alus ning isegi kui

mitte nõustuda esimese ja teise astme kohtute kõigi järeldustega, oleks erikogul olnud võimalik need

kõrvaldada.

Priit Pikamäe, Villu Kõve