3-2-1-36-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Mõõnikso OÜ hagi AS-i Maru Metall vastu kahjuhüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-61574

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Maru Metall kassatsioonkaebus

Mõõnikso OÜ vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

AS-i Maru Metall kassatsioonkaebuse hind 4249 eurot

53 senti

Mõõnikso OÜ vastukassatsioonkaebuse hind 5585 eurot

84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mõõnikso OÜ (registrikood 11912997), esindaja

vandeadvokaat Aare Kaldma

Kostja AS Maru Metall (registrikood 10723834), esindaja

vandeadvokaat Rait Kaarma

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61574 osas,

millega ringkonnakohus tühistas osaliselt (väljamõistetud summat ja menetluskulude jaotust

puudutavas osas) Harju Maakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis

AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks lisaks välja põhivõla 4133 (neli tuhat ükssada

kolmkümmend kolm) eurot 25 senti. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus viivise

väljamõistmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata Mõõnikso OÜ hagi AS-i Maru

Metall vastu 4133 (nelja tuhande ühesaja kolmekümne kolme) euro 24 sendi suuruse põhivõla

väljamõistmiseks ja millega mõista AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks välja seisuga

6. mai 2015 viivis 884 (kaheksasada kaheksakümmend neli) eurot 9 senti ning alates 7. maist

2015 kuni põhinõude tasumiseni viivise põhivõlalt 7116 (seitse tuhat ükssada kuusteist) eurot

28 senti VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61574

muutmata osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse ja

tegi uue otsuse, millega mõistis AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks lisaks välja

116 (ükssada kuusteist) eurot 28 senti. Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-61574 jääb muutmata ka osas, millega AS-ilt Maru Metall on Mõõnikso OÜ

kasuks välja mõistetud 7000 (seitse tuhat) eurot.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

4.1. Rahuldada Mõõnikso OÜ hagi osaliselt.

4.2. Mõista AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks välja 7116 (seitse tuhat ükssada kuusteist)

eurot 28 senti.

4.3. Jätta rahuldamata Mõõnikso OÜ hagi AS-i Maru Metall vastu 13 492 (kolmeteistkümne

tuhande neljasaja üheksakümne kahe) euro 54 sendi nõudes.

4.4. Mõista AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks välja seisuga 6. mai 2015 viivis

884 (kaheksasada kaheksakümmend neli) eurot 9 senti.

4.5. Mõista AS-ilt Maru Metall Mõõnikso OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt 7116 (seitse tuhat

ükssada kuusteist) eurot 28 senti VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 7. maist 2015 kuni

põhivõla tasumiseni.

4.6. Jätta 65% menetluskuludest Mõõnikso OÜ ja 35% menetluskuludest AS-i Maru Metall

kanda.

5. Rahuldada nii AS-i Maru Metall kassatsioonkaebus kui ka Mõõnikso OÜ

vastukassatsioonkaebus osaliselt.

6. Tagastada AS-i Maru Metall kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon AS-ile Maru Metall.

Samuti tagastada Mõõnikso OÜ vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Mõõnikso OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mõõnikso OÜ (hageja) esitas 27. detsembril 2013 hagi AS-i Maru Metall (kostja) vastu, milles

palus mõista kostjalt välja 20 691 euro 43 sendi suuruse kahjuhüvitise ja viivise. 31. märtsil 2014

esitatud koondseisukohtades palus hageja mõista kostjalt välja 20 608 euro 82 sendi suuruse

kahjuhüvitise, sealhulgas haagise eest 12 500 eurot, lisakulutuste eest 389 eurot 52 senti ja saamata

jäänud tulu 7719 eurot 30 senti. Hageja palus välja mõista ka perioodi eest 24. oktoobrist 2013 kuni

20. detsembrini 2013 viivise 278 eurot 36 senti, samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt pidi hageja vedajana toimetama hageja ja Läti äriühingu Cutcentre SIH

(saatja) vahel sõlmitud kaubaveolepingu kohaselt kauba (metalltorud) Elme Metall OÜ-le (saaja).

Kaup tuli saajale üle anda kostja laoplatsil Harjumaal Kõue vallas Ardu külas. 21. oktoobril 2013

toimetas hagejale kuuluv haagisega veok kauba saatelehel märgitud sihtkohta. Kostja töötajad

laadisid kauba oma tehnikavahenditega maha. Mahalaadimisel kukkus haagiselt ülestõstetud koorem

haagise peale ja kahjustas seda. Eelnevaga tekitati hagejale kahju kokku 20 608 eurot 82 senti. Kahju

koosneb haagise 12 500 euro suurusest turuväärtusest, kahjujuhtumi tõttu tehtud 389 euro 52 sendi

suurusest lisakulutusest (haagise Valka transportimiseks kantud kütusekulu 116 eurot 28 senti ning

töötasu autojuhile 12 tööseisaku päeva eest 273 eurot 24 senti) ja saamata jäänud äritulust ehk

hagejal ajavahemikus 22. oktoobrist kuni 20. detsembrini 2013 saamata jäänud 7719 euro 30 sendi

suurusest tulust.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja oli kauba saaja suhtes kauba töötluse ja transpordi tellija ning saaja omakorda tellis kauba

transpordi hagejalt. Seega on kahju tekkinud kaubaveolepingu täitmisel. Kahjustatud haagis ei

kuulunud hagejale, vaid füüsilisest isikust ettevõtjale Ilgvars Švecsile (Mõõnikso talu). Vaidlusaluse

haagise suhtes sõlmitud kasutusvalduse seadmise leping võib olla koostatud tagantjärele. Hageja oli

ise vastutav veose mahalaadimise eest, mistõttu tal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist. Hageja

veokijuht oli veose mahalaadimise juures ja jättis tõrjumata kahju tekkimise ohu ning tegemata

toimingud, mis olid vajalikud kauba ohutuks mahalaadimiseks. Lisaks ei ole hagejal kahju tekkinud

ja isegi kui oleks, ei ole see tõendatud. Asjatundja arvamuse järgi on vaidlusaluse haagise turuväärtus

9500 eurot ja avariilise jäänuki hinnanguline maksumus 2500 eurot, mistõttu ei saa hageja kahju igal

juhul olla suurem kui 7000 eurot.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. aprilli 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 12 500 eurot ja ajavahemiku eest 24. oktoobrist 2013 kuni 20. detsembrini

2013 viivise 168 eurot 84 senti, samuti alates hagi esitamisest ehk 27. detsembrist 2013 kuni

põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue kostja vastu deliktiõiguslik kahju hüvitamise

nõue ja veolepingut reguleerivad sätted hageja ning kostja vahelises suhtes ei kohaldu.

Kuigi hageja ei ole haagise omanik, on tal tulenevalt haagise omanikuga sõlmitud kasutusvalduse

lepingust õigus esitada kostja vastu deliktiõiguslik kahjunõue. Kasutusvalduse lepingu p 4.5 tuleb

tõlgendada tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete loovutamisena, mille tulemusena on hagejal

vaidlusalusele haagisele kahju tekkimise korral õigus esitada uue võlausaldajana nõue võlgniku

vastu. Kostja vastuväide, et kasutusvalduse leping võib olla sõlmitud tagantjärele ja et see võib olla

võltsitud, on paljasõnaline.

Hagis esitatud asjaoludel on deliktilise vastutuse eeldused täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja töötajad laadisid veose maha ja selle käigus sai haagis kahjustada. Kostja töötajad ei järginud

veose mahalaadimisel käibes vajalikku hoolt (VÕS § 104 lg 3) ja kostja vastutab nende tegevuse eest

VÕS § 1054 lg 1 järgi. Seega on tõendatud, et haagis purunes kostja süül.

Kahju hüvitamise ulatus asja kahjustamise korral on reguleeritud VÕS §-s 132. Hageja esitatud

hinnapakkumise järgi kuluks haagise remondiks 29 822 eurot 36 senti koos käibemaksuga, mis ületab

tunduvalt samaväärse haagise turuväärtuse. Seega on VÕS § 132 lg 3 järgi õige arvestada kahjuna

samaväärse haagise turuväärtust, mis internetiportaali auto24 müügikuulutuste kohaselt on keskmiselt

12 500 eurot. Muu hagejale väidetavalt tekkinud kahju (kütusekulu, töötasu autojuhile ja saamata

jäänud äritulu) ei ole tõendatud. Üksnes hageja seadusliku esindaja koostatud õiendite alusel ei saa

kahju lugeda tõendatuks. Tõendatud on vaid see, et kostja tekitas hagejale kahju 12 500 eurot ja see

summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda võlgnikult

viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud

viivist kostjale saadetud pretensioonile järgnevast päevast ehk 24. oktoobrist 2013 kuni hagi

esitamiseni 58 päeva eest, seega on viivis kuni hagi esitamiseni 168 eurot 84 senti. Lisaks tuleb

kostjalt välja mõista ka seadusjärgne viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest ehk 27. detsembrist

2013 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata kütusekulu, autojuhi töötasu ja saamata jäänud tulu

nõude. Hageja palus teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku

8108 euro 82 sendi suuruse kahjuhüvitise ja 109 euro 53 sendi suuruse viivise, samuti hagi

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS §-s 113 sätestatud määras. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

6. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja palus jätta hageja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt

väljamõistetud summa ja menetluskulude jaotuse osas ning muutis ka maakohtu otsuse põhjendusi.

Nii kostja apellatsioonkaebuse kui ka hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus

osaliselt. Kohtuotsuse tervikresolutsiooni järgi rahuldas ringkonnakohus hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 11 249 eurot 53 senti, ajavahemiku 24. oktoobrist 2014 kuni

20. detsembrini 2013 eest viivise 88 eurot 16 senti, samuti alates 27. detsembrist 2013 kuni põhivõla

tasumiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohus jättis hagi

rahuldamata 9359 euro 29 sendi suuruse kahjuhüvitise ja 190 euro 20 sendi suuruse viivise nõude

ulatuses. Maakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 55% kostja kanda ja 45% hageja

kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus õigesti õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid.

Pooled ei vaidle selle üle, et haagise taastamine on majanduslikult ebaotstarbekas. Hageja esitatud

haagiste hinnapakkumised ei tõenda veenvalt haagise väärtust, sest nendel on kajastatud uuemate

haagiste hind. A. Leppiku arvamuse järgi on haagiste müügihind keskmiselt 9500 eurot. A. Leppiku

arvamus on usaldusväärsem, sest ta on haagise väärtuse määramisel kasutanud suuremat hulka

võrreldavaid müügipakkumisi. Samuti on A. Leppikul suured kogemused ja pikk staaž

autoeksperdina. Seega on tõendatud, et haagise väärtus oli selle hävimise ajal 9500 eurot. VÕS § 127

lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel. A. Leppiku arvamuse järgi on avariilise jäänuki maksumus umbes 2500 eurot.

Kostja on palunud seda hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hageja ei ole sellele kostja väitele vastu

vaielnud. Seega tuleb haagisele põhjustatud kahju suuruse määramisel jäänuki maksumus haagise

väärtusest maha arvata, kuna jäänuk on tavapäraselt võimalik maha müüa või kasutada selle terveid

detaile tagavaraosadena. Seega on haagise kahjustumisest hagejale tekkinud kahju 7000 eurot, mille

kostja peab hüvitama.

Hageja väidete kohaselt tekkis tal haagise purunemise tõttu otsene kahju ka sellest, et ta pidi haagise

transportima Ardust Valka ja selleks kulutas ta bensiinile 116 eurot 28 senti. 12-päevase tööseisaku

eest maksis ta autojuhile töötasu 273 eurot 24 senti. Kokku tegi hageja lisakulutusi 389 eurot 52 senti.

Kahju on tõendatud õienditega, millele on alla kirjutanud hageja juhatuse liige. Tekkinud kahju ja

hageja majandustegevuses kasutatava haagise kahjustamise vahel on põhjuslik seos ja seega peab

kostja hagejale selle kahju hüvitama.

Lisaks nõuab hageja saamata jäänud tulu, väites, et haagise kahjustamise tõttu ei saanud ta oma

äritegevuses haagist kasutada ja tal jäi saamata kasum 7719 eurot 30 senti. Hageja põhitegevus oli

transporditeenuse osutamine ja seega on usutav, et haagiseid kasutati iga päev ja hageja sai kasumit.

Hageja esitatud saamata jäänud tulu arvestus ei ole usutav. Saamata jäänud tulu täpset suurust ei ole

võimalik määrata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 järgi saab usutavaks

pidada, et hagejal jäi saamata tulu 45 tööpäeva eest kokku 3860 eurot.

Hageja nõuab viivist kostjale pretensiooni esitamisele järgnevast päevast ehk 24. oktoobrist 2013.

Saamata jäänud tulu nõudelt ei saa viivist mõista välja alates 24. oktoobrist 2013, kuna see nõue

muutus sissenõutavaks alles hagi esitamisega. Seega tuleb kostjalt ajavahemiku 24. oktoobrist 2013

kuni 20. detsembrini 2013 eest välja mõista 88 euro 16 sendi suurune viivis 7389 euro 53 sendi

suuruselt kahjuhüvitiselt. 190 euro 20 sendi ulatuses jääb viivisenõue rahuldamata. Alates hagi

esitamisest peab kostja tasuma viivist ka saamata jäänud tulu nõudelt ja seega tuleb kostjalt alates

27. detsembrist 2013 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista viivis 11 249 euro 53 sendi suuruselt

põhivõlalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hageja

vastuapellatsioonkaebus rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 389 euro 53 sendi suurused

lisakulud ning saamata jäänud äritulu 3860 eurot, ja jätta selles osas jõusse maakohtu otsus või saata

asi tühistatud osas tagasi madalama astme kohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel oluliselt

TsMS § 232 lg-t 1 ja jättis kohaldamata TsMS § 230 lg 1 ning see tõi kaasa ebaõige otsuse.

Ringkonnakohus tugines otsust tehes hageja allkirjastatud kahjuarvestuse õiendile ja luges

lisakulutused ning saamata jäänud tulu sellega tõendatuks. Sisuliselt rajas ringkonnakohus oma

otsuse ühe poole seletusele, mis ei ole tõend.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti TsMS § 233 lg-t 1 ja VÕS § 127 lg-t 6. Kohus ei saa kahju

suurust ise määrata, kui selle tõendamine on võimalik. See, et hageja ei saa saamata jäänud tulu

suurust tõendada, ei ole põhistatud. Selleks, et säilitada äritulu, saanuks hageja üürida

asendushaagise, kuid ta ei teinud seda. Saamata jäänud tulu määramisel ei saa TsMS § 233 lg 1 ja

VÕS § 127 lg 6 järgi võtta aluseks hageja õiendeid.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui pidas

hageja õiendeid usaldusväärseteks ainult põhjusel, et tsiviilasja faktiliste asjaolude järgi on kahju

tekkimine võimalik ja kostja ei esitanud õiendite kohta sisulisi vastuväiteid.

9. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

10. Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja kahjunõude haagise eest hüvitise saamiseks (otsuse punktid

2 ja 5), ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 12 500 euro suurune

kahjuhüvitis. Samuti palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 24. oktoobrist 2013 kuni 20. detsembrini

2013 eest (otsuse punktid 3 ja 5), ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks

välja viivis 174 eurot. Alternatiivselt palub hageja saata asja tühistatud osas uueks arutamiseks alama

astme kohtusse. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja teha

selles osas uue otsuse, millega määrata menetluskulude jaotus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vähendas ringkonnakohus põhjendamatult

kahjuhüvitist haagise jäänuki maksumuse ehk 2500 eurot võrra. Selline mahaarvamine on vastuolus

kahju hüvitamise eesmärgiga, sest hageja ei saa kahjuhüvitise eest samaväärset asja soetada. Samuti

ei pea kannatanu kandma jäänuki utiliseerimise ega võõrandamise riisikot ega kulutusi. Kahju

tekitajal on õigus kahjustatud asi (jäänuk) välja nõuda. Hageja ei ole keeldunud jäänukit välja

andmast ja on menetluses vaielnud jäänuki maksumuse mahaarvamisele vastu. Ringkonnakohus ei

arvestanud neid vastuväiteid ega põhjendanud nende arvestamata jätmist.

Haagise turuväärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda avalikes portaalides toodud pakkumistest.

Internetiportaalis auto24 avaldatud ligilähedaselt samaväärse haagise müügipakkumiste järgi oli

haagise turuväärtus keskmiselt 12 500 eurot. Ringkonnakohus on põhjendamatult pidanud

usaldusväärsemaks A. Leppiku arvamust, sest see ei kajasta haagise turuhinda objektiivselt. Seega ei

ole ringkonnakohus asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ja on

rikkunud TsMS § 231 lg-s 1 sätestatut.

Samuti on ringkonnakohus eksinud viivise arvestamisel. Seadusjärgse viivise määr on VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub 8%, mitte 7% aastas, nagu leidis ringkonnakohus.

11. Kostja vaidleb hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu

andmise tõttu osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4133 eurot 25 senti

(273 euro 25 sendi suurused lisakulutused ja 3860 euro suuruse saamata jäänud tulu), samuti viivise

väljamõistmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kolleegium teeb tühistatud osas

TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hageja nõude 273 euro 24 sendi suuruse lisakulutuse

ja 3860 euro suuruse saamata jäänud tulu ehk kokku 4133 euro 24 sendi saamiseks rahuldamata.

Samuti mõistab kolleegium kostjalt hageja kasuks välja seisuga 6. mai 2015 viivise 884 eurot 9 senti

ja alates 7. maist 2015 kuni põhinõude tasumiseni põhivõlalt 7116 eurot 28 senti viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Ülejäänud osas ehk osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks lisaks välja 116 eurot 28 senti, tuleb

ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata

ka osas, millega kostjalt on hageja kasuks välja mõistetud 7000 eurot. Kokku rahuldatakse hagi

7116 euro 28 sendi suuruse põhivõla ulatuses. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Nii kostja kassatsioonkaebus kui ka hageja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

13. Kolleegium käsitleb esmalt asjas tuvastatud olulisi asjaolusid ja vaidluse eset kassatsiooniastmes

(I) ning haagise väärtuse hüvitamise nõuet ja sellega seotud vastukassatsioonkaebuse väiteid (II).

Seejärel lahendab kolleegium hageja lisakulutuste nõude (III), saamata jäänud tulu hüvitamise nõude

(IV) ja viivisenõude (V) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (VI).

I

14. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• hageja transportis vedajana metalltorusid, mis tuli veolepingu järgi saajale üle anda kostja

laoplatsil Harjumaal Kõue vallas Ardu külas;

• kauba laadisid maha kostja töötajad;

• mahalaadimisel purunesid metalltorude ümber olnud koorma tõstmiseks kasutatud traadid ja

torud kukkusid haagisele ning lõhkusid selle;

• tekkinud kahju tõttu ei ole haagise taastamine majanduslikult otstarbekas;

• haagis kuulus füüsilisest isikust ettevõtjale Mõõnikso talu;

• haagis oli kasutusvalduse lepingu järgi antud hageja kasutusse ja lepingu järgi oli hagejal õigus

esitada haagisele kahju tekkimise korral kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja vastu.

15. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel talle õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamist, käsitades oma kahjuna esiteks purunenud haagise asemele uue haagise ostmiseks kuluvat

summat, teiseks haagise purunemise tõttu kantud lisakulutusi (haagise kahjustumise kohast

äraviimiseks tehtud kütusekulu ja autojuhile tööseisaku aja eest makstud töötasu) ning kolmandaks

haagise purunemise tõttu saamata jäänud tulu. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kui

suur hüvitis tuleks purunenud haagise eest välja mõista, ja selle üle, kas ringkonnakohus mõistis

õigesti välja lisakulutustele vastava summa ja saamata jäänud tulu. Pooled ei ole esitanud

kassatsioonkaebust selle osa peale ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus mõistis

purunenud haagise eest kostjalt hageja kasuks välja 7000 eurot, seega on otsus selles osas

TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

II

16. Esmalt käsitleb kolleegium purunenud haagise asendamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet ja

hageja sellega seotud vastukassatsioonkaebuse väiteid.

Kuna purunenud haagise parandamine olnuks ebamõistlikult kulukas, mõistis maakohus VÕS § 132

lg 1 ja lg 3 teise lausel alusel kostjalt hageja kasuks välja uue haagise väärtusele vastava summa

12 500 eurot. Ringkonnakohus vähendas väljamõistetud summat ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 7000 euro suuruse kahjuhüvitise, kuna leidis, et uue haagise omandamiseks tehtav kulutus on

9500 eurot ja sellest tuleb maha arvata haagise jäänuki väärtus 2500 eurot.

Hageja tugineb vastukassatsioonkaebuses esiteks sellele, et ringkonnakohus vähendas põhjendamatult

kahjuhüvitist haagise jäänuki maksumuse ehk 2500 euro võrra ja jättis välja mõistmata 5500 eurot,

teiseks sellele, et ringkonnakohus ei ole arvestanud hageja vastuväiteid haagise jäänuki väärtuse

hüvitisest mahaarvamisele, ja kolmandaks sellele, et haagise turuväärtuse kindlaksmääramisel tulnuks

lähtuda mitte asjatundja arvamusest, vaid avalikes portaalides toodud hinnapakkumistest.

17. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata

igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud,

välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. See

tähendab, et kahju hüvitamise tulemuseks ei või olla kannatanu rikastumine. Kolleegium leiab, et

praegusel juhul ei olnud jäänuki väärtuse mahaarvamine kahjuhüvitisest vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga. Tegemist ei ole nn pealesunnitud rikastumisega, kus kannatanul ei ole võimalik

objektiivselt kasu saamist vältida. Kohtute tuvastatu kohaselt on jäänukil turuväärtus ja hagejal on

võimalik see tasu eest võõrandada.

18. Väär on vastukassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta on

usaldusväärsemaks tõendiks pidanud asjatundja arvamust, mitte internetiportaali väljavõtet.

Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, millest ta otsuse tegemisel lähtus, ega ole

menetlusnorme rikkunud. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega

tõendeid hinnata. Seega jääb vastukassatsioonkaebus rahuldamata osas, milles hageja taotles

purunenud haagise eest väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suurendamist.

19. Õige on vastukassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on viivise arvutamisel kohaldanud

vale viivisemäära ja et VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi lisandub VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärale mitte seitse, vaid kaheksa protsenti aastas. Kolleegium teeb viivise osas uue lahendi

(vt otsuse p-d 32–33), arvestades nii vastukassatsioonkaebuse väite kui ka kostjalt hageja kasuks

lõpptulemusena väljamõistetava põhinõude suurusega.

III

20. Järgmiseks käsitleb kolleegium hageja lisakulutuste nõuet, mis koosneb esiteks 116 eurost

28 sendist, mille hageja kulutas kütusele, et transportida kahjustunud haagis Valka, ja teiseks

autojuhile tööseisaku ajal makstud 273 euro 24 sendi suurusest töötasust. Maakohus jättis

lisakulutustele vastava kahjuhüvitise välja mõistmata, leides, et sellise kahju tekkimine ei ole

tõendatud. Ringkonnakohus aga mõistis kahjuhüvitise välja, lugedes kahju tõendatuks hageja

seadusliku esindaja allkirjastatud õiendiga. Seejuures mõistis ringkonnakohus autojuhi töötasule

vastava kahjuhüvitise välja ekslikult ühe sendi võrra suuremana, kui hageja nõudis, st mõistis välja

mitte 273 eurot 24 senti, vaid 273 eurot 25 senti.

Kostja on kassatsioonkaebuses leidnud, et lisakulutuste nõue on tõendamata ja ringkonnakohus on

rikkunud tõendite hindamist reguleerivaid menetlusnorme.

21. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on põhjendatult mõistnud välja 116 euro 28 sendi suuruse

kütusekulu, sest tegemist on mõistliku kuluga, mis hagejal on tekkinud kahju tekitamise tõttu ja mis

on VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav. Asja kahjustumisel kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada

kulutusi, mille kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema

selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. Pooled ei

vaidle selle üle, et kahjustatud haagis on Ardust ära veetud. Kostja pole esitanud oma arvestust,

millest nähtuks, et kütusekulu on ülemäära suur. Sellises olukorras sai ringkonnakohus võtta aluseks

hageja juhatuse liikme allkirjastatud kirjaliku dokumendi. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus jätta

muutmata osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kütusele kulunud 116 eurot 28 senti.

22. Samas on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et haagise kahjustumisest tulenevalt on hüvitatav ka

autojuhile makstud töötasu kui kahju.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele

järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab

varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja

käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei

oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju

tekitaja käitumise tagajärg.

23. Kolleegium märgib, et hageja oleks pidanud autojuhile töötasu maksma ka juhul, kui kostja ei

oleks tema haagist kahjustanud, seega ei ole autojuhi töötasu eeltoodud põhjusel hüvitatav. Hageja

vara ei vähenenud selles ulatuses haagise purunemise tõttu. Seega on ringkonnakohus lisakulutuste

nõuet selles osas rahuldades vääralt kohaldanud VÕS § 127 lg-d 1 ja 4 ning ringkonnakohtu otsus

tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 273 euro 25 sendi

suuruse kahjuhüvitise (sh ühe sendi ulatuses seetõttu, et ringkonnakohus eksis hageja lisakulutuste

nõude liitmisel).

IV

24. Samuti nõuab hageja kostjalt haagise purunemise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. Maakohus

leidis, et saamata jäänud tulu ei ole tõendatud, ringkonnakohus aga asus vastupidisele seisukohale ja

mõistis TsMS § 233 lg-s 1 ja VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud diskretsiooniõigust kasutades kostjalt

hageja kasuks välja 3860 euro suuruse saamata jäänud tulu.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis, kui leidis, et tulenevalt haagise kahjustumisest on

saamata jäänud tulu kui kahju hüvitatav.

25. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

Kolleegium kordab oma varem väljendatud seisukohta, mille järgi ei vastuta kahju tekitaja

deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede

kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24).

Kuigi see põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine

käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just

puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17), leiab kolleegium, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus

omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks

oleks kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel

kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4

ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või

kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise

kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei

kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud

kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja

kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu

saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist.

26. Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele

tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata

jätmisega. Kui kahjustatud isik ei kasuta uue asja muretsemisele kulunud aja jooksul teist

samaväärset asja, siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna

saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja

kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt. Kui kasutuseelise väärtuse

kindlakstegemine ei ole võimalik või kui see on oluliselt raskendatud, saab kahju suuruse määrata

kohus (TsMS § 233 lg 2).

Asjas tuvastatu kohaselt ei ole hageja praeguses asjas kasutuseelise hüvitamist nõudnud. Kolleegium

märgib, et kuigi hageja on oma menetlusdokumentides nimetanud saamata jäänud tulu mõnel juhul ka

kasutuseeliseks, nähtub asja materjalidest ja kohtu tuvastatust, et hageja on kostjalt kogu menetluse

vältel nõudnud siiski saamata jäänud tulu (kasumit, mis tal jäi saamata seepärast, et haagis oli katki).

27. Seega on ringkonnakohus hageja saamata jäänud tulu nõuet rahuldades vääralt kohaldanud

VÕS § 128 lg-t 4 ja § 132 lg-t 4, kuna on lugenud asja kahjustumisel hüvitatavaks saamata jäänud

tulu, ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3860 euro suuruse saamata jäänud tulu.

28. Kuna kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on tuvastatud, saab kolleegium TsMS § 691 p 5

alusel teha tühistatud ja põhinõuet puudutavas osas (vt otsuse p-d 23 ja 27) uue otsuse, sest

ringkonnakohus on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu ja ringkonnakohus ei ole

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

rahuldamata 4133 euro 24 sendi suuruse põhivõla väljamõistmise nõude.

Kokku on hagi rahuldatud 7116 euro 28 sendi ulatuses, st kostjalt tuleb hageja kasuks lisaks

7000 euro suurusele kahjuhüvitisele, mille mõistis välja ringkonnakohus ja mille väljamõistmist

menetlusosalised ei ole vaidlustanud, mõista välja 116 euro 28 sendi suurune kütusekulu. Ülejäänud

osas ehk 13 492 euro 54 sendi osas jääb hagi rahuldamata.

V

29. Hageja on nõudnud kostjalt ka viivist. Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene lause,

mille järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt eeltoodust tuleb

rahuldada ka hageja viivisenõue. Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas tuvastatud.

Kolleegium saab väljamõistetava viivise kindlaks määrata ja teha selle kohta uue otsuse.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on palunud mõista välja seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

esiteks perioodi eest 24. oktoobrist 2013 kuni 20. detsembrini 2013 ja teiseks alates hagi esitamisest

ehk alates 27. detsembrist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni.

30. Asjas tuvastatu kohaselt muutus hageja nõudest 24. oktoobril 2013 sissenõutavaks üksnes haagise

väärtuse hüvitamise nõue ehk 7000 eurot, seega oli perioodil 24. oktoobrist 20. detsembrini hageja

põhinõue, millest tuleb viivist arvestada, 7000 eurot.

VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse seadusjärgse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär).

Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013 oli Eesti Panga teatel 0,5% aastas. Seega

oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,5 + 8 = 8,5% aastas. Ajavahemikul

24. oktoobrist 2013 kuni 20. detsembrini 2013, s.o 58 päeva eest oli 7000 euro suurust põhinõuet

(ehk haagise väärtuse hüvitamise nõuet) ja 365-päevast aastat arvestades viivis 94 eurot 55 senti

(7000 × 0,085 / 365 × 58).

31. Kohtute tuvastatud asjaoludel muutus lisakulutuste nõue sissenõutavaks hagi esitamisega

27. detsembril 2013. Seega on alates 27. detsembrist 2013 hageja põhinõue, millest tuleb viivist

arvestada, 7116 eurot 28 senti (haagise väärtuse hüvitamise nõue 7000 eurot + lisakulutuste

hüvitamise nõue 116 eurot 28 senti).

Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013 oli Eesti Panga teatel 0,5% aastas. Seega

oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,5 + 8 = 8,5% aastas. Ajavahemikul

27. detsembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 5 päeva eest oli 7116 euro 28 sendi suurust

põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades viivis 8 eurot 29 senti (7116,28 × 0,085 / 365 × 5).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% aastas,

st 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25% aastas.

Ajavahemiku 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest oli 7116 euro 28 sendi

suurust põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades viivis 291 eurot 13 senti (7116,28 × 0,0825 / 365 ×

181).

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,15% aastas.

Seega oli 2014. aasta teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,15 + 8 = 8,15% aastas.

Ajavahemikul 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest oli 7116 euro 28 sendi

suurust põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades viivis 292 eurot 37 senti (7116,28 × 0,0815 / 365 ×

184).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni 30. juunini 2015 on Eesti Panga teatel 0,05% aastas.

Seega on 2015. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas.

Ajavahemiku 1. jaanuarist 2015 kuni 6. maini 2015, s.o 126 päeva eest on 7116 euro 28 sendi suurust

põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades viivis 197 eurot 75 senti (7116,28 × 0,0805 / 365 × 126).

32. Kokku on seadusjärgne viivis 6. mai 2015. a seisuga seega 884 eurot 9 senti ja eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6. mai 2015. a seisuga 884 eurot 9 senti viivist.

Ajavahemiku eest alates 7. maist 2015 kuni põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-

le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuselt 7116 eurolt 28 sendilt välja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

VI

33. Hageja nõudis hagis 20 608 euro 82 sendi suurust põhivõlga. Hagi on rahuldatud 7116 euro

28 sendi ehk ligikaudu 35% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kolleegium leiab, et põhjendatud on jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja

jätta 35% menetluskuludest kostja ja 65% menetluskuludest hageja kanda.

34. Kaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb nii kassatsioonkaebuselt kui ka

vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Malle Seppik