3-1-1-33-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-33-15

Otsuse kuupäev

4. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi E-D. G. süüdistuses KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1

ja § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-8386

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Martin

Tuulik, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Kaitsjad vandeadvokaadid Helmeri Indela ja Viljar Kähari

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri

2014. a määrus E-D. G. kriminaalasjas ning saata kriminaalasi kohtu alla andmise küsimuse

lahendamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt E-D. G. kasuks välja 763 (seitsesada kuuskümmend kolm) eurot ja

20 senti määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis 29. novembril 2013 kohtusse süüdistusakti üldmenetluses E-D.

G. süüdistuses KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 1 järgi. Samades tegudes

esitati süüdistus juriidilisele isikule OÜ B (juhatuse liige kuni 2014. a veebruarini E-D. G.)

2. Harju Maakohus keeldus 31. märtsi 2014. a määrusega süüdistusaktis märgitud isikuid kohtu alla

andmast ja tagastas süüdistusakti prokuratuurile. Määruse kohaselt ei nähtu esitatud süüdistusest, et

süüdistatavate tegudele kohaldub Eesti karistusõigus, mistõttu ei ole Eesti kohtutel pädevust

kriminaalasja lahendada. Sel põhjusel ei ole võimalik edasi kontrollida ka seda, millisele Eesti

kohtule kriminaalasi allub. Kriminaalasi tuleb tagastada prokuratuurile, et selgitada välja, kas

kriminaalasjale kohaldub Eesti karistusseadus.

3. Prokurör esitas kaitsjatele KrMS § 225 korras täiendavalt kogutud tõendid teo toimepanemise koha

kohta ja saatis süüdistusakti 30. septembril 2014 üldmenetluses uuesti Harju Maakohtusse.

Süüdistuse kohaselt pani E-D. G. kuritegusid toime Tallinnas Suur-Patarei 3-2 asuvates

kontoriruumides, mida kasutas OÜ B. OÜ B osas eraldas prokurör kriminaalasja materjalid 29.

septembril 2014 KarS § 216 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel eraldi menetlusse. Harju Maakohus määras pärast

süüdistusakti saamist eelistungi ajaks 31. oktoobri 2014.

4. E-D. G. kaitsjad Helmeri Indela ja Viljar Kähari esitasid 27. oktoobril 2014 kohtule kaitseakti,

millele olid lisatud prokuratuuri poolt täiendavalt kogutud tõendid, sh tunnistaja ülekuulamise

protokoll ja erinevad dokumentaalsed tõendid. Kaitsjad taotlesid kaitseaktis, et kohus tuvastaks juba

eelistungil, et E-D. G-le etteheidetavate kuritegude toimepanemise koht ei ole Tallinnas Suur-Patarei

3-2 OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid. Sisuliselt taotlesid kaitsjad, et kohus võtaks enne

kohtuliku uurimise algust seisukoha, kus on süüdistusaktis märgitud tegu toime pandud. Prokurör oli

seisukohal, et eelistungil saab kohus üksnes süüdistusakti põhjal kontrollida, kas teo toimepanemise

koht on Eesti Vabariigis Harju Maakohtu tööpiirkonnas. Sellele küsimusele on süüdistusakti põhjal

võimalik jaatavalt vastata.

5. Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määrusega tagastati kriminaalasi prokuratuurile. Maakohus

asus seisukohale, et kohtul peab olema reaalne võimalus kontrollida kohtualluvust ning seda saab

teha eelkõige tõendite põhjal. Maakohus jõudis kaitseaktile lisatud tõendeid uurides seisukohale, et

kuriteo toimepanemise koht ei ole OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid, mis asuvad Tallinnas

Suur-Patarei 3-2, ning seega ei ole üheselt tuvastatud ka Eesti karistusseadustiku kohaldamise

võimalus. Maakohus analüüsis ja hindas sisuliselt kaitsjate esitatud tõendeid, muu hulgas tunnistaja

ülekuulamise protokolli ja erinevaid dokumentaalseid tõendeid.

6. Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määruse peale esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M. Tuulik Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles maakohtu

määruse tühistamist ja süüdistusakti tagastamist samale kohtule teises kohtukoosseisus.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014 määrusega jäeti Harju Maakohtu 14. novembri 2014.

a määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtul juba enne isiku kohtu alla andmist õigus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega ja

kontrollida sisuliselt kohtualluvust juhul, kui kaitsjad on juba eelistungil vaidlustanud Eesti

karistusseadustiku kohaldamist. Ringkonnakohus nõustus samuti kaitsjate seisukohaga, et kui

kohtualluvuse kontrollimise raames osutub vajalikuks kontrollida kriminaalasja toimikus olevaid

tõendeid, siis on kohtul mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus seda teha. Ringkonnakohus jagas

maakohtu kahtlust, et E-D. G-le süüksarvatud tegu ei pruugi Eesti karistusvõimule üldse alluda.

Arvesse võttes Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-35-07 väljendatud seisukohta, peab

prokuratuur selles asjas tegema spetsiifilisi jõupingutusi juba süüdistusakti tasandil, et vastupidist

näidata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu

määruse

peale

esitas

määruskaebuse

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M. Tuulik, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ja asja

saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

8.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab jätkuvalt, et kohus saab kontrollida

kohtualluvust (KrMS § 28 lg 1 ja § 257 lg 1) üksnes süüdistusakti põhjal.

8.2 Prokuratuur süüdistab E-D. G-d tegudes, mis süüdistuse järgi pandi toime Eesti Vabariigis, ning

on seisukohal, et KarS § 6 lg 1 (teo toimepanemise koht on Eesti) järgi kohaldub ka Eesti

karistusseadus. KarS § 11 lg 1 järgi on tegu täide viidud kohas, kus isik tegutses. Süüdistusakti ja

süüdistuse tekstist tuleneb üheselt see, et tegu pandi toime Eestis Harju maakonnas, samuti oleks

kuriteo tagajärg kelmuse puhul saabunud Eestis Harju maakonnas, kuna OÜ B, mille nimel E-D. G.

tegutses, oli Eestis registreeritud ettevõte ja just tema oleks saanud sellest teost varalist kasu.

8.3 Prokurör leiab, et isegi kui süüdistuse kirjeldusest ja etteheidetud tegude olemusest ilmnevad

mitmed teo rahvusvahelist iseloomu kinnitavad faktid (süüdistatav ja kannatanu ei ole Eesti

kodanikud; teokirjelduses nimetatud kaubad liikusid meretranspordiga välismaal), ei välista see

asjaolu, et teo toimepanemist organiseeriti ja juhiti Eestist. Süüdistatav elab ja töötab Eestis juba

aastaid, tal on siin nii elukoht kui ka perekond. Juriidilisest isikust kahtlustatav OÜ B, kes on Eestis

registreeritud ja tegutsev ettevõte ja kes oleks kelmuse õnnestumisel saanud materiaalset kasu, oli

samuti süüdistuses märgitud ajavahemikul E-D. G. tegeliku juhtimise ja kontrolli all. Seega on teo

toimepanemise koht tuletatav ka juriidilise isiku tegutsemiskoha kaudu, kuivõrd ilma juriidilise isiku

osaluseta ei oleks kelmuse katse olnud üldse võimalik. Riigikohus on hiljutises lahendis

kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 käsitlenud juriidilise isiku ja sellega seotud füüsilise isiku samastamist.

Samuti ei ole määravat tähtsust sellel, et juriidilisest isikust kannatanu on Austria ettevõte või et

kuriteo kirjelduses nimetatud kaubad liikusid reaalselt samuti väljaspool Eestit.

8.4 Mis puudutab kaitsjate väidet selle kohta, et süüdistatav reisis palju ringi ja süüteo toimepanemise

hetkel ei viibinud Eestis, siis ka see on ainult kohtumenetluse poole väide, ning prokurör ei ole oma

tõendeid saanud kohtule veel esitada. Juhul kui kaitsjad väidavad, et kuriteo toimepanemise koht ja

sellest tulenevalt territoriaalne kohtualluvus ei ole Eestis, siis on see aktiivne kaitseväide, mida tuleb

analüüsida ja hinnata kohtuliku uurimise käigus. Sisuliselt võiks sama loogika alusel juba eelistungil

hakata vaidlustama ka muid KrMS § 62 tõendamiseseme asjaolusid, sh kuriteo toimepanemise aega,

viisi, kuriteokoosseisu ja muid kuriteo tehiolusid, ning sellega muutuks mõttetuks ka edasine kohtulik

menetlus. Eelistungist kujuneks seega üldmenetluse ning olemasolevate lihtmenetluste juurde

omaette kohtumenetluse liik, kus oleks võimalik lahendada isiku süüküsimust.

8.5 Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et eelistungi raames ei saa süüküsimust arutada, s.o hinnata

sisuliselt ja analüüsida KrMS § 62 p 1 tõendamiseseme asjaolusid (teo toimepanemise koht). Kuigi

KrMS § 258 lg 3 sätestab võimaluse, et kohus tutvub eelistungil vajadusel kriminaaltoimiku

materjalidega, siis leiab prokurör, et see saab olla võimalik ainult eelistungi korraldamise alustest

tingituna, s.o KrMS § 258 lg 1 p-de 1-5 alusel. Eelistungil osaliselt tõendite vastuvõtmine ning

hindamine läheb vastuollu üldmenetluse võistlevuse printsiibiga. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-7-12

p-s 14 öelnud, et üldmenetluses kehtiva nn kahe toimiku süsteemi kohaselt ei ole kohtu käsutuses

kriminaaltoimiku materjale, vaid kohus tutvub tõendite sisuga alles pärast nende esitamist ja

vastuvõtmist kohtulikul uurimisel. Praegusel juhul viitab maakohus oma määruses tunnistaja

ütlustele. Seda tunnistajat ei ole ristküsitletud, mistõtu ei saa tema ütluste alusel teha ka mingeid

järeldusi.

8.6 Juhul kui Riigikohus siiski nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega, siis leiab prokurör

alternatiivselt, et maakohus rikkus eelistungil võistleva kohtumenetluse ning poolte võrdse

kohtlemise printsiipi, kuna võttis vastu kaitsjate poolt juba enne eelistungit saadetud tõendid, kuid ei

nõudnud prokuratuurilt tõendite esitamist. Vastavasisulise märkuse maakohtu tegevusele tegi oma

määruses ka Tallinna Ringkonnakohus. Tegemist oli seega kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega.

9. Kaitsjad on esitanud prokuröri määruskaebusele vastuse, milles nõustuvad maa- ja ringkonnakohtu

määrustega. Kaitsjad leiavad, et kohtul on kohtualluvuse küsimuse lahendamisel õigus tutvuda

kriminaaltoimiku materjaliga ja hinnata asjakohaseid tõendeid. Samuti on asjakohatud viited

võistlevuse põhimõtte rikkumisele, sest prokurör ei soovinudki eelistungil täiendavate tõendite

esitamist. Ka määruskaebustes ei ole tegelikult põhistatud Eesti karistusseaduse kohaldumist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kooskõlas Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-7-12 märgib kolleegium, et maakohtu

määrus oli vaidlustatav vaatamata sellele, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei saa vaidlustada

prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrust. Viidatud otsuse kohaselt on seaduses silmas

peetud vaid kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile lihtmenetluses. Juhul kui kriminaalasi

(süüdistusakt) tagastatakse prokuratuurile süüdistusakti KrMS §-le 154 mittevastavuse tõttu, on

maakohtu määrus vaidlustatav, sest selline kohtu otsustus takistab lõplikult kriminaalasja täiemahulist

kohtulikku arutamist. Ka praeguses kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus maakohtu määrus

välistab kriminaalasja kohtuliku arutamise.

11. Puutuvalt küsimusse, kas kohus oli süüdistatava kohtu alla andmisel pädev hindama

tõendipõhiselt Eesti karistusseaduse kohaldumist ja sellest tulenevalt kohtualluvust, leiab kolleegium

järgmist. KrMS § 257 lg 1 kohaselt kontrollib kohus tõepoolest kohtualluvust, kuid KrMS § 28 näeb

ette, et alluvuse vaidlustamise korral saadetakse kriminaalasi alluvusjärgsele kohtule ja

kohtutevahelise vaidluse korral lahendab selle küsimuse Riigikohtu esimees. KrMS § 262 lg 1 p 2

kohaselt teeb kohus eelistungil määruse prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks juhul, kui

süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele. Oluline on seega otsustada, kas praegusel juhul oli

tegemist seaduses kirjeldatud olukorraga, mil kohus võib süüdistusakti prokuratuurile tagasi saata, s.t

KrMS § 262 lg 1 p-s 2 kirjeldatuga.

12. Maakohus otsustas, et süüdistusakt tuleb tagastada seetõttu, et kriminaalasjas kogutud ja

süüdistusaktile lisatud tõenditest, mida kaitsjad esitasid kohtule kaitseakti lisana, ei nähtu, et kuriteo

toimepanemise koht on OÜ B poolt kasutatavad kontoriruumid, mis asuvad Tallinnas Suur-Patarei 3-

2. Seega ei ole üheselt tuvastatud Eesti karistusseadustiku kohaldamise võimalus ja vastavalt ka

kohtualluvus.

13. Kolleegiumi hinnangul on kohtuliku eelmenetluse, sh eelistungi ülesanne selgitada välja

kriminaalasja kohtuliku arutamise võimalikkus ning tagada sujuv ja tõrgeteta kohtulik arutamine

mõistliku aja jooksul. Sellele viitavad KrMS §-s 258 loetletud eelistungi korraldamise alused.

Eelistungil hinnatakse tõkendi vajalikkust, planeeritakse üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja

kohtulikku arutamist, kontrollitakse süüdistusakti ja kaitseakti nõuetekohasust või kaalutakse

kriminaalasja lõpetamise vajalikkust. Samuti võib kohus lahendada eelistungil ka muid küsimusi.

Samas ei otsustata eelistungil asjaolude üle, mis määravad kriminaalasja tulemi ehk lõpliku lahendi,

välja arvatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-de 2-6 alusel. Seda põhjusel, et

nende lahendamine eeldab tõendite uurimist ja hindamist ning materiaalõiguse tõlgendamist ja

kohaldamist, seega asja sisulist arutamist. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et asja arutav

kohtunik tutvub tõenditega üldjuhul kohtuliku uurimise käigus (nn kahe toimiku põhimõte), et tagada

menetluse võistlevust. Tõendite uurimise ja hindamise ning materiaalõiguse kohaldamise toomine

eelmenetluse staadiumisse ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Muu hulgas on võimatu piiritleda

küsimuste ringi, mida sel juhul kohus saaks otsustada või peaks otsustama juba eelmenetluses.

14. Seega peab kohus eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõiki

kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, sh teo toimepanemise koht ja aeg, ning lisanud

süüdistusaktile neid väiteid kinnitavad tõendid. Selle põhjal võib kohus veenduda, kas süüdistuse

kohaselt kohaldub teole Eesti karistusseadus ja kas kriminaalasi allub asja arutavale kohtule.

Tegemist on esialgse formaalse kontrolliga, mis ei välista hiljem Eesti karistusseaduse kohaldamise

eitamist. Kui süüdistusaktis on vastavad asjaolud nõuetekohaselt esitatud, puudub alus kriminaalasja

tagastamiseks. Selline seisukoht ei ole vastuolus ka Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-35-

07, milles selgitati, et karistusseaduse kohaldumist tuleks kriminaalasja sisulisel lahendamisel

tuvastada enne deliktistruktuuri kontrollimist. Seetõttu leiab kolleegium, et maakohus rikkus

süüdistusakti tagastamisel prokuratuurile oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Võttes arvesse, et maakohus tutvus eelmenetluses kriminaalasjas kogutud tõenditega,

tuleb kriminaalasi saata teisele kohtukoosseisule.

15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohus Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014.a

määrused ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.

16. Kaitsjad on esitanud taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

kokku 763 eurot 20 senti (sh käibemaks) määruskaebusele vastuse koostamise eest. Taotluse kohaselt

kulutasid kaitsjad vastuse koostamisele 5,3 tundi ja tunnitasu oli 120 eurot. KrMS § 187 lg 1 järgi

kannab määruse tühistamise korral kulud riik. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/