3-1-1-77-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-15

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Rasmus Vesiloo süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

6. aprilli

2015.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-14-5736

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rasmus Vesiloo kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015. a otsus Rasmus Vesiloo

süüdistusasjas KarS § 121 järgi jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Kannatanu esindaja taotlus kannatanu poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude

hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. detsembri 2014. a otsusega tunnistati Rasmus Vesiloo süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus kestusega 9 kuud. KarS §

73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus karistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse

katseajaga. Ühtlasi rahuldas kohus osaliselt kannatanu T. T. tsiviilhagi ja mõistis R. Vesiloolt

kannatanu kasuks välja 3500 eurot mittevaralise kahju hüvituseks. Süüdistatavalt mõisteti välja ka

menetluskulud.

2. R. Vesiloo tunnistati süüdi selles, et ta 24. augusti 2013. a hilisõhtul tungis kallale enda

elukaaslasele T. T.-le, lõi teda korduvalt kätega vastu pead ja nägu, põhjustades kannatanule valu ja

tervisekahjustused. Kirjeldatud teod pani süüdistatav toime tahtlikult, samuti puudusid tema

käitumises õigusvastasust välistavad asjaolud.

3. Maakohus ei nõustunud kaitseargumendiga, et kuivõrd R. Vesiloo põeb somnambulismi,

esineb tema käitumises süüd välistav asjaolu. Seda seisukohta põhistas maakohus järgmiselt.

3.1 Kohtu määratud täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi aktist nähtub, et perioodilised jäsemeliigutused, nagu vehkimine, löömine ja

agressiivsus, ei kuulu üldjuhul somnambulismi iseloomustavate ilmingute hulka ja agressiivne

käitumine on pigem väga erandlik. Somnambulismi sümptomaatikale ei ole omane isiku adekvaatne

kontakt ümbritsevaga, ta ei ole võimeline teise isikuga adekvaatselt vestlema päevateemadel ega

dialoogi pidama või vaidlema. Kohus nõustus ekspertide järeldusega, et R. Vesiloo ei olnud temale

inkrimineeritud teo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina, vaid

tegemist oli tavalise amnestilise alkohoolse joobe seisundiga.

3.2 Otsuses kummutati kaitsja seisukoht, et ekspertiisiakti puhul on tegemist lubamatu tõendiga,

kuna kolmeliikmelisse ekspertide komisjoni kuulunud vannutamata isikule Moonika Bukotkinile ei

ole tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning teda ei hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse

andmise eest. Selle väite kohta märkis kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et see vastab tõele, siis

ekspertiisiakti järeldused on põhilises osas rajatud somnambulismi rahvusvahelise klassifikatsiooni

kriteeriumitele ning just neile tuginedes on jõutud seisukohale, et R. Vesiloo ei olnud temale

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal seisundis, mida võiks iseloomustada somnambulismina.

Teisisõnu on asutud seisukohale, et süüdistuses näidatud vigastusi ei ole võimalik tekitada

somnambulismi seisundis, kuivõrd isegi somnambulismi äärmuslikus, s.o harva esinevas agressiivses

vormis on võimalikud vaid ebamäärased, kaootilised liigutused ning agressiivsus ei ole seotud

eelnenud sündmustega. Samuti nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et ekspert on teadlik KarS §

321 sisust.

3.3 R. Vesiloo süü on tõendatud ka ilma ekspertide arvamuseta. Süüdistatava väide

somnambulismi avaldumisest süüdistuses näidatud ajal ei olnud ka tema enda kirjeldatud tehiolude

taustal juba eluliselt usutav. Samuti eeldasid kannatanule põhjustatud vigastused sihipärast tegevust ja

seda eriti olukorras, kus kannatanu osutas tugevat vastupanu ning toimus vastastikune kaklus, millele

mh viitasid ka süüdistatava enda vigastused.

Agressiivne käitumine kaasneb somnambulismiga vaid erandjuhul. Ei saa välistada, et R. Vesiloo

võibki selle erandi moodustada, kuid ekspertide arvamusest nähtuvalt ei ole somnambulismiga

kaasnev agressiivne käitumine adekvaatne, eelnenud päeva sündmustega kooskõlas. T. T. vigastused

tekkisid aga kallaletungi käigus, mis järgnes vahetult verbaalsele konfliktile, mille toimumist ei eita

kumbki osaline, ning ka kallaletungi ja peksmise käigus ning vahetult selle järel nõudis R. Vesiloo, et

kannatanu kodust lahkuks. Seega olid kallaletung ja vägivald seotud eelnenud päeva sündmustega,

mis ei ole somnambulismile omane isegi erandjuhul.

4. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Luberg ja

kannatanu esindaja advokaat Maria Mägi-Rohtmets. Apellatsioonides esitatud taotlused ja

põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kaitsja leidis jätkuvalt, et kahtlusteta ei ole tuvastatud, kas R. Vesiloo võis talle

inkrimineeritud tegude ajal viibida süüdimatust või piiratud süüdivust põhjustanud somnambulismi

seisundis, mistõttu tuleb tema suhtes langetada õigeksmõistev otsus. Ekspertiisiakti puhul ei ole

tegemist lubatava tõendiga, kuna on rikutud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 95 lg 3 sätteid

– ekspertiis on tehtud väljaspool ekspertiisiasutust ja selle on teinud vannutamata isik, samas ei

järgitud ka KrMS § 98 ja § 107 lg 2 nõudeid.

4.2 Kannatanu esindaja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. T. kasuks välja

mõistetud tsiviilhagi osas ning selle rahuldamist summas 20 000 eurot.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Kohtuotsuse peamised põhjendused on järgmised.

5.1 Juhul, kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert KrMS § 107 lg 2 kohaselt allkirja

ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Praegusel

juhul nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et KarS § 321 on eksperdile teada ning eeltoodut on

eksperdid ekspertiisiakti allkirjastades ka kinnitanud. Seega on eksperte KrMS § 107 lg 2 kohaselt

kriminaalkaristuse eest hoiatatud.

5.2 KrMS § 95 lg 3 nõudeid ei rikutud, sest osutatud säte kohaldub olukorras, kus menetleja ei

määra ekspertiisi tegijaks riiklikku ekspertiisiasutust. Maakohus on ekspertiisimäärusega määranud

ekspertiisi tegijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ehk riikliku ekspertiisiasutuse. Asjaolu,

et EKEI ei teinud ekspertiisi riikliku ekspertiisiasutuse aadressil, vaid SA Põhja-Eesti

Regionaalhaiglas (PERH), ei anna alust hinnata ekspertiisiakti ebaseaduslikuks ega jaatada olulist

rikkumist tõendi kogumisel. EKEI põhimääruse § 8 järgi on instituudi ülesandeks muu hulgas ka

kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemise koordineerimine. Seega ei ole tegemist KrMS § 95 lg 3

rakendusalaga ega olukorraga, kus kohtul lasus kohustus välja selgitada, kas eksperdiks määratav isik

on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema, ning selgitada talle KrMS §-s 98 sätestatud

õigusi ja kohustusi.

5.3 Ühtlasi ei ole alust arvata, et kui ekspertkomisjoni kuulunud kliinilisele psühholoogile

Moonika Bukotkinile oleks õigusi ja kohustusi tuvastataval kujul tutvustatud, poleks sellist tõendit

saadud. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile taasesitataval kujul eksperdi õiguste ja kohustuste

tutvustamata jätmine ei ole kaasa toonud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ega muutnud

ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamust kohtukõlbmatuks tõendiks, sest ekspertide arvamuse

kujunemine on jälgitav, ekspertiisiakt vastab KrMS §-s 107 sätestatud nõuetele ning ekspertiisiakti

sisu on arusaadav.

5.4 Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust põhjendatuks ka kannatanu kasuks välja mõistetud

mittevaralise kahju osas. Seda järeldust ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiargumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et täiendav komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi akt ei ole lubatav tõend.

Kõnealust ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega väljaspool ekspertiisiasutust. Seda

järeldust toetab ka EKEI põhimääruse § 8 p-de 1 ja 121 sõnastus. Järelikult kohalduvad ka kõik KrMS

§ 95 lg-s 3 nimetatud nõuded, mida ei ole aga järgitud. Ekspertiisi tegid kaks riiklikult tunnustatud

eksperti ja üks kliiniline psühholoog. Nende kõigi puhul tulnuks seega selgitada, kas eksperdiks

määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Samuti tulnuks neile kõigile

selgitada KrMS §-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Seega ei tekkinud kellelgi kolmest

ekspertiisi teinud isikust eksperdi õigusi Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 22 tähenduses, mistõttu on

tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumise ning seega lubamatu tõendiga.

6.2 Lisaks ei ole kliinilist psühholoogi M. Bukotkinit hoiatatud KrMS § 107 lg 2 kohaselt.

Hoiatamata jätmist ei asenda allkiri ekspertiisiakti lõpus, kuna seda reguleerib eraldi KrMS

§ 107 lg 8.

6.3 Järelikult on ekspertiisiakti näol tegemist lubamatu tõendiga ning sellele tuginemisel rikuti

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Teiste tõendite põhjal aga küsimust

R. Vesiloo süüdivuse kohta teo toimepanemise ajal lahendada ei saa.

6.4 Kassatsioonile esitas kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator ei vaidlusta maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud vägivallategude toimepanemist

R. Vesiloo poolt, samuti õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist tema käitumises.

Kassatsiooni keskseks teesiks on väide, et kohtu määratud täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt on erinevate menetluslike minetuste tõttu lubamatu tõend,

mistõttu ei ole välistatud, et R. Vesiloo pani talle inkrimineeritud teo toime süüdimatusseisundis.

Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu ning asub järgmisele seisukohale.

8. KrMS § 95 lg 3 ls 1 ja ls 2 sätestavad, et kui ekspertiis korraldatakse väljaspool

ekspertiisiasutust, selgitab menetleja, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja

nõus ekspertiisi tegema. Talle selgitatakse ka KrMS §-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi.

Nimetatud toimingute kohustuslikkus sõltub asjaolust, kas ekspertiis korraldatakse ekspertiisiasutuses

või väljaspool seda. Kaitsja leiab, et kuivõrd ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega

väljaspool ekspertiisiasutust, tulnuks eraldi teha kindlaks iga eksperdi erapooletus, nõusolek

ekspertiisi teha jne. Erinevalt kassaatorist jagab kriminaalkolleegium aga maa- ja ringkonnakohtu

arusaama, et praegusel juhul tuleb ekspertiisi korraldajaks lugeda siiski riiklik ekspertiisiasutus EKEI.

9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitleb kassaator ekspertiisi korraldamise mõistet

põhjendamatult kitsalt, sisustades seda ainuüksi ekspertiisi tegemise füüsilise mõõtme kaudu. Samas

on selge, et ekspertiisi usaldusväärsus ning eksperdi erapooletus, samuti eksperdi õiguste ja

kohustuste teadmine ei sõltu sellest, kus näiteks EKEI-s töötav kohtuekspert enda mitteõiguslikke

eriteadmisi rakendab. Iseäranis selge on see just Kohtuekspertiisiseaduse §-s 4 nimetatud

kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi puhul, kes mõlemad annavad ametieeldusena vande,

milles kohustuvad ekspertidena tegutsema ausalt ja erapooletult (vt KES § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Selle

nn üld- või ka ametivande toime ulatub vaieldamatult kõigi KrMS § 95 lg-s 3 nimetatud tunnusteni

ega sõltu asjaolust, kus ekspert enda eriteadmisi rakendab. Nii on ilmne, et kohtuekspert on KrMS §-s

98 nimetatud eksperdi õigustest ja kohustustest samavõrra teadlik nii siis, kui ekspertiis tehakse

vahetult EKEI territooriumil ja viimase struktuuriüksuse käsutuses olevate seadmetega, kui ka siis,

kui see tehakse väljaspool EKEI füüsilist asukohta asetseva aparatuuriga. Seega ei haaku kassaatori

arusaam KrMS § 95 lg-s 3 sätestatuga, mille esmane eesmärk on tagada ekspertiisi sõltumatus ning

kompetentsus.

10. Oluline on veel tähele panna, et KrMS § 95 lg 3 ls 1 räägib ekspertiisi korraldamisest, mitte

aga tegemisest väljaspool ekspertiisiasutust. Sisuliselt tähendab see, et ekspertiisi saab korraldada kas

riikliku ekspertiisiasutuse (EKEI) või siis alternatiivselt mõne teise vastava spetsiifilise

kompetentsiga asutuse kaudu, jättes aga lahtiseks selle, kus (millises kohas) konkreetne ekspertiis

tehakse. Selline regulatsioon on ka mõistetav, kuna mitmete ekspertiisiliikide eripära tõttu ei ole

nende tegemine vahetult EKEI territooriumil mõeldav. Asjakohase näitena võib siinkohal tuua just

kohtupsühhiaatriaekspertiisid, mis ekspertiisile allutatud isikute spetsiifilise seisundi tõttu tehakse

praktikas pea eranditult kas meditsiini- või siis kinnipidamisasutuses. Vastupidiselt kassaatorile leiab

kriminaalkolleegium, et sellist seisukohta kinnitab ka EKEI põhimäärus, mille § 8 p 121 kohaselt on

instituudi

üheks

ülesandeks

just

kohtupsühhiaatriaekspertiiside

tegemise

ja

rahastamise

koordineerimine. Seetõttu ei tähenda ega eelda ekspertiisi korraldamine ekspertiisi tegemist riikliku

ekspertiisiasutuse territooriumil ega ka vahetult riikliku ekspertiisiasutuse personali (s.o

kohtuekspertide) poolt.

11. Kokkuvõtvalt võib seega märkida, et kuigi ekspertiis tehti füüsiliselt väljaspool EKEI-d

(käesoleval juhtumil PERH-is), saab ikkagi rääkida ekspertiisi korraldamisest riiklikus

ekspertiisiasutuses.

Järelikult ei aktualiseeru praeguses asjas ka need nõuded, mis on märgitud KrMS § 95 lg 3 ls-tes 1 ja

2 ning millele kassaator ekspertiisiakti tõendikõlbmatust põhistades esmajoones tugineb. Ühtlasi

märgib kolleegium, et KrMS § 95 lg 3 ls-s 1 sätestatu haakub eeskätt eksperdi sõltumatuse nõudega,

mille rikkumine võib kahtluse alla seada ekspertiisiakti tervikliku usaldusväärsuse. Samal ajal on

tegemist eksperdi taandumis- ja taandamisalusega KrMS § 96 ja § 97 kohaselt. Vaatamata sellele, et

süüdistatava kaitsja on algusest peale vaielnud vastu ekspertiisiakti lubatavusele, ei ole apellatsioonis

ega ka mitte kassatsioonis tehtud vähimatki viidet sellele, et keegi ekspertiisi teinud isikutest oleks

pidanud taanduma KrMS §-s 96 nimetatud asjaolu esinemise tõttu. Seega on kassaatori esitatud väide

ka sisult ainetu ning tuleb jätta edasise tähelepanuta.

12. Küll tuleb kassaatoriga nõustuda selles, et kliinilise psühholoogi M. Bukotkini hoiatamine

vastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest ei ole nõuetekohaselt talletatud.

Nimelt sätestab KrMS § 95 lg 3 ls 3, et kui eksperdiks nimetatakse vannutamata isik, hoiatatakse teda

kriminaalkaristusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. KrMS § 107 lg 2 konkretiseerib, et

kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert allkirja ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud

märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Edasiselt sätestab KrMS § 107 lg 8, et

ekspertiisiakt allkirjastatakse ekspertiisi teinud eksperdi või ekspertide poolt. Seega eristab seadus

selgelt ühelt poolt ekspertiisiakti allkirjastamist KrMS § 107 lg 8 alusel ning teiselt poolt märke

tegemist selle kohta, et ekspertiisi tegemisel osalenud vannutamata isikut on hoiatatud KarS §-s 321

sisalduva vastutuse eest. Kuigi käesoleva ekspertiisi tegemisel osales kahe riiklikult tunnustatud

kohtupsühhiaatria eksperdi kõrval ka üks vannutamata isik, täpsemalt kliiniline psühholoog M.

Bukotkin, ei sisaldu aga ekspertiisiakti sissejuhatuses tema allkirja selle kohta, et teda on

kriminaalkaristust kaasa toova teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest hoiatatud (kd 1, tlk 177).

13. Riigikohus jagab aga maakohtu (vt otsuse p 3.2) ja apellatsioonikohtu (vt otsuse p 5.3)

arusaama,

et

see

minetus

ei

too

kaasa

ekspertiisiakti

terviklikku

tõendikõlbmatust.

Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kalduda kõrvale senises praktikas kinnistunud arusaamast, mille

kohaselt võivad ka menetlusõigusnormide rikkumisega saadud tõendid olla kohtumenetluslikult siiski

lubatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-137-03, p 20). Nii on

kriminaalkolleegium leidnud, et selle küsimuse lahendamisel tuleb võtta arvesse tuvastatud rikkumise

olulisust, märkides, et vähemalt teadlik ja tahtlik menetlusõiguse rikkumine toob kaasa kohustuse sel

viisil saadud tõend tõendikogumist kõrvaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-114-04, p 12). Käsitleda tuleb ka rikutud normi eesmärki ning seda, kas

selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Kohtupraktikas on veel leitud, et tõend tuleb tõendikogumist

kõrvaldada juhul, kui tehtud menetlusviga mõjutab õigusriikliku kohtupidamise põhialuseid ja

süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Teisisõnu rakendub tõendi hindamiskeeld juhul, kui on

rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt ütluste saamine ähvarduse kaasabil), aga ka siis, kui

rikutakse menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõigusi tõendi saamisel (nt alaealise ülekuulamine

kaitsja juuresolekuta) või kui toimingu eesmärk oligi algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda

minna ja rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 1-09-15577, p 8.2 jj).

14. Praegusel juhtumil on ilmne, et allkirja puudumise näol ekspertiisiakti sissejuhatuses on

tegemist pelgalt vormistusliku minetusega ning tegelikkuses on KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 märgitud

nõudeid siiski järgitud. Maa- ja ringkonnakohus on asjakohaselt leidnud, et kuigi ekspertiisiakti

sissejuhatuses puudub ekspertiisis osalenud kliinilise psühholoogi allkiri, sisaldub seal esiletõstetud

märge selle kohta, et KarS § 321 sisu on eksperdile teada (kd 1, tlk 177). Seejuures on oluline

märkida, et selles lauses on kasutatud ainsuse vormi, mistõttu on see arusaadavalt suunatud ainuüksi

ekspert M. Bukotkinile, kuivõrd tema kõrval ekspertiisi tegemisel osalenud kaks riiklikult tunnustatud

kohtupsühhiaatria eksperti on andnud KES § 17 lg-s 1 nõutava vande, milles sisaldub ka viide KarS

§-s 321 sätestatud vastutusele. Teisisõnu on tegemist individualiseeritult ainult kliinilist psühholoogi

puudutava märkega ning sisuliselt võib KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 nimetatud nõude lugeda täidetuks.

Seega taandub vannutamata isiku allkirja puudumine pelgalt vormistuslikuks, mitte aga sisuliseks

küsimuseks, mida ei saa kindlasti lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis murendaks

ekspertiisiakti terviklikku usaldusväärsust. Järelikult ei aktualiseeru ka teised eelnevas punktis

nimetatud küsimused – nt selle kohta, kas tõendit oleks saadud, kui rikkumine oleks olnud olemata.

15. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole täiendavat

komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti tõendina aktsepteerides

kriminaalmenetlusõiguse vastu eksinud. Kassatsioonis esitatud argumendid ei saa seega olla

kohtuotsuste tühistamise aluseks ning jäävad tagajärjetuks.

16. Täiendavalt peatub kolleegium siiski küsimusel, kas võiks rääkida R. Vesiloo süü tõendatusest

ka juhul, kui vaidlusalune ekspertiisiakt tõendikogumist mõtteliselt kõrvaldada. Maakohus on seda

hüpoteetilist olukorda otsuses käsitlenud ning leidnud, et ka sellisel juhul oleks tõendikogum piisav

R. Vesiloo suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks (vt otsuse p 3.3). Kriminaalkolleegium soostub

selle seisukohaga ning lisab järgmist.

17. Väide, et isik oli teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, on olemuselt võrdne ükskõik

millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo

toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises

menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Kõik need

argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne

argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada,

viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka

õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni.

18. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3

tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka

kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse

käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid.

19. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku

süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Seega näiteks juhul, kui menetluses on püstitatud

kaitsetees selle kohta, et süüdistuses näidatud tagajärje põhjustasid süüdistatava teadvuse poolt

kontrollimatud (s.o tahteliselt mittesuunatud) kehaliigutused, kuid ülejäänud tõendikogum osutab

ühemõtteliselt sihipärasele ning tahteliselt suunatud käitumisele, ei ole vähimatki alust rääkida KrMS

§ 7 lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada kahtlustatava või

süüdistatava kasuks.

20. Käesoleval juhtumil on maakohus asjakohaselt leidnud, et süüdistatava kaitsetees on

ühemõtteliselt kummutatav ka ilma ekspertiisiaktis sedastatud järeldusteta. Tõendamist leidnud

asjaolud näitavad üheselt, et tegemist oli süüdistatava teadliku ning tahteliselt täielikult kontrollitud

ründega kannatanu vastu. Kannatanul fikseeritud ohtrad vigastused pea erinevates piirkondades ja

kätel viitavad selgelt sihipärasele ründetegevusele süüdistatava poolt, mis ei ole vähimalgi määral

ühitatav kaitseteesis esitatud somnambuulse käitumise sümptomitega. Tuvastatud on seegi, et kogu

sündmustik sai alguse juba oluliselt varem ning päeva jooksul süüdistatava ja kannatanu vahel

arenenud verbaalne konflikt lihtsalt päädis joobeseisundis R. Vesiloo poolt toimepandud füüsilise

ründega. Kokkuvõtlikult tuleb seega tõdeda, et väide somnambulismiseisundis toimepandud teost on

sisutühi kaitsetees, mis ei riimu vähimalgi määral kriminaalasjas tuvastamist leidnud tehioludega ning

mille võis jätta tähelepanuta sõltumata sellest, kas ekspertiisiakt lugeda lubatud tõendiks või mitte.

Sellisele lõpptulemusele on praegusel juhul veatult ka jõutud ning kriminaalkolleegium nõustub

sellega täielikult.

21. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2015. a otsuse muutmata ning kassatsiooni

rahuldamata. KrMS § 186 lg 2 kohaselt jääb valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu

süüdistatava kanda.

22. Kassatsioonimenetluse ajal esitas kassatsioonkaebusele oma kirjalikud vastuväited kannatanu

esindaja

advokaat

M. Mägi-Rohtmets.

Samuti

esitas

ta

taotluse

kannatanu

poolt

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 525 eurot.

23. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas

osas. Kriminaalkolleegium on praktikas korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud

põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku

kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Sellest johtuvalt ei ole kannatanu

kassatsioonimenetluse pooleks KrMS § 344 lg 5 tähenduses ka juhul, kui kassatsioonimenetluse

esemeks on kassaatori taotlus süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Kassatsioonimenetluse

pooleks ei muutu kannatanu ka siis, kui isiku süüküsimuse lahendamisega kaasneks potentsiaalselt

kohtuotsuse

tühistamine

tsiviilhagisse

puutuvas

osas.

Vastasel

juhul

oleks

kannatanul

kassatsiooniõigus ka ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse peale, millega jäeti tema esitatud

tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanul kassatsiooniõiguse teket kirjeldatud alusel on senises praktikas

aga üheselt eitatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 10).

Juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2, tuleb kannatanu esindaja taotlus kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks jätta seega läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)