3-2-1-91-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-91-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks, Peeter Jerofejev,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi TBB Invest hagi CNS Group Estonia OÜ

vastu 6853 euro 66 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-9157

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CNS Group Estonia OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6304 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts TBB Invest, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Janek Väli

Kostja CNS Group Estonia OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andrias Palmits

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-9157 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta CNS Group Estonia OÜ kanda.

3. Arvata CNS Group Estonia OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. mail 2014 esitas Aktsiaselts TBB Invest (hageja) Harju Maakohtule CNS Group Estonia OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6853 eurot 66 senti ja viivise

141 eurot 54 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja kolmas isik 1. jaanuaril 2011 eluruumi üürilepingu

(üürileping). Pärast kinnisasja omaniku vahetumist 7. aprillil 2011 jätkas kostja üürnikuna

eluruumide kasutamist. Uueks üürileandjaks oli kinnisasja omandanud hageja. Üürilepingu punkti 2.1

järgi kohustus üürnik tasuma üüri 479 eurot 34 senti kuus, üüri tõsteti poolte kokkuleppel 500 euroni

kuus alates 1. jaanuarist 2013. Üürilepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus üürnik tasuma eluruumi

kasutamisega seotud kõrvalkulud. Pooled saavutasid kokkuleppe üürilepingu lõpetamiseks ja elumaja

vabastamiseks 1. veebruaril 2014. Üürnik vabastas ruumid kokkulepitud ajaks.

30. jaanuaril 2014 saadeti hagejale Elektrilevi osaühingust olukorra fikseerimise akt, millega oli

14. jaanuaril 2014 tuvastatud kinnistul ebaseaduslik elektritarbimine. Eesti Energia Aktsiaselts (Eesti

Energia) esitas hagejale 6180 euro 22 sendi suuruse arve. Hageja nõudis seejärel kostjalt tasumata

kommunaalteenuste arve alusel 151 euro 61 sendi, üüriarve alusel 500 euro ja lisaks

kommunaalteenuste arve (sh korrigeeritud elektrienergia arve) alusel 6203 euro 5 sendi tasumist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et kinnistu endise omanikuga sõlmitud üürilepingu

tingimuseks olid mõistlikus suuruses kõrvalkulud. Kostjal puudus igasugune info elektrienergia

ebaseaduslike ühenduste kohta ja kostja väitel ta ei oleks sõlminud üürilepingut Elektrilevi osaühingu

poolt tuvastatud tarbimise mahtu teades. Kostja oli üürilepingu sõlmimise ajal eksimuses ja tegemist

oli pettusega. Üürileping oli tühine, kuna see sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist kinnisvara

käsutamise keelu ajal ilma kohtutäituri nõusolekuta. Seega kehtis kostjale teadaolevalt poolte vahel

suuline ja täpselt kindlaks määramata kokkulepe, mille alusel võis kostja raha eest kasutada hageja

ruume. Ebaseaduslikest ahelatest tulenevate probleemide vältimiseks oleks hageja pidanud kinnistu

omanikuna olema hoolsam ning kontrollima kinnistu tehnosüsteemide vastavust kehtivatele

õigusaktidele ja lepingutele. Kostja hinnangul ei pidanud ta tasuma Eesti Energia 6180 euro 22 sendi

suurust arvet, samuti ei nõustunud kostja arve summa saamise aluseks oleva metoodikaga, mis

tugines Elektrilevi osaühingu subjektiivsele nägemusele. Arve aluseks oleva metoodika pidi kostja

hinnangul vaidlustama hageja, kuna too oli Eesti Energia lepingupartner. Kostja nõustus

kommunaalteenuste arve tasuma, kui väljastatakse korrektne arve, millel on elektriarvesti kohaselt

tasumisele kuuluv elektrienergia hind.

3. Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 6853 eurot 66 senti ja viivise 141 eurot 54 senti. Menetluskulud jättis maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.

Pooled vaidlesid selle üle, milline üürileping nende vahel kehtis, kas kostja oli viidud üürilepingu

sõlmimise ajal eksitusse ja kas kostja kohustuseks oli tasuda 14. jaanuarist 2013-14. jaanuarini 2014

arvestatud mõõtmata ahela tarbimise eest.

Kuna vaidlusalusele kinnistule oli alates 8. juunist 2009 seatud käsutamise keelumärge kohtutäituri

kasuks, oli maakohtu hinnangul 1. jaanuari 2011 eluruumi üürilepingu sõlmimine tühiseks tehinguks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lõike 1 tähenduses. Kostja kasutas eluruume kuni

1. veebruarini 2014, kinnistule 8. juunil 2009 seatud käsutamise keelumärge kustutati 7. aprillil 2011

(samal ajal kandega, millega hageja kanti kinnistusraamatusse omanikuna) ja pooled jätkasid

1. jaanuaril 2011 lepingus sätestatud kohustuste täitmist ilma lisakokkuleppeid sõlmimata. Seega

kinnitasid hageja ja kostja 1. jaanuari 2011 lepingu kehtivust pärast tühisuse kaasa toonud asjaolu

(käsutamise keelumärke) äralangemist TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt lepingu jätkuva täitmise kaudu.

Eeltoodust tulenevalt oli maakohtu hinnangul 1. jaanuari 2011 eluruumi üürileping kehtiv ja hagejale

ning kostjale siduv.

Kuna kostja ei esitanud vastuväiteid hageja üürinõudele, ei vaielnud pooled selle üle, et üüripind oli

kostja valduses 1.-31. jaanuarini 2014 ja üür oli 500 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2013. Seega tuli

hageja nõue 1. jaanuarist-31. jaanuarini 2014 üüriarve alusel 500 euro saamiseks rahuldada.

Üürilepingu punktist 2.2 ja 31. detsembri 2013 arvest tulenevalt ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 108

lõike 1 alusel tuli rahuldada ka hageja nõue tasuda perioodi 1.-31. detsember 2013 eest tasumata

kommunaalteenuste arve 151 eurot 61 senti.

Hageja 7. veebruari 2014 arve alusel esitatud nõude kohta tasuda tarbitud vee ja elektrienergia eest

6203 eurot 5 senti leidis kohus, et kuna kostja oli esitanud vastuväited arvele üksnes elektrienergia

tarbimise osas, kuid vee ja kanalisatsiooni tarbimisele 12 ühiku ulatuses vastu ei vaielnud, oli

VÕS § 292 lõike 1 alusel põhjendatud rahuldada kostja suhtes arvel kajastatud veevarustuse

kommunaalmaksete nõue.

Kuivõrd tsiviilasjas ei tõendatud, kas mõõtmata ahel oli ehitatud üürilepingu kestel või enne

üürilepingu sõlmimist, ning kostja eitas mõõtmata ahela olemasolust teadmist, oli maakohtu arvates

põhjendatud asuda seisukohale, et kostja oli kogu üürilepingu perioodi (st 1. jaanuar 2011-1. veebruar

2014) kestel tarbinud elektrienergiat mh mõõtmata ahela kaudu. Samas oli Eesti Energia esitanud

nõude vaid perioodi 14. jaanuar 2013-14. jaanuar 2014 eest. Sellel, et hageja ostjana ei vaadanud

kinnistut VÕS § 219 kohaselt üle, võis olla tähtsus kinnistu müügilepingust tulenevate nõuete

esitamisel, kuid see ei olnud oluline asjaolu hageja ja kostja vahel kehtiva üürilepingu puhul. Kostjale

anti eluruumid üle kasutamiseks sobivas seisundis. Seega ei olnud maakohtu hinnangul asjakohane,

kes või millal mõõtmata ahela kinnistu peakaablile juurde ehitas. Kuivõrd pooled olid üürilepingu

punktides 2.2 ja 2.3 kokku leppinud, et kostja pidi lisaks üürile tasuma ka eluruumi kasutamisega

seotud kõrvalkulud, oli hagejal VÕS § 292 lõikest 1 ja üürilepingu punktidest 2.2 ja 2.3 tulenevalt

õigus nõuda, et kostja tasuks ja hüvitaks need tarbimiskulud, mis olid otseselt seotud üürilepingu

esemeks oleva eluruumi kasutamisega. Pooled ei vaielnud selle üle, et üürilepingu esemeks olevas

elumajas oli kaminasaal, kaheksa magamistuba, kaks sauna, baar, köök ja viis WC-d. Näiteks

17. juunil 2013 oli kostja kõrvalkulude eest tasunud 159 eurot 85 senti, 15. oktoobril 2013 143 eurot

98 senti ja 14. novembril 2013 165 eurot 28 senti, mida võis üüripinna suurust ja kütteperioodi algust

(tavapäraselt september-oktoober) arvesse võttes pidada ligikaudu sama suureks olenemata ilmastiku

muutumisest. Eeltoodust ja Elektrilevi osaühingu aktis märgitust tulenevalt oli maakohtu hinnangul

põhjendatud asuda seisukohale, et elumaja küttesüsteemi oli varustatud mõõtmata ahela kaudu,

mistõttu elektriarve suurus ei muutunud vastavalt kütteperioodi algusele või lõpule. Mõistlik üürnik

oleks pidanud teadma, et tema tasutavad tarbimiskulud ei sisaldanud kütteperioodi kulusid. Elumaja

ruumide arvust tulenevalt võis kommunaalkulusid kogusummas ligikaudu 150 eurot kuus pidada

ebatavaliselt väikesteks. Kostja ei teavitanud hagejat sellest, et üüripinda ei olnud võimalik

sihtotstarbeliselt kasutada (eluruumide temperatuur oli liiga madal). Kostja ei esitanud tõendeid ka

selle kohta, et üüripinna kütmisel olid kasutusel alternatiivsed lahendused, mille kasutamiseks ei

olnud tarvis rohkem elektrienergiat. Seega oli kohtu hinnangul tõendatud, et kostja tarbis üürilepingu

kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui ka arvestiga ahelast. Sõltumata sellest, kes

mõõtmata ahela ehitas või kas kostja oli mõõtmata ahela olemasolust teadlik, sai kostja mõõtmata

ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid.

14. jaanuari 2014 akti, 31. jaanuari 2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise

kalkulatsiooni ja 31. jaanuari 2014 arve alusel oli maakohtu hinnangul tõendatud, et kinnistu

varustamisel kasutati arvestuslikult elektrienergiat perioodil 14. jaanuar 2013-14. jaanuar 2014

mõõtmata ahelast ning korrigeeritud arvestusliku elektrienergia tarbimise arve esitas Eesti Energia

31. jaanuaril 2014. Seejuures ei välistanud hageja nõuet kohtu hinnangul asjaolu, et hageja ei esitanud

kostjale täiendavalt nõuet elektriarvesti 31. jaanuari 2014 näitude kohaselt. Varem esitatud tõenditest

ja põhjendustest tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuli välja mõista tasumata kommunaalteenuste

arve alusel 6203 eurot 5 senti. Kostjal tuli lisaks nõude tasumisega viivitamise tõttu maksta viivist

VÕS § 113 lõike 1 alusel 141 eurot 54 senti.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6180 eurot 22 senti ja viivise

124 eurot 75 senti. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotust palus kostja muuta selliselt, et maakohtu otsuse

tühistamisel tühistatud osale vastavad menetluskulud jäetaks proportsionaalselt hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse

norme ega rikkunud menetlusnorme.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kostja vaidles elektrienergia mõõtmata ahela kaudu tarbimise eest esitatud Eesti Energia 6180 euro

22 sendi suurusele arvele ja selle aluseks olevale metoodikale vastu. Samuti vaidlustas kostja

nimetatud nõudelt arvutatud viivise.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt ei saanud tasu elektrienergia tarbimise

eest mõõtmata ahelast käsitada kõrvalkuluna üürilepingu tähenduses ning et nimetatud tasu ei loetud

kõrvalkuluks ka poolte üürilepingus. VÕS § 292 lõike 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele

kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud.

Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja

kasutamisega. Pooled leppisid üürilepingu punktides 2.2 ja 2.3 kokku, et kostja pidi lisaks üürile

tasuma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks oli tasu elektrienergia, vee ja

kanalisatsiooni eest. Kõrvalkulude suurus määrati üürilepingu punkti 2.2 järgi iga kuu, lähtudes

arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest. Lepingu kohaselt juhul, kui lepingu

kehtivuse ajal lisandus eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulu, mida ei olnud nimetatud lepingu

punktis 2.2, pidi üürnik selle eest tasuma lepingus sätestatud korras juhul, kui selles on kokku lepitud.

Kuna kostja sai mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid, oli

põhjendatud nõuda kostjalt selle eest tasumist. Seejuures ei olnud oluline, kas kostja oli mõõtmata

ahela olemasolust teadlik või mitte ja mitut ruumi üürilepingu esemeks olevast elumajast kostja

kasutas. Kostja esiletoodud asjaolu, et arvestite näite mõõtmata elektrienergia kohta olemas ei olnud

ega saanudki olla, ei tähendanud, et tegemist ei oleks olnud kõrvalkuluga lepingu tähenduses.

Vastupidise käsitluse korral oleks mõõtmata vooluahela kaudu elektrienergia tarbija vastutus igal

juhul välistatud, mis ei oleks õiglane ega põhjendatud lahendus. Ei esinenud asjaolusid, millest

tulenevalt saanuks Eesti Energia esitatud täiendava arve alusel elektrienergia eest tasumist pidada hea

usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuna hagejale täiendava arve esitamine oli põhjendatud, oli

hagejal õigus nõuda Eesti Energia esitatud mõõtmata ahela tarbimise eest esitatud arve tasumise

hüvitamist kostjalt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud nõustuda ka kostja väitega, mille järgi ei kasutanud kostja

kunagi elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu. Asjaolu, et ajal, mil kostja sai üürilepingu alusel

üüripinda kasutada vastavalt üürilepingu otstarbele, oli kinnistu varustamisel kasutatud elektrienergiat

mõõtmata ahelast, tuvastati Elektrilevi osaühingu 14. jaanuari 2014 olukorra fikseerimise akti ja

31. jaanuari 2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise kalkulatsiooniga. Kuna

tsiviilasjas kogutud materjalide kohaselt ei teavitanud kostja hagejat sellest, et üüripinda ei olnud

võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (kuna eluruumide temperatuur oli liiga madal), ja kostja ei

esitanud tõendeid, mis näidanuks, et üüripinna kütmisel kasutati alternatiivseid lahendusi, mille

kasutamiseks ei olnud tarvis rohkem elektrienergiat, siis oli tõendatud, et kostja tarbis üürilepingu

kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui ka arvestiga ahelast.

Kostja väidetel ei olnud ringkonnakohtu hinnangul hageja võimaliku kahju hüvitamise nõude kohta

asja lahendamise seisukohast tähendust, kuna hageja ei esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet

VÕS § 115 lõike 1 alusel. Hagi esitati pooltevahelisest üürilepingust tuleneva võlgnevuse

väljamõistmiseks VÕS § 292 lõike 1 alusel. Olulised ei olnud ka kostja väited VÕS § 219 lõikes 1

sätestatud kinnisasja omaniku asja ülevaatamise kohustuse kohta, neil väidetel võis olla tähtsus

müügilepingust tulenevate nõuete esitamisel.

Kuna ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse

muutmata, jättis ringkonnakohus TsMS § 171 lõike 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja

kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata osas, milles kohus mõistis hagejalt välja

6180 eurot 22 senti ning sellele lisanduva viivise 124 eurot 75 senti. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Mõõtmata ahela väljaehitamise tuvastamise järel väljastas Eesti Energia hagejale arve, mis põhines

31. jaanuaril 2014 Elektrilevi OÜ koostatud arvestuseta tarbimise kalkulatsioonil. Kuna tegemist oli

kalkulatsiooniga, ei kajastanud see arve tegelikku tarbimist. Seega oli ekslik ringkonnakohtu viide

sellele, et kostja sai mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid.

Tegemist oli arvestusliku nõudega, mille suuruse kindlaksmääramise metoodika tulenes

elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lõike 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

15. mai 2007 määrusest nr 34 (määrus). Seega oli viidatud tasul sanktsiooniline iseloom, mis oli

hageja ja võrguteenuse osutaja vahelises suhtes vaadeldav kahju hüvitamise (või leppetrahvi) sarnase

nõudena. Seda seisukohta kinnitab ka ELTS § 68 lõige 2, mille järgi hüvitab turuosaline

võrguettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste

maksumuse, elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju ning selle

suuruse määramiseks tehtud mõistlikud kulutused, st kalkulatsioonil põhinev nõue ei koosnenud vaid

tarbitud elektrienergia hinnast.

Ringkonnakohus ei eristanud, millised olid poolte omavahelised õigussuhted ja millised olid nende

õigussuhted Eesti Energiaga. Kostjal puudusid õigussuhted Eesti Energiaga. Ringkonnakohus oleks

vaidluse lahendamisel pidanud kohaldama VÕS-i kahju hüvitamise sätteid. Nende sätete alusel ei

oleks saanud hagi rahuldada. Kohtud ei analüüsinud, millist kohustust VÕS § 115 lõike 1 tähenduses

kostja rikkus. Kostja ei saanud kohustuse rikkumise eest vastutada, kui rikkumine oli vabandatav.

Maakohus ei tuvastanud, millal mõõtmata ahel elamusse ehitati. Kostja sellise ahela olemasolust ei

teadnud ning ei saanud lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha, et elamusse oli selline mõõtmata

ahel ehitatud. VÕS § 127 lõike 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama

üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu

sõlmimise ajal. Kostja ei teadnud mõõtmata ahela olemasolust. Kohtud jätsid tuvastamata põhjusliku

seose kahju ning asjaolu vahel, millele kostja vastutus tugines (VÕS § 127 lõige 4). Arvestada tuleb

ka VÕS §-ga 139 ning sellega, et hageja oleks võinud ka ise Eesti Energia arve vaidlustada. Kohtud

oleksid pidanud kohaldama ka VÕS § 219 lõiget 1. On võimatu, et ühel ja samal alusel saaks esitada

sama nõude korraga kahe isiku vastu, mistõttu valis hageja hagi esitamisel vale kostja - nõue tulnuks

esitada kinnistu endise omaniku vastu.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et kohtud lahendasid asja õigesti üürilepingu

sätete alusel. Mõõtmata ahel tuvastati ajal, mil üüripind oli kostja ainuvalduses. Mõõtmata ahela

tuvastamise hetkel sai sellest toite elamu elektrikütte süsteem. Kostja ei informeerinud hagejat

Elektrilevi OÜ olukorra fikseerimise akti koostamisest, kuigi akti kohaselt viibis selle koostamise

juures kostja esindaja. Kostja oli üürilepingust tulenevalt kohustatud lisaks üürile tasuma ka

kõrvalkulud. Kostja väited selle kohta, et ta ei teadnud mõõtmata ahelast ega kasutanud seda, on

paljasõnalised. Nende väidete tõendamiskoormis oli kostjal, kuna üürnik ei teavitanud üürileandjat

üüripinnal olevast puudusest ning kuna üürnik ei tõendanud oma väidet, et elamut köeti vaid

kaminaga ühes ruumis, vaatamata asjaolule, et kostja üüris omakorda elamut pidevalt välja. Kostja

väide, et arvestuseta tarbimise kalkulatsioon ei kajastanud tegelikku tarbimist ja oli seega

„sanktsioonilise iseloomuga", oli ebaõige. Vaidlusalune tasunõue arvutati tavalise elektri- ja

võrguteenuse hinna alusel ehk mingit karistuslikku koefitsienti ei lisatud. Tegemist oli puhtalt

elektrienergia kasutamisele tugineva nõudega. Kostja ei esitanud ühtegi arvestatavat tõendit selle

kohta, et tema ebaseaduslikult (mõõtmata) tarbitud elektri kogus oleks olnud või oleks pidanud olema

väiksem.

Kuna kohtud lahendasid vaidluse õigesti üürilepingu sätete alusel, puudus vajadus kohaldada kahju

hüvitamise üldregulatsiooni. Isegi juhul, kui üürilepingu sätete alusel hagi rahuldada ei saanud ning

kohaldada tulnuks lepingulise kahju hüvitamise sätteid, tulnuks hagi rahuldada. Tõendatud olid

hageja väited, et kostja kasutas mõõtmata ahelat elamu kütmiseks. Seega pani kostja toime

õigusvastase teo, millega tekitas hagejale kahju. Kostja rikkus üürilepingus sätestatud kohustust

kasutada üüripinda hoolikalt ja seaduslikul otstarbel. Lisaks oli üürnikul üldisest hea usu põhimõttest

tulenev kohustus mitte elektrit varastada. Hagejale tekkinud kahju suuruseks olid Eesti Energia ja

Elektrilevi OÜ nõutavad summad ebaseadusliku elektri- ja võrguteenuse eest. Hagejale tekitatud

kahju ja kostja tegevus olid põhjuslikus seoses, kohustuse rikkumine ei olnud vabandatav,

vabandatavuse tõendamise koormis oli kostjal. Tekitatud kahju oli ettenähtav, kuna kostja pidi ette

nägema, et tarbides ilma mõõtmata elektrit, tekitab ta sellega hagejale kahju, mille suurus määratakse

avalikult kättesaadava määruse alusel.

9. Riigikohus lükkas 14. oktoobri 2015. a määrusega asja läbivaatamise edasi ja andis asja lahendada

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

11. Ringkonnakohus leidis asja lahendades, et kuna kostja kasutas mõõtmata ahela elektrienergiat, oli

põhjendatud nõuda kostjalt elektrienergia eest tasumist. Nõude aluseks pidas ringkonnakohus

VÕS § 292 lõiget 1 ning pooltevahelise lepingu punkte 2.2 ja 2.3, milles pooled leppisid muuhulgas

kokku, et kostja pidi lisaks üürile tasuma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks oli tasu

elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest ning mille kohaselt määrati kõrvalkulude suurus iga kuu

lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest. Kolleegium nõustub selle

ringkonnakohtu seisukohaga.

12. VÕS § 292 lõike 1 esimese lause kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid

üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud.

Kõrvalkuludeks on sama sätte teise lause järgi tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude

eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja kasutamisega seotud kuluks

VÕS § 292 lõike 1 tähenduses lugeda tasu üürniku kasutatud elektri eest, toimugu kasutamine siis kas

seadusliku või ebaseadusliku ahela kaudu. Sarnane regulatsioon sisaldus ka pooltevahelise lepingu

punktides 2.2 ja 2.3, mille kohaselt pidi kostja lisaks üürile tasuma kõrvalkulusid, mis olid seotud

eluruumi kasutamisega.

Kuna pooltevahelise lepingu punkti 2.2. kohaselt määrati kõrvalkulude suurus iga kuu lähtudes

arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest, oli hagejal õigus nõuda kostjalt ka Eesti

Energia väljastatud arve alusel kostja kasutatud elektri eest tasu üürilepingujärgse kõrvalkuluna.

Üürnik, kes kasutab elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu, peab üürileandjale

üürilepingujärgse kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille

eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule. Ekslik on seega kassatsioonkaebuses esitatud väide,

et asi tuli lahendada VÕS-i kahju hüvitamise sätete alusel.

13. Kolleegium selgitab, et üürniku tarbitud elektrienergia kogus võib olla väiksem kui kogus, mille

kolmas isik on märkinud üürileandjale esitatud arvel. Seetõttu ei pidanud kostja tingimusteta

aktsepteerima arveid, mille Eesti Energia esitas hagejale. Apellatsioonkaebuses väitis kostja mh, et ta

ei kasutanud kunagi elektrienergiat mõõtmata ahela kaudu ning et tal puudus vajadus elamut elektriga

kütta (tl 132). Samuti ei ole kostja menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema tegelik

elektritarbimine oli Eesti Energia arvel näidatust väiksem. Kuna pooled olid lepingu punktis 2.2

kokku leppinud, et kõrvalkulude suurus määrati iga kuu lähtudes arvestite näitudest ja

teenusepakkujate esitatud arvetest, oleks üürnik saanud tõendada, et üürileandja esitatud tõend (Eesti

Energia esitatud arve) ei kajastanud tegelikku elektritarbimist üürniku poolt. Kostja seda ei teinud,

mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

tasutud kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu