3-1-1-79-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-15

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Semjonovi süüdistuses KarS § 113 ning

§ 199 lg 2 p 9 − § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-13-11082

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Semjonovi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus ja Viru Maakohtu 21. jaanuari

2015. a otsus Aleksei Semjonovi KarS § 113 järgi süüditunnistamise osas. Tartu

Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus tühistada ka osas, millega mõisteti Aleksei Semjonovilt

välja määratud kaitsja tasu apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.

2. Mõista Aleksei Semjonov KarS § 113 järgi õigeks.

3. Tunnistada Aleksei Semjonov süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015

KarS § 118 lg 1 p 7) järgi.

4. Jätta apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Anti Aasmaa

kindlaks määratud tasu 800 (kaheksasada) eurot ja 40 (nelikümmend) senti täies ulatuses Eesti

Vabariigi kanda.

5. Täpsustada Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse resolutsiooni, lisades, et Aleksei

Semjonovilt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha

975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot.

6. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus ja Viru Maakohtu 21. jaanuari

2015. a otsus muutmata.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Määrata Advokaadibüroole Anti Aasmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Aleksei

Semjonovile

kassatsioonimenetluses

osutatud

riigi

õigusabi

eest

(kolmsada

kaheksakümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 64 (kuuskümmend neli) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Semjonov tunnistati Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsusega süüdi ning teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi 7-aastase vangistusega ja § 199 lg 2 p 9 − § 25 lg 2 järgi 6-

kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 7 aastat vangistust.

Juhindudes KarS §-st 68, arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise

alguseks loeti 29. juuni 2013. Samuti mõisteti A. Semjonovilt kriminaalmenetluse kuludena välja

3712 eurot ja 20 senti, s.o 252 eurot kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks,

1381 eurot ja 20 senti kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks, 1104 eurot

ekspertiiside kulu ning 975 eurot sundraha.

KarS § 113 järgi tunnistati A. Semjonov süüdi selles, et ta lõi 29. juunil 2013 Lääne-Virumaal asuvas

korteris oma õele N. S-ile ühel korral noaga kõhtu, tekitades vigastused, mille tüsistuste tagajärjel

kannatanu 5. juulil 2013 haiglas suri.

2. Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Semjonov ja tema

kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava

süüditunnistamises KarS § 113 järgi ning temalt kriminaalmenetluse kuludena 3717 euro ja 20 sendi

väljamõistmises. Apellandid taotlesid A. Semjonovi teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi,

tema karistamist 4-aastase vangistusega ja menetluskulude vähendamist. Kokkuvõtlikult märgiti

apellatsioonides järgmist.

2.1. A. Semjonov ei põhjustanud oma õe surma tahtlikult. Süüdistatav lõi kannatanut noaga vaid ühel

korral ega näinud ette tema surma saabumist. Keskmine inimene võib eeldada, et kannatanu surm

saabub noaga pea- või südamepiirkonda löömise tagajärjel, kuid mitte praegusel juhul tuvastatud

asjaoludel. Samuti ei soovinud A. Semjonov oma õe surma. Ta helistas vahetult pärast noaga löömist

hädaabinumbrile ja kutsus abi ning kannatanu suri haiglas nädal pärast vigastuste saamist. Eelnevast

nähtuvalt tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja talle tuleb mõista

karistuseks minimaalmääras vangistus.

2.2. Karistust tuleb vähendada ka juhul, kui A. Semjonovi süüditunnistamine KarS § 113 järgi jääb

muutmata. Nimelt lubab KarS § 601 vabastada isiku karistusest või kohaldada KarS §-s 60 sätestatut,

kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik loobub vabatahtlikult teo edasisest

toimepanemisest või kõrvaldab muul viisil ohu. Praegusel juhul kutsus süüdistatav vahetult pärast

noaga löömist kannatanule abi, üritades sel viisil kõrvaldada ohtu kannatanu elule.

2.3. Eesti Advokatuur tuvastas järelevalvemenetluse käigus, et kaitsja ületas maakohtult riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramise taotlemisel kriminaalasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise

tasu piirmäära 73 euro võrra. Kaitsjale maksti kohtumenetluses osutatud õigusabi eest välja 1293

eurot ja 60 senti. Kuna süüdimõistetu peab tasuma vaid reaalselt tekkinud menetluskulud, pole temalt

suuremas summas menetluskulude väljamõistmine põhjendatud. Samuti käib menetluskulude

tasumine A. Semjonovile üle jõu, mistõttu tuleb osa neist jätta riigi kanda.

3. Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus

A. Semjonovilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas ning tehti uus otsus, millega mõisteti

süüdistatavalt menetluskuludena riigi kasuks välja 3624 eurot ja 60 senti. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

3.1. A. Semjonov tunnistati õigesti süüdi KarS § 113 järgi. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt

põhjustas süüdistatav kannatanu surma noalöögiga, mille tagajärjel tekkisid maksa, mao ja

kaksteistsõrmiksoole vigastused. Kõhuõõs on elutähtis piirkond. Arvestades kasutatud vägivalla

intensiivsust, pidas A. Semjonov teo toimepanemise ajal võimalikuks mistahes tagajärje saabumist.

Samuti kiitis süüdistatav kannatanu surma saabumise heaks. A. Semjonov lõi oma teoga kannatanul

sisemiste vigastuste tekkimise ohu, mille realiseerumist ega edasist kulgu polnud tal võimalik

kontrollida. Eelnevast nähtuvalt pani A. Semjonov tapmise toime kaudse tahtlusega.

3.2. A. Semjonovile mõistetud karistus on seaduslik. Hädaabinumbrile helistamine ja kannatanule abi

kutsumine on käsitatavad teojärgse kahetsusena ning maakohus on neid asjaolusid juba arvestanud.

Samuti ei saa praeguses asjas kohaldada KarS § 601. Kõnealune säte lubab karistust kergendada

teodeliktide puhul, s.o olukorras, kus vabatahtlik loobumine süüteokatsest ei ole võimalik.

3.3. Menetluskulude vähendamise osas on kaitsja väited põhjendatud. Maakohus ületas kaitsjale

kriminaalasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisel

ettenähtud piirmäära 73 euro võrra, millele lisandus käibemaks 14 eurot ja 60 senti. Kokku mõisteti

süüdistatavalt kriminaalmenetluse kuludena alusetult välja 87 eurot ja 60 senti ning selle summa

võrra tuleb väljamõistetavate menetluskulude suurust vähendada. A. Semjonovilt saab mõista

kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasu katteks välja 1293 eurot ja 60 senti (sh käibemaks),

millele lisandub 252 eurot kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks, 1104

eurot ekspertiiside kulu ja 975 eurot sundraha. Kokku tuleb A. Semjonovilt mõista

kriminaalmenetluse kuludena välja 3624 eurot ja 60 senti. Kuna kohtule pole esitatud ühtki tõendit

A. Semjonovi varatuse kohta, pole alust jätta menetluskulusid riigi kanda.

3.4. Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tuleb kaitsjale tasuda 800 eurot ja 40 senti.

Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama

üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Praegusel juhul rahuldatakse kaitsja

apellatsioon osaliselt. Kuna maakohtu otsuse tühistamist tingivad väited moodustavad apellatsioonist

ühe neljandiku, tuleb kaitsjatasust 200 eurot ja 10 senti jätta riigi kanda ning 600 eurot ja 30 senti

mõista välja A. Semjonovilt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni A. Semjonovi kaitsja

A. Aasmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Semjonovi süüditunnistamises

KarS § 113 järgi ning tema teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Samuti palub kaitsja

kergendada mõistetud karistust, täpsustada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni süüdistatavalt

väljamõistetud maakohtu menetluskulude osas ning jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse

kulud riigi kanda. A. Semjonovi teo ümberkvalifitseerimise ja karistuse kergendamise osas kordab

kaitsja apellatsiooni argumente. Puutuvalt menetluskuludesse lisab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist.

4.1. Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki

menetluskulud, peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha

väljamõistmise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-79-14, p 52). Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis täpsustatud, millise

osa A. Semjonovilt väljamõistetud maakohtu menetluskuludest moodustab sundraha ja millise osa

muud menetluskulud.

4.2. Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kindlaksmääratud kaitsjatasu mõisteti

alusetult

välja

A. Semjonovilt.

Ringkonnakohus

tegi

kriminaalmenetluse

seadustiku

(KrMS) § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi ja oleks seetõttu pidanud jätma apellatsioonimenetluse

kulud KrMS § 185 lg 1 alusel täies ulatuses riigi kanda. Ka kohtupraktikas on kinnistunud arusaam,

et määratud kaitsja tasu jäetakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemisel riigi kanda.

Õigusabi kvaliteeti ja apellatsiooni argumentide põhjendatust hinnatakse valitud kaitsja puhul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt lõi A. Semjonov kannatanut ühel korral noaga

kõhtu ja tekitas talle mitmeid sisemisi vigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri. Kuna objektiivsest

küljest on eelkirjeldatud tegu sobiv realiseerimaks nii KarS § 113 kui ka teo toimepanemise ajal

kehtinud KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 koosseise, taandub küsimus süüdistatava teo

kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele. Tunnistamaks A. Semjonovit süüdi

KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et ta põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul,

kui selgub, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida

ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi.

6. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne

element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes

voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje

saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik

tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära

enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks,

s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 19 ja 24. mai 2013. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku

poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru

tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub

konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.

Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad

süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli

2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12).

7. Praegusel juhul on maakohus märkinud, et 19 cm pikkuse noaga elutähtsate organite piirkonda

löömine on väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise

elukogemuse pinnalt äratuntav (vt II kd, tl 107). Vastates kaitsja vastupidisele väitele, selgitas

ringkonnakohus täiendavalt, et elutähtsad organid ei asu ainult pea- või südamepiirkonnas, vaid ka

kõhuõõnes (vt II kd, tl 172). Kolleegiumi hinnangul on kohtud eelnevaga näidanud, et A. Semjonov

tundis noaga löömise ajal ära oma teos sisalduva ohtlikkuse ja nägi kannatanu surma saabumise

võimalust ette. Riigikohus on varem märkinud, et Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega

kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde

ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust,

vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja

teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13, p 10).

8. Lahendades küsimust, kas A. Semjonovil oli vaatamata oma käitumises sisalduva ohu

äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, jätsid kohtud siiski arvestamata

asjaolu, et süüdistatav helistas vahetult pärast noahoopi hädaabinumbrile ja kutsus kannatanule abi.

Nimelt on Riigikohus selgitanud varem sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks

kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine.

Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas

pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda

see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas

ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et

tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9). Kolleegiumi

hinnangul osutab kohene kiirabi kutsumine süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida.

Arvestades, et kannatanu oli nii abi kutsumise ajal kui ka haiglasse jõudes teadvusel, oli

A. Semjonovil ka adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Eelnevast nähtuvalt põhjustas

süüdistatav kannatanu surma kergemeelsusest ja seetõttu tuleb tema tegu kvalifitseerida teo

toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi.

Alates 1. jaanuarist 2015 on süüdistatava tegu karistatav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Asudes

vastupidisele seisukohale ja tunnistades A. Semjonovi süüdi KarS § 113 järgi, kohaldasid kohtud

ebaõigesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb kohtuotsused tühistada.

9. Samas ei too süüdistatava teo kvalifikatsiooni muutmine kaasa mõistetud karistuse vähendamist.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase

süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni

keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja

üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 15.2). KarS § 118 lg 1 sätestas A. Semjonovile süüks arvatud

teo toimepanemise ajal ja sätestab ka praegu karistusena nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

Maakohtu mõistetud 7-aastane vangistus jääb seega alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades

karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, vastab selline karistus

kolleegiumi hinnangul A. Semjonovi süü suurusele. Samuti on see piisav mõjutamaks süüdistatavat

edasiste kuritegude toimepanemisest hoiduma.

10. Seoses menetluskulude hüvitamisega märgib kolleegium kõigepealt, et menetluskulu tuleb mõista

süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja

toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri

2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 52). Eelnevast nähtuvalt oleks ringkonnakohus

pidanud maakohtus tekkinud menetluskulude hüvitamise kohta uut otsust tehes näitama ära, millise

osa A. Semjonovilt väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha. Kolleegiumi

hinnangul on seda viga võimalik kõrvaldada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni täpsustamisega.

Apellatsioonimenetluse kulud tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu jätta riigi kanda.

11. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse ja Viru Maakohtu 21. jaanuari

2015. a otsuse osaliselt A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 113 järgi. Uue otsusega mõistab

Riigikohus A. Semjonovi KarS § 113 järgi õigeks ning tunnistab ta süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja

§ 117 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 118 lg 1 p 7) järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium

tühistab Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse ka A. Semjonovilt apellatsioonimenetluse

kulude väljamõistmise osas ja jätab apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

kindlaksmääratud kaitsjatasu täies ulatuses riigi kanda. Samuti täpsustab Riigikohus Tartu

Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse resolutsiooni, lisades, et A. Semjonovilt KrMS § 180 lg 1

alusel väljamõistetavatest maakohtu menetluskuludest moodustab sundraha 975 eurot. Muus osas

jäävad kohtuotsused muutmata. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.

12. A. Semjonovi kaitsja A. Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks-

määramiseks Advokaadibüroole Anti Aasmaa summas 384 eurot (sh käibemaks 64 eurot). Taotluse

kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 pooltunni, kassatsiooni projekti

koostamiseks 5 pooltundi, süüdistatavaga seisukohtade kooskõlastamiseks 1 pooltunni ja kassatsiooni

lõplikuks vormistamiseks 1 pooltunni. Kokku osutas kaitsja A. Semjonovile kassatsioonimenetluses

õigusabi 8 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-

dest 2, 5 ja 16 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi,

tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)