3-3-2-1-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-2-1-15

Otsuse kuupäev

29. september 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 20. aprilli 2012. a käskkirja

nr 6.-3/633-D tühistamiseks ning Viru Vangla direktori

1. juuni 2011. a käskkirja nr 1.1-1/110 p 7.6 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-12-

1572

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Romeo Kalda teistmisavaldus rahuldamata.

2. Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/95-T määrati kinnipeetav Romeo Kalda tööle

majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana osaliste töö-

ülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist.

2. Viru Vangla 20. aprilli 2012. a käskkirjaga nr 6.-3/633-D karistati R. Kaldat vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 nõude rikkumise eest distsiplinaarkorras 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega,

lubades tal kartserikaristuse kandmise ajal lugeda vangla soetatud üleriigilisi ajalehti. Käskkirja

kohaselt ei allunud R. Kalda 22. märtsil 2012 Viru Vangla E-7 osakonnas kella 20.45 ajal vangla-

teenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-7 osakonnas koristajana.

3. Viru Vangla 20. juuni 2012. a vaideotsusega jäeti vaie 20. aprilli 2012. a käskkirja kehtetuks

tunnistamiseks rahuldamata ning tagastati vaie osas, millega nõuti nende õigusaktide kehtetuks

tunnistamist, millega anti inspektor-kontaktisikule õigus otsustada R. Kalda distsiplinaarmenetluse

algatamine.

4. R. Kalda esitas 23. juulil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla

20. aprilli 2012. a käskkiri ning 1. juuni 2011. a käskkiri nr 1.1-1/110 p 7.6 ja kõik aktid, millega

volitati inspektor-kontaktisikut otsustama distsiplinaarmenetluse algatamist.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 26. aprilli 2013. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas Viru Vangla

20. aprilli 2012. a käskkirja nr 6.-3/633-D osas, millega piirati distsiplinaarkaristuse kandmise ajal

kaebajale VangS §-st 30 tulenevaid õigusi. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vangla ei ole eksinud kaalutlusreeglite vastu;

2) vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei allunud 22. märtsil 2012 vanglateenistuse ametniku seaduslikule

korraldusele asuda tööle, mistõttu pani ta toime distsiplinaarsüüteo;

3) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt ei olnud kaebaja täiendav ärakuulamine

vajalik, sest vanglale oli teada, et polnud alust vabastada kaebajat VangS § 37 lg 2 järgi töö-

kohustusest ega saada lisaandmeid;

4) tööst keeldumise aluseid ei esinenud;

5) vaidlustatud käskkirjas ei olnud kaalutlusi, miks osaliselt piirati VangS §-s 30 ettenähtud õigusi,

mistõttu on vaidlustatud käskkiri selles osas õigusvastane.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles

halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ning palus teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2014. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) aktid, millega A.-L. Kakule anti õigus algatada distsiplinaarmenetlus, olid õiguspärased;

2) Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/95-T määrati kaebaja tööle finants- ja

majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana

osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist;

3) kaebaja ei allunud 22. märtsil 2013 kell 20.45 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele

asuda tööle E-7 osakonnas koristajana;

4) kaebajale oli tagatud ärakuulamisõiguse kasutamise võimalus nii enne kui ka pärast distsiplinaar-

menetluse protokolli koostamist. Kaebaja arvatav julgeolekuoht ei ole VangS § 37 lg 2 järgi tööst

keeldumise absoluutseks aluseks;

5) kaebajale on ohutusjuhendit tutvustatud 2. juulil 2010 ja 2. veebruaril 2012. Olmeruumide

koristustöö ei eelda üldjuhul põhjalikku väljaõpet;

6) asjaolu, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust, ei muuda tööle asumise

korraldust õigusvastaseks;

7) kaebajale määratud 45-ööpäevane kartserikaristus on proportsionaalne. Kaebaja distsiplinaar-

karistuste registrist nähtub, et tal oli Viru Vangla 20. aprilli 2012. a käskkirja nr 6.-3/633-D välja-

andmise hetkel 9 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kuus kartserikaristust. Kaebajat oli juba

eelnevalt viiel korral karistatud tööle asumisest keeldumises seisneva distsiplinaarsüüteo eest 10, 15,

25, 30 ja 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Sellest hoolimata jätkas kaebaja distsipliini-

rikkumiste toimepanemist. Kui kinnipeetav ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab

rikkumiste toimepanemist, on õigustatud ka tema rangemalt karistamine. Kinnipeetav ei saa eeldada,

et ta võib järjepidevalt toime panna distsipliinirikkumisi ning saada karistuseks leebemaid

distsiplinaarkaristusi. Lisaks sellele on vanglateenistuse seaduslikule korraldusele allumatus vanglas

raske distsipliinirikkumine.

8. Riigikohus jättis 5. juuni 2014. a määrusega nr 3-7-1-3-238-14 kaebaja kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 31. märtsil 2014 asjas nr 3-12-1572 tehtud otsuse peale menetlusse võtmata.

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. septembri 2014. a otsusega asjas nr 3-12-872 Viru Vangla

24. jaanuari 2012. a käskkirja nr 6.-2/95-T.

10. Riigikohus jättis 15. jaanuari 2015. a määrusega nr 3-7-1-3-646-14 Viru Vangla kassatsioon-

kaebuse Tartu Ringkonnakohtu 26. septembril 2014 asjas nr 3-12-872 tehtud otsuse peale menetlusse

võtmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas teistmisavalduse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2014. a

otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-12-1572 ning teha uus otsus,

millega tühistatakse Viru Vangla 20. aprilli 2012. a käskkiri nr 6.-3/633-D, mõistetakse Viru Vanglalt

välja 21 eurot ja kohustatakse see kandma Laura Kalda arveldusarvele. Teistmisavalduse esitamisel

tasutud kautsjon tagastada Hants Bergmanni arvele. Teistmisavaladuse esitaja põhjendused:

1) teistmise aluseks on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p-d 6 ja 10.

Ringkonnakohus tühistas asjas nr 3-12-872 karistamise aluseks olnud töölemääramise käskkirja;

2) distsiplinaarkaristus on õigusvastane, kuna töölemääramise käskkiri tühistati.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Jõustunud kohtulahendeid võib menetlusosalise avalduse alusel, uute asjaolude ilmsikstulekul

teistmise korras uuesti läbi vaadata, kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil või

haldusaktil, mis on tühistatud (HKMS § 240 lg 1 ja lg 2 p 6).

13. Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/95-T määrati kaebaja tööle majandustööde

abitööliseks.

Viru Vangla 20. aprilli 2012. a käskkirjaga nr 6.-3/633-D karistati kaebajat VangS § 67 p 1 rikkumise

eest distsiplinaarkorras 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna ta ei allunud 22. märtsil 2012

vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle.

14. Halduskohus jättis haldusasjas nr 3-12-1572 kaebaja kaebuse Viru Vangla 20. aprilli 2012. a

käskkirja nr 6.-3/633-D tühistamiseks rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus 5. juunil 2014.

Seevastu tühistas Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-12-872 Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a

käskkirja nr 6.-2/95-T, millega kaebaja määrati tööle. Ringkonnakohtu otsus jõustus 15. jaanuaril

2015.

Eelnevast nähtub, et kohus tühistas asjas nr 3-12-872 kaebaja tööle määramise käskkirja pärast seda,

kui oli jõustunud kohtuotsus asjas nr 3-12-1572, millega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus talle

määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks.

15. Kolleegiumi on seisukohal, et kuigi kohus tühistas asjas nr 3-12-872 kaebaja tööle määramise

käskkirja, ei too see kaasa kaebaja teistmisavalduse rahuldamist.

16. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, vormistab vangla-

teenistus kinnipeetava tööle (VangS § 38 lg 1 ja lg 21). Kinnipeetava üldine kohustus töötada tuleneb

VangS § 37 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta

teisiti. Töötamiskohustust ei ole VangS § 37 lg 2 kohaselt kinnipeetaval, kes on üle kuuekümne

kolme aasta vanune; omandab üldharidust või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel; ei ole

tervislikel põhjustel võimeline töötama; kasvatab kuni kolmeaastast last. Nende aluste esinemisel ei

saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral

distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest

(Riigikohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15).

VangS § 38 lg 22 annab vanglale õiguse kinnipeetav töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole

võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või

töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav.

Tööle määramise käskkiri ja tööle asumise korraldus ei ole haldusaktid, millel praeguses asjas tehtud

kohtulahend HKMS § 240 lg 2 p 6 mõttes põhineb. Nimetatud haldusaktid ja kaebaja

distsiplinaarkaristus pole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. VangS § 67 p 1

kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel,

vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel.

17. VangS § 67 lg 1 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada

vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku

ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte.

Kolleegium on oma praktikas märkinud, et kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vangla-

ametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et

korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku

korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele

ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale

ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega

seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist

vanglas (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal

viidatud kohtupraktika).

Kolleegium on ka varem rõhutanud, et haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti

tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale,

nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni

kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat

haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et

haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi

täita (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 14; 13. novembri

2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10; 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15, p 26). Praegusel

juhul välistab tagasitäitmise teistmise kaudu see, et VangS § 67 p 1 kohaldamisel on oluline

haldusakti tühisus, mitte kehtivuse lõppemine.

18. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat VangS § 67 p 1 rikkumise eest, mis seisnes selles, et

ta jättis täitmata vanglateenistuse ametniku 22. märtsi 2012. a korralduse asuda tööle. Vaidlustatud

käskkirjaga ei ole kaebajat karistatud selle eest, et ta oleks jätnud täitmata vangla 24. jaanuari 2012. a

käskkirja nr 6.-2/95-T, millega kaebaja vormistati ja määrati majandustööle. Kuna kaebajale

etteheidetav tegu seisnes vanglateenistuse ametniku korraldusele mitte allumises, tuleb kontrollida,

kas pärast ringkonnakohtu 26. septembri 2014. a otsust asjas nr 3-12-872 muutus vanglateenistuse

ametniku korraldus tühiseks või oli kaebajal VangS § 37 lg-st 2 tulenev õigus jätta vanglateenistuse

ametniku korraldus täitmata.

19. Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/95-T määrati kaebaja tööle finants- ja

majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana

osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Osaliste tööülesannete hulka kuulus

uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine alates 26. jaanuarist kuni 25. aprillini 2012.

20. Tartu Ringkonnakohus tuvastas 26. septembri 2014. a otsuses, et meditsiiniosakonna arsti

kooskõlastuse kohaselt võis kaebaja töötada osalise koormusega. Ringkonnakohus asus seisukohale,

et kuna meditsiiniosakond ei määratlenud eelnevalt, milliseid tööülesandeid võib kaebaja täita, ning

käskkirjas on jäetud arvesse võtmata, kas kaebaja on võimeline nimetatud tööülesandeid täitma, võib

see olla viinud õigusvastase käskkirja andmiseni. Sellest tulenevalt tühistas ringkonnakohus tööle

määramise käskkirja.

21. Ringkonnakohus ei tühistanud asjas nr 3-12-872 vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirja

nr 6.-2/95-T põhjusel, et see oleks olnud tühine või et kaebajal oleks esinenud VangS § 37 lg-s 2 või

§ 38 lg-s 22 sätestatud töötamisest keeldumise alus. Eelnimetatud asjas ei tuvastanud

ringkonnakohus, et Kaebajal oleks esinenud vanglateenistuse ametniku korralduse andmise ajal

VangS § 37 lg-s 2 või § 38 lg-s 22 sätestatud tööst keeldumise alus ega seda, et vanglateenistuse

ametniku korraldus oleks HMS § 63 lg 2 mõttes tühine. Tegemist on endiselt kehtiva korraldusega.

Kolleegium märgib samas, et käesoleva otsuse p-s 17 märgitud põhjustel ei tooks ka korralduse

tühistamine tagantjärele kaasa korralduse tühisust ja seega kaebaja distsiplinaarsüüteo koosseisu

äralangemist.

22. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et tööle määramise käskkirja tühistamine asjas

nr 3-12-872 ei muuda asjaolu, et kaebaja pani süüliselt toime distsiplinaarsüüteo. Seetõttu esines alus

ka kaebaja karistamiseks.

23. Kolleegiumi praktika kohaselt võiks vangla haldusakti õigusvastasus omada tähendust kinni-

peetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Seda eelkõige juhul, kui

määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne.

24. Kolleegiumi hinnangul ei saa praeguse karistuse proportsionaalsuse hindamisel jätta

arvestamata kaebaja eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja

suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Ringkonnakohus

märkis asjas nr 3-12-1572, et kaebaja distsiplinaarkaristuste registrist nähtub, et tal oli distsiplinaar-

karistuse määramisel 9 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kuus olid kartserikaristused. Kaebajat

oli eelnevalt viiel korral karistatud tööle asumisest keeldumise korralduse täitmata jätmise ehk

allumiskohustuse rikkumise eest 10, 15, 25, 30 ja 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Viimati

mainitud karistused kirjeldavad üheselt kaebaja süstemaatilist allumatust.

25. Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb seadusest (VangS § 37 lg 1). Vanglas distsipliini ja

julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist

täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks.

26. Ringkonnakohus tühistas asjas nr 3-12-872 kaebaja tööle määramise käskkirja põhjusel, et

sellest ei nähtunud, kas kaebaja tervislik seisund võimaldas tal osalise koormusega tööülesandeid

täita või mitte. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et kaebaja tööle määramise käskkirja

ei tühistatud põhjusel, et see oleks olnud vastuolus VangS § 37 lg 2 p-ga 3 ega § 38 lg-ga 22.

27. Eelnevast tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul pärast otsuse jõustumist asjas nr 3-12-872

muutunud kaebajale määratud karistus ilmselt ebaproportsionaalseks.

28. Kuna praeguses asjas ei esine teistmist võimaldavat asjaolu HKMS § 240 lg 2 p 6 ega p 10

mõttes, jätab kolleegium teistmisavalduse rahuldamata (HKMS § 245 lg 1). Kautsjon tuleb arvata

riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld