3-2-1-38-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-38-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

VTA Tehnika Aktsiaseltsi hagi Heigo Baueri (Bauer) vastu

170 724 euro 54 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-13446

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heigo Baueri kassatsioonkaebus

VTA Tehnika Aktsiaseltsi vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Heigo Baueri kassatsioonkaebuse hind 82 200 eurot

VTA Tehnika Aktsiaseltsi vastukassatsioonkaebuse hind

87 474 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja VTA Tehnika Aktsiaselts (registrikood 10159138),

esindaja vandeadvokaat Kaido Pihlakas

Kostja Heigo Bauer, esindajad vandeadvokaadid Aivar Raudsik

ja Martin Tälli

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-13-13446 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta nii kassatsioonkaebus kui ka vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VTA Tehnika Aktsiaselts (hageja) esitas 24. märtsil 2013 Harju Maakohtule hagi Heigo Baueri

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 170 724 euro 54 sendi suuruse

kahjuhüvitise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja kuni 2012. a detsembrini hageja juhataja. Alates 2008. a lõpust ostis

kostja hageja kulul 7457 euro 64 sendi eest kütteõli ja laskis selle tarnida oma kodusele aadressile.

Kostja on hüvitanud sellest ainult 1133 eurot 10 senti, ülejäänu on hüvitamata ja seega on kostja

tekitanud hagejale kahju 6324 eurot 54 senti.

Septembris 2011 ja jaanuaris 2012 vormistas kostja hageja laost kaupade üleandmise kohta Eurowest

Furgoonitehas OÜ-le (Furgoonitehas) saatelehed, mille järgi on hageja andnud Furgoonitehasele üle

seadmeid kokku 164 400 euro eest. Furgoonitehas eitab seadmete saamist. Sõltumata sellest, kas kostja

andis seadmed Furgoonitehasele üle ja jättis üleandmise dokumenteerimata või kadusid seadmed muul

viisil, kadusid need kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu. Kui seadmed anti Furgoonitehasele üle,

tulnuks üleandmine nõuetekohaselt dokumenteerida, kui neid aga ei antud üle Furgoonitehasele, siis

pidanuks kostja juhatuse liikmena tagama seadmete säilimise. Seadmete kadumisega on hagejale

tekkinud 164 400 euro suurune kahju.

25. juunil 2013 esitatud menetlusdokumendis leidis hageja, et tõendatud ei ole kostja väited, et seadmed

anti üle hoopis äriregistrist kustutatud aktsiaseltsile EUROWEST (Eurowest). Hageja esitas nõude

Eurowesti pankrotimenetluses, kuid nõude tõendamiseks dokumente ei olnud. Nõuete kaitsmisel esitas

hageja nõudele vastuväite Eurowesti pankrotihaldur, kuid kostja hageja esindajana ei vaidlustanud

vastuväidet ega esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi. Isegi kui kostja andis seadmed Eurowestile

üle, tekitas ta ikkagi hagejale juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega kahju, sest sel juhul seisnes

hoolsuskohustuse rikkumine tegevusetuses – kostja jättis hageja huvid tagamata ja riski maandamata.

Kostja tegevusetuse tõttu ei saanud hageja esitada tasunõuet kaupade eest. Kostja jättis kaupade eest tasu

sisse nõudmata isikutelt, kellele kaubad üle anti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja on isiklikuks tarbeks tellitud 1000 liitri kütteõli eest tasunud. Ülejäänud osas on hageja nõue

tõendamata. Vaidlusalused seadmed on antud üle hageja pikaajalisele lepingupartnerile Eurowestile.

Kauba üleandmist kinnitavad saatelehed ja kaubaarved, mis pidid olema nii hagejal kui ka Eurowestil.

Kauba eest esitatud arvete ärakirjad on antud üle hagejat esindanud õigusbüroole. Hageja teadis nii

kaupade müümisest kui ka asjaolust, et kirjalik müügileping oli sõlmimata.

Kostja leidis, et 25. juunil 2013 esitatud vastuses muutis hageja hagi alust. Kostja ei nõustunud sellega.

Lisaks leidis kostja, et sõltumata sellest, kas mõni 2007. a toimunud müügitehing on kostjale

etteheidetav, on hageja nõue selles osas aegunud.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. mai 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 83 249 eurot 60 senti. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja tellinud hageja kulul isiklikuks tarbimiseks kütteõli

1040 euro 60 sendi eest ega ole tõendanud, et ta oleks selle summa hagejale hüvitanud. Seega kasutas

kostja äriühingu vara isiklikuks otstarbeks ja rikkus lojaalsuskohustust. Nimetatud summa on hageja

kahju ja see tuleb kostjalt välja mõista.

On tuvastatud, et kostja müüs hageja esindajana seadmeid Eurowestile, kuid seadmete üleandmisel ei

esitanud ta arveid ega dokumenteerinud üleandmist viisil, mis oleks võimaldanud nõuet hiljem maksma

panna, ja seadmete eest tasu saamine osutus võimatuks. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid,

millest nähtuks, et ta tegutses kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja laost välja läinud

seadmete maksumus on 164 000 eurot. Samas suuruses esitas hageja nõude ka Eurowesti

pankrotimenetluses. Seega on tuvastatud, et seadmete kaotsiminekuga tekkis hagejale kahju

164 000 eurot.

Poolte esitatud tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses oleks hageja

müügilepingust tulenev nõue selle tõendatuse korral rahuldatud. Eurowesti võlausaldajate

üldkoosoleku protokolli järgi esitati pankrotimenetluses nõudeid 826 921 euro 37 sendi suuruses

summas, pandi eseme müügist laekus 480 000 eurot ning I ja II järgu võlausaldajatele tuli välja maksta

374 416 eurot 67 senti. Arvestades seda, et kaupade ostja pankrotistus 2012. aasta suveks ja oli ka

varem probleemse maksekäitumisega, ei oleks hageja saanud kaupade eest kogu hinda tõenäoliselt ka

juhul, kui kostja oleks dokumenteerimiskohustust täitnud ja kui nõuet oleks tunnustatud.

Kohtul ei ole võimalik hinnata, millal ja kui palju seadmeid Eurowestile müüdi, sest selle kohta ei ole

dokumente. Kohtu ette toodud asjaoludel esitati seadmete eest arved alles alates 2011. a septembrist ja

ei ole võimalik tuvastada, kui palju seadmeid mingil aastal täpselt müüdi. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 127 lg 6 kohaselt võib kohus otsustada hüvitise suuruse, kui kahju tekitamine on tuvastatud,

kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. On tõenäoline, et kui müük oleks dokumenteeritud ja

nõue õigel ajal maksma pandud, siis oleks hageja saanud tasu vähemalt 2007., 2008. ja 2009. a müüdud

seadmete eest. Maakohus lähtus eeldusest, et aastatel 2007–2010 müüdi seadmeid võrdses koguses, ja

leidis, et tekkinud kogukahjust on kostja hoolsuskohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses

123 300 eurot. Hageja nõue on aegunud 2007. a müügitehingute dokumenteerimata jätmisega tekitatud

kahju osas, sest hagi esitati 2013. a ehk rohkem kui viie aasta möödumisel rikkumisest ja seega tuleb

kostjalt välja mõista 82 200 eurot.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega

mõista kostjalt lisaks välja 87 474 eurot 94 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas,

millega maakohus rahuldas hageja nõude 82 200 euro ulatuses, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kumbki pool vaidles teise poole apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu seisukoht, et saatelehtede järgi hageja

asukohta tellitud kütteõli kasutamine kostja isiklikeks vajadusteks ja sellega hagejale kahju tekitamine e

ole tõendatud.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs seadmeid ostjale arveid esitamata. Seega andis kostja ära hagej

vara selle eest tasu saamata. Maakohus tuvastas õigesti, et seadmed tarniti Eurowestile ja et hageja

kaotas tasunõude Eurowesti vastu. Seda kinnitab asjaolu, et Eurowesti nõuete kaitsmise koosolekul jäi

hageja nõue tunnustamata, sest hageja ei suutnud nõuet tõendada. Ka Eurowestil ei olnud nõude kohta

mingeid dokumente. Kostja väide, et nõude tunnustamise hagil ei oleks olnud perspektiivi, ei tähenda, e

kostja peaks seetõttu vabanema kahju hüvitamise kohustusest. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostj

rikkus oma hoolsuskohustust ja tekitas hagejale kahju. Kauba müügi dokumenteerimata jätmise tõttu ei

saanud hageja ostjalt kauba eest tasu. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis oma kohustusi korraliku

ettevõtja hoolsusega ja peab kahju hüvitama.

Maakohus tuvastas õigesti kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel ja jättis 2007. a tekitatud kahju

hüvitamise nõude õigesti aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus ei rikkunud kahju suuruse tuvastamise

ja hagi osalisel rahuldamisel menetlusnorme.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis

rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse ning tühistamata maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas

hageja nõude 82 200 euro ulatuses. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest ühelt poolt on

loetud tuvastatuks, et seadmed müüdi Eurowestile, teisalt aga leitud, et müük ei olnud dokumenteeritud

viisil, mis võimaldanuks hagejal nõuda müügihinna tasumist. On arusaamatu, millise õigusnormi alusel

kohtud järeldasid, et hageja kaotas tasunõude, sest seadus ei näe müügilepingu jaoks ette kohustuslikku

vorminõuet ja müüja tasunõude tekkimine ega lõppemine ei ole seotud müügilepingu

dokumenteerimisega. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise nõudeid ja kohaldas

vääralt materiaalõigust ning see tõi kaasa ebaõige lahendi.

Hagejal tekkinud kahju ja kostja väidetava rikkumise (saatelehtede ning arvete vormistamata jätmise)

vahel ei ole põhjuslikku seost. Hageja ei saanud ostuhinda põhjusel, et ostja pankrotistus ja

pankrotimenetluses jätkus raha vaid pandiga tagatud nõuete osaliseks rahuldamiseks.

Ringkonnakohus seostas nõude kaotamise ekslikult asjaoluga, et Eurowesti pankrotimenetluses

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitati hageja nõudele vastuväide põhjusel, et nõude

tõendamiseks ei olnud dokumente. Nõuete kaitsmise koosolekul ei tuvastata nõude olemasolu sisuliselt

ja nii haldur kui ka võlausaldajad võivad nõudele ilma vastuväidet põhjendamata vastu vaielda. Nõude

tunnustamise vaidlus toimub hiljem kohtumenetluses. Nõude tunnustamise hagi jäeti praegusel juhul

esitamata sellepärast, et Eurowesti pankrotivarast ei oleks jätkunud teise järgu nõuete rahuldamiseks, ja

mitte sellepärast, et nõue jäi tõendamatuse tõttu tunnustamata.

7. Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas,

millega kohtud jätsid hagi rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidsid kohtud ekslikult, et kostja tellitud kütteõli on

osaliselt kasutatud hageja huvides, ja kütteõli ostmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleb

rahuldada täies ulatuses.

Samuti on ekslik kohtute seisukoht, et vaidlusalused seadmed anti üle Eurowestile. Isegi kui see oleks

õige, oleks ekslik maakohtu seisukoht, et 2010. aastal müüdud seadmete eest ei oleks olnud võimalik

saada tasu Eurowesti maksejõuetuse tõttu. Apellatsioonkaebuses tugines hageja sellele, et maakohtu

otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes kohus sellise järelduseni on jõudnud,

seega rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus ei võtnud selle

apellatsioonkaebuse väite kohta mingit seisukohta.

Kostja rikkus hoolsuskohustust sellega, et jättis ostjaga kokku leppimata müügihinna ja

maksetingimused ning jättis seadmete üleandmise dokumenteerimata, samuti sellega, et ei kasutanud

seadmete üleandmisel tagatisi, mis on pikaajalise krediidi ja lepingupartneri negatiivsete

kasuminäitajate puhul hädavajalik. Samuti rikkus kostja hoolsuskohustust sellega, et jättis esitamata

müügihinna tasumise nõude. Tavapäraseks ei saa pidada seda, et aasta jooksul müügilepingu eseme

üleandmisest ei esitata arvet ega tehta ühtegi toimingut raha saamiseks. Hiljemalt nõude aegumistähtaja

jooksul pidanuks hoolas juhatuse liige esitama nõude kohtusse või võtma ostjalt võla kohta kinnituse.

Kohtud on hageja nõude jätnud osaliselt rahuldamata põhjusel, et kostja rikkumisest sõltumata oleks

hagejal jäänud tasu osaliselt (2010. a müüdud seadmete eest) saamata. Maakohtu otsusest ei nähtu,

millistele asjaoludele ja tõenditele on kohus sellise järelduse tegemisel tuginenud. Ringkonnakohus

seda rikkumist ei kõrvaldanud ja seega on kohtuotsused selles osas põhjendamata. Seadmete väidetava

üleandmise ja Eurowesti pankrotistumise vahele jäi pooleteiseaastane periood. Eluliselt on usutav, et

kui kostja oleks võla viivituseta sisse nõudnud, oleks hageja saanud kogu summa.

Kohtud on ekslikult lugenud hageja nõude osaliselt aegunuks ja jätnud arvestamata sellega, et kostja

hoolsuskohustuse rikkumine seisnes muu hulgas selles, et ta ei esitanud tasunõuet kohtusse nõude

aegumistähtaja jooksul ega teinud muid toiminguid võla sissenõudmiseks. Kuna osa seadmeid anti

ostjale üle 2008. a, siis pidanuks kostja hiljemalt 2011. a esitama ostja vastu nõude. Kuna kostja ei

pannud nõuet õigel ajal maksma, siis tuleb tema kohustuste rikkumise ajaks lugeda 31. detsember 2011

ja viieaastast aegumistähtaega arvestades ei ole hageja nõue aegunud.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb

hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii kassatsioonkaebus kui ka vastukassatsioonkaebus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• kostja oli kuni 2012. a detsembrini hageja juhataja;

• kostja ostis hageja kulul kütteõli ja lasi osa sellest tarnida oma kodusele aadressile;

• kostja müüs hageja esindajana aastatel 2007–2010 164 400 euro eest seadmeid, kuid ei sõlminud

ostjaga kirjalikke müügilepinguid ega vormistanud saatelehti;

• müüdud seadmete eest esitati arved alles 2011. a septembris;

• 5. juunil 2012 kuulutati välja Eurowesti pankrot ja hageja esitas 164 400 euro suuruse nõude

Eurowesti pankrotimenetluses;

• 6. detsembril 2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles pankrotihaldur nõudele vastu ja

nõue jäi tunnustamata;

• kostja ei esitanud hageja esindajana nõude tunnustamise hagi;

• Eurowest on 25. oktoobril 2013 äriregistrist kustutatud.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kui suure kahju tekitas kostja hagejale sellega, et tellis kütteõli

isiklikuks tarbimiseks hageja kulul, kuid ei hüvitanud hagejale kütteõli hinda, samuti selle üle, kas

kostja on tekitanud hagejale 164 400 euro suuruse kahju sellega, et jättis seadmete müügilepingud

kirjalikult vormistamata ja müügihinna ostjalt sisse nõudmata.

Kostja on esitanud kassatsioonkaebuse selle osa peale ringkonnakohtu otsusest, millega kohtud

rahuldasid hagi 82 200 euro ulatuses. Hageja on esitanud vastukassatsioonkaebuse selle osa peale

ringkonnakohtu otsusest, millega kohtud jätsid hagi rahuldamata. Pooled ei ole esitanud

kassatsioonkaebust selle osa peale ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus nõustus maakohtu

otsusega osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kütteõli tarnest tuleneva

1040 euro 60 sendi suuruse kahjuhüvitise. Seega ei vaielda kassatsiooniastmes selle osa üle hageja

nõudest, millega maakohus rahuldas hagi hageja kulul tellitud kütteõli isiklikes huvides kasutamisest

tuleneva kahjunõude ulatuses osaliselt ehk 1040 euro 60 sendi ulatuses. Selle osa peale maakohtu

otsusest ei esitatud ka apellatsioonkaebust ja seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel jõustunud.

Kassatsiooniastmes on seega vaidluse all kütteõli isiklikes huvides kasutamisest tulenev kahjunõue

osaliselt ehk 5283 euro 94 sendi ulatuses ja seadmete müügihinna sissenõudmata jätmisest tulenev

kahjunõue tervikuna ehk 164 400 euro ulatuses.

12. Hageja nõue kostja vastu on aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 esimene lause,

mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju tekitanud,

tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 315 lg 2 teises lauses

ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega.

13. ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised:

• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 35);

• aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause).

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse

liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud

kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku

ettevõtja hoolsusega.

14. Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku

otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise

isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed

oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava

hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab

seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste

vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske.

Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke

huve äriühingu omadele.

15. Esmalt käsitleb kolleegium hageja 5283 euro 94 sendi suurust kahju hüvitamise nõuet, mis tuleneb

sellest, et kostja kasutas hageja kulul tellitud kütteõli väidetavalt isiklikeks vajadusteks ega hüvitanud

hagejale õli hinda. Maakohus rahuldas hagi selle nõude osas osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1040 eurot 60 senti. Hageja esitas apellatsioonkaebuse selle osa peale maakohtu otsusest, millega

maakohus jättis kütteõli väärtuse hüvitamata jätmisest tuleneva kahjunõude rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

Hageja on vastukassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud asusid ekslikule seisukohale, et kostja tellitud

kütteõli on osaliselt kasutatud hageja huvides. Hageja arvates tuleb kütteõli ostmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue rahuldada täies ulatuses. Kolleegium märgib, et kohtud on otsustes põhjendanud,

millest nad on 1040 euro 60 sendi väljamõistmisel ja ülejäänud osas nõude rahuldamata jätmisel

lähtunud. Menetlusnorme ei ole seejuures rikutud. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise

asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Eeltoodud põhjustel jääb vastukassatsioonkaebus

rahuldamata osas, millega hageja palus mõista kostjalt välja selle osa hageja kulul kütteõli ostmisega

tekitatud kahjust, mille maa- ja ringkonnakohus jätsid välja mõistmata.

16. Järgmiseks käsitleb kolleegium seadmete müügihinna sisse nõudmata jätmisest tulenevat

164 400 euro suurust kahjunõuet ja sellega seotud kassatsioonkaebuse ning vastukassatsioonkaebuse

väiteid.

Hageja on kostja rikkumisena välja toonud selle, et kostja jättis seadmete müügi dokumenteerimata, ei

esitanud õigel ajal ostjale arveid ning jättis esitamata müügihinna tasumise nõude seadmete ostja

(Eurowesti) vastu ja nõude tunnustamise hagi Eurowesti pankrotimenetluses.

Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 2 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid ja RPS § 4 p 5 kohaselt säilitama raamatupidamise

dokumente. RPS § 6 lg 1 järgi on majandustehing muu hulgas raamatupidamiskohustuslase tehtud

tehing, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseis.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki

majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul

pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete

tähtaegne esitamine. ÄS § 306 lg 4 järgi on nõuetekohase raamatupidamise korraldamise tagamine

juhatuse ülesanne.

Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta

seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Seega on kohtud iseenesest õigesti

leidnud, et seadmete müügi dokumenteerimata jätmisega rikkus kostja praegusel juhul oma kohustusi.

Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et tehingute dokumenteerimata jätmise (mh kirjalike

müügilepingute sõlmimata jätmise) ja hagejal kahju tekkimise (üleantud seadmete eest ostuhinna

saamata jäämise) vahel ei ole praegu põhjuslikku seost, sest iseenesest oli seadmete üleandmist ja

nõude olemasolu võimalik tõendada ka muul viisil. Nagu nähtub maa- ja ringkonnakohtu otsustest, on

kohtud lugenud tõendatuks, et seadmed müüdi Eurowestile, seega ei saa väita, et just tehingute

dokumenteerimata jätmine põhjustanuks hagejale kahju.

17. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti leidnud, et ostja vastu nõude esitamata jätmine on praegusel

juhul käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena, arvestades seda, kui pika aja jooksul ei

võtnud juhatuse liige nõude maksmapanekuks mitte midagi ette. Juhatuse liige on kohustatud

korraldama äriühingu võlgade sissenõudmist ja rikkumise puudumise tõendamiseks pidanuks juhatuse

liige praegusel juhul tõendama näiteks seda, et ta on vähemalt üritanud nõuet maksma panna (esitanud

mõistliku aja jooksul pärast kauba üleandmist arved, pöördunud nõudega lepingupartneri poole või

teinud muid selliseid toiminguid). Kostja ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud, vaid on üksnes

väitnud, et nõuet ei esitatud õigel ajal sellepärast, et tegu oli hageja jaoks olulise lepingupartneriga.

Kolleegium märgib, et korraliku ettevõtja hoolsusega ei ole lepingupartneri vastu olemasoleva nõude

täielik tähelepanuta jätmine kooskõlas isegi juhul, kui tegu on äriühingu jaoks olulise ja pikaajalise

lepingupartneriga. Pidev kauba juurdeandmine olukorras, kus lepingupartner selle eest mingit

vastusooritust ei tee, on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine.

Õige on seega vastukassatsioonkaebuse väide, et kostja rikkus hoolsuskohustust sellega, et jättis

müügihinna lepingupartnerilt sisse nõudmata.

18. Kolleegiumi arvates ei saa aga hoolsuskohustuse rikkumiseks pidada seda, kui juhatuse liige jätab

nõude tunnustamise hagi võlgniku pankrotimenetluses esitamata olukorras, kus on selge, et vara ei

jätkuks isegi kõigi eesõigusnõuete rahuldamiseks. Juhatuse liikmel on kohustus arvestada äriühingu

huvidega ja vähemalt üldjuhul on hoolsuskohustusega kooskõlas see, kui juhatuse liige ei alusta

kohtumenetlust, millega kaasneksid kulud, kuid millest lõpptulemusena ei oleks eelduslikult võimalik

mingit varalist hüve saada.

19. Pooled vaidlevad muu hulgas selle üle, kas hageja kahju, mis tekkis müügihinna saamata jäämisest,

on põhjustatud sellest, et kostja rikkus oma hoolsuskohustust, või sellest, et hageja lepingupartner

Eurowest pankrotistus. Hageja väitel põhjustas kahju kostja tegevusetus, kostja väidab aga, et kahju

tekkis ostja pankrotistumise tõttu.

Riigikohus on varasemas praktikas (vt nt 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 18

ja 19) leidnud, et põhjusliku seose tõendamine rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on hageja

ülesanne. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi

ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil

jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta

saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose kindlakstegemise kohta üldiselt Riigikohtu 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit,

mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud

olemata.

Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust

asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu

asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud.

Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Kui kahju tekkimise põhjuseks võib olla kostja

tegu või alternatiivselt asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes

kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju

hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks. Seega

kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja rikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et

kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel.

20. Kohtute tuvastatud asjaoludel jäi 2007., 2008. ja 2009. a müüdud seadmete eest tasu saamata

seepärast, et kostja jättis nõude õigel ajal maksma panemata, 2010. a müüdud seadmete eest aga jäi

müügihind saamata sellepärast, et ostja pankrotistus. Seega leidsid kohtud, et kui tasunõue oleks õigel

ajal maksma pandud või kohe alguses seatud nõuete tagamiseks tagatised, oleks hageja tõenäoliselt

saanud tasu vähemalt 2007., 2008. ja 2009. a müüdud seadmete eest. Kohtud ei ole seda tuvastatuks

lugedes menetlusnorme rikkunud ja kolleegium ei saa ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et sama kahju on põhjuslikus seoses ka dokumenteerimiskohustuse

täitmata jätmisega, kuid see ei muuda madalama astme kohtute otsuseid ebaõigeks.

Dokumenteerimiskohustuse rikkumine kui kahju põhjus tuleb kohtute otsuste põhjendustest välja jätta.

21. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei

tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-

08, p 16). See kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju

olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu.

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing

peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 16; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-197-13, p 22).

VÕS § 127 lg 6 kohaselt võib kohus määrata hüvitise suuruse, kui kahju tekitamine on tuvastatud, kuid

kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Sama põhimõtte kehtestab ka TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt

juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha

või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab

kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Praegusel juhul kohaldaski maakohus kahju suuruse kindlakstegemisel VÕS § 127 lg-t 6 ja leidis, et

aastatel 2007–2010 müüdi seadmeid võrdses koguses ning kuna 2010. a müüdud seadmete eest jäi raha

saamata mitte kostja rikkumise, vaid ostja pankrotistumise tõttu, siis on kostja tekitatud kahju suurus

2007.–2009. a 123 300 eurot. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.

22. Kuna VÕS § 127 lg 6 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgemalseisev kohus

saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire ja kuna praegusel juhul ei ole kolleegiumi

hinnangul diskretsiooni piire ületatud, siis ei saa ka Riigikohus sekkuda väljamõistetava kahju suuruse

hindamisse. Kolleegiumi arvates ei nähtu praeguse asja materjalidest, et maa- või ringkonnakohus

oleksid oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Ekslik on

vastukassatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele on

kohus sellise järelduse tegemisel tuginenud. Maakohus on otsuses põhjendanud, et täpsem

kahjuarvestus ei ole võimalik seetõttu, et säilinud ei ole dokumente selle kohta, kui palju kostja hageja

esindajana mingil majandusaastal seadmeid müüs.

23. Kostja esitas menetluses aegumise vastuväite, hageja vaidles sellele vastu. Maakohus leidis, et

hageja nõue on aegunud 2007. a müügitehingute dokumenteerimata jätmisega tekitatud kahju osas, sest

hagi esitati 2013. a märtsis ehk rohkem kui viie aasta möödumisel rikkumisest. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga.

ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb

TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 14). Üldjoontes samamoodi on juhatuse liikme vastu

esitatava kahju hüvitamise nõude aegumine reguleeritud ÄS § 315 lg-s 3. ÄS § 315 lg 3 ja TsÜS § 37

lg 4 sätestavad konkreetse õigussuhte liigist tulenevad aegumise erireeglid, mis erinevad nõuete

aegumise üldistest reeglitest. Seega ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid

rikkumise toimepanemisest (vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14).

24. Kolleegium märgib, et praegusel juhul tuleb kahju tekkimisega põhjuslikus seoses olevaks

rikkumiseks pidada eelkõige müüdud seadmete müügihinna sisse nõudmata jätmist. Kolleegiumi

arvates on vähemalt üldjuhul kooskõlas juhatuse liikme hoolsuskohustusega see, kui juhatuse liige

esitab lepingupartnerile üleantud kauba eest mõistliku aja jooksul arve, võtab iga majandusaasta

lõppedes saldokinnituse ja teeb muid võla sissenõudmisele suunatud toiminguid. Jättes selle tegemata,

on juhatuse liige rikkunud oma hoolsuskohustust. Seega hakkab üldjuhul hiljemalt majandusaasta

lõppedes aeguma sellel majandusaastal põhjendamatult esitamata jäetud nõuetele vastav kahju

hüvitamise nõue (vt otsuse p 17). Maakohus jättis seega õigesti rahuldamata hageja nõude selle osa,

mis tulenes eelduslikult 2007. a toimunud rikkumistest, sest hagi on esitatud 2013. a märtsis ehk

rohkem kui viie aasta möödumisel 2007. a majandusaasta lõppemisest. Eeltoodust tulenevalt on ekslik

vastukassatsioonkaebuse seisukoht, et kostja kohustuste rikkumise ajaks tuleb lugeda 31. detsembrit

2011. Nõue hakkab aeguma rikkumise algusega ehk ajast, mil juhatuse liikmele saab mingit käitumist

pidada etteheidetavaks.

Seega on iseenesest õige kohtute järeldus, et 2007. a toimunud rikkumistest tulenev kahjunõue oli hagi

esitamise ajaks aegunud, kuid kohtute otsuste põhjendused tuleb aegumist puudutavas osas asendada

Riigikohtu otsuse põhjendustega, sest kahju põhjustanud rikkumiseks oli praegusel juhul mitte

dokumenteerimiskohustuse rikkumine, vaid seadmete müügihinna nõude esitamata jätmine.

25. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jätta poolte endi kanda.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta

tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle

kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

26. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjonid

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull