3-2-1-93-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-93-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Baltic Technology hagi Korteriühistu

Faehlmanni 54 vastu 15 519 euro 17 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2014. a otsus asjas

nr 2-14-1705

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Korteriühistu Faehlmanni 54 kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

16 248 eurot 40 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Baltic Technology, esindaja vandeadvokaat

Denis Polman

Kostja Korteriühistu Faehlmanni 54, esindaja vandeadvokaat

Anto Variku

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-1705 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kautsjon Korteriühistu Faehlmanni 54 arvelduskontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Baltic Technology (hageja) esitas 14. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule Korteriühistu

Faehlmanni 54 (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 15 519 eurot 17 senti

ning viivise hagi esitamise seisuga 729 eurot 40 senti ja viivise 0,1% põhivõlast päevas kuni põhivõla

tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled aprillis 2013 töövõtulepingu, mille järgi pidi hageja tegema

fassaadi-, katuse- ja muud tööd Tallinnas Faehlmanni 54 asuval hoonel. Tööde hind oli 121 145 eurot

61 senti ning tasumine pidi toimuma ositi esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel.

Hageja tegi korrektselt kõik tööd ning andis need kostjale üle. Kostja kinnitas, et tal ei ole

pretensioone. Pärast üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamist leppisid pooled kokku, et kostja peab

1500 eurot lepingu hinnast garantiitööde tegemiseni kinni. 20. novembril 2013 taganes kostja sellest

kokkuleppest ning teatas, et ta ei tasu lõpparvet. Kostja pretensioon oli alusetu, kuna töö oli tehtud ja

vastu võetud.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja rikkus töövõtulepingus ja ehitusprojektis ettenähtud tingimusi, samuti tekitas tööde tegemisel

kostjale kahju. Kostja elamu on piirkonna üks esinduslikumaid korterelamuid, mistõttu tuli kõik

dekoratiivsed elemendid säilitada ja korrastada. Hoone tänavafassaad pidi korrastatama vastavalt

projektile ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastatud värvipassile. Projekti täpne

järgimine oli äärmiselt oluline. Poolte koostöö sujus rahuldavalt, kuni lepingu täitmisel ilmnes, et

hageja ei suuda õigeks ajaks töid üle anda. Pooled pikendasid lepingu tähtaega 31. oktoobrini 2013.

Kostja lubas arve nr 10071 tasuda pärast lõppakti allkirjastamist ning juhul kui hageja on süüdi

kanalisatsioonitorustiku rikkumises, oli hageja kohustatud nimetatud parandustööd hüvitama.

4. novembril 2013 saatis hageja kostjale lõpparve. Kostja seda ei aktsepteerinud ega andnud allkirja

tööde vastuvõtmiseks. Omanikujärelevalve allkirjastas akti omal riisikol. Poolte vahel oli välja

kujunenud praktika, et üheks üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastajaks oli ka kostja seaduslik

esindaja. Hagejale olid kostja pretensioonid teada, kuid hageja ei soovinud puuduste kõrvaldamise

teemal kostjaga suhelda. Hageja eitas viivise tasumise ja ehitusjärelevalve kulude kandmise

kohustust.

Korteris nr 8 toimus hageja süül veekahjustus. Hageja lubas alustada töödega 7. novembril 2013 ja

kahjustuse kõrvaldada seitsme päeva jooksul, kuid pole seda teinud. Hoone katuselt vana pleki

eemaldamise ja ava lohaka katmise tõttu pääses vihmavesi pööningule, tekitades korteris nr 8

kahjustusi. 2013 juuli lõpus või augusti alguses vajus hageja veoauto läbi tee, tekitades hoone

välisukse ees kanalisatsioonikaevu ümbrusesse augu. Hageja täitis augu killustikuga, kuid see ei

olnud piisav. Taastamistööde maksumuseks hindas kostja 2551 eurot 20 senti. Projekti järgi pidi

vihmaveetoru värv olema RR24 kollane, hageja värvis selle nn signaalkollaseks. Samuti oli

vihmaveetoru kinnitus ebapiisav. Hageja paigaldatud terrasiitkrohvi värv oli vale (see on

mitmevärviline), samuti pudenes krohv mitmest kohast.

Kuivõrd hageja ei täitnud enda kohustusi nõuetekohaselt, oli kostjal õigus keelduda enda kohustuse

täitmisest.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2014. a otsusega hagi osaliselt ning mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 15 519 eurot 17 senti ja viivise 0,1% põhivõlas päevas alates otsuse jõustumisest kuni

põhivõla tasumiseni. Kohus jättis hagi rahuldamata 729 euro 40 sendi suuruse viivise saamiseks.

Menetluskuludest jättis kohus 5% hageja kanda ja 95% kostja kanda.

Pooled sõlmisid aprillis 2013 töövõtulepingu nr 103/BT-T katuseremondi, fassaadiremondi ja teiste

tööde tegemiseks vastavalt projektile OÜ SSSK 127-12 hinnaga 121 145 eurot 61 senti (koos

käibemaksuga). Poolte vahel oli töövõtusuhe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1)). Hageja nõudis

tehtud tööde eest tasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööd on vastu võetud või mitte.

Pooled olid lepingus kokku leppinud tööde vastuvõtmise ja tööde eest tasumise korra. Tööde eest

tasumine pidi toimuma kostja kinnitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja esitatud

arvete alusel. Tasumise tähtaeg oli seitse tööpäeva tööde üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastamisest ja arve kostja esindajale üleandmisest. Hageja leidis, et tööd on 4. novembri 2013. a

aktiga nr 5 (edaspidi akt) vastu võetud. Kostja väitel ei kirjutanud ta aktile alla. Akti allkirjastas

omanikujärelevalve esindaja. Kohus leidis, et kostja võttis tööd 4. novembril 2013 vastu. Pooled

leppisid kokku, et esindaja (BSI OÜ, hr Igor Kulp) on volitatud sooritama kostja nimel lepingus

määratud tegevusi. Asjaolu, et varem kaasati kostja seaduslik esindaja aktide allkirjastamisse, ei

muutnud olematuks lepingus kokkulepitut. Kostjal puudus õiguslik alus keelduda tööde

vastuvõtmisest. VÕS § 638 järgi on tellijal töö vastuvõtmise kohustus. Õigust jätta töö vastu võtmata

võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada.

Pooled ei vaidle selle üle, et töö oli tehtud ja kostja viidatud puudused ei tähendanud, et töö oli täiesti

kasutuskõlbmatu ja tuli tervikuna asendada. Seega oli hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

Töö vastuvõtmine ei tähenda, et kostja ei saaks esitada pretensioone tehtud töö kohta. Töö

vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö on lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab

tõendama tellija. Kostja keeldus hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja kõrvaldab töös tehtud

puudused ja tekitatud kahju. Pooled leppisid kokku, et pretensioonide olemasolul või puuduste

avastamisel informeerib kostja hagejat sellest kirjalikult. Lepingu p 4.5 järgi ei vabasta

pretensioonide esitamine hiljem, kui on lepinguga ette nähtud, kostjat kohustusest kinni maksta

akteeritud tööd vastavalt esitatud arvetele. Kuna pooled ei leppinud pretensioonide esitamise tähtaega

kokku, ei saanud ka sellist tähtaega rikkuda ja lepingu p 4.5 kokkulepet ei saanud käsitada kui

VÕS § 111 suhtes erikokkulepet, mis seaks kostjale kohustuse tasu, sõltumata puudustest, kohe välja

maksta. Kostja andis hagejale pretensioonidest teada 20. novembri 2013. a e-kirjaga. Selline

kirjalikult taasesitatav vorm oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 mõttes piisav, täitmaks

lepingu p-s 4.3 sätestatud nõuet. Hageja väitel ei saanud ta pretensiooni kätte. Samas esitas hageja

selle kohta kohtule kirja. Kuna e-kiri saadeti hageja e-posti aadressile, millelt hageja kostjaga suhtles,

jõudis kostja pretensioon hageja asukohta ja hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69

lg 2). Seega sai hageja pretensiooni kätte.

Kostja leidis, et vihmaveetorud ei olnud õiget värvi. Hageja nõustus, et vihmaveetorud olid valet

värvi, kuid märkis, et selle eest ta raha ei nõudnud. Aktis oli veerennide ülevärvimine märgitud

tegemata tööks. Samas ei olnud lepingu lisaks olevas hinnapakkumises veerennide värvimist

märgitud. Märgitud oli vaid värvimine 5896 eurot 80 senti, mis oli ka aktis vastu võetud ja märgitud

tasumisele kuuluvaks. Samuti oli tasumisele kuuluvaks märgitud töö „vihmavee süsteem". Maha oli

arvatud tellija kokkuhoid terrasiitseinal ja omanikujärelevalve kompensatsioon. Seetõttu ei nähtunud

aktist, et hageja vihmaveetorude värvimise eest raha ei nõua. Aktist nähtus, et pooled olid

vihmaveetorude ülevärvimise garanteerimiseks kokku leppinud 1500 euro kinnipidamise tasumisele

kuuluvast summast.

Kostja heitis hagejale ette, et krohvi värv oli ebaühtlane. Hageja märkis, et valged laigud krohvis

kajastati aktis ja protokollis ning see tehakse ümber. Seega selle puuduse üle ei vaielda ja kohus

luges puuduse tuvastatuks. Pooled leppisid ka kokku puuduse mõjus lepingu hinnale (kostja õiguses

pidada kinni 1500 eurot) ning puuduse kõrvaldamise tähtajas.

Kostja leidis, et kogu krohv oli maha pudenenud. Hageja selgitas, et krohvimisel asendati üks

tehnoloogia teisega ja seetõttu algul krohv pudenebki, hiljem mitte. Esitatud terrasiitkrohvi

paigaldamise juhendi, toimivusdeklaratsiooni ja tootejuhi vastuse kohaselt leidis kohus, et oli

tõendatud, et kasutatud tehnoloogia puhul on loomulik, et osa kivipurust ära kukub. Töö vastas

keskmisele kvaliteedile. Pooled ei olnud ühel meelel, et kogu krohv oli ära kukkunud või et krohvis

on suured augud. Selle asjaolu tõendamiskohustus oli kostjal. Kohus leidis, et kostja ei suutnud

eeltoodud asjaolu tõendada.

Kostja leidis, et hageja tekitas lepingu täitmisel kostjale kahju, kuna hageja veokid kukkusid läbi

kanalisatsioonikaevu ning torud purunesid. Kohus leidis, et pinnase vajumine ja selle tagajärjel

kanalisatsioonitoru purunemine olid tõendatud AS Lavateir 10. oktoobri 2013. a kirjaga, kuid hageja

ei ole kahju eest vastutav. Hageja kasutas oma lepinguliste kohustuste täitmisel tavapärast hoolsust,

mille järgi võib kostja maja juures asuval asfaldil, mida kasutatakse sõidukitega parkimisplatsile

sõiduks, sõidukitega sõita. Tuvastatud ei ole, et hageja sõidukid olid eriliselt rasked ja vajanuks tee

kasutamiseks eriluba või nõudnuks kostjalt sellekohaste asjaolude põhjalikumat selgitamist.

AS Lavateir kirjast nähtus, et pinnases tekkis tühimik toru ühendusest ja kaevu seinast

kanalisatsioonitorusse läbiuhutud liiva kadumise tõttu. Ette ei saanud näha, et asfaldi all võis tekkida

tühimik ja seda osa asfaldist ei võinud kasutada. Hageja ei rikkunud lepingulist kohustust tahtlikult

või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Ka lepingu p-de 6.6 ja 6.10 sõnastus ei väära kohtu

järeldust. Kohus ei pidanud hagejat pinnase läbivajumise eest vastutavaks.

Kostja väitel tekkis korteri nr 8 laele katuse parandamise tõttu veekahju. Hageja märkis, et soovis

probleemi lahendada, kuid töömehi ei lastud korterisse nr 8. Probleem kajastus 11. novembri 2013. a

koosoleku protokollis, puuduste kõrvaldamiseks anti tähtaeg 30. juuniks 2014 ja kinni peeti

1500 eurot. Kuna kostja eitas kokkulepet ja 11. novembri 2013. a koosoleku protokoll oli

allkirjastamata, ei saanud kohus allkirjastamata protokolli poolte kokkuleppena arvesse võtta ja jättis

selle tõendi kõrvale. Samas ei andnud sellise kahju tekkimine kostjale alust keelduda tasu

maksmisest. Kahju tekkis ühe korteriomandi reaalosale. Kahju saajaks oli seega kolmas isik. Kohus

leidis, et korteri nr 8 omanik võib ise otsustada, kas ta soovib kahju hüvitamist ning kas ta paneb oma

nõude maksma või mitte. Kostjal ei tekkinud õigust töövõtulepingust tuleneva tasu maksmisest

keelduda.

Seega olid hageja töö puudusteks vihmaveetorude vale värv ja krohvi ebaühtlane värv. Puuduste

kõrvaldamise tähtajas leppisid pooled aktis kokku 30. juuniks 2014 ja sätestasid kostja õiguse kinni

pidada 1500 eurot. Täiendav tasu maksmisest keeldumine ei olnud õigustatud. Aktist nähtus, et

hageja kandis lepingu tähtaja pikendamisest tuleneva omanikujärelevalve kulu 750 eurot. Seega võeti

täiendav omanikujärelevalve kulu lepingu hinnast maha. Kostja pidi hagejale tasuma põhivõla

15 519 eurot 17 senti, nagu oli märgitud aktis.

Kuna tööde üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati 4. novembril 2013, ei olnud kostja viivisenõue

põhjendatud, sest hilinemine ei olnud märkimisväärne. Samas on ka hageja jätnud puudused

kõrvaldamata ja kohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Menetluskulud mõistis kohus välja

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

4. Mõlemad pooled esitasid apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hageja viivise nõude osaliselt rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata.

Pooled ei vaidle selle üle, et töövõtulepingu järgi kohustus hageja tegema hoone fassaadi-, katuse- ja

muud tööd ning et kostja pidi tehtud tööde eest tasuma tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja

esitatud arvete alusel. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostja oli töö vastu võtnud, st kas

hageja nõue oli akti ja 14. novembril 2013 esitatud arve alusel muutunud sissenõutavaks.

Ekslik ja esitatud tõenditega on vastuolus kostja väide, et ta ei ole töid vastu võtnud, kuna aktil

puudub kostja kui tellija allkiri. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja

võttis töö vastu, sest akti allkirjastas töövõtulepingu p-s 10.1 kokkulepitud tellija volitatud esindaja

I. Kulp BSI OÜ-st. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et hageja tasunõue oli muutunud

sissenõutavaks ning õige ei olnud kostja keeldumine maksta kokkulepitud tasu. Õige on kohtu viide

töövõtulepingu p-le 4.5, mille järgi pretensioonide esitamine ei vabasta kostjat kohustusest maksta

akteeritud tööde eest esitatud arvete alusel.

Tulenevalt kostja vastuväitest, et tal esines alus keelduda hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja

kõrvaldab töös esinenud puudused ja korvab tekitatud kahju, analüüsis kohus põhjalikult VÕS § 111

rakendamise eeldusi. Maakohus tuvastas, et pooled olid teinud lõppakti parandused, st fikseerinud

puudused (vihmaveetorude värv ei olnud õige ja krohvi värv oli ebaühtlane), ning leppinud kokku

puuduste kõrvaldamise tähtajas. Poolte kokkuleppel oli kostjal õigus lõpparvest kinni pidada tehtava

töö tagamiseks 1500 eurot. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et ülejäänud lõpparve

tingimusteta tasumise kohta puudus pooltel kokkulepe.

Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et otsus on vastuoluline osas, milles kohus rahuldas

hageja põhinõude ja tuvastas, et hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks, kuid jättis põhinõude

sissenõutavaks muutumise ajast kuni kohtuotsuse jõustumiseni viivise välja mõistmata. Tuvastatud ei

ole selleks seadusest tulenevat alust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue oli muutunud

sissenõutavaks 29. novembrist 2013. Akti nr 5, 11. novembri 2013. a koosoleku protokolli ja

14. novembri 2013. a lõpparvega on tõendatud, et lõpparve tasutakse sõltumata garantiitööde

tegemisest. Pooled olid kokku leppinud, et hageja teeb garantiitööd 30. juuniks 2014 ja et

garantiitööde tegemise tagamiseks peetakse nende tööde eeldatav maksumus 1500 eurot kinni ja

tasutakse pärast garantiitööde tegemist. Selles osas on pooltel tegemist vastastikuse kohustuse

kokkuleppega. Asja materjalidest nähtuvalt ei sidunud pooled ülejäänud lõpparve summa tasumist

garantiitöödega. Kostja oli lõpparve maksmisega viivituses alates lõpparve sissenõutavaks

muutumisest ning ta kohustus lepingu p 4.4 järgi tasuma viivist 0,1% tasumata summast päevas kuni

põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohus jättis nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

arutamiseks maakohtule või ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et kostjal puudub õiguslik alus keelduda tööde vastuvõtmisest, kuna

VÕS § 638 järgi on tellijal töö vastuvõtmise kohustus ning ka kohtupraktika peab töö vastuvõtmisest

keeldumist pigem erandlikuks. Samas viitas ringkonnakohus, et töö vastuvõtmine ei tähenda

iseenesest, et kostja ei saaks esitada pretensioone tehtud töö kohta, ning töö vastuvõtmine ei muuda

VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet. VÕS § 645 lg 3 sätestab, et töövõtja ei või tugineda asjaolule,

millega välistatakse või piiratakse tellija õigusi seoses töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui

töövõtja teadis või pidi teadma, et töö lepingutingimustele ei vasta. Praegusel juhul ei ole kahtlust

asjaolus, et hageja teadis, et ta annab kostjale üle lepingutingimustele mittevastava asja. VÕS § 642

lg 1 kohaselt vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö

juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb

alles pärast seda.

Hageja tunnistas 8. novembril 2013 saadetud e-kirjas kostjale, et kostjal olid juba 1. novembril 2013

toimunud kohtumisel pretensioonid töö kvaliteedi ja korterile nr 8 tekitatud kahjude kohta ja ta vastas

6. novembril 2013 kostjale, et teeb vaegtööd 30. juuniks 2014. Kostja keeldus akti allakirjutamisest

enne kui hageja on vaegtööd teinud. Hiljem sai kostja teada, et akti allkirjastas ehitusjärelevalve

tegija, kes oli teadlik asjaolust, et kostjal on hageja vastu pretensioonid, mis tulenevad tehtud töö

puudustest. Vastavalt poolte väljakujunenud praktikale pidi akti allkirjastama kostja seaduslik

esindaja. Ringkonnakohus leidis, et kuigi varem on kõik aktid allkirjastatud kolmepoolselt ja viimase

lõppakti allkirjastamisse kostjat ei kaasatud, siis ei muuda see olematuks lepingus kokkulepitud

hinda. Kostja on seisukohal, et lõpparve esitamisega rikkus hageja lepingus sätestatud korda, kuna

lepingu p 4.2 kohaselt pidi lõplik tasumine toimuma hageja esitatud arve alusel hiljemalt

14 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui kostja on allkirjastanud tööde üleandmise-vastuvõtmise

akti.

Kohtud jätsid tähelepanuta hageja väited, et ta ei kavatsegi alustada vaegtööde tegemisega. Asjaolu,

et hageja ei kavatsegi vaegtöid teha, oli kostjale etteaimatav juba 2013. aasta novembris ning ainult

seetõttu tugines kostja VÕS § 111 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendile lõppsumma kinnipidamisel.

Kostja hinnangul ei motiveeri 1500 euro kinnipidamine hagejat tegema vaegtöid, mille hind on

kõrgem.

Kuna hageja ei hakanud vaegtöid tegema, tellis kostja eksperdihinnangu rekonstrueerimistööde

defektide kõrvaldamise maksumuse kohta. Ekspert hindas puuduste kõrvaldamiseks vajalike

vaegtööde maksumuseks 15 456 eurot. Kostja esitas ringkonnakohtule VÕS § 197 lg 1 järgi

tasaarvestusavalduse, kuid ringkonnakohus ei arvestanud üldse kostja esitatud eksperdiarvamusega

vaegtööde tegeliku maksumuse kohta ja tasaarvestusavaldusega ning tagastas need kostjale.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt välja

ka viivise. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled olid kokku leppinud tööde parandamises 30. juuniks

2014 ja et garantiitööde tagamiseks peetakse nende tööde eeldatav maksumus 1500 eurot kinni ja

tasutakse pärast parandustöid. Ringkonnakohus sedastas otsuses, et selles osas on pooltel tegemist

vastastikuse kohustuse kokkuleppega, kuid mõistis ometi kostjalt hageja kasuks välja viivise täies

ulatuses 29. novembrist 2013. Mõlemad pooled on viivitanud oma lepinguliste kohustuste täitmisega.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtul ei olnud võimalik arvesse võtta kostja tasaarvestusavaldust, kuna seda ei esitatud

maakohtus. Ringkonnakohus lähtub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 järgi vaid neist

asjaoludest ja nende kohta käivatest tõenditest, mis olid esitatud maakohtus. Tasaarvestusavalduse

aluseks olevad väidetavad asjaolud olid kostjale teada algusest peale. Samuti esitas kostja asjatundja

arvamuse vaegtööde maksumuse kohta hilinenult, st vahetult enne ringkonnakohtu istungit, ning

võttis selliselt hagejalt võimaluse kummutada seda tõendit enda tõenditega.

Ainuke võimalus tõendada puuduste esinemist ja nende kõrvaldamise maksumust oleks olnud

taotleda kõigepealt omanikujärelevalve tegija ülekuulamist ja selle tulemuste põhjal otsustada

kohtuliku ekspertiisi määramise taotlemist. Nende asjaolude tõendamise koormus lasus kostjal.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• pooled sõlmisid aprillis 2013 töövõtulepingu nr 103/BT-T katuseremondi, fassaadiremondi ja

teiste tööde tegemiseks vastavalt projektile OÜ SSSK 127-12;

• lepingu hinnaks oli 121 145 eurot 61 senti;

• kostja pidi tehtud tööde eest tasuma tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja esitatud arvete

alusel;

• tehtud töös esinesid puudused.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal tuleb tasuda hagis nõutud 15 519 eurot

17 senti ning kas kostjal on õigus esitada tasaarvestusavaldus ja tugineda VÕS §-s 111 nimetatud

õiguskaitsevahenditele.

Hageja põhjendab oma nõuet esmajoones sellega, et hageja tegi kokkulepitud ehitustööd, kostja jättis

aga nende eest tasumata. Seejuures võttis kostja esindaja tehtud tööd vastu ja pooled leppisid kokku,

et 1500 eurot peetakse kinni vaegtööde tegemiseks. Kostja arvates ei pea ta tellijana vastu võtma

tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma. Samuti väidab kostja, et ta on

puudustest hagejale nõuetekohaselt teatanud. Samuti esitas kostja maakohtus tõendid selle kohta, kui

palju maksab vaegtööde ümbertegemine, ning tõenditel märgitud ulatuses soovis ta oma nõude hageja

nõudega tasaarvestada.

10. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja

või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt tuleb töövõtjal töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö

eest tasuma. Kohustuse täitmise sissenõutavust sätestavad üldnormina VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Erireegli

töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kohta sätestab VÕS § 637. Töövõtja tasunõude

sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637

lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). Nii muutub

VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 esimese

lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub

töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama

paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata,

välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks

võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab VÕS § 638. Selle sätte

järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see

on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta

valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

11. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita

vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 19;

28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle

kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik,

täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise

lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et

vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-14, p 19; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Seega on hageja

ülesandeks tõendada, et kokkulepitud tööd on valmis ja tehtud nõuetekohaselt.

Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, et töövõtulepingust tuleneva lepingujärgse

tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuli kohtutel esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on

muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele

nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-

14, p 14; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Ka on kolleegium varem

selgitanud, et töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise puhul võib tellija keelduda lepingu järgi

sissenõutavaks muutunud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi, kuni töövõtja on täitnud oma

vastastikuse kohustuse, mh asendanud või parandanud lepingutingimustele mittevastava täitmise või

seda pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seejuures

võib VÕS § 111 lg 3 järgi tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral üksnes ulatuses, mis

tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju

hüvitamiseks (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 31; 28. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest kostja õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab kostja arvestama,

et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele

mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle

kasutamise eeldusi), peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma (vt ka

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 22; 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Seega tuli praeguses vaidluses kostjal esitada tõendid selle kohta, et

tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele ja et ta kasutab hageja nõuet välistavat õiguskaitsevahendit.

12. Kolleegium märgib, et kostja esitas 14. aprillil 2014 maakohtule lisatõendid, milleks olid

kolmandate isikute tehtud hinnapakkumised hageja tehtud tööde juures ilmnenud puuduste

kõrvaldamiseks (I kd, tl 158–164). Maakohtu istungi protokollist nähtub, et maakohus on nimetatud

tõendid küll vastu võtnud, kuid ei ole neile otsuses hinnangut andnud. Kostja on esitanud

apellatsioonkaebuses väite, et tema esitatud tõenditega ei ole arvestatud, kuid ka ringkonnakohus ei

ole maakohtu nimetatud eksimust kõrvaldanud. Kolleegium leiab, et jättes osa tõendeid hindamata ja

oma seisukoha töös esinenud puuduste kohta piisavalt põhjendamata, on maakohus oluliselt rikkunud

TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus

ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja on sellega ka ise oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme

(TsMS § 669 lg 1 p 5). Seega on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud jätsid analüüsimata

kostja vastuväited ja tõendid ning see võis viia asja ebaõige lahendamiseni.

Maakohus tuvastas, et kostja keeldus hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja kõrvaldab töös

tehtud puudused ja tekitatud kahju. Samuti on tuvastatud, et hageja sai kätte kostja saadetud

pretensioonid tehtud tööde puuduste kohta. Kolleegiumi arvates ei ole veenvad kohtute põhjendused

selle kohta, et kostja keeldumine tasu maksmisest ei olnud õigustatud. Praeguses asjas on hageja

töövõtjana esitanud maakohtule hagi lepingujärgse tasu saamiseks enne vaegtööde tähtaja saabumist.

Asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks aktis nimetatud vaegtööd teinud. Sellisel juhul on kostjal siiski

õigus tugineda võimalikule tasaarvestusele, sest ei ole selgeks tehtud, kas hageja kõrvaldas talle

etteheidetavad puudused õigeks ajaks ja kas tehtud töö vastas lepingus kokkulepitule.

13. Tellija võib lepingutingimustele mittevastava töö üleandmise korral vähendada selle eest

töövõtjale makstavat tasu (tasu vähendamise piirangud sätestab VÕS § 648). Kolleegium juhib

tähelepanu, et kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline

nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646

lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu

maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna

alandamise võrra. Hinna alandamise eesmärgiks on VÕS § 112 järgi mittekohase täitmisega rikutud

pooltevaheliste kohustuste tasakaalu taastamine olukorras, kus lepingutingimustele mittevastava

soorituse saanud lepingupool on mittekohase täitmise vastu võtnud ja ei soovi lepingust taganeda.

Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea

kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse

ajal (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29; 28. novembri 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11;

5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10).

14. Kui kostja on menetluses läbivalt väitnud, et tal on rahaline nõue hageja vastu, tuli kohtul

kontrollida ka seda, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1

järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle

tasunõudega. Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades ei välista kolleegium kostja vastuväidete

hindamist ka konkludentse hinna alandamise avaldusena (vt selle kohta Riigikohtu 2. märtsi 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 23).

15. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega asja võimalikku lahendamist

kompromissiga.

16. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

17. Tasutud kautsjon 100 eurot tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse

rahuldamise tõttu tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu