3-3-1-64-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-64-15

Määruse kuupäev

24. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Jüri Põld ja Tõnu Anton

Kohtuasi

Nikolai Mikolenko kaebus seoses elamisloa andmisest

keeldumisega ja väljasaatmiskeskusesse paigutamisega

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Mikolenko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määrus haldusasjas

nr 3-10-1407

Menetluse alus Riigikohtus

Nikolai Mikolenko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Nikolai Mikolenko määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a määruse haldusasjas nr 3-10-1407

resolutsiooni punkt 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määrus samas haldusasjas.

3. Saata asi Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu ettevalmistavas menetluses on 31. maist 2010 Nikolai Mikolenko erinevad

nõuded, sh ulatuslikult kahju hüvitamise nõudeid, mis on seotud elamisloa andmisest keeldumise ja

tema väljasaatmiskeskusesse paigutamisega. Halduskohus eraldas 2013. aasta lõpus kaebaja nõuded

haldusasjades nr 3-13-137, 3-13-145 ja 3-12-2649 ja liitis need haldusasjaga nr 3-10-1407. Haldus-

kohus liitis 2013. a lõpus ja 2014. a alguses haldusajad nr 3-10-1407, 3-11-2704 ja 3-12-2628. Haldus-

asja numbriks jäi 3-10-1407. Haldusasjas nr 3-10-1407 on esitatud ligikaudu 60 nõuet, millest

enamiku menetlusse võtmise üle ei ole halduskohus otsustanud.

2. Tallinna Halduskohus analüüsis 21. mai 2014. a eelistungil esitatud nõuete lubatavust ja määras

kindlaks kaebuse tervikteksti esitamise tähtaja. Kaebaja esindaja esitas 4. juulil 2014 kaebuse tervik-

teksti. 9. juulil 2014 esitas kaebaja omakorda venekeelse kaebuse täienduse, milles märkis muu hulgas,

et esindaja esitatud kaebuse terviktekst ei sisalda kõiki kaebaja nõudeid.

3. Tallinna Halduskohus jättis 29. juuli ja 26. septembri 2014. a määrustega kaebuse käiguta ja andis

tähtaja kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks ja nõuete täpsustamiseks. Puuduste kõrvalda-

miseks esitasid kohtule menetlusdokumendid nii kaebaja (vene keeles) kui ka tema esindaja. Osa

kaebaja esitatud menetlusdokumentidest võis käsitada käiguta jätmise määruste peale esitatud määrus-

kaebustena, mille halduskohus jättis omakorda käiguta.

4. Tallinna Halduskohus keeldus 2. oktoobri 2014. a määrusega muu hulgas lubamast haldusasjas nr 3-

10-1407 kaebust muuta ja täiendada kaebaja 10. septembril 2014 esitatud uute nõuetega. Kohus

eraldas uued nõuded, andis nendele uue haldusasja numbri (3-14-52350) ja jättis uue kaebuse käiguta.

5. Kaebaja esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa esitas 31. oktoobril 2014 halduskohtule avalduse,

milles märkis, et esindatavaga ei ole õnnestunud jõuda ühisele seisukohale kaebaja iseseisvalt esitatud

menetlusdokumendi ja kaebuse edasise täpsustamise vajalikkuse suhtes. Esindaja hinnangul pole

N. Mikolenko täpsustused vajalikud. Kaebaja ei ole nõus esitatud menetlusdokumendist loobuma ja

avaldas sisuliselt tahet, et esindaja tõlgiks selle sõna-sõnalt eesti keelde. Kaebaja ei aktsepteeri

esindaja selgitusi erinevate nõuete perspektiivikuse kohta ega järgi õiguslikke nõuandeid.

Menetlusdokumendi eesti keelde tõlkimist ei saa kvalifitseerida õigusabi osutamisena. Kaebaja

määruskaebusest nähtub, et ta soovib isiklikult kõiki esindaja esitatavaid menetlusdokumente eelnevalt

kontrollida, pole tegelikult nõus esindaja vormistatud menetlusdokumente aktsepteerima ja soovib

ilmtingimata kohtule nõuded isiklikult esitada. Kaebaja ei ole nõus allkirjastama esindajaga

kokkulepet, milles ta riigi õigusabist loobuks. Esindaja palub kohtul kaaluda riigi õigusabi osutamise

jätkamise vajadust.

6. Tallinna Halduskohus otsustas 12. novembri 2014. a määrusega korraldada 4. detsembril 2014 eel-

istungi, millel arutada riigi õigusabi lõpetamist. Määruse kohaselt võimaldab täpsustatud kaebuse tekst

kohtul otsustada esitatud nõuete menetlusse võtmise ja edasiste menetlustoimingute üle. Kaebaja

venekeelsed avaldused takistavad aga nõuete menetlusse võtmise otsustamist ja venitavad kohtu-

menetlust. Asjaolu, et kaebaja esitab venekeelseid avaldusi, millega tema esindaja ei nõustu, viitab

sellele, et kaebaja ei pruugi vajada õigusabi või ei soovi isik tegelikult riigi õigusabi. Enne riigi

õigusabi lõpetamise otsustamist on vaja aga ära kuulata kaebaja seisukoht.

7. Tallinna Halduskohus tühistas 16. jaanuari 2015. a määruse resolutsiooni punktiga 3 halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 117 lg 1 p 2 ja riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel

edasiulatuvalt kaebajale riigi õigusabi osutamise. Kohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Mitmed liidetud asjas esitatud nõuetest on kas sisulisest või menetluslikust aspektist ilmselgelt

perspektiivitud. Kaebaja käitumine kinnitab, et ta vajab riigi õigusabi üksnes kaebuste tõlkimise või

teksti redigeerimise eesmärgil. Kaebajal on selge arusaam oma õigustest ja neid reguleerivatest

õigusaktidest, kohtupraktikast, kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikest nõuetest ning ta on

võimeline oma seisukohti kohtule ise esitama.

7.2. Kaebaja senisest tegevusest nähtub, et ta ei usalda kohtu ega riigi õigusabi korras määratud

vandeadvokaadi selgitusi nõuete lubatavuse ja perspektiivikuse kohta, vaid soovib tingimata kõik

nõuded isiklikult kohtule esitada, vajades üksnes tõlketeenust. Kui esindaja seisukohast ei sõltu

vähimalgi määral see, kas kaebaja nõude esitab, on otstarbekas võimaldada kaebajal suhelda otse

kohtuga, andes vajaduse korral kaebajale menetlusabina tõlkeabi.

7.3. Riigi õigusabi osutaja tegevus on kohtu hinnangul olnud nõuetekohane. Kohus peab usutavaks

advokaadi selgitusi, et ta on kaebajale korduvalt selgitanud nõuete perspektiivi, kuid kaebaja ei kuula

advokaati. Kaebaja etteheide kohtu määruste keerulisuse kohta on alusetu. Kohus on kaebuse käiguta

jätmisel arvestanud, et kaebajat esindab õigusteadmistega vandeadvokaat, kelle teadmised on piisavad

saamaks aru kohtu viidetest õigusnormidele ja kohtupraktikale ilma lisaselgitusteta. Seni on ka kaebaja

saanud kohtu selgitustest aru ja suutnud esinenud puuduseid kõrvaldada.

7.4. Vaidlustatud asi on mahukas, kuid asja mahukuse on tinginud eelkõige kaebaja enda esitatud

nõuete rohkus, mitte kaebajast sõltumatud asjaolud. Asjaolu, et kaebaja ise ei suuda esitatud nõuete üle

arvet pidada, ei ole põhjus advokaadi kaasamiseks. Kaebaja liidetud kaebuste ligikaudu 60 nõudest on

esialgsel hinnangul üksnes 7–8 nõudel eduväljavaated menetlemiseks ning ülejäänud nõuded tuleks

kas pädevuse või kaebeõiguse puudumise või perspektiivituse tõttu tagastada või kaebetähtaja

ületamise tõttu lõpetada. Perspektiivitute nõuete puhul oleks riigi õigusabi osutamise lõpetamise

aluseks ka RÕS § 7 lg 1 p-d 2, 5, 6 ja 12.

7.5. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole advokaadi töö kohta pretensioone ja seetõttu ei ole

kaebaja ka ilmselt, vaatamata kohtu suunistele, esitanud vajaduse ilmnemisel advokaadi kõrvaldamise

taotlust. Kaebaja on senise tegevusega kinnitanud, et vajab tõlkeabi, mitte riigi õigusabi selle

tavapärases vormis.

7.6. Kohus on varem kohustanud advokaati kõrvaldama kaebaja avalduste puudused, ühendades need

kas eestikeelse puuduste kõrvaldamise tekstiga või tehes kaebaja taotlusest lühikokkuvõtte. Siiski ei

saa see tegevus laieneda kaebaja soovitud kaebuse tekstide valimatuks eesti keelde tõlkimiseks. Selline

tegevus ei oleks kooskõlas riigi õigusabi osutamise tegeliku sisuga. Kaebaja avalduste terviktekstide

tõlkimine eesti keelde on võimalik ka ilma kaebajale riigi õigusabi osutamiseta menetlusabi andmise

kaudu. Riigi õigusabi osutamise sisuks ei ole kaebaja tekstide toimetamine või tõlkimine. Üksnes

eelnimetatud tegevuse tagamise eesmärgil riigi õigusabi osutamise jätkamine ei ole kooskõlas riigi

raha otstarbeka kasutamise põhimõttega. Riigi õigusabi osutamist ei ole võimalik jätkata ka RÕS § 7

lg-s 3 toodud kaalutluste alusel, sest kui kaebaja ei võimalda endale sisuliselt riigi õigusabi osutada, ei

taga advokaadi poolt üksnes tõlketeenuse osutamine ka poolte võrdsust.

7.7. Alternatiivsed meetmed riigi õigusabi osutamise lõpetamise asemel ei oleks piisavad.

Menetlusosalisele trahvi määramine tingiks pikaajalise määruskaebemenetluse, mis pikendaks asja

menetlemist veelgi. Kuigi kaebaja venitab kohtumenetlust, ei ole kohtul menetluslikku alust ilma

ilmselge pahatahtlikkuse tuvastamiseta keelata kaebajal kohtule menetlusdokumente esitada ning ka

trahvi määramine ei pruugi tagada kaebaja käitumise muutumist.

7.8. Asja menetlus on juba ületamas asja mõistliku läbivaatamise tähtaega, kuid seda on vähemalt

viimase aasta jooksul tinginud kaebaja enda käitumine. Riigi õigusabi lõpetamise tõttu pikeneb

menetlus tõenäoliselt veelgi, kuid kohus on seisukohal, et asja kiiremat lahendamist ei tagaks ka

menetluse jätkamine senisel viisil, kus kaebaja esitab koos eestikeelse kaebusega pidevalt uusi

venekeelseid dokumente, mille puudusi tuleb kõrvaldada ning mille menetlemisest võib advokaat RÕS

§ 19 lg 1 alusel keelduda. Olukorras, kus kaebaja kõik nõuded ei ole perspektiivitud, ei ole otstarbekas

toimida ka RÕS § 19 lg 1 alusel. Kuna kaebaja hinnangul puudub esialgne kaebus, millega ta nõus

oleks, tuleks kummalgi juhul alustada menetlusega algusest peale, s.o kaebuse koostamisest. Kuna

kaebaja ei soovi sisuliselt riigi õigusabi tavapärast osutamist, vaid üksnes tõlketeenust, on otstarbekas

jätta advokaat menetlusest välja ja kohus suhtleb kaebajaga otse. Sellisel juhul on ka suurem

tõenäosus, et asjaga on võimalik kiirendatult jätkata.

8. Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole riigi õigusabi korras õigusabiteenuse osutamise lõpetamine seaduslik

ega eesmärgipärane.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2015. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja nõus talle antavat riigi

õigusabi vastu võtma. Riigi õigusabi korras määratud esindaja ülesandeks ei ole üksnes kaebaja

korralduste täitmine, vaid ka kvaliteetse õigusabi osutamine, mille täitmist kaebaja käitumine ei

võimalda. Riigi õigusabi jätkamisega ei kaasne vajalikku positiivset mõju ning halduskohus on õigesti

lõpetanud edasiulatuvalt riigi õigusabi osutamise. Riigi õigusabi osutaja senises tegevuses

ringkonnakohus puudusi ei tuvastanud. Määruskaebuse esemeks oleva halduskohtu määruse õigus-

pärasuse kontrollimisel ei saa ringkonnakohus teha halduskohtule ettekirjutust menetluse kiirendamise

kohta. Kaebaja väited esindaja õigusabilepingu sõlmimisest keeldumise kohta ei ole riigi õigusabi

lõpetamise vaidluses asjakohased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kaebaja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses kohtute määrused tühistada ja säilitada

kaebajale riigi õigusabi korras esindaja. Määruskaebuse esitaja kordab varasemaid seisukohti kaebuse

sisulisel menetlemisel esinenud puuduste kohta ja rõhutab vajadust arvestada nõuete lahendamisel

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 6. juuni 2012. a otsustuses CM/ResDH(2012)74 kajastatuga.

Kohtud on ebaõigesti tuvastanud riigi õigusabi tingimuste muutumise ning põhjendamatult riigi

õigusabi osutamise edasiulatuvalt tühistanud. Kaebaja vajab oma õiguste tõhusaks kaitseks riigi

õigusabi ning on senise esindaja tegevusega rahul. Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtud sisuliselt

lahendanud avaldust, milles kaebaja palus kohtul kohustada riigi õigusabi korras määratud esindajat

sõlmima esindatavaga kirjalikku kliendilepingut, milles määrataks kindlaks esindatava ja esindaja

kohustused ning õigused. Samuti ei ole halduskohus arvestanud kliendilepingu puudumist riigi

õigusabi lõpetamise määruses. Lisaks oleks vaja liita kaebaja ja tema abikaasa kaebused ja lahendada

need ühes menetluses. Halduskohus ei ole senini läbi vaadanud ka menetluse kiirendamise taotlusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. HKMS § 117 lg 1 p 2 näeb ette, et kohus võib menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi

saamise tingimused puudusid või on ära langenud, muu hulgas menetlusabi saaja isiku muutumise

korral õigusjärgluse tõttu, kui õigusjärglasel ei ole õigust saada menetlusabi. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt

ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kaebaja on võimeline selles asjas ise oma õigusi

kaitsma ning esineb alus HKMS § 117 lg 1 p 2 ja RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi edasiulatuvaks

tühistamiseks. Kaebajat on kogu haldusasja nr 3-10-1407 menetlemise vältel esindanud mitmed riigi

õigusabi korras määratud esindajad. Paljud kaebaja venekeelsed menetlusdokumendid on

ebaülevaatlikud, raskesti mõistetavad ning nende sõnastus on ebaselge. Haldusasja nr 3-10-1407

varasemas menetluses on kohtud mitmel korral rõhutanud, et kaebaja ei ole asja õiguslikku keerukust

arvestades ilmselt võimeline nõuetekohaselt vormistatud menetlusdokumente kohtule esitama ega

puuduseid kõrvaldama ning kaebaja olulised õigused ja huvid jääksid talle õigusabiteenuse

osutamiseta kohtumenetluses kaitseta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-10-1407 või Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-

145).

13. Kolleegiumil pole alust arvata, et kaebaja õiguste kaitsmise võimekus oleks paranenud. Arvestades

riigi õigusabi osutamise senist kestust (üle viie aasta), menetluse keerukust, esitatud nõuete paljusust

ning nende lubatavusega seotud õiguslikke probleeme, peavad riigi õigusabi korras määratud

õigusabiteenuse lõpetamiseks esinema märkimisväärsed muutused riigi õigusabi määramise

asjaoludes. Isiku võimekust kaitsta oma õigusi kohtumenetluses ei saa järeldada üksnes kaebaja tahtest

esitada ise täpsustusi ja uusi nõudeid vene keeles. Ka kohtumenetluses kaebaja esitatud venekeelsete

menetlusdokumentide mahukusest, kajastatud nõuete hulgast ja välja toodud õigusaktide tõlgendustest

ei nähtu õigusabiteenuse vajaduse äralangemine. Esitatud nõuete paljusus ning kohtu käiguta jätmise

määrustele vastuseks esitatud kaebaja seisukohtade laialivalguvus, osaline ebakohasus ja raskesti

mõistetavus ei kinnita kohtute järeldust, et isik on võimeline oma õigusi ise kaitsma ning et õiguste

kaitse on piisaval määral tagatav üksnes iga kord antava tõlkeabi kaudu.

14. Tallinna Ringkonnakohus leidis 3. juuli 2012. a määruses haldusasjas nr 3-10-1407, et asjas on

ettevalmistav menetlus kujunenud ebamõistlikult pikaks ja ebaülevaatlikuks esmajoones põhjusel, et

varasem õigusabi osutaja O. Ladva ei täitnud oma ametikohustusi parimal viisil ja jättis korduvalt

halduskohtu käiguta jätmise määrused täitmata. Tallinna Halduskohus eraldas 29. novembri 2013. a

määrusega N. Mikolenko nõuded haldusasjast nr 3-12-2649 ja liitis need haldusasjaga nr 3-10-1407.

Sama määrusega kõrvaldati muu hulgas riigi õigusabi korras kaebajale määratud esindaja V. Murde

haldusasja menetlusest, sest kohtu hinnangul oli esindaja asjatundmatu, hooletu ega käitunud kaebaja

huvides, mistõttu jäi nõuetekohane kaebus tähtajaks esitamata ning esindaja ei astunud ka hiljem

samme tagajärgede kõrvaldamiseks. Seega on ka varasemad minetused kaebaja esindamisel avaldanud

mõju asja menetlemise kestusele ja ülevaatlikkusele.

15. Kolleegium nendib, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tegevus venekeelsete menetlus-

dokumentide esitamisel alates jaanuarist 2014 olnud kohane. Ebaselgete ja nõuetele mittevastavate

avalduste esitamine on oluliselt raskendanud asja menetlemist. Riigi õigusabi lõpetamist ei õigusta aga

selle asendamine üksnes tõlkeabiga, sest see ei taga iseenesest isikute õiguste kaitset samal määral.

Pole ka alust eeldada, et riigi õigusabi lõpetamine vähendab kaebaja avalduste hulka.

16. Kolleegium peab vajalikuks juhtida menetlusosaliste ja kohtute tähelepanu sellele, et esindaja ei

saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral,

esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud

esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava

nõuetest.

17. Kaebajale õigusabiteenuse osutamise vajadus nähtub selgelt senisest ettevalmistavast menetlusest.

Liidetud haldusasjades on enne liitmist pikka aega kontrollitud nõuete lubatavust ning kaebuses

esinenud puuduste kõrvaldamiseks on jäetud kaebuseid korduvalt käiguta. Ainuüksi haldusasjas nr 3-

10-1407 kestis ettevalmistav menetlus enne haldusasjade liitmist kolm aastat. Paljudel juhtudel on

põhjustanud ebaselgete menetlustoimingute tegemise ja määruskaebuste esitamise esindaja ja

esindatava seisukohtade lahknevused ning menetlustoimingute tegemisega viivitamine või koguni

esindaja tegevusetus (vt p 14). Ka pärast nõuete liitmist pidas halduskohus nõuete täpsustamise

eesmärgil aastal 2014 eelistungi ja jättis mitmel korral kaebaja esindaja esitatud kaebuse käiguta,

nõudes veel kord kaebuse täpsustamist. Halduskohus on vaidlustatud määruse punktis 5 kinnitanud, et

pärast puuduste kõrvaldamist on kaebus sellises seisus, et kohus saab otsustada selle menetlusse

võtmise. Kolleegiumi hinnangul on puuduste kõrvaldamisele aidanud esmajoones kaasa just kaebaja

praeguse esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa, mitte kaebaja tegevus. Ka nimetatud asjaolu kinnitab

õigusabi vajadust.

18. Halduskohus ei ole pidanud kõiki kaebaja esitatud nõudeid perspektiivituteks ning osa esitatud

nõuetest on kohus võtnud 2013. aastal menetlusse. Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et riigi

õigusabi osutamise lõpetamise tingib ka asjaolu, et kohtu esialgsel hinnangul on esitatud nõuetest

üksnes 7–8 nõudel eduväljavaated ning perspektiivitute nõuete puhul oleks riigi õigusabi osutamise

lõpetamise aluseks ka RÕS § 7 lg 1 p-d 2, 5, 6 ja 12. Riigi õigusabi jätkamise tingimuste

analüüsimisel ei ole selles asjas põhjendatud vaadelda iga esitatud nõuet eraldi, sest esindaja määrati

kogu haldusasja, mitte konkreetsete nõuete menetlemiseks. Riigi õigusabi lõpetamise vajadust ei

kinnita ka halduskohtu viide riigi raha otstarbeka kasutamise põhimõttele. Eelduslikult kaasneks ka

täieulatusliku tõlkeabi andmisega riigile märkimisväärsed kulutused ning see ei pruugi menetluse

sujuvusele kaasa aidata.

19. Kolleegium ei anna praeguse asja lahendamisel hinnangut, kas rikutud on mõistliku menetlusaja

nõuet, kuid peab vajalikuks märkida, et vähemalt ettevalmistav menetlus on kestnud ülemäära kaua.

Asja mõistliku ajaga lahendamine on raskendatud, sest halduskohus ei ole seni otsustanud paljude

nõuete menetlusse võtmist, kuigi osade nõuete esitamisest oli vaidlustatud halduskohtu määruse

tegemise hetkeks möödunud neli ja pool aastat. Kolleegium möönab, et kaebaja korduvad venekeelsed

kaebuse nõuete muutmise ja täiendamise avaldused ning asjassepuutumatute lisatõendite esitamine on

menetlust aeglustanud. Seda olulisem on aga õigusabiteenuse osutamise jätkamine, et tagada kaebaja

õiguste kaitse menetluse järgnevates etappides. Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal

menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel.

20. Kolleegium ei nõustu halduskohtu määruse punktis 10 märgitud järeldusega, et kuna kaebaja on

selgitanud, et asjas puudub esialgne kaebus, millega ta nõus oleks, siis tuleks alustada menetlusega

algusest peale, s.o kaebuse koostamisest. Halduskohus on vaidlustatud määruses kinnitanud, et kaebus

on pärast kaebaja esindaja poolseid puuduste kõrvaldamisi nõuetekohane. See kaebus tuleb võtta

nõuete menetlusse võtmise otsustamisel aluseks. Halduskohus on varem mitmed nõuded tagastanud ja

osa nõudeid menetlusse võtnud. Seni esitatud nõuetega võrreldes uute nõuete esitamist tuleb käsitada

kaebuse muutmise avaldusena ja vastavalt ka lahendada (HKMS § 49, vt ka RKHKm nr 3-3-1-86-14).

Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle

HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi

menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise,

menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses.

21. Kolleegium juhib kohtute ja menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et menetlusosaline on

kohustatud kasutama oma menetlusõiguseid heauskselt ning kohus ei tohi lubada menetlusõiguseid

kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2).

22. Kliendilepingu sõlmimise kohustust riigi õigusabi seadus ette ei näe. Riigi õigusabi andmise

otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi

andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei

tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest. Eeltoodust tulenevalt on

põhjendamatud määruskaebuse esitaja etteheited kliendilepingu sõlmimata jätmise kohta.

23. Riigikohtule määruskaebuse lisana esitatud kaebust puudutavate dokumentide vastuvõtmise ja

kaebuse muutmise või täiendamise ning haldusasjade liitmise avalduste lahendamise pädevus on asja

läbivaataval halduskohtul. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et arvestades kohtumenetluse senist

kestust ja menetluses esitatud nõuete hulka on kaebuse muutmise ja haldusasjade veel kord liitmise

otstarbekus ülimalt kaheldav. Kaebuse muutmine ja selle täiendamine uute nõuetega või alustega

pikendaks menetlust veelgi. Liiatigi hõlmab kaebaja avaldus ka haldusasju, millest kohus on eelnevalt

just kaebaja nõuded eraldanud. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning

toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Enamik

lisadena saadetud dokumentidest on toimikus juba olemas ning osad dokumendid ei ole selle asja

lahendamisel asjakohased. Asjassepuutumatud dokumendid tuleb kaebajale tagastada või jätta

tähelepanuta, lisada need teiste haldusasja materjalide hulka, mille lahendamisel need tähtsust omavad,

või registreerida uue haldusasjana.

24. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas

määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud

menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või

kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata

(HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud

määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4). Kohus ei tohi mõjuva

põhjuseta nõustuda hilisemate kaebuse nõuete täpsustuste ja muudatustega (vt HKMS § 49). Asja

ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta

menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Samas ei saa välistada, et

näiteks riigi õigusabi määramise või esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus on tarvis lahendada enne

asja menetlusse võtmist. Kui kohtu hinnangul esineb kaebuses kõrvaldatavaid puuduseid, tuleb kaebus

jätta käiguta siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist. Vältida tuleb kaebuse

käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses

või asja läbivaatamisel. Kui kaebus on ilmselgelt lubamatu ning ka kaebuse muutmisega ei ole

võimalik kaebuse puuduseid kõrvaldada, siis tuleb kaebus tagastada. Vältida tuleks lõputuid kaebuste

täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita.

25. Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud ka

halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt

asja sisuline lahendamine. Näiteks riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete

lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise

määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel

abistama. Riigi õigusabi lõpetamise määrus ei jõustu selle avalikult teatavakstegemisest ega

kättetoimetamisest, vaid määruskaebuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (HKMS § 179 lg 3).

Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema

astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute

infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist

kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada.

26. HKMS § 111 lg 4 näeb ette, et muu menetlusdokumendi kui kohtulahendi tõlkimiseks ei anta

menetlusabi, kui isikut esindab menetluses esindaja. HKMS § 81 lg 2 kohaselt ei või menetlusosaliselt

aga nõuda võõrkeelse dokumendi tõlkimist, kui tõlkimise korraldamine on menetlusosalise jaoks

võimatu või ebamõistlikult keeruline. HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg-ga 4 ei näe imperatiivselt

ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda

menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei

anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik

võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada.

Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige

juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata

ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest. Näiteks juhul, kui riigi

õigusabi korras määratud esindaja keeldub, hoolimata esindatava tahtest, kohtu edasikaevatavat

määrust määruskaebusega vaidlustamast.

27. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a määruse

haldusasjas nr 3-10-1407 resolutsiooni punkti 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määruse

samas haldusasjas ja saadab asja menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld