3-1-1-66-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUA

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-15

Otsuse kuupäev

7. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Priit Ontoni väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. veebruari 2015. a otsus väärteoasjas nr

4-14-9667

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Ontoni kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 19. veebruari 2015. a otsus Priit Ontoni karistamises liiklusseaduse

§ 227 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 24. oktoobri 2014. a otsusega karistati Priit

Ontonit selle eest, et ta juhtis 3. oktoobril 2014 kell 02.31 Maardu linnas Keemikute tänaval, kus

lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km tunnis, sõidukit kiirusega 70 +/- 3 km tunnis, ületades lubatud

suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 17 km tunnis. Menetlusalune isik rikkus liiklusseaduse (LS)

§ 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime väärteo LS § 227 lg 1 järgi. P. Ontonit karistati rahatrahviga

30 trahviühikut ehk 120 eurot.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on teo toimepanemine tõendatud liiklusjärelevalve

kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja kiirust mõõtnud politseiametniku ütlustega.

3. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles P. Onton väärteootsuse tühistamist, kuna

väärteoprotokollis sisalduvast rikkumise kirjeldusest ei ole võimalik aru saada, milles rikkumine

seisnes. Lisaks oli menetlusaluse isiku väitel tegemist asulavälise teega.

4. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse

peale maakohtule kaebuse täienduse, taotledes väärteootsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteotunnuste

puudumisega. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

4.1. Kirjeldatud tegu ei ole karistatav, kuna kohtuväline menetleja on väljunud väärteoprotokolli

piiridest ja eiranud seega VTMS §-s 87 sätestatut. Karistuse mõistmine teo eest, mille kohta ei ole

väärteoprotokolli koostatud, on ebaseaduslik. Väärteoprotokolli puudumine on VTMS § 150 lg 1 p 6

kohaselt väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob VTMS § 148 p 3 kohaselt kaasa otsuse

tühistamise.

4.2. Etteheidetava süüteo toimepanemine ei ole tõendatud. Väärteoasja menetlenud politseiametnik

T. L-i ütlused ei ole käsitletavad tõendina osas, kus ta kirjeldab tõendamiseseme asjaolusid. Tema

ütlustega ei saa tõendada, et kiirusmõõteseadmel fikseeritud kiirus on mõõdetud just P. Ontoni

sõidukilt.

4.3. Arvestades, et tegemist on sõna sõna vastu olukorraga, kus menetlusaluse isiku ütlused on

vastuolus politseiametniku ütlustega, pidi ametnik kasutusele võtma lisavõimalused tehiolude

talletamiseks. Käesolevas asjas seda ei tehtud.

5. Harju Maakohtu 19. veebruari 2015. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

P. Ontoni kaebus rahuldamata. Maakohus märkis järgmist.

5.1. Väärteoprotokollist ja väärteoasjas tehtud otsusest on üheselt arusaadav, et P. Onton on talle

etteheidetava teo toime pannud. Asjaolu, et väärteoprotokollis ja väärteoasjas tehtud otsuses on

sõnade järjekord erinev, ei muuda süüdistuse sisu ja mõtet. Kaebaja on väärteoprotokolli omakäeliselt

kirjutanud, et on protokolliga tutvunud ja sellega osaliselt nõus.

5.2. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõtevahendil kehtiv taatlustunnistus

ja mõõtmise ajal jälgiti mõõtemetoodika nõudeid. Seega on kiirusenäit mõõteseaduse § 5 lg 1

kohaselt jälgitav ja usaldusväärne.

5.3. Kuigi kaebaja ja kiirust mõõtnud politseiametnik T. L-i ütlustes esineb vastuolusid, puudub

alus viimase ütlustes kahelda. Tunnistaja ütlusi kinnitab kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. Ei

ole võimalik, et ametnik oleks omistanud P. Ontoni sõidukile kiiruse, mis tegelikult kuulus mõnele

teisele sõidukile, kuna nii tunnistaja ütlustest kui ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist

nähtub, et kaebaja sõiduk liikus teel üksinda.

5.4. Isegi kui rikkumist ei salvestatud, ei muuda see mõõtjaga saadud teavet ebausaldusväärseks.

Mõõtmistulemused on nõuetekohaselt fikseeritud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Kaitsja

väited, et vastuolude kõrvaldamiseks tõendites oli menetlejal kohustus koguda täiendavaid tõendeid,

näiteks salvestada liiklusjärelevalvetoiming, on alusetud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli

kantuga ja tunnistaja T. L-i ütlustega on väärteoasjas tuvastatud, et T. L. mõõtis 3. oktoobril 2014 kell

02.31 Maardu linnas Keemikute tänava 0,7. kilomeetril suunaga Kroodi tänava poole P. Ontoni poolt

juhitud sõiduauto kiiruseks 70 km/h.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Harju Maakohtu 19. veebruari 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni P. Ontoni kaitsja

vandeadvokaat I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS

§ 29 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

6.1. Väärteoasja menetlenud T. L-i ütlused ei ole käsitatavad tõendina selles osas, kus ta kirjeldab

tõendamiseseme asjaolusid, s.o KrMS §-s 62 sätestatud asjaolusid – teo toimepanemise aeg, koht, viis

ja muud tehiolud, koosseis ja isiku süü. T. L-i ütlused ei saa tõendada, et kiirusmõõteseadmel

fikseerunud kiirus on mõõdetud just P. Ontoni juhitult sõidukilt. Väärteoprotokolli koostanud või

kiirust mõõtnud politseiametnik ei saa olla tõendiallikaks tõendamiseseme asjaolude suhtes.

6.2. Lugedes menetlusaluse isiku ütlused ümberlükatuks politseiametnikust menetleja ütlustega, on

kohus eelistanud üht tõendit teisele. Sellises olukorras jääks inimene ametniku omavoli kätte ja ei

saaks end kunagi kaitsta tahtlikult ebaõige süüdistuse vastu.

6.3. Kiirusmõõteseadme näit ei ole iseseisev menetlusalust isikut süüstav tõend, vaid samast

tõendiallikast (politseiametnik T. L-i ütlused) lähtuva tõendi teises protsessuaalses vormis esitamine.

Tõendite vahel on vastuolud, mida ei ole võimalik kõrvaldada, kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole

teinud ühtegi toimingut, et koguda täiendavaid tõendeid, eirates seega Riigikohtu varasemates

lahendites väljendatud seisukohti. Toimetades liiklusjärelevalvet üksinda, pidi süütegude

avastamisele suunatud ametnik kasutusele võtma täiendavad võimalused tehiolude talletamiseks,

kasutades selleks salvestusseadet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2014. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, p 6).

7. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Arutatava väärteoasja õiguslik vaidlusküsimus on identne kohtuasjaga nr 3-1-1-67-15, milles

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis pidas vajalikuks korrigeerida senist kohtupraktikat.

9. Osutatud lahendis märkis kriminaalkolleegiumi kogu koosseis viitega KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2,

et ühelgi tõendil ei saa ega tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu peavad ka

kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguta avatud kohtulikule hindamisele

võrdselt teiste väärteoasjas kogutud tõenditega (viidatud otsuse p 17). Sellest järeldub, et nii nagu ei

ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need

on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega, ei ole alust pidada ka

kohtuvälise menetleja ütlusi ebausaldusväärseks või ebapiisavaks pelgalt argumendil, et seda ei toeta

mõni täiendav tõend. Seega ei tingi nn sõna sõna vastu olukord vääramatult väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Järelikult ei ole ka välistatud karistusotsuse rajamine ainult

kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele (sama otsuse p 19).

Samas on kolleegium toonitanud, et sellises olukorras – tõendite pärinemine ühest tõendiallikast –

peab kõiki menetluses tõusetunud kahtlusi põhjalikult vaagima ja veenvalt kummutama (otsuse p 18).

10. Tsiteeritud seisukohad on vahetult kohaldatavad ka käesolevas väärteoasjas. Teisisõnu taandub

kassatsioonimenetluse tulemus olemasolevatele tõenditele antavale hinnangule, s.o esmajoones

menetlusaluse isiku P. Ontoni ja kiirust mõõtnud politseiametniku T. L-i ütluste usaldusväärsuse

küsimusele. Kolleegium nõustub siinkohal maakohtu argumentidega, märkides omapoolselt

täiendavalt järgmist.

11. Väär on kassaatori väide, et P. Ontoni ütlused on loetud ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et

need ei ühti rikkumise fikseerinud politseiametniku ütlustega. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe

usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku

muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane

hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Et ühelt ja samalt

isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks

lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele, on enda praktikas kestvalt märkinud ka

kriminaalkolleegium (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-131-13, p 11 jj). Kõnealuseid kriteeriume on maakohus asjakohaselt ka rakendanud ning jõudnud

kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele, et P. Onton ei ole tõendiallikana usaldusväärne.

12. Kriminaalkolleegium märgib, et kohe pärast liiklusrikkumise fikseerimist kinnitas P. Onton

väärteoprotokollis omakäeliselt, et on selles kajastatud teokirjeldusega osaliselt nõus. Ka kohtuvälise

menetleja otsuse peale esitatud kaebuses ei seadnud P. Onton kahtluse alla kiiruse ületamist, esitades

kaitseväitena hoopis teesi, et väärteoprotokolli kantud teokirjeldus ei ole talle mõistetav, samuti

puudusid sõiduteel lubatud suurimale sõidukiirusele viitavad märgid. Alles kaitsja esitatud kaebuse

täiendustes on esmakordselt leitav kaitseargument, et P. Ontonile etteheidetav süütegu pole tõendatud.

Seejärel muutis P. Onton kohtuistungil enda seniseid seisukohti kardinaalselt, väites, et lubatud

sõidukiirust ta ei ületanud. Nendele menetlusaluse isiku ütluste ning kaitseversioonide muutusele

ajas on maakohus asjakohaselt ka viidanud, mistõttu tuleb lugeda õiguslikult veatuks järeldust P.

Ontoni kui tõendiallika ebausaldusväärsuse kohta.

13. Samuti analüüsis maakohus ammendavalt teisi väärteoasjas kogutud tõendeid ning leidis

põhjendatult, et tunnistaja T. L-i ütlused ja mõõteseadme kasutamise protokoll on usaldusväärsed

tõendid, mis kinnitavad rikkumise toimepanemist. Kohtuotsuses on veenvalt välistatud võimalus, et

mõõdetud kiirus võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg

3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda,

et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku

jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid.

Arutatavas kohtuasjas on maakohus tõendeid kogumis hinnates veenvalt kummutanud kahtlused

menetlusaluse isiku süüs ning seetõttu puudus igasugune alus pöörduda in dubio pro reo-põhimõtte

poole (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-12-07, p

8).

14. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et otsuse põhistuste pinnalt on maakohtu seisukoha

kujunemine P. Ontoni käitumises väärteo tunnuste esinemise kohta jälgitav, loogiline ning kooskõlas

seaduse ja kohtupraktikaga. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)