3-2-1-41-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kitman Thulema AS-i hagi OÜ ATI Profiil vastu

5286 euro 70 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-32597

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ATI Profiil kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

10 084 eurot 57 senti

Hageja Kitman Thulema AS (registrikood 12715827, endine

registrikood 10093994), esindaja vandeadvokaat Karmen

Turk

Kostja OÜ ATI Profiil (registrikood 10681946), esindaja

vandeadvokaat Arsi Pavelts

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32597

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse

osas, milles maakohus mõistis välja OÜ-lt ATI Profiil Kitman Thulema AS-i kasuks 5270 eurot

75 senti ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Kitman Thulema AS-i hagi OÜ ATI Profiil vastu põhinõude 15 eurot 95 senti ning

viivise põhinõudelt (15 eurot 95 senti) väljamõistmiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroo Varul AS-ile OÜ ATI Profiil eest kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kitman Thulema AS (hageja) esitas 5. juulil 2013 Harju Maakohtule OÜ ATI Profiil (kostja) vastu

hagi, milles palus välja mõista põhivõla 5286 eurot 70 senti ja viivise 0,2% päevas kuni põhivõla

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. oktoobril 2003 elektrivarustuse lepingu nr 79, mille

kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas Kesk-

Sõjamäe 3d. 19. detsembril 2003 sõlmitud lepinguga omandas kostja hagejalt nimetatud kinnistu ning

kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus

seati tähtajatult ja tasuta kuni 1. jaanuarini 2009 ning tasu maksmise kohustusega alates 1. jaanuarist

2009 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 kohaselt. 27. detsembril 2012 teatas

hageja kostjale, et hageja ja OÜ Elektrilevi kokkuleppe alusel osutab hageja kostjale võrguteenust

ning müüb vajamineva elektrienergia, kuni OÜ Elektrilevi hagejale kuuluva võrgu üle võtab,

hinnanguliselt 1. juulini 2013. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 1. jaanuarist 2013 oli

66 eurot 90 senti mWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53 eurot 90 senti mWh kohta. Kostja

hindadele vastuväidet ei esitanud.

Hageja esitas elektri ja võrguteenuse eest kostjale arved, mille suurus oli kokku 5286 eurot 70 senti,

mida kostja ei tasunud. 3. juunil 2013 esitas kostja hagejale arve 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse

tasu ja alajaama ruumide rendi eest ajavahemikul 1. jaanuar 2009 kuni 1. juuni 2013. 4. juunil 2013

teatas hageja kostjale, et katkestab võrguteenuse vahendamise, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt

7. juunil 2013.

Hageja ja kostja vahel ei olnud müügilepingut, vaid võrguteenuse ja elektrimüügi vahendamise

teenuse suhe. Hageja ei vasta võrguteenuse osutaja tunnustele, mistõttu ei ole hageja võrguteenuse

osutaja ega elektrimüüja. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse

saanud. Kostja jättis arved tasumata alates hetkest, mil ta sõlmis lepingu OÜ-ga Elektrilevi. Kostja

väited elektri hindade tõusu tühisuse kohta on alusetud. Hageja ostis elektri etteulatuvalt iga kuu nii

enda kui ka kõigi alltarbijate jaoks. Võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid tuli kanda alltarbijatel

kuni alternatiivse võrgu valmimiseni. Kostja väited mõõteseadmete taatlemata jätmise kohta on

otsitud ja pahatahtlikud, sest kostja ei ole kümne aasta jooksul vastuväiteid esitanud. Kostja ei saa

nõuet tasaarvestada, kuna hagejal on kostja vastunõuetele vastuväited. Kostja isikliku kasutusõiguse

tasu nõue on aegunud. Kostjal ei ole alust tasu nõuda või oleks tasu maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei

ole kokkulepet ruumide rentimiseks. Kostja kahjunõuded on alusetud ja tõendamata.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavaldusest ei nähtu teenuse osutamise ulatust. Elektrivarustuse

leping on müügileping. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse (ELTS)

tähenduses. Hageja pidi elektrienergia tasud kooskõlastama Konkurentsiametiga. Kooskõlastamata

tasud on vastuolus seadusega ning tehing on tühine. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja

ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja

viivisearvestus ebaõige. Kostjal on hageja vastu järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu

ja alajaama ruumide rent 20 352 eurot; kasvav kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu

3508 eurot 32 senti; hoone osade kasutuseeliste kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju

1012 eurot 32 senti, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates

2013. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Hageja nõuded on lõppenud

tasaarvestuse tulemusena. Kostja kasutab VÕS §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

välja põhinõudena 5270 eurot 75 senti, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 2467 eurot 6 senti ning

viivise 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jäi 97% kostja kanda

ning 3% hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on leping nr 79 müügileping. Ükski lepingu säte ei nimeta

vahendamise teenuse osutamist ning hageja osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat enda

kehtestatud hindade alusel. Hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja ELTS-i tähenduses.

Võrguteenuse osutamine ja elektrienergia müük on faktiliste asjaolude küsimus.

Võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmine ning tegevusloa puudumine ei

toonud kaasa tehingu tühisust. ELTS-is on sätestatud riikliku järelevalve regulatsioon juhuks, kui

ELTS-is sätestatud nõudeid rikutakse. Vaidlusaluses piirkonnas puudus tegevusloaga võrguteenuse

osutajal võrk teenuse osutamiseks. Kui hageja ei oleks jätkanud kokkuleppel põhivõrguettevõttega

teenuse osutamist, oleks kostja jäänud 1. jaanuarist 2013 elektrita. Kostja aktsepteeris, et hageja

osutas võrguteenust ja müüs elektrienergiat tegevuslubasid omamata ja hindasid Konkurentsiametiga

kooskõlastamata. Kostja ei esitanud vastuväiteid teenuste hindadele, mis on käsitatav nõustumusena.

Kostja ei tõendanud, et hageja kehtestatud võrguteenuse hind ja elektrienergia müügi hind olid

ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes vabaturul kujunenud hindadega. Hageja ei rikkunud

kehtestatud hinnad kostja õigusi üksnes seetõttu, et need olid Konkurentsiametiga kooskõlastamata

ning peaksid tooma kaasa tehingu tühisuse. Teenuse hinna tõus oli põhjendatud, sest hageja ostis

elektri etteulatuvalt ning alltarbijatel tuli kanda võrgu ülalhoidmisega kaasnevaid kulusid.

Tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja arvetel näidatud kogused. Lepingu nr 79 kohaselt müüs

hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas, seega keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus

on 37 500 kWh. Nähtuvalt hageja esitatud arvetest oli tarbitud elektrienergia kogus kuus väiksem, kui

aasta jooksul kuu keskmine oleks võinud olla. Kostjal oli kohustus tasuda elektrienergia eest hageja

esitatud arvete alusel. Kostjal oli võimalus arvestite näite fikseerida ning seeläbi tõendada, et tarbitud

elektrienergia kogused ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole väitnud, et arvetel kajastatud elektri

kogused olid võrreldes varasemaga oluliselt suuremad. Kostja vastuväited tarbitud elektrienergia

koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta on otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus.

Seega tuleb arved võrguteenuse ja elektrienergia eest tasuda. Põhjendamatu on vee- ja kanalisatsiooni

eest esitatud arve 15 eurot 95 senti. Selles osas jääb hagi rahuldamata.

Lepingu punkt 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Isegi juhul kui tegemist oleks

tüüptingimusega, ei oleks see tühine. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6

korda kõrgem, ei tähenda, et viivis on ebamõistlikult suur. Hageja viivisearvestus on aga ebaõige.

Viivise suuruseks alates arvete sissenõutavaks muutumisest on kokku 2467 eurot 6 senti. Viivise

vähendamiseks puudub alus.

Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud perioodi 1. jaanuar 2009 kuni

31. detsember 2009 kohta. Ülejäänud tasunõue ei ole aegunud. Lepingu punktist 6.8 tulenes, et tasu

maksmise kohustus oli seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on

tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kostja esitas väära arvestuskäigu

ajavahemikul kuni 16. aprillini 2012 tekkinud tasunõude kohta, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu

lähtuvalt enda arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud perioodi eest õigus tasu saada sel ajal

kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17. aprilli 2012 mõistlikus ulatuses. Kuna

kostja ei ole arvutanud tasunõuet kehtinud seaduse järgi, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet

hageja nõudega. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged. Kostja ei ole välja toonud

asjaolusid, mis võimaldaksid õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Tõendatud ei ole poolte

kokkulepe alajaama ruumide rentimise kohta.

Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik

hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Seega on

veeteenuse lepingu rikkumisega kostjale kahju tekkimine tõendamata. OÜ Multilift UV tehtud tööde

akt ei tõenda sellel näidatud veesüsteemi ehitust, sellel näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja

kasutatud vee utiliseerimist. Tegemist on ebausaldusväärse tõendiga, kuna OÜ Multilift UV

tegevusalad ei ühti nende veemajanduse teenustega, mida isik väidetavalt kostjale osutas. Äriregistri

teabesüsteemist nähtub, et kostja juhatuse liige ning osanik Ivar Viira on ka OÜ Multilift UV juhatuse

liige ja osanik. Vastunõuet, mis puudutas saamata jäänud tulu ja tekkinud kahju, ei pidanud kohus

samuti põhjendatuks, mistõttu ei saa seda tasaarvestada.

Kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses on tal hageja seadmete viibimise tõttu kostja hoonetes

kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule.

Kuna hageja 2013. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud teenuse

hindu tõstma, puudub alus väita, et hageja oleks õigusvastase tegevusega kostjale hindade vahest

tulenevalt kahju põhjustanud.

Kinnipidamisõiguse eeldused ei ole täidetud, kuna pole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu

sissenõutavaks muutunud nõue.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta kõik

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme.

Maakohus ei jätnud kostja vastunõude aluseks olevaid asjaolusid käsitlemata ega hinnanud tõendeid

ebaõigesti. Kohus ei sidunud tarbitud teenuste tegelikku mahtu lepingujärgse võimaliku mahuga, vaid

üksnes märkis, et arvetel näidatud mahud jäävad neisse piiridesse, mida leping võimaldab. Kostja

vastuväited nii tarbitud koguste kui ka hinna kohta on esitatud alles pärast pooltevahelise suhte

lõppemist, mistõttu viitab see pigem kostja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Kostjal oli

võimalik hinnamuutusest teadasaamisel lõpetada kohe tarbimine. Maakohus ei jaotanud

tõendamiskoormist valesti. Kostja ei näidanud ega tõendanud, et tegelik tarbimine oli hageja

väidetust erinev.

Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega viivise kokkuleppe tühisusest. Maakohtul ei olnud alust

järeldada, et tegemist oleks tüüptingimusega, mille üle ei olnud kostjal võimalik läbi rääkida.

Majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul ei ole võimalik eeldada, et viivise maksmist puudutav

tingimus kahjustaks kostjat ebamõistlikult. Pealegi oli viivise kohaldamise võimaluse mõjutamine

kostja enda mõjusfääris. Isikliku kasutusõiguse tasu ja rendinõue ning hilisem tasaarvestus viivise

väljamõistmist ei välista.

Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Hageja nõue kostja vastu ei ole lõppenud

tasaarvestusega. Kostja formuleeritud nõuded on ebaselged ega anna alust jätta hageja nõuet

rahuldamata. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue ei ole põhjendatud ning puudub kokkulepe

rendi nõudmiseks. Ka muude vastunõuete osas on maakohus teinud õige järelduse, et nende

tasaarvestamiseks ei ole alust.

Maakohus ei jätnud täitmata kohustust selgitada välja menetlusosaliste arvamuse asjas oluliste

asjaolude kohta. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks jätnud eelmenetluse

ülesanded täitmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud ebaõigesti järeldanud, et tegevusloata ja

vastuolus ELTS-i regulatsiooniga teenuste osutamise hindade Konkurentsiametiga kooskõlastamata

jätmine ei too kaasa teenuste osutamise lepingu tühisust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87

järgi. Kohtud on jätnud analüüsimata ELTS-i regulatsiooni tähenduse teenuste osutamisel ja selle

rikkumise koosmõju TsÜS §-ga 87. Kohtute argumentatsioon tehingu kehtivusest TsÜS § 87

kontekstis ei käsitle sätte kohaldamisel relevantseid asjaolusid. Asjaolu, et ELTS-i rikkumisele

laieneb haldusõiguslik vastutus, ei tähenda, et ELTS-i regulatsiooni rikkumine ei võiks kaasa tuua

lepingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Ainuüksi põhjendus, et eksisteerib riiklik administratiivne

järelevalve, ei ole piisav, välistamaks TsÜS § 87 kohaldumist. Konkurentsiametiga hindade

kooskõlastamise kohustuse eesmärk on vältida olukorda, kus kooskõlastamiseks kohustatud isik

kujundab hinna oma suva järgi. Selleks on sätestatud kohane seaduslik kontroll ja menetlus.

Menetluse eesmärk on vältida olukorda, kus hagejale sarnased loomulikud monopolid saaksid oma

seisust kuritarvitada. Kuna ELTS-i regulatsiooni otseseks eesmärgiks on võrguteenuse ja elektrimüüja

ning ELTS-i tähenduses tarbija vahelise suhte (s.o teenuse osutamise hinna kui õigussuhte keskse

aspekti) reguleerimine, on regulatsiooni rikkumise mõtteks tehingu tühisus TsÜS § 87 järgi.

Minimaalselt on tühised hageja kehtestatud hinnad. Ainuüksi see, et mõlemad pooled on tehingut

täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Teenuse osutamisel tekkinud mõistlike kulude hüvitamist saab

hageja nõuda, esitades käsundita asjaajamisest tuleneva nõude VÕS § 1018 jj järgi. Kohtutel tuleb

kostja esitatud väidete kohta võtta põhjendatud seisukoht.

Hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Arvete esitamine ei tõenda teenuse

osutamist ega selle ulatust. Muid tõendeid teenuse mahu tõendamiseks ei ole hageja esitanud. Hageja

tuginemine ainuüksi arve esitamisele ei too kaasa tõendamiskoormise ümberpöördumist kostja

kahjuks. Kohtud on tõendamiskoormist puudutavad aspektid jätnud täielikult arvesse võtmata.

Kohtud on rikkunud TsMS §-s 5 sätestatud võistleva hagimenetluse tuumaks olevat dispositiivsuse

põhimõtet. Hageja ei ole menetluses kunagi väitnud, et kostja vastunõude aluseks olevad tõendid on

ebausaldusväärsed. Hageja vastuväide kostja tõenditele piirdus üksnes kahjunõude ulatusega. Samuti

ei ole hageja väitnud, et osutatud teenuse mahtu saaks ja tuleks kindlaks määrata selliselt, nagu

maakohus oma otsuses leidis. Eeltoodud asjaolude üle ei ole menetluses ka arutelu olnud.

Kohtud on jätnud kõik olulisemad eelmenetluse toimingud tegemata ning täitmata

selgitamiskohustuse. Kohtud ei arutanud pooltega eelmenetluses tõendite võimalikke puudusi ega

nendele antavat hinnangut, sealhulgas seisukohta, et kostja tõendid on ebausaldusväärsed. Ka

sisuliselt on maakohtu etteheited ekslikud. Kostja vastunõudeid tõendav tehtud tööde akt on kõige

tavapärasem ehitustööde tegemist tõendav dokument (tõend). OÜ-l Multilift UV on olemas teenuse

osutamiseks vajalikud õigused ja seadmed ning ettevõte tegeleb veetarnega igapäevase tegevusena.

Üllatuslik oli maakohtu otsuses toodud seisukoht, et kostja vastunõuete aluseks olevad väited on

ebaselged, tõendamata jms. Ringkonnakohus jättis maakohtu minetused kõrvaldamata.

Kostjal on õigus kasutada kinnipidamisõigust. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on kostja vastuväite

jätnud täielikult arvesse võtmata ja analüüsimata. Kostjal on jooksvad ning ajas kumuleeruvad

nõuded hageja vastu, mis annab aluse VÕS § 110 järgse kinnipidamisõiguse kasutamiseks.

Minimaalselt oleks kohtud pidanud tegema VÕS § 110 lg 5 järgse lahendi.

Muus osas jääb kostja menetluses esitatud seisukohtade juurde ega loobu sellistele asjaoludele ja

väidetele tuginemast. Hageja ja kostja vaheline leping on tüüptingimustel sõlmitud leping, mille

viivise määr on vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5. Hagejal puudus alus teenuste hindu tõsta. Hageja

teenuste hinnad on ebamõistlikult kõrged ja võrgutasud seadusvastased. Hageja mõõteseadmed on

ebausaldusväärsed ning neid ei saa teenuse osutamise mahu usaldusväärseks tuvastamiseks kasutada.

Kohtute väide, et kostja oleks pidanud keelduma teenuste tarbimisest, on arusaamatu. Hageja on

loomuliku monopoli seisust nautiv ettevõte.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

8. Riigikohus küsis asja lahendamise kohta arvamust Konkurentsiametilt.

Konkurentsiameti seisukoha kohaselt oli Kitman Thulema AS perioodil jaanuar 2013 kuni juuni 2013

käsitatav võrguettevõtjana ja elektrienergia müüjana ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse osutamise

hindade Konkurentsiametiga kooskõlastamata jätmine ei too automaatselt kaasa hindade tühisust

TsÜS § 87 mõttes ning iga sellist juhtumit on vaja eraldi analüüsida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692

lg 4 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

nõude 15 euro 95 sendi väljamõistmiseks. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi maakohtu otsus

vaidlustamata osas jõustunud. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust

osas, mille peale on kaevatud.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas Konkurentsiametiga võrguteenuse tasu ja

elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmise tõttu on pooltevaheline leping või hageja määratud

hind tühine. Kohtud leidsid, et Konkurentsiametiga hindade kooskõlastamata jätmine ei too kaasa

tehingu tühisust, sest ELTS näeb sellisel juhul ette riikliku järelevalve, hagejal ei olnud kohustust

teenust kostjale osutada ning kostja ei vaielnud hageja määratud hindadele vastu. Kolleegium kohtute

järeldusega ei nõustu.

12. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kohtud ei ole TsÜS § 87 kohaldamisel

lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb

kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu

22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-106-13, p 21).

TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on

keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et

teatud tagajärg ei tohi saabuda. ELTS (8. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) § 73 lg 1 esimese lause

kohaselt kooskõlastab võrguettevõtja Konkurentsiametiga ELTS § 71 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud

võrgutasude arvutamise metoodika, sama lõike punktides 3–6 nimetatud võrgutasud ning

võrguteenuste osutamise tüüptingimused. ELTS § 73 lg 4 kohaselt võtab võrguettevõtja võrguteenuse

eest tasu, mis on arvutatud Konkurentsiameti kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel. Sätet ei

kohaldata võrguga ühendamise, tarbimis- või tootmistingimuste muutmise ega elektrienergia transiidi

suhtes. ELTS § 71 lg 1 kohaselt võtab võrguteenust osutav võrguettevõtja tasu (võrgutasud).

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu

ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ preambuli p 51 kohaselt

peaksid direktiivi keskmes olema tarbijate huvid ning elektriettevõtjate keskseks kohustuseks peaks

olema teenuse kvaliteet. Tarbijakaitse peaks tagama, et kõik tarbijad laiemas ühenduse mastaabis

saavad kasu konkurentsile rajatud turust. Tarbijaõiguste tagamise peaks kindlustama liikmesriigid.

Sama direktiivi preambuli p 45 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et kodutarbijatele ja, kui

liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele oleks tagatud elektri tarnimine

kindlaksmääratud kvaliteediga ja selgelt võrreldavate, läbipaistvate ning mõistlike hindadega. Seega,

lähtudes Euroopa Liidu ühtse elektrienergia siseturu eesmärkidest, on kolleegiumi hinnangul

võrgutasude kooskõlastamise eesmärk tagada tarbijatele mõistlikud ning läbipaistvad hinnad.

Regulatsiooni eesmärgiga on aga vastuolus olukord, kus ettevõtjal on võimalik ühepoolselt kindlaks

määrata võrguteenuse tarbijale osutatava teenuse hind.

13. Riigikohus on varem leidnud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse järgne hinnaregulatsioon

on imperatiivne, st kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine.

Sealjuures märkis Riigikohus, et seadusandja tahe oli pidurdada veeteenuse hindade tõusu ning

keelata kliendigruppide diskrimineerimine selliselt, et osale klientidest kehtestatakse teistest

ebasoodsamad tariifid (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 37).

Samuti on Riigikohus leidnud, et tulenevalt maagaasiseadusest tulenevast kohustusest kooskõlastada

võrgulepingu tüüptingimused Konkurentsiametiga ei saa klientidele kohaldada tüüptingimusi enne,

kui on jõustunud Konkurentsiameti otsus tüüptingimuste või nende muutmise kooskõlastamise kohta

(Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 34). Seega on Riigikohus ka varem

asunud seisukohale, et ettevõtja ei saa kohaldada tarbijate suhtes tingimusi (sh hindu), mille puhul on

seadusandja sätestanud mehhanismi (nt kooskõlastamise kohustus) eesmärgiga tagada tarbijale

mõistlikud ja läbipaistvad hinnad.

Vastupidi maa- ja ringkonnakohtule leiab kolleegium, et ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast

riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et

kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa

tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse

hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11).

Lähtudes eeltoodust, leiab kolleegium, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva

kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse

tarbija suhtes. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu

kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Seega

tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

14. Eelnevast ei tulene siiski, et võrgutasu kokkuleppe tühisusega kaasneks automaatselt kogu

võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus. Selleks tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

TsÜS § 85 järgi hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta

oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

140-07, p 22).

15. Hageja nõue koosneb lisaks võrgutasule ka elektrienergia müügist tulenevast nõudest (I kd, tl-

d 14, 16–20). Kuna elektrienergia müügihindade kooskõlastamise kohustust hagejal ELTS-i alusel ei

olnud, siis elektrienergia müügi kokkuleppe ega vastava hinna tühisust TsÜS §-st 87 ei tulene.

16. Kolleegiumi hinnangul tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest

tasu nõudmisel kohaldada alusetu rikastumise, mitte käsundita asjaajamise regulatsiooni, nagu leidis

kostja.

TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu

rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja)

on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus

langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi võib sellisel juhul üleandja saajalt tagasi

nõuda saadu ja sellest saadud kasu. VÕS § 1032 lg 2 kohaselt, kui saadu väljaandmine ei ole saadu

olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse

tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. VÕS § 1033 lg 1 kohaselt, kui vastastikune leping on tühine,

peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt.

Vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda osutatud

võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda

hagejale tähtaeg osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse tõendamiseks.

17. Kostja leiab kassatsioonkaebuses lisaks, et kohtud on valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu

tõendamiskoormise. Kolleegium kostja väidetega ei nõustu.

Maakohus ei rahuldanud hagi ainuüksi hageja arvetel esitatud andmete alusel. Maakohus võrdles

esitatud andmeid ka pooltevahelises lepingus kokkulepitud tarbimise mahtudega. Lisaks ei esitanud

kostja menetluse käigus tõendeid tegeliku tarbimise mahu kohta või näitamaks hageja väidetud

mahtude ebaõigsust. Praegusel juhul saadetakse asi igal juhul uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule (ülal p-d 12–16).

18. Kostja on kassatsioonkaebuses asunud seisukohale, et kohtud on jätnud tegemata sisulise

eelmenetluse ning, jättes täitmata selgitamiskohustuse, teinud olulises ulatuses üllatusliku otsuse.

Kostja väited puudutavad eelkõige kostja tasaarvestuse tegemiseks esitatud nõuete tõendamist.

Kolleegium nõustub kostja väidetega osaliselt.

Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte

tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta

arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4)

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid

asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14,

p 15). Praegusel juhul vaidlesid pooled muuhulgas selle üle, kuidas ja millise AÕSRS § 154

redaktsiooni järgi tuli isikliku kasutusõiguse eest makstavat tasu arvutada. Toimikust ei nähtu, et

maakohus oleks istungil (I kd, tl-d 205–207) või kirjalikult kostja nõude kvalifitseerimise kohta

seisukoha võtnud või selgitanud pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormist. Kui maakohtu

hinnangul olid kostja nõuded ebaselged, siis ka sellele oleks pidanud maakohus eelmenetluses kostja

tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07,

p 12).

Samuti on maakohus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 hinnanud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest,

seda enne pooltega arutamata. Pooled ei vaielnud enne maakohtu otsuse tegemist selle üle, et hageja

osutas kostjale vee- ja kanalisatsiooniteenust ja veeühendus katkes (I kd, tl-d 179, 206). Ometi heitis

maakohus otsuses kostjale ette, et kohtule ei ole esitatud veeteenuse osutamise lepingut, ning asus

seisukohale, et kohtul ei ole võimalik hinnata, kas ja milliseid kohustusi on hageja rikkunud (I kd,

tl 218). Apellatsioonkaebusele lisas kostja veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuste lepingu (II kd, tl

19), mille ringkonnakohus ka vastu võttis (II kd, tl 44 pöördel). Sellele vaatamata ringkonnakohus

kostja nõuet ei käsitlenud.

Eelnevast tulenevalt rikkus maakohus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust. Ringkonnakohtul on aga

võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse

esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652

lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul selgitada, milline õigusakt kohaldub kostja isikliku

kasutusõiguse tasu nõudele, ning võtta seisukoht kostja veeteenuse osutamisest tulenevate nõuete

kohta. Sellest lähtudes tuleb ringkonnakohtul võtta ka uuesti seisukoht, kas ja millises ulatuses on

hageja nõue tasaarvestuse tulemusel lõppenud.

19. Kolleegium märgib, et eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus peaks juba eelmenetluse käigus

võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks.

Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238

lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud

(TsMS § 438 lg 1). Vastupidi kassatsioonkaebuse väidetele on kolleegium seetõttu seisukohal, et

kohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid, kui andis kostja esitatud tõenditele hinnangu

kohtuotsuses.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-

d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40).

TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele

ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kolleegium möönab, et

kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest

kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja

selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel

õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu

16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku

aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud

tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Riigikohus on varem ka selgitanud, et

kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese

tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu

16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Seega on hagimenetluses poole kohustus

tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kui kostja esitas tasaarvestuse alusena

nõuded, siis tuli kostjal tõendada kõik nõuete eeldused ning nende suurus.

20. Muuhulgas oli kostja hinnangul maakohtu otsus üllatuslik, sest kohus asus alles kohtuotsuses

seisukohale, et kostja esitatud tõend oli ebausaldusväärne. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostja väited

aga iseenesest anda alust maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist

rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine

ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad kostja

viidatud rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada

asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on

eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise

tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada

asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). Praegusel juhul ei esitanud

kostja ringkonnakohtule tõendeid, näitamaks, et ta oleks kohtu selgitamise tulemusel saanud oma

nõudeid täiendavalt ja usaldusväärselt tõendada.

21. Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega dispositiivsuse põhimõtte rikkumise kohta.

Kassatsioonkaebuse kohaselt seisnes dispositiivsuse põhimõtte rikkumine esiteks selles, et kohus

leidis, et kostja tõend ei ole usaldusväärne, kuigi hageja seda kordagi ei väitnud. TsMS § 232 lg 1

kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte,

arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt

võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Seega,

asudes seisukohale, et kostja esitatud tõend on ebausaldusväärne, andis kohus kostja esitatud

tõenditele hinnangu. Sealjuures tugines kohus asjaoludele, mille esitas menetluses hageja (vrd I kd,

tl-d 180 ja 218–219). Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest.

Dispositiivsuse põhimõtte rikkumisena ei ole käsitatav kohtu kasutatud teenuse mahu arvutamise

metoodika, millele hageja ei tuginenud. Maakohus kasutas poolte kokkulepitud aastast elektrienergia

mahtu selleks, et välja arvutada ühe kuu keskmine maht (I kd, tl 214). Kolleegiumi hinnangul ei saa

tõendite hindamise käigus tehtud tehet pidada TsMS § 5 rikkumiseks.

22. Maakohus leidis, et eeldused kostja kinnipidamisõiguse teostamiseks ei ole täidetud, sest kostjal

ei ole sissenõutavaks muutunud nõuet. Kuna maakohus rikkus kostja nõuete hindamisel eelmenetluse

ülesandeid (ülal p 18), siis tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kostja

kinnipidamisõigust puudutavate väidete kohta.

23. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei pea kolleegium vajalikuks

käsitleda ülejäänud kassatsioonkaebuses viidatud kostja väiteid. Ringkonnakohus saab nende väidete

põhjendatuse kohta võtta seisukoha asja uuel läbivaatamisel.

24. Kostja esitas 24. veebruaril 2015 Riigikohtule taotluse kaaluda võimalust pidada käesolevas asjas

kohtuistung. Lähtudes TsMS §-st 685, ei pidanud kolleegium kohtuistungi pidamist vajalikuks,

mistõttu kostja taotlus jäi rahuldamata.

25. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

26. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

27. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et

apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt hagi

rahuldamata (ülal p 10). Seega ei arvestanud ringkonnakohus tsiviilasja hinna puhul TsMS § 137 lg 1

järgi apellatsioonkaebuse ulatust. TsMS § 133 ja § 367 järgi oli tsiviilasja hinnaks nii

ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus 10 084 eurot 57 senti.

28. Kostja esitas koos kassatsioonkaebusega arved, mille OÜ Multilift UV oli väljastanud Kihnu

Veeteede AS-ile, ning fotomaterjali OÜ-le Multilift UV kuuluvast veekonteinerist. Kolleegium

TsMS § 688 lg 5 alusel tõendeid ei hinda. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub

vajadus neid tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik