3-2-1-80-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-15

Otsuse kuupäev

21. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

Harald Walter Schuberti hagi ALSTOM Estonia AS-i

vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks,

töölepingut täitma kohustamiseks ja iga kuu töötasu

13 100 euro 53 sendi saamiseks või hüvitise 380 507 eurot

35 senti saamiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-32045

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ALSTOM Estonia AS-i kassatsioonkaebus

Harald Walter Schuberti vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 165 840 eurot 64 senti

Vastukassatsioonkaebuse hind 250 195 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Harald Walter Schubert, esindaja vandeadvokaat Karl

Haavasalu

Kostja ALSTOM Estonia AS, esindaja vandeadvokaat Allar

Jõks

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32045

osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 17. juuli 2014. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega mõisteti ALSTOM Estonia AS-ilt Harald Walter Schuberti kasuks

välja hüvitis 151 202 eurot 80 senti ning viivis 13 238 eurot 74 senti ja alates 18. juulist 2014

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse

osas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-

13-32045 muutmata. Tervikresolutsioon muutmata osas on järgmine:

„1. Tuvastada, et kostja ALSTOM Estonia AS (registrikood 10676974) ja hageja Harald

Walter Schubert (isikukood 35503270082) vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu

kostjapoolne 31. mai 2013. a ülesütlemine on tühine.

2. Lõpetada resolutsiooni p-s 1 viidatud tööleping kostja ALSTOM Estonia AS taotlusel

alates 1. juulist 2013.

3. Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja Harald Walter Schuberti kasuks välja

1785 eurot 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks.

4. Jätta rahuldamata hageja Harald Walter Schuberti nõue hüvitise saamiseks

töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest ja mittevaralise kahju hüvitamiseks."

4. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile ja

vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo VARUL AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harald Walter Schubert (hageja) esitas 1. juulil 2013 Harju Maakohtule ALSTOM Estonia AS-i

(kostja) vastu hagi. Hagi ja selle hilisemate täienduste järgi palus hageja:

tuvastada poolte vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu (tööleping) ülesütlemise tühisus;

kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt hageja kasuks välja töötasu 13 100 eurot

53 senti kuus alates 1. juulist 2013 kuni töölepingu ülesütlemist tuvastava kohtulahendi jõustumiseni,

kuid mitte kauem kui 31. oktoobrini 2015;

mõista kostjalt välja otsese varalise kahju hüvitamiseks 3692 eurot 51 senti;

mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi.

Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui

töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise tõttu hüvitis

366 814 eurot 84 senti ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot.

Samasuguse hüvitise palus hageja kostjalt välja nõuda ka juhul, kui kohus tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on kehtiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

19. märtsil 2014 esitas hageja Harju Maakohtule kostja vastu ka haginõude viivise saamiseks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kostjalt hageja kasuks väljamõistetavalt

töötasult ja/või hüvitistelt 1. juulist 2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi

protsendina põhinõudest kuni selle kohase täitmiseni. Maakohus võttis hagi eraldi menetlusse, kuid

liitis selle 31. märtsi 2014. a määrusega käesoleva asjaga.

Hageja väitel on hageja ja Saksamaa äriühing ALSTOM Power GmbH (edaspidi ALSTOM)

sõlminud tähtajatu töölepingu, mille alusel on hageja töötanud 1. oktoobrist 1981 erinevatel

ametikohtadel. 2007. a-st töötab hageja ehituse objektijuhina. ALSTOM kuulub kontserni, mille

reeglite järgi töötab ehituse objektijuht välisriigis kontserni kohaliku ettevõtjaga sõlmitava tähtajalise

töölepingu alusel (mitte töölähetuses) ja välisriigis töötamise ajaks peatub n-ö koduüksusega sõlmitud

tööleping. Hageja, kostja ja ALSTOM leppisid 7. septembril 2011 kokku, et hageja asub Auvere

elektrijaama ehitamise ajaks 31. oktoobrini 2015 objektijuhina tööle Eestisse, leppides kokku ka

töötamise peamised tingimused (Payroll Transfer Letter (PTL)). Hageja ja kostja sõlmisid

17. oktoobril 2011 töölepingu tähtajaga 17. oktoober 2011 kuni 31. oktoober 2015 ja töötasuga

13 100 eurot 53 senti kuus, millele lisanduvad PTL-is märgitud lisatasud.

15. jaanuaril 2013 teatas ALSTOM-i esindaja hagejale telefoni teel, et temaga Eestis sõlmitud

tööleping kavatsetakse üles öelda ja hageja peab ehituselt veebruari lõpuks lahkuma. 18. veebruarist

2013 asus hageja tööülesandeid täitma uus töötaja. Töölepingu kokkuleppel lõpetamisega hageja ei

nõustunud. Kostja palus 26. aprillil 2013 hagejal viibida ajavahemikul 2-17. mai 2013 Saksamaal

töölähetuses. Hageja pöördus 14. mail 2013 töövaidluskomisjoni kostja vastu nõudega lõpetada

töölepingu rikkumine, anda hagejale töölepingus kokkulepitud tööd ja hüvitada kahju, kuid loobus

avaldusest, kui esitas kohtusse hagi. 15. mail 2013 teavitas hageja kostjat, et ta on tagasi Narvas ja

valmis täitma oma töökohustusi. Kostja palus 16. mail 2013 jääda hagejal koju ootele. 31. mail 2013

ütles kostja töölepingu üles alates 9. juunist 2013. Sama avaldusega teatas ALSTOM hagejale, et loeb

10. juunist 2013 uuesti kehtivaks hageja ja ALSTOM-i vahelise töölepingu, ning andis hagejale

korralduse asuda täitma tööülesandeid Saksamaal. Edasise vaidluse vältimiseks teatas hageja, et asub

17. juunist 2013 tööle Saksamaale, kus tema põhipalk on 7700 eurot 43 senti kuus.

Pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, mille ajaks oli hageja ja ALSTOM-i tööleping peatunud.

Ei ole oluline, kes arvestas ja maksis hagejale töötasu, sest tasu maksmine oli kostja kohustus.

Ülesütlemine on tühine, kuna selle eeldused ei olnud täidetud. Kui kohus ei rahulda kostja töölepingu

seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel esitatud taotlust tööleping lõpetada, võib hageja nõuda lepingu

täitmist. Kui kohus lõpetab töölepingu, võib hageja nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud

aja eest 10 000 eurot ja ebaseadusliku ülesütlemise eest 366 814 eurot 84 senti (28 kuu eest).

Samasugust hüvitist tuleb maksta ka töölepingu seadusliku ülesütlemise korral.

Hüvitiste arvutamisel tuleb lähtuda hagejale töölepingu alusel Eestis töötamisel makstud kuutasudest,

sh põhitöötasu 13 100 eurot 53 senti, fikseeritud lisatasu 4754 eurot 72 senti, päevaraha ca 1080 eurot

ja elukvaliteedi languse lisatasu ca 545 eurot 93 senti. Kui sellest arvata maha Saksamaal makstav

põhitöötasu 7700 eurot 43 senti ja fikseeritud lisatasu 2014. a septembrini 2387 eurot 13 senti, kaotas

hageja töölepingu ülesütlemise tõttu kokku 294 054 eurot 33 senti.

Kuna hagejale teatati töölepingu lõpetamise kavatsusest, kuid ülesütlemisavaldus ja põhjused esitati

alles ca kolme kuu pärast, pani kostja hageja ebakindlasse olukorda, tekitades talle pöördumatut

emotsionaalset kahju ja hingelisi kannatusi. Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja mittevaralise

kahju tekitamise eest hüvitis kohtu äranägemisel. Kuna hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks

pöörduma advokaadi poole ja kasutama tõlketeenust, tekkis tal ka varaline kahju 3692 eurot 51 senti.

VÕS § 113 lg 1 alusel võib hageja nõuda väljamõistetavatelt summadelt ka viivist.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates ei olnud pooled töösuhtes, sest nad ei täitnud teineteise suhtes töösuhtest tulenevaid

peamisi kohustusi. Kostja ei maksnud hagejale töötasu ega juhtinud ja kontrollinud tema tööd, seda

tegi ALSTOM. Hageja oli Eestis pikaajalises töölähetuses. Töötasu ei makstud hagejale kostja eest,

kuna kostja ei ole ALSTOM-ile seda hüvitanud. Eestis töötamise ja selle lõpetamise üle pidasid

läbirääkimisi üksnes hageja ja ALSTOM.

Alternatiivselt leidis kostja, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel alates 9. juunist 2013. Kostja

tegi selleks ettepaneku 31. mai 2013. a kirjas ja hageja andis sellele nõustumuse teoga, asudes tööle

Saksamaale.

Hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue on aegunud ja põhjendamata. Kostjal oli

ülesütlemiseks mõjuv põhjus, kuna ALSTOM teatas hageja tagasikutsumisest Saksamaale. Kui

ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja vähendada hageja kasuks

väljamõistetavaid hüvitisi nullini, sest hageja asus kohe tööle ALSTOM-is ja viimane maksis talle ka

töötasu. Töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest ei ole vaja hüvitist välja mõista, sest

hagejale maksti töötasu kogu 2013. a juunikuu eest.

Kahju hüvitamise nõuded ei ole samuti põhjendatud, sest kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

Varalise kahju tekitas hageja endale ise, sest õigusabitoimingud ei olnud vajalikud. Kostja ei

kohelnud hagejat ebaväärikalt ega survestanud teda, ka ei ole väidetavalt rikutud kostja kohustused

suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Viivise nõue on aegunud ja viivist tuleb vähendada, lähtudes

hüvitise suurusest, mis hageja kasuks välja mõistetakse.

Kui poolte vahel oli töösuhe, ei pidanud kostja hagejale päevaraha maksma ning hageja rahalised

nõuded tuleb talle makstud 14 503 euro suuruse päevarahaga tasaarvestada.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. juuli 2014 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et töölepingu

ülesütlemine 31. mail 2013 on tühine, lõpetas töölepingu kostja taotlusel 1. juulist 2013 ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitise 151 202 eurot 80 senti, viivise

13 238 eurot 74 senti ja alates 18. juulist 2014 viivise väljamõistetud hüvitise tasumata osalt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb pooltevahelisele õigussuhtele hageja Eestis töötamise tõttu

kohaldada Eesti õigust. Eesti ega Saksa õiguse kohaselt ei ole välistatud kahe kehtiva töölepingu

olemasolu. Pooled sõlmisid 17. oktoobril 2011 töölepingu, mille alusel asus hageja samast päevast

kostja juurde tööle konsortsiumi objektijuhina. Leping sõlmiti tähtajalisena 31. oktoobrini 2015.

17. oktoobri 2011. a lepingu dokument on pealkirjastatud töölepinguna, pooled on selles nimetatud

kui tööandja ja töötaja, selles on märgitud töötaja ametikoht ja töökohustused ning määratud tööandja

nimel korraldusi andev ja nende täitmist kontrolliv isik. Poolte ja ALSTOM-i kolmepoolseid suhteid

reguleerib PTL, mille p-s 3 leppisid pooled ja ALSTOM kokku, et hageja sõlmib töölepingu kostjaga.

Kostja lähtus ka töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisel ja 31. mai 2013. a

avalduses sellest, et 17. oktoobri 2011. a leping oli tööleping. Kostja korraldas hageja majutamise

Eestis ja väljastas talle volikirja, millest nähtus, et hageja tegutses Eestis tööülesandeid täites kostja

nimel. Samuti andis kostja hagejale korralduse olla 2. kuni 17. maini 2013 töölähetuses Saksamaal ja

mitte tulla tööle alates 16. maist 2013. Kostja allkirjastas 7. septembril 2011 PTL-i, st hiljemalt

2011. a septembris olid läbirääkimistesse töölepingu sõlmimiseks astunud omavahel ka hageja ja

kostja. Samuti tegi kostja 16. aprillil 2013 hagejale ettepaneku pikendada tasulist puhkust probleemi

lahendamiseni. Kontserni töökorraldusliku dokumendi „Saatmise mudel projektide kohta Eestis" järgi

ei kohaldata hageja ametikohale töölähetust. Sellest, et töötasu maksab kolmas isik, ei saa järeldada,

et ta on tööandja (VÕS § 78 lg 1). Pooled ei leppinud 17. oktoobri 2011. a lepingus ega PTL-is

kokku, et töötasu maksmise kohustuse peab täitma kostja isiklikult. Küll aga oli 17. oktoobri 2011. a

lepingu p 5.1 ja PTL p 2 järgi töötasu maksmine kostja kohustus. Kostja deklareeris hagejale makstud

töötasu, ei ole oluline, kas kostja hüvitas hageja töötasu ALSTOM-ile. Seega oli hagejale Eestis

töötasu maksma kohustatud kostja. Seadusest ei tulene, et tööandja nimel töötajale tööülesandeid

andev ja nende täitmist kontrolliv isik peab olema tööandja töötaja. T. Jolyle andis volituse hagejale

tööülesannete andmiseks ja täitmise kontrollimiseks kostja. Lisaks andis kostja T. Jolyle välja eraldi

volikirja enda esindamiseks. Seega määras kostja hagejale tööülesandeid andnud ja nende täitmist

kontrollinud isiku. Hagejale Saksamaal tõendi A1 väljastamine ei võimalda järeldada, et temaga ei

sõlmitud Eestis töölepingut. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. septembri 2009. a

määrusest nr 987/2009 ja määrusest nr 883/2004 ei sõltu töötaja töösuhte või tegeliku töötamise

tuvastamine sellest, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldamise kohta on talle väljastatud

tõend A1 määruse nr 987/2009 art 19 lg 2 alusel. Hageja suhtes sooviti jätkuvalt kohaldada Saksamaa

sotsiaalkindlustussüsteemi. Seetõttu koostati töötasu ja muude maksustatavate väljamaksete arvestuse

kohta iga kuu ühine dokument (palgaleht), mille vormistas ALSTOM, ning sotsiaalkindlustuse ja

puhkuse dokumendid esitas hageja ALSTOM-ile. Kumbki pool ei väitnud, et hageja puhkusele

lubamine ei toimunud TLS § 69 alusel.

Kuivõrd pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, sisaldus kostja 31. mai 2013. a kirjas töölepingu

ülesütlemise avaldus. Ei ole tõendatud, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja avaldas

5. juunil 2013, et tema tööle asumisest Saksamaal ei saa järeldada nõustumust töölepingu Eestis

lõpetamisega. Hageja töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõue ei ole aegunud. Kuna hageja sai

töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 31. mail 2013, möödus 30-päevane tähtaeg 30. juunil 2013,

mis oli pühapäev. Hageja esitas hagi 1. juulil 2013, mis oli esimene järgnev tööpäev (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 136 lg 8). Töölepingu ülesütlemise avaldus vastas vorminõuetele (TLS § 95 lg 1),

kuid ei sisaldanud ülesütlemise põhjendusi (TLS § 95 lg 2), sh puudus viide TLS §-le 88 või 89.

Põhjenduste puudumine ei mõjuta TLS § 95 lg 3 järgi siiski ülesütlemise kehtivust. Kostja ja

ALSTOM-i 31. mai 2013. a avaldusest on üheselt mõistetav mh kostja tahe öelda tööleping hagejaga

üles alates 9. juunist 2013. Kostja leidis, et tal oli töölepingu lõpetamiseks mõjuv põhjus, kuna

ALSTOM oli teavitanud hagejat tagasikutsumisest Saksamaale ja seetõttu ei olnud töösuhte

jätkamine enam võimalik. Töölepingu seadus ei näe tööandjale ette töölepingu sellisel alusel

erakorralise ülesütlemise võimalust. Seega tuleb hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks rahuldada.

Kostja taotlusel tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 ning § 97 lg-te 1 ja 2 alusel 1. juulist 2013.

Kuna ALSTOM on maksnud kostja eest hagejale töölepingu kohtus lõpetamise ajani lepingus

kokkulepitud töötasu, jääb rahuldamata hageja töötasu nõue 2013. a juuli eest. Samal põhjusel jääb

rahuldamata hageja nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 10 000 euro suuruse

hüvitise saamiseks.

Hageja nõuab TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kogu töölepingu järgi töötada jäänud aja eest, lähtudes

igakuisest töötasust. Alates 1. juulist 2013 jäi töölepingu lõpuni töötada 28 kuud. Hagejale arvestatud

ja makstud igakuine põhipalk 2013. a juuni lõpuni oli 13 100 eurot 53 senti ja edaspidi 7700 eurot

43 senti. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb tähtajalise töölepingu korral praegustel

asjaoludel lähtuda hageja põhipalga erinevusest kostja ja ALSTOM-i juures töötades. Kuna ülejäänud

palgaosade eesmärk oli hüvitada töötamine koduriigist eemal või tasu töö tulemuste eest, ei tule neid

summasid hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hageja kaotas Eestis tähtajalise töölepingu

ennetähtaegselt lõpetamise tõttu 28 kuu vältel iga kuu põhipalgas 5400 eurot 10 senti (13100,53 -

7700,43). Seega tuleb mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 151 202 eurot 80 senti

(5400,10 × 28).

Kostja rikkus töölepingut, sest ei andnud 18. veebruarist 2013 hagejale tööd. Kostja ei tõendanud, et

rikkumine oli vabandatav. Õigusabikulude eest tasumise kohustuse tõttu tekkis hagejal otsene

varaline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja nõuete realiseerimiseks ei

olnud õigusabikulud aga vajalikud. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamise ja sellest loobumise

kulu põhjustas hageja ise. Samuti ei ole TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise

võimaliku tagajärjena õigusabikulu tööandjale piisavalt ettenähtav. Seega on VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3

sätestatud kahju hüvitamise eeldused täitmata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise

välistab ka VÕS § 134 lg 1, sest TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud töö andmise kohustus ei ole suunatud

mittevaralise huvi järgimisele ja kostja ei pidanud aru saama, et selle kohustuse rikkumine võib

põhjustada mittevaralist kahju. Lisaks ei ole hageja mittevaralise kahju tekkimist tõendanud.

Hageja viivisenõue ei ole aegunud. Hageja esitatud 151 202 euro 80 sendi nõue muutus TLS § 84 lg 1

järgi sissenõutavaks 1. juulil 2013. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud

viivis 13 238 eurot 74 senti. Lisaks tuleb välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata. Kostja peab tõendama, et tal on õigus nõuda hagejalt

tagasi päevaraha. Hageja väitel oli päevaraha maksmise kohustus ALSTOM-il, kelle eest asus seda

kohustust PTL-i alusel täitma kostja. PTL p 6 järgi tuleb kokkuleppest tulenevatele õigussuhetele

kohaldada Saksa õigust. Saksa tsiviilseadustikus (BGB) ei ole õigusnormi, mille kohaselt ühe

lepingupoole eest kohustuse täitnud kolmandale isikule läheb üle õigus nõuda sooritus endale tagasi

alusetu rikastumise sätete järgi.

On õiglane, et pooled kannavad ise oma menetluskulud. Hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud,

kuid samas tekitas kostja ise olukorra, kus hageja oli teadmatuses oma töösuhte osas ja pidi õiguste

kaitseks pöörduma kohtusse.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti

rahuldamata, ning hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja varalise

kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning rahuldas ka hageja selle nõude osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 1785 eurot 60 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud kostja kanda ning

apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivudest 25% kostja ja 75% hageja kanda. Muud poolte

menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäid nende endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist puudutavad

maakohtu põhjendused vastuolulised. Kostja rikkus 18. veebruarist 2013 TLS § 28 lg 2 p-s 1

sätestatud kohustust kindlustada hageja kokkulepitud tööga ja ta ei tõendanud, et rikkumine oli

vabandatav, st et hageja Saksamaale tagasikutsumine on käsitatav vääramatu jõuna VÕS § 103 lg 2

mõttes. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest neid kulutusi ei oleks hagejal eeldatavalt

tekkinud, kui kostja oleks hagejale tööd andnud. Hagejal tekkinud kahju on hõlmatud TLS § 28 lg 2

p-st 1 tuleneva kostja lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja kahju tekkimine

oli kostjale töölepingu sõlmimisel mõistlikult ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Töövaidluskomisjonile

avalduse esitamisega tekkinud õigusabikulud ja osa tõlkekuludest tekkisid hagejale tema enda

käitumise tõttu ja selles osas tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Professionaalne

õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ja sellega seotud kulud on

hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Hageja advokaadi kaasamine tööandjaga

tekkinud vaidluse lahendamisse oli mõistlik. Advokaat osutas hagejale töövaidlusorganitesse

pöördumise eel õigusabi kokku 12,4 tundi, mis oli vaidlusaluse õigussuhte keerukust, sh n-

ö välismaise elemendi olemasolu arvestades vajalik. Põhjendatud ja vajalikuks esindaja tunnitasuks

tuleb lugeda 120 eurot käibemaksuta, s.o 144 eurot koos käibemaksuga. Kokku on hüvitatavateks

õigusabikuludeks 1785 eurot 60 senti. Muude õiguskaitsevahendite olemasolu (TLS § 35, § 91 lg 2,

§ 100 lg 4) ei välista töötaja õigust nõuda tööandjalt TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mida saaks käsitada kostja ebaväärika käitumisena

hageja vastu. Selles osas ei ole kostja töölepingut rikkunud.

Maakohus järeldas tõendeid hinnates õigesti, et poolte vahel oli töösuhe ning et seadusest tulenevaid

aluseid töölepingu lõpetamiseks ei olnud. Samuti on maakohus põhjendatult rahuldanud TLS § 107

lg 2 alusel kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks ning mõistnud TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise

151 202 eurot 80 senti ja viivise sellelt 1. juulist 2013. Samuti on maakohus jätnud õigesti

rahuldamata hageja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamise nõude.

Selles osas järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid.

Praeguses vaidluses esineb ka asjaolusid, mis viitavad, et hageja viibis Eestis töölähetuses

(ALSTOM-i lähetatuna). Nii on hagejale makstud päevaraha, hüvitist elukvaliteedi languse eest,

kompenseeritud eluasemekulud ning hüvitatud Eesti ja Saksamaa vahelised sõidukulud. Need

asjaolud koos ega eraldi vaadelduna ei välista siiski hageja ja kostja vahelist töösuhet. Õiguslikult ei

ole välistatud töötajale töötasu kõrval muude kompensatsioonide maksmine ja soodustuste andmine.

Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna, kui töölähetust ei ole tuvastatud. Liiatigi

on asjas tuvastatud mitmeid asjaolusid, mis kinnitavad töösuhte olemasolu poolte vahel.

Maakohus rahuldas TLS § 107 lg 2 alusel õigesti kostja taotluse lõpetada tööleping 1. juulist 2013 ja

mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 151 202 eurot 80 senti, s.o 28 kuu

töötasu mille hageja kaotab tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu. TLS § 107 lg 2

kohaldub ka tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral ning see säte ei ole vastuolus

põhiseaduse §-dega 10, 12, 14, 19, 20 või 32. TLS § 107 lg 2 kui abinõu on mõõdukas, sest

TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning

töötuskindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid

negatiivseid tagajärgi piisavalt. Viidatud otsuse põhjendused ei anna alust hinnata TLS § 107 lg 2

põhiseaduspärasust tähtajaliste töölepingute puhul teisiti. Maakohus lähtus hüvitise väljamõistmisel

põhjendatult TLS § 109 lg-st 1, mis sisaldab piisavat ja ammendavat regulatsiooni hüvitise

arvestamiseks töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ning võimaldab arvestada ka tähtajalise

töölepingu erisustega. Kuigi asjas ei kohaldu TLS § 100 lg 3, tuleb selles sätestatut arvestada

TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise suuruse leidmisel. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tähtajalise

töölepingu tühisel ülesütlemisel tööandja makstav TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis olema väiksem

kui tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majandusliku põhjuse tõttu töötajale makstav hüvitis,

s.o hüvitis, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja möödumiseni.

TLS § 100 lg 3 esmaseks eesmärgiks on samuti töötajale töölepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu

saamata jäänud töötasu hüvitamine. Ka selle nõude lahendamisel tuleb TLS § 1 lg 3 järgi kohaldada

mh VÕS-i 7. ptk sätteid, sh VÕS § 127 lg-t 5. Kuna TLS § 109 lg 1 eesmärk on hüvitada töötajale

lepingu rikkumisest tulenev kahju, sh tulevikus saamata jääv tulu, on selle sätte rakendamisel oluline

kahju suurus. Lisaks tuleb töölepingu TLS § 107 lg 2 kohasel lõpetamisel kohtul mõista omal

algatusel tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel välja kolme kuu keskmise

töötasu suurune hüvitis, kuid töötajal on õigus taotleda TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust

suuremat hüvitist.

Saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) on tulevikus tekkiv kahju (oletuslik tulu), mistõttu on selle

täpset suurust raske kindlaks teha. Hagejale ettenähtud lisatasude ning boonuste teenimine nii Eestis

kui ka Saksamaal töötades sõltus ja sõltub mitmetest lisatingimustest, mille saabumise tõenäosus ei

ole piisavalt suur, et nendega hageja saamata jäänud tulu hindamisel arvestada. Kuna hageja

töösuhtele ALSTOM-is on olnud iseloomulik liikumine ühelt objektilt teisele, ei saa välistada, et

hageja suundub enne 31. oktoobrit 2015 Saksamaalt taas tööle välisriiki koos uute tasutingimustega.

Maakohus hindas õigesti hageja 2013. aasta juunikuu palgalehte ja jättis põhjendatult hageja kasuks

välja mõistmata hüvitise töölepingu lõpetamisest seaduses sätestatud tähtajast vähem etteteatatud aja

eest.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ei tõendanud selliseid asjaolusid, millega seadus seostab

mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse (VÕS § 134 lg 2). Lisaks ei ole hageja nõudnud

mittevaralise kahju hüvitamist töölepingu tühise ülesütlemise tõttu, vaid TLS § 28 lg 2 p-s 1

sätestatud kohustuste rikkumise tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja hageja vastukassatsioonkaebuse.

8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti TLS § 109 lg-t 1, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

11,5 kuu keskmise töötasu, s.o Saksamaa ja Eesti töötasude vahe kuni töölepingus kokkulepitud

tähtaja möödumiseni. TLS § 109 lg 1 eesmärgiks ei ole hüvitada töötajale kogu saamata jääv kahju

kokkulepitud tähtaja lõpuni. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millised erakorralised asjaolud

õigustavad nii suure hüvitise väljamõistmist. Kui ringkonnakohtu arvates võimaldas TLS § 109 lg 1

lähtuda töötasust, mida hageja oleks saanud Eestis töötamise aja lõpuni, oleks tulnud VÕS § 127 lg 5

kohaselt arvata sellest lisaks Saksamaal saadud põhitasule maha ka igasugune muu teisel töökohal

saadud tulu, sh igakuine boonustasu, ületunnitöö tasu jm. Hagejale makstavat hüvitist oleks pidanud

vähendama, sest ta ei pidanud otsima uut tööd, vaid talle oli tagatud töö ja töötasu ALSTOM-i juures.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 ning § 139 lg-t 1. Hagejal ei ole õigust saada

kostjalt hüvitist kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude eest, sest TLS § 28 lg 2 p 1

eesmärgiks ei ole hoida ära õigusabikuludest tekkivat kahju ja selline kahju ei olnud kostjale

töölepingu sõlmimisel ettenähtav.

Ringkonnakohus ei analüüsinud vaidluse lahendamiseks olulisi kostja väiteid selle kohta, et pooled ei

olnud töösuhtes, vaid hageja oli kostja juures töölähetuses. Poolte vahel ei olnud töösuhet.

9. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäi hagi rahuldamata, ja rahuldada hagi

täielikult või saata asi lahendamiseks maa- või ringkonnakohtusse ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hageja väitel nõustus ringkonnakohus ekslikult maakohtuga, et TLS § 107 lg 2 alusel tuleb tööleping

lõpetada 1. juulist 2013 ning rahuldamata tuleb jätta hageja töölepingu täitmise ja töötasu maksmise

nõue. Tähtajalise töölepingu ülesütlemisele ei kohaldu TLS § 107 lg 2 ning see säte on ka

põhiseadusega vastuolus. TLS-i tuleb tõlgendada selliselt, et tööandja saab tähtajalise töölepingu

töötajat n-ö välja ostmata ennetähtaegselt lõpetada üksnes töötajast tuleneval mõjuval põhjusel

TLS § 88 lg 1 järgi või tööandja tegevuse lõppemise või pankroti korral. Muudel juhtudel,

sh töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel peab tööandja maksma töötajale hüvitist ulatuses, mis

vastab töötasule, mida tal oleks olud õigus saada kuni töölepingu tähtaja möödumiseni. Asjas

kohaldub analoogia korras või laiendava tõlgendamisega TLS § 100 lg 3, mille kohtud on jätnud

ekslikult kohaldamata. Selle sätte järgi ei ole oluline, kas ja kui suurt tasu sai või hakkab saama

hageja muult tööandjalt. Kui alates 2013. a juulist Saksamaal saadava töötasuga tuleb siiski

arvestada, tuleb arvestada ka kokkulepitud lisatasudega ning lähtuda sellest, et hageja teenib

ajavahemikus 1. juulist 2013 kuni 31. oktoobrini 2015 ALSTOM-is 277 344 eurot 42 senti vähem,

kui ta oleks teeninud kostjaga sõlmitud tähtajalise töölepingu jätkumisel tähtaja möödumiseni.

Ringkonnakohus vähendas põhjendamatult hagejale väljamõistetud varalise kahju hüvitist. Hageja

võttis töövaidluskomisjonile esitatud avalduse tagasi, kuna kostja ütles töölepingu üles ja hageja

sellest tulenevad nõuded ületavad komisjonile esitatava nõude rahalise piiri. Hageja ei saa nõuda

töövaidluskomisjoni menetluse kui kohtueelse menetluse kulude hüvitamist TsMS § 144 p 4 alusel,

sest nende vaidluste esemed on erinevad.

Ringkonnakohus ei analüüsinud hageja 10 000 euro suuruse hüvitise nõuet. Kuna kostja ei teatanud

hagejale tähtajalise töölepingu ülesütlemisest 30 päeva ette ega maksnud talle TLS § 100 lg 5 alusel

hüvitist, on hagejal õigus nõuda kostjalt ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 10 000 eurot

hüvitist.

Ringkonnakohus jättis valesti rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Ringkonnakohus ei arvestanud kohtuotsuse tegemisel hageja istungil esitatud selgituste ja

mittevaralise kahju tekkimist kinnitavate tõenditega.

Kuna ringkonnakohus jättis osa hageja rahalisi nõudeid rahuldamata, on valesti jäetud osaliselt ka

viivis kostjalt välja mõistmata. Lisaks on valesti jaotatud menetluskulud, kui riigilõiv ja muud kulud

jaotati erinevalt.

10. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada kostjalt töölepingu

lõpetamise hüvitise 151 202 euro 80 sendi ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse

osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Nii kassatsioon- kui ka vastukassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, tuvastatud asjaolusid ja vaidluse eset Riigikohtus (I).

Edasi analüüsib kolleegium kaebuste väiteid töölepingu olemasolu kohta poolte vahel (II) ja

töölepingu lõpetamist (III). Seejärel hindab kolleegium poolte väiteid töölepingu lõpetamise

hüvitise (IV) ja hageja muude rahaliste nõuete kohta (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (VI).

I

13. Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded:

tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus;

kohustada kostjat täitma töölepingut ja mõista temalt välja saamata jäänud töötasu 13 100 eurot

53 senti kuus alates 1. juulist 2013 kuni hiljemalt 31. oktoobrini 2015;

mõista kostjalt välja varalise kahju hüvitis 3692 eurot 51 senti;

mõista kostjalt välja mittevaralise kahju eest õiglane rahaline hüvitis.

Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui

töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis

366 814 eurot 84 senti ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot.

Samasuguse hüvitise palus hageja kostjalt välja nõuda ka juhul, kui kohus tuvastab, et ülesütlemine

on kehtiv.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivis väljamõistetud töötasult või töölepingu lõpetamise ja

ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 järgses määras alates 1. juulist 2013.

14. Kohtud on kokkuvõttes rahuldanud hagi ja kostja taotlused osaliselt järgmiselt:

tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus;

tööleping lõpetati kostja taotlusel 1. juulist 2013 (ning seega jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada

kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt välja igakuine töötasu);

töölepingu lõpetamise hüvitisena mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 151 202 eurot 80 senti;

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 13 238 eurot 74 senti ja 18. juulist 2014 viivis

151 202 euro 80 sendi tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1785 eurot 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks;

rahuldamata jäeti hageja nõuded mõista kostjalt välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise

eest hüvitis 10 000 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel;

rahuldamata jäeti kostja tasaarvestusavaldus hagejale makstud 14 503 euro suuruse päevaraha

tagastamiseks.

15. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja hageja osas, milles hagi

jäeti rahuldamata.

16. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled ja ALSTOM allkirjastasid 7. septembril 2011 kolmepoolse lepingu (PTL);

pooled allkirjastasid 17. oktoobril 2011 töölepinguna pealkirjastatud dokumendi;

hageja töötas alates 17. oktoobrist 2011 Eestis;

hageja põhipalk Eestis töötamise ajal oli 13 100 eurot 53 senti kuus, lisaks sai hageja fikseeritud

lisatasu, päevaraha ja elukvaliteedi languse lisatasu; töötasu, sh lisatasud arvutas ja maksis hagejale

ALSTOM, kostja maksis päevaraha;

kostja ja ALSTOM allkirjastasid 31. mail 2013 avalduse, millega teatasid hagejale, et alates 9. juunist

2013 lõpetatakse hageja missioon Eestis, sh õigused ja kohustused, mis tulenesid 17. oktoobril 2011

kostjaga töölepinguna vormistatud kokkuleppest;

enne ja pärast Eestis töötamist töötas hageja ALSTOM-i juures ning tema teadmisel ja ülesandel

teistes riikides.

17. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled järgmiste põhiliste küsimuste üle:

kas poolte vahel oli tööleping;

kas kohus saab tähtajalise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada;

millise hüvitise (ja mis sissetulekukomponentidest lähtudes) saab kohus mõista kostjalt hageja kasuks

välja TLS § 109 lg 1 alusel (või TLS § 100 lg 3 alusel);

kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist varalise kahjuna;

kas hagejal on õigus saada hüvitist lepingu ülesütlemisest seaduses sätestatust vähem etteteatamise

eest;

kas hagejal on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist.

18. Kostja ei ole kassatsioonimenetluses esitanud väiteid selle kohta, et tema tasaarvestusavaldus

hagejale makstud 14 503 euro suuruse päevaraha tagastamiseks jäeti rahuldamata. Seetõttu

kolleegium tasaarvestust ei käsitle.

II

19. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel oli poolte vahel sõlmitud

tähtajaline tööleping 17. oktoobrist 2011 kuni 31. oktoobrini 2015.

Kohtud on seejuures õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole kolleegiumi arvates rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel. Tulenevalt

TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

20. Kohtud analüüsisid töösuhet tuvastades põhjalikult poolte väiteid ja esitatud tõendeid

(vt maakohtu otsuse p-d 16-21, ringkonnakohtu otsuse p-d 68-72). Kostja apellatsioonkaebuse väited

kordavad olulises osas tema maakohtus esitatud väiteid, millele on maakohus oma otsuses juba

hinnangu andnud. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse töösuhte tuvastamise osas muutmata

ja järgis maakohtu põhjendusi, ei olnud ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 6 järgi kohustust oma otsust

täiendavalt põhjendada.

21. Töölepingu olulisteks tunnusteks on TLS § 1 lg 1 järgi teisele isikule tasu eest töö tegemine,

alludes selle isiku juhtimisele ja kontrollile.

Pooled ei vaidle, et hageja tegi Eestis tööd ja sai selle eest ka tasu. Kohtud tuvastasid, et hageja allus

vähemasti olulises osas kostja juhtimisele ja kontrollile ning kostja oli kohustatud maksma hagejale

ka töötasu. Asjaolusid, et tegelikult maksis tasu kostja asemel ALSTOM, hagejal oli välisriigis

sotsiaalkindlustus ja et korraldusi jagas hagejale vähemalt osaliselt ka ALSTOM, on kohtud hinnanud

ja leidnud, et need ei välistanud töölepingut kostjaga. Ringkonnakohus on möönnud küll võimalust,

et hageja, kostja ja ALSTOM-i komplitseeritud suhtes on ka elemente, mis viitavad töölähetusele

Eestis, kuid see ei ole muutnud tema lõppjäreldust pooltevahelise töölepingu tuvastamise kohta. Ei

ole keelatud, et hagejal oli samal ajal kaks töölepingut erinevate tööandjatega, isegi kui nende ese

vähemasti osaliselt kattus.

III

22. Pooled ei vaidle, et hageja on saanud kostjalt tähtajalise töölepingu ülesütlemise avalduse.

Kohtud on leidnud, et ülesütlemine oli tühine, sest alust lepingu ennetähtaegseks erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS §-de 87-89 mõttes ei olnud ja seega ei lõppenud tööleping ülesütlemisega

(TLS § 107 lg 1).

Pooled ei ole seda järeldust kassatsiooniastmes vaidlustanud.

23. Kolleegium nõustub kohtutega, et tööleping lõppes kohtus lõpetamisega TLS § 107 lg 2 kohaselt

1. juulist 2013. Seetõttu on õigesti jäetud rahuldamata ka hageja nõue kohustada kostjat töölepingut

täitma ja mõista temalt välja igakuine töötasu.

24. Kostja kui tööandja taotles kohtult töölepingu lõpetamist ja TLS § 107 lg 2 ei võimalda kohtul

jätta selles olukorras lepingut lõpetamata (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-13, p 27).

25. Kolleegium leiab, et TLS § 107 kohaldub nii tähtajatu kui ka tähtajalise töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise korral. Seaduse tekst ega eesmärk ja üldine loogika ei anna alust arvata, et

TLS § 107 lg 2 ei kohaldu tähtajalise töölepingu ülesütlemisele.

26. Kolleegiumil ei ole tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses leitust

(vt eelõige selle otsuse p-d 32 ja 33) lähtudes alust kahelda TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasuses.

Riigikohtu üldkogu leidis viidatud otsuse p-s 32.1, et kui seadusandja võimaldab tööandjal lõpetada

olemasoleva töösuhte ka siis, kui töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, peab töötajal olema

võimalik kasutada oma huvide kaitseks efektiivset õiguskaitsevahendit, milleks võib olla ka töötaja

õigus nõuda tööandjalt piisavat kahjuhüvitist. Viidatud otsuse p-s 32.5 leidis Riigikohtu üldkogu aga,

et TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on töötajale hüvitise maksmine TLS § 109 lg 1 järgi, välja

arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Seega on põhiseaduspärane seadusandja lahendus,

kus tööandja saab küll taotleda töölepingu lõpetamist, kuid peab samal ajal hüvitama töötajale

ülesütlemisest tingitud negatiivsed tagajärjed (kahju) rahas (vt selle kohta otsuse IV osa).

IV

27. Kohtud on mõistnud kostjalt hageja kasuks töölepingu lõpetamisel TLS § 109 lg 1 järgi välja

hüvitise 151 202 eurot 80 senti.

Kohtud on arvestanud selle summa hüvitisena hageja sissetuleku languse eest 28 kuu jooksul alates

1. juulist 2013 (millest alates tööleping lõpetati) kuni 31. oktoobrini 2015 (kui tööleping pidi

töölepingu järgi lõppema). Kohtud arvutasid hüvitise, lähtudes hageja põhipalga erinevusest kostja ja

ALSTOM-i juures töötades, milleks oli iga kuu 5400 eurot 10 senti (13 100 eurot 53 senti -

7700 eurot 43 senti) (vt maakohtu otsuse p 31).

28. Kolleegium nõustub kohtutega, et tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus tuleb

töötajale TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata

jäänud tulu eest (vt Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3). TLS § 109 lg 1

esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid

minimaalne hüvitis (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.2).

Kohtud on iseenesest õigesti lähtunud hageja sissetuleku, mida ta töölepingu tähtaja möödumiseni

pidi saama, ja edasise teisel töökohal saadud tasu vahest. Selline hüvitise arvutamine vastab kahju

hüvitamise üldpõhimõttele VÕS § 127 lg 1 järgi, millest lähtudes tuleb töötaja asetada hüvitist

makstes olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui tööandja ei

oleks tähtajalist töölepingut ebaseaduslikult üles öelnud (st oleks saanud kokkulepitud tasu).

Kahjuhüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hageja teisel töökohal saadud tasu.

29. Kolleegium leiab aga, et kohtud on põhjendamatult piirdunud hageja saamata jäänud tulu

hindamisel tema Eestis ja Saksamaal makstud põhitöötasude kõrvutamisega, jättes alusetult kõrvale

kokkulepitud lisatasud. Ringkonnakohus on alusetult kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-

t 1 saamata jäänud tulu hindamisel (ja hüvitise määramisel lepingu lõpetamise eest) olukorras, kus

andmed lisatasude kohta olid kohtule esitatud.

Kolleegium nõustub nii hageja kui ka kostja väitega, et ka lisatasusid tuleb saamata jäänud tulu ja

seega ka TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise arvutamisel arvestada vähemalt ulatuses, milles need olid

töölepingus kokku lepitud ja nende rahaline väärtus suure tõenäosusega hinnatav. Ringkonnakohtu

põhjendus, et hageja võib enne 31. oktoobrit 2015 suunduda Saksamaalt tööle uue tööandja juurde, ei

anna alust jätta lisatasudega arvestamata. Sama loogika järgi ei võinuks arvestada ka hageja

põhitöötasu, kuna ka see võib muutuda.

30. Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles maakohtu otsus jäeti

muutmata töölepingu lõpetamise hüvitise osas. Sõltuvalt Eestis ja Saksamaal makstud lisatasudest

võib hageja saamata jäänud tulu (hüvitis) olla kohtute väljamõistetust suurem või väiksem. Vajadusel

saab ringkonnakohus anda pooltele tähtaja tasude kohta andmete ja tõendite esitamiseks.

Selles osas rahuldatakse nii kassatsioon- kui ka vastukassatsioonkaebus. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata lisatasude mõju hageja sissetulekule.

31. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjas kohaldub TLS § 100 lg 3. See säte rakendub üksnes

juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine

on kehtiv. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107

ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul

põhjusel.

Samas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et TLS § 100 lg 3 järgi makstav hüvitis (töötasu

lepingu tähtaja saabumiseni) on lähtekohaks ka tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

TLS § 107 lg 2 alusel VÕS § 127 lg-st 1 lähtudes. Küll aga tuleb hüvitist korrigeerida VÕS § 127

lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida hageja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu

mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja

põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada

tuleb tekkinud kahju (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3).

V

32. Kohtud jätsid tuvastatud asjaoludel õigesti rahuldamata hageja nõude mõista välja kostjalt

töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 10 000 eurot.

Pooled ei vaidle, et kostja teatas hagejale 31. mail 2013 töölepingu ülesütlemisest 9. juunist 2013.

Kohtud on tuvastanud, et hagejale maksti kokkulepitud töötasu töölepingu kohtus lõpetamise ajani,

st 1. juulini 2013. Ei ole oluline, et 2013. a juuni töötasu maksis hagejale ALSTOM. Maakohus

tuvastas, et ka varem maksis hagejale kostja eest töötasu ALSTOM. VÕS § 78 lg 1 järgi võib

kohustuse võlgniku asemel täita ka kolmas isik. Kolleegiumi arvates ei ole asjaolude tuvastamisel

menetlusnorme oluliselt rikutud. Kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt asjaolusid

tuvastada ega tõendeid hinnata.

33. Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks TLS § 109 lg 1 järgsele hüvitisele võis hageja nõuda ka

töölepingu rikkumisega põhjustatud otsese varalise kahju (kulutuste) hüvitamist. Ringkonnakohus

kohaldas hageja õigusabi- ja tõlkekulude, s.o varalise kahju hüvitamise nõude lahendamisel õigesti

VÕS § 115 lg-t 1 ning § 127 lg-d 2 ja 3 ja § 139 lg-t 1, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena

õigusabikulude katteks 1785 eurot 60 senti.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus kostja alates 18. veebruarist 2013 kuni töölepingu

lõppemiseni TLS § 28 lg 2 p-s 1 ettenähtud kohustust kindlustada hageja kokkulepitud tööga. Hageja

tagasikutsumine Saksamaale ei ole vääramatuks jõuks VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et TLS § 28 lg 2 p 1 eesmärgiks VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh hoida ära

töö mitteandmisega kaasneva õiguskaitsevajaduse tõttu tekkinud õigusabikuludest tulenev kahju ning

selline kahju pidi olema kostjale töölepingu sõlmimisel VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.

Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et osa õigusabi- ja tõlkekuludest tuleb jätta kostjalt

välja mõistmata. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on

võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. Asjaolu, et hagi ese erineb

mõnevõrra töövaidluskomisjonile esitatud nõudest, ei välista nende hüvitamist seaduses sätestatud

kohtueelse menetluse kuludena. Vaidluse asjaolud olid hagi esitamise ajaks küll muutunud, kuid

haginõue rajaneb samal töölepingul, millele hageja tugines töövaidluskomisjonile esitatud avalduses.

Kulude hüvitamist ei välista ainuüksi asjaolu, et hageja loobus avaldusest, kui see oli tingitud

tööandja käitumisest (lepingu ülesütlemisest).

34. Kolleegiumi arvates jätsid kohtud põhjendatult rahuldamata hageja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude.

Hageja on nõudnud hüvitist TLS § 28 lg 2 p-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise eest ehk põhjusel, et

kostja ei kindlustanud teda tööga. Kolleegium leiab, et TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumise ärahoidmise

eesmärgiks ei ole VÕS § 134 lg 1 mõttes mittevaralise kahju ärahoidmine, mistõttu ei ole töö

andmata jätmisest tekkida võiv mittevaraline kahju vähemasti üldjuhul rahaliselt hüvitatav. Lepingu

lõpetamise eest ei ole hageja mittevaralise kahju hüvitist nõudnud.

35. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmise osas,

tuleb see tühistada ka sellelt arvutatud viivise osas. Viivis tuleb välja mõista olenevalt

väljamõistetava hüvitise suurusest.

VI

36. Ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus ning

jätta see TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Vastuseks hageja vastukassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jaotas riigilõivu ja muud

menetluskulud valesti erineval viisil, märgib kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 ei välista erinevat liiki

menetluskulude erinevat jaotamist.

37. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud

kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve